that’s for the best

Sõitsin ükspäev õhtuhämaras Nõmmele, kuulasin muusikat ja kevadetunne puges hinge. Järsku meenus SEE TUNNE. See tunne, mis on siis, kui sa oled avastanud just hullult hea bändi, mis sobib su antud eluhetkesse nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile, sa paned selle muusika üürgama, teed aknad lahti, lased sisse kevadelõhna, sõidad tühjadel tänavatel, imetled magalarajoonide hiigelmaju ja aknaid, mõtled nostalgilise igatsusega, mis elu küll seal akende taga elatakse ja… SEE TUNNE noh! See tunne tuli peale.

Selle kevade muusikaks saab, võib-olla, Tegan & Sara. Sest nende see lugu on lihtsalt imeline. Maybe I would’ve been something you’d be good at. Maybe you would have been something that I’d be good at.

Ühesõnaga, selline proper melanhooramise tunne. Aga hea melanhoor, samas. Raske seletada… Umbes nagu igemepõletikuvalu. Või see valu, mis on pärast hamba väljavõtmist. Et ta valutab, aga sa tead, et see on hea valu. Sest ta PARANEB.

//

Üle-eelmisel nädalal elasin ma korraks seda elu, mida ma varem elasin. Käisin mingitel pidudel, mis lõppesid hullumeelselt, kassisin paar päeva maha ja sain aru, et see oli ikka hullumeelne, mis varem toimus mu elus. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Kas ma tõesti olen vanaks saanud? Või… Või ma ei tea. Kuidas varem oli nii, et oligi normiks hästi-vara-hommikul koju jõuda, rääkida mingi dr Hunti teisikuga, vihastada välja mingeid prantsuse tšikke, irvitada mingile homofoobsele türklasele näkku, tulla koju võõra nahktagiga, suusatada kuskil Mustamäel, suusatada Zavoodi lähistel, naerda kopsud lõhki, teha suvalisel hetkel sushit, leelotada, jaurata, ja nii edasi. Nüüd aga järgneb sellele kõigele rahumeelne emaelu elamine ja see kuidagi ei mahu võrrandisse. Õudne kontrast. Nagu erkroosa musta taustal.

Nii et üle-eelmisel nädalal sain ma aru, et ma olen tõepoolest vana. Või õigemini – see kõik polegi võibolla nii väga vanuses kinni. On mingid asjad, mis ei ole nii häirivad, kui sul pole kodus mingit loomurit ootamas, aga kui ta sul on ootamas, siis mõned asjad tunduvad ääretult ebakohased.

Ja siis vahepeal tuleb kuulata seda lugu ka. Pole nii undamislugu, pigem siuke karjumislugu. She’s not to be ignored, she wants to be adored.

Niisiis, sõbrad.

Elu on veider.

Ühest küljest oli see ju alles üleeile, kui ma olin 16, kas polnud?

Mitte, et ma praegu tahaks 16 olla, oh ei. 28 olla on FAKING FABULOOSNE.

Aga samas see on ikkagi KAKSKÜMMEND KAHEKSA. Sellest väiksest pisiasjast ei saa nagu üle ega ümber.

Vahepeal ma vaatan vanu inimesi ja mõtlen, kas nad tunnevad end seal kortsulise kesta sees samamoodi nagu minna. Kisendavad omaette: “ALLES MA OLIN 16 FOR FUCK’S SAKE! Kas te siis ei näe, et ma olen veel noor?! KUHU SEE AEG RAISK KADUS?!”

//

Ühest küljest on tulevik selgepiirilisem kui kunagi varem. Näiteks on üsna selge, et lähiajal ma Tartusse tagasi ei pääse/tule/plaani/koli. (Pange tähele, sõna “taha” pole siin kaldkriipsude vahel.) Ja teisalt saab emapalk läbi vähem kui poole aasta pärast ja tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et kindlat tööd pole ju mul kuskil ees ootamas. Ja lasteaiakoht on sõbrakesele sootuks Tartus KOLME aasta pärast.

Sellest küljest on suht pekkis see elu. Ma juba kujutlen, kuidas minust saab see hull mutt, kes hakkab oma titte kõikjale tööasjadele kaasa vedama ja pideva “Ei! Ei!” saatel teda arvutist eemale lükkama, kui on aeg lugu kokku kirjutada. Et vabakutselisena ära elada peaksin ma tegema kõvasti rohkem tööd kui palgaline olles. Kuidas täpselt, seda ma veel ette ei kujuta. Aga! Mul vähemalt on võimalused. Tallinnas, tuleb tunnistada, on vähemalt võimalused. Tartus poleks neidki väga.

Niisiis, me oleme lõputu märtsikuu alguses jõudnud omadega sinna, kus kõik raha on lõplikult otsas, hinges närib, aga vannituba on kohe valmis ja kõik muu on imeline. Kui seda närimistunnet ignoda. Ja samas seda peakski ignoma.

Ma arvan, et oleks aeg teha järgmine tätoveering. Enne võiks eelmised kokku lugeda, et teaks, mitmes on.

(Tegelt tahtsin ma selle pildi kõrvale rääkida humoorikaid lugusid igapäevast ja duckfacei üle nalja visata, aga ei tulnud hetkel välja. Järgmine kord.)

6 mõtet “that’s for the best

  1. tikker

    Hehe. Lohuta ennast sellega, et minu VH on pmst läbi, ma elan PÄRNUS, kus on tööalaselt veel hullem, kui Tartus, ahjaa, MUL EI OLE KUTSUMUST, nii et kui sina enam-vähem tead, millega pappi teenida saad/tahad, siis mina mitte… Ja vannituba on mul kole. Köök kah. Ahi oleks vaja kiiremas korras ehitada. Ja siis sada tuhat muud asja. Ja raha on umbes-täpselt järgmiseks kolmeks kuuks, misjärel abikaasa sissetulek on umbes pool sellest, mida vaja minimaalseks eksisteerimiseks (ei sisalda sellist luksust nagu REMONT või MEELELAHUTUS).

    A ma eriti ei muretse. Alati on ju saanud, küll saab ka edaspidi 😀

    Vasta
  2. Janeli

    Jube armas pilt! ja Daki, kas me saame ka su tattoosid näha? Mina.. mõniaeg lugenud küll, aga polnud õrna aimugi, et Sul mõni on?!

    Vasta
  3. et siis

    Daki, enne kui sa jõuad märgata, saad sa 38, siis 48 ja ilmselt 58 jne. Ja kõigi sinna vahele mahtuvate aastate jooksul avastad ennast aegajalt ikka imestamast: krt, see oli ju üleeile, kui ma olin 16, 20, 28 ja vastne titeema – kuhu see aeg kadus?!?
    Vaatad hämmastuse, üllatuse ja heldimusega, kuidas su laps lõetab lasteaia, algkooli, keskkooli, ülikooli – ja imestad iga kord: millal ta ometi nii suureks sai, kuhu see aeg kadus?!? Ainus aeg. kus ootad, et aastad ometi kiiremini läheksid, võib olla lapse puberteet – aga ka see sõltub.
    Ja siis seisad ükskord peegli ees, vaatad oma kortsuma hakkavat kesta ja mõtled ikka sedasama: alles ma olin ju 16, kuhu see aeg kadus?!?
    Elu on hetk ja igavik. Sõltub, kustpoolt otsast vaadata.

    Vasta
  4. a4

    minu hetke muusika on James Vincent McMorrow – We Don’t Eat

    Never once has any man I’ve met been able to love
    So if I were you my friend, I’d learn to have just a little bit of trust…

    Vasta
  5. daki Postituse autor

    Peeter, kas sa ikka tead, et sa oled mu lemmarkommentaator juba ammu? Päriselt noh! Aga tõde on ka see, et ma tegelikult ükspäev panin ka korraks hästi kõvaks muusika ja aken oli lahti ja siis foori all vaatasin kahtlustavalt ringi, et kas ma häirin kedagi ja kas keegi kohe tuleb ja lööb mulle jalaga aknast näkku. Ei tulnud. Õnneks. (Aga kui tuleb, siis ma kohe küsin, kas see on Peeter juhuslikult.)

    Et siis, ka sina räägid puhast tõtt. Vananemise kohta ma mõtlesin välja pika teooria, ma jagan seda kindlasti sel hetkel, kui mul on aega kirjutada.

    Janeli, ma olen üritanud teha pilti oma piltidest, aga pole tulnud häid (loe: mida ma ise julgeks häbenemata näidata) (samas, võibolla ma nüüd enam ei häbene) (st häbenen oma keha, mitte pilte). Niisiis, võibolla. Ühe pilt on nt täitsa olemas: http://daki.tahvel.info/2009/04/12/meine-nunnu/

    Tikker, mul on kõik muu siin elamises tegelt kole, aga see pole oluline, sest see on OMA. Raha on täiesti otsas ja on masendus, aga see pole oluline, sest mul on KODU.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.