köögiarengud

Pärast kaht kuud külmkapitult elamist viskas mul üle ja ma läksin ja muretsesin endale külmiku. Suure! Ägeda! Sinise valgusega nagu Sõle tänava Statoili peldikud! (Tõenäoliselt selleks, et kõik narkomaanidest tomatid end pastakastmest täis süstida ei näeks.) Aga kuna ma vahepeal olen mõnes asjas OCD, siis EI SAANUD ma külmikut enne kööki ära paigutada, kui vähemalt põrand on ära tehtud. See ootas soome papi all oma aega, peamiselt vist seda, et elektrik tuleks ja siis seda, et seinad ära tehtaks. KUIGI ma ütlesin kohe, et seda võibki ootama jääda meid teades, nii et parem ikka kohe ära teha.

Aga no kes mind uskus.

Läksin K-Rautasse, ostsin igast vajalikku manti ja reede pärastlõuna tegelesin köögist asjade väljatõstmisega. Pliit näiteks hängiski juba kontoris, nii et oli üsna lihtne. Paar kappi, laud, kraanikauss, pesumasin. Ja need jubedad soome papid lendasid rahuldusttekitava plaksatusega aknast välja. (Selle peale ärkas Mila muidugi üles ja ei saanud aru, miks ta magama peab, kui väljas päike paistab.)

Lõpuks, mingi kümne ajal, jäi ta ikkagi magama ja ma sain jätkata oma adventuuri.

Lakkimine ise polnud muidugi mingi eriline katsumus, sest peitslakk (nagu kõik peitsid) on lihtsalt FABULOOSNE ja armastab mind ja mina armastan teda. Niisiis, see osa oli puhas rõõm. Tüütuks läks siis, kui ma otsustasin ülejääkidega vannitoaukse ka ära teha, aga no täpselt jäi puudu ja lahustit ei leidnud üles (leidsin muidugi järgmisel päeval KOHE, kui hakkasin kööki sisse kolima), niisiis näeb ta välja praegu nagu Jersey Shore’i Snooki. Aga kuna mul õnnestus põrandale paar kriimu ikkagi pliidiga peale vedada, pean niikuinii seda juurde ostma. No ja teised uksed ka ju tuleb samasuguseks teha. Nii et no worries.

Enne nägi köök välja selline, umbes. Siis, kui ostsime:

See on vannitoa poolt, uks on Mila tuppa.

See vaade avanes Mila toa ukselt, näha on ka seinakapp, millest on hetkel järel vaid uksed. Kuskil ma leian neile ustele veel koha…

Kui vannituba hakati ehitama, võtsid isad (neid oli siin tõesti vahepeal mitu) üles köögipõranda, Siki mees vedas kankatorud ja Ott ja minu isa panid lõpuks uue põranda. Vana ei andnud kahjuks taastada, sest veekahjustus oli osad lauad täiesti ära mädandanud.

Siis mingis aktiivsushoos tõmmati ka seinad paljaks, kaeti kaunis uus puitpõrand jubeda soome papiga (et puit saaks natuke “mängida veel”), mina kolisin sisse, vedasin paar eluks vajalikku vidinat kööki, ühendasin kraanikausisegisti uude kohta ära ja nii see eluke meil jätkus. Ei olnudki väga häiriv, sest ma olen valmis oma unistuste kodu nimel igasuguseid asju kannatama. Pealegi on ju teada, et inimene harjub kõigega. VEIDI tüütuks hakkas aga muutuma see, et kõik asjad jääkapis pidevalt halvaks või ümber läksid ja et igasuguseid sügavkülma armastavaid asju (nagu jäätis või liha) pidin vaid nukra pilguga poes vaatama. Isegi puupliita ei häiri mind, eriti kui puitbriketti on. Siis saab kahe briketiga toidu valmis sama tõhusalt ja kiirelt kui elektripliidiga. Puudega läheb veits kauem.

Enihuu.

Külmik jõudis kohale ja kui transakutt seda sisse veeretas, jäi ta hetkeks urisevat külmakasti vaatama, hakkas naerma ja küsis: “Kas see on teie praegune külmkapp, nagu ma aru saan?”
“Jap,” tunnistasin. “Veits tüütu pärast kaht kuud.”
“Nojah, edasminek suuruses on märgatav.”

See on tõde. Praegune külmik võis vabalt olla suurim poes ja ta on väga oosõm. Ma kutsun teda Samsuks ja täidan teda ükshaaval ägedate asjadega, sest ma pole harjunud, et ma võin kiiresti halvaks minevaid asju üsna vabalt praegu jälle poest osta. Ja üks Mallu Riiast toodud kummaline jook istub ka uhkelt riiulil. Olen väga rahul.

Samal õhtul lakkisin põranda, öö läbi kuivas ja hommikuks oli vaid mõni kassikäpajälg sinna tekkinud. Pussakas sai vist üsna kähku aru, et jõle ebameeldiv on kõndida, kui pidevalt kinni jäävad käpad kuhugi.

Siis algas suurejooneline aktsioon “Ajutine köök, teine vaatus”. Sest elekter ja seinad on ikka veel ju tegemata, mistõttu ma ei saa panna külmikut sinna, kus on ta ÕIGE koht, aga kuna elektripliidi jaoks pole ka veel juhet, siis polegi väga oluline see, mis järjestuses kõik hetkel on. Nimelt K. sundis mind asja ikka feng shui põhimõtete järgi sättima ja üllatuslikult õnnestuski päris rahuldav plaan paika panna. See erineb natuke sellest, mis alguses välja mõtlesin. Selles mõttes on olnud mõnus poolikus korteris sees elada, et väga paljud asjad paistavad nüüd teistmoodi. Ka on tulnud ootamatult häid ideid, näiteks lahendasin ma ühes geniaalsushoos ära leti ja baaripukkide propsi. Lahendus oli lihtne: seina auk! Ühel õhtul kiskusingi lauad ära, kaevusin saepurusse ja auk saigi loodud. Nüüd on vaja veel üks laud paika lüüa (ja enne see õigesse mõõtu saagida, aga saagida ma ei viitsi, sellepärast seisabki) ja isegi pilliroomatt ja mõned kotid savikrohvi on juba olemas, et see kunagine seinakapi osa ja vannitoa ukse ümbrus kenasti ära krohvida.

Praegu on köök i-kujuline, aga tulevikus saab olema L-kujuline. Pesumasin ja kraanikauss jäävad sinna, kus nad praegu on, sahtlitega kapi jaoks tuleb leida mõni muu koht, sest akna asemele võiks millalgi siiski uks tekkida. Pliit tuleb otsaseina, külmik elektrimõõturite ja kilbi alla (need tehakse kõrgemale, kui me ÜKSKORD ELEKTRIKU LEIAME) (ja raha selleks) ja nurgakapp, mis meid veel poes ootab, jääb originaalselt plaanitud kohta.

Hetkel on köök selline, ligadi-logadi, aga TÄIESTI funktsionaalne (v.a elektripliit):

Pesumasin pole loodis, sest sellega oli pidevalt mingi jama, apparently pole ma suurem asi torumees. Akna peal mu ürdikasvandus! Samsu on peidus, häbeneb, ja varjab trepikojaust, mille kinni ehitame. Maas on Milast hüljatud mandariinilõik.

Auk! Seinas! Maailma parim auk seinas!

Paljud külalised on ka küsinud, et miks üldse krohvimisega jamada. Võiks ju lihtsalt üle lihvida ja lakkida ja jätta puitseinad. Või siis minna kipsplaadi siledat teed mööda. Puitseinad ei meeldi mulle põhimõtteliselt, mul tuleb kohe allergia, kui ma isegi puiduvärvi asju näen (iroonilisel kombel on mul neid kodus üsna mitu hetkel, ootavad ülevärvimist). No kohe ei meeldi mulle see saunafiiling. Kui ma tahan elada saunas, siis ma kolin sauna ja ei osta kallist korterit Nõmmele. Pluss on vaja seintele siiski midagi heliisoleerivat, sest tänu ülemiste naabrite külastusele sain ootamatult teada, KUI hästi meid kõikjale kuulda on. (Teiste kuulmine mind ei häiri, see, et mind kuuldakse aga küll. I mean, kas te olete mind RÄÄKIMAS kuulnud? Mu hääl KANNAB. Nagu vanal basstrompetistil.) (Mul pole aimugi, kas siuke asi on olemas, aga see oli kõige valjem ja madalahäälsem sõnadekombo, mis ma suutsin välja mõelda.)

Ja kipsplaati ma jälestan. Uh! Või noh, okei, ma olen nõus seda vahel kannatama, näiteks praegu on meil ju kaks tuba kipsplaaditud ja köögi välissein tuleb ka ilmselt kipsplaadi alla, sest seal on vaja ka soojustada. Aga kogu selle mu allergiakompoti juures on tõenäoliselt krohv lihtsalt kõige tervislikum variant. Ja pealegi saan ma krohvimisega hakkama. Kipsplaati TÕSTAGI ma ju ei jõua, nagu selgus sel imelisel korral, kui ma oma tolmuimeja kipsplaadiga purustasin.

Kusjuures see augundus seinas on nii superidee, et ma teen endale iga päev pai, kui kööki lähen. Tänu sellele on nüüd ka elutoas õhtupäikest, mis paistab muidu köögiaknasse. Elutuba on üldse kõige pimedam tuba, ta on kõige valgem hommikuti, aga siis mulle valgus ei meeldi (siis meeldib mulle magada). Natuke on valguse osas aidanud ka teine auk, mille me elutoa seina tegime ja kuhu ukse magamistuppa rajasime. Mitte küll päris… hmm… tühja? koha peale, seal oli kunagi uks olnud, aga millalgi kinni ehitatud. Nüüd on korter aga ringikäidav ja lapsed on hüsteeriliselt õnnelikud, kui siia satuvad. Mäletan endagi lapsepõlvest, et üks lahedamaid asju vanaema juures käimisel oli see, et siis sai ringiratast joosta. Kodus oli see vaid suviti võimalik, kui korteriuksi lahti hoiti.

Ja kuna mu unistus on heledatest seintest ja tumedatest ustest-põrandatest, siis valisin kõige tumedama peitslaki, mida poes nägin. Tulemus on IDEAALNE.

Mnjah, värvist puhastatud pliidist pilti ei olegi, aga sealgi on vaja veel krohvida ja nühkida ja igast asju teha, nii et mõni järgmine kord. Nüüd lähen ma ja viskun mõneks ajaks oma köögipõrandale ja olen õnnelik.

4 mõtet “köögiarengud

  1. Maiden

    aaah, seal oli samasugune valge pufetkapp, nagu mul on. ega te minema ei visand???

    Vasta
  2. patsy

    eile nägin just saadet, kus teadlased olid ära tõestanud, et palkmaja seestpoolt soojustamine on majale ja seal elavatele kodanikele kahjulik. ja vahet polnud millega soojustasid, oli see siis pilliroomatt või kivivill.

    Vasta
  3. luize

    See puhvet on täielik nostalgia, mul oli selline aastaid, pärisin vanaemalt. Lõpuks pärandasin selle sõpradele, kelle tööks sai muuhulgas ka kõigi nende värvikihtide eemaldamine, mille vanaema aastate jooksul sinna hoolsalt kandnud oli. Olnud päris paks kiht.
    Kapp on küll enam mitte puhvet, aga teenib sõpru loodetavasti veel aastaid.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.