töötamisest

Minu ja Naabrinaise üks lemmiknaisi hetkel poliitikas on (loomulikult) Kaja Kallas. Ma olen pikka aega juba plaaninud kirjutada sellest, kuidas me kannatamatult ootame tema emaks saamist. “Jaa, eks varsti ole näha, kas Kaja Kallas sulle ka TEGELIKULT meeldib,” oli Naabrimees Naabrinaisele öelnud, kui nad teda raadios rääkimas kuulsid.

“See näitas, kui hästi ta mind tunneb,” ütles Naabrinaine. Sest lisaks sellele, et me kannatamatult ootasime, et ta emaks saab (just lugesin, et vist juba saigi, palju õnne!), ootame me veel rohkem, millal ta tagasi tööle läheb. Nimelt usume nii mina kui Naabrinaine, et naine võiks ja peaks pärast emaks saamist ka tööd tegema (PS! Sellesama postituse all on Kaja Kallas ka kommenteerinud, muide!). Õigemini – on täiesti okei, et on naisi, kes jäävad koduseks ja seda tahavadki, arvan ma. Aga kui nad tahavad tööd teha, siis peaks see olema igati tervitatav ja ühiskond ei peaks seda hukka mõistma.

Niisiis, nüüd me ootame, et Kaja Kallas tööle tagasi läheks ja ma ootan põnevusega, kuidas see meediasse jõuab.

Ma saan aru, et mul on vedanud. TEOREETILISELT ei takista miski mind ka praegu juba tööd tegemast, sest mul on õnn omada oskusi, mida ma saan ka kodus rakendada ja nii midagi kasulikku ära teha. PRAKTILISELT ei ole ma peale blogimise (mida ma olen vahepeal võtnud religioosse pühendumusega, kuigi keegi selle eest mulle raha ei maksa) (MIKS keegi mulle selle eest juba raha ei maksa?!) suutnud ühtegi mõistlikku asja produtseerida. Ma TAHAN nii hullult tööd teha, aga mulle tundub, et mu aju on täiesti mannastunud. Ma ei suuda ega oska keskenduda.

Titt on loomulikult imeline. Mida aeg edasi, seda rohkem ta iseendaga hakkama saab ja tegelikult on mul arvuti taga istumise võimalusi küll ja veel. Tema roomab mööda põrandat mu silma all ringi ja teeb oma titeasju (näiteks viskab sinist pardikest ja roomab sellele järele). Mina võiksin sel ajal teha arvutis tööasju. Shoulda, coulda, woulda. Ma ei saa ainult aru, kuidas ma peaksin oma aju juhtmed ümber tõstma, et seda osata.

Nimelt on käsil mitu ilukirjandusprojekti ja ühele on isegi väline tähtaeg – mul peaks olema mitu peatükki jaanuariks olemas. Kui see ettepanek tehti, mõtlesin ma natuke ja võtsin selle vastu. Siis: tühjus. Mu aju oli TÄIESTI tühi. Ma ei suutnud isegi sünopsist või luukere loole välja mõelda, saati siis seda kirjutama hakata. Mitu päeva piinlesin ma kuskil Põrgu alumistes ringides ja olin täiesti veendunud, et mu ajumanna ei hakka enam kunagi tööle. Lõpuks tuli ka Idee. Puhh! Varem oli nii, et kui Idee oli olemas, siis oli suurem töö juba tehtud. Kirja panemine ei valmista(nud) mulle enam viimasel ajal mingeid raskusi. Öeldakse, et mingi oskuse omandamiseks tuleb 10 000 tundi seda harjutada. Paistab, et kirjutamisega on mu 10 000 tundi täis saanud. Ma ei ütle, et kirjapandu oleks mingi fabuloosne suurteos, aga tehniliselt suudan ma kirjutada täiesti talutavaid asju, ilma sellega väga palju vaeva nägemata. (Disclaimer: loomulikult näen ma vaeva. Toimetamisprotsess võtab harilikult kolm korda kauem kui kirjapanemisprotsess.)

Aga ma ei ole suutnud hakata seda Ideed isegi otsast realiseerima. Üks asi on see, et mulle tundub, et mul pole üldse aega. Ma tahaks, et mul oleks kirjutamiseks vähemalt kaks tundi. Sellest esimesed pool kuluvad aju ümberlülitamisele, tund kulub kirjutamisele ja viimane pool kulub kirjutatu ülelugemisele ja esialgsele kiirtoimetamisele. Päristoimetamine toimub niikuinii alles mõni päev hiljem. Aga seda kahte järjestikust tundi, kus mind miski ei segaks, ju praegu ei ole. Laps läheb magama kell 20 ja SIIS need paar vaba tundi on, aga SIIS tundub mulle, et ma olen ära teeninud ühe kokanduspooltunni, ühe söömis- ja sarjakolmveerandtunni, ühe veiniveerandtunni ja siis ma lähen proovin järgmised kaheksa tundi magada. (Harilikult feilin.)

Ma tean, et ma peaksin teoretiseerimise ja vingumise asemel lihtsalt hakkama tafiks mutiks (nagu Naabrinaine) ja lihtsalt TEGEMA. Sest seda luksust keskenduda ei tule ilmselt niipea, järelikult pean ma õppima, kuidas teha asju siis, kui ma neid saan ja kasvõi viieminutiliste otsade kaupa. Aga kuigi ma ei ole enam viimased aastad uskunud sellise asja olemasolusse nagu “Vaim” (see, mis “peale” tuleb väidetavalt) ja olen hoopis öelnud, et kõik on kättevõtmise asi, siis praegu mulle tundub, et on suisa võimatu mingit loometööd teha viieminutiliste juppide kaupa, hajevil, üks silm titel, teine ekraanil. Päriselt, kas see on võimalik? Epp kindlasti ütleb, et on. Manona ilmselt ka. Merle Liivak tõenäoliselt ka, sest nemad kõik on saanud ja saavad edaspidigi tittede kõrvalt loometükke teha. Miks siis mina ei saa? Või õigemini, miks ma juba ei proovi ja muudkui vingun sel teemal?

Mulle tundub, et kui ma saaksin näiteks nädal aega järjest 6 tundi öösel magada ja päeval last tunniks ajaks kellegi teise hoolde usaldada, et siis hakkaks mu aju natuke paremini tööle. Ma tean, et mul pole enam seda noore ema hektilise elu vabandust ja et ma peaksin juba harjunud olema, aga ma ei ole. Ma olen ikka kurnatud, mannaaju ja konstantselt hädas, suutmata kõiki neid asju, mis ma tegema pean, päevadesse mahutada. Ja ma ei saa enam oodata ja loota, et VARSTI läheb paremaks. Et kui ma imetamise täiesti lõpetan. Et kui ma rohud jälle saan. Et kui see rõve igemepõletik ükskord lõppeb ja ma jälle selgelt näen. Et kui ma lõpuks saan kasvõi kaks ööd järjest magada. Et kui Abikaasa on kauem kodus kui ühel päeval nädalas. Et kui ma siit hullumajast lõpuks Oma Koju saan. Et kui…

Alati on midagi, mis justkui segab. Alati.

Ja samas… kui mul oleks töö, mida ma võtan hinge ja kirega, aga see töö oleks kontoris (või Riigikogus või koosolekusaalis või laboris või operatsioonisaalis), kuidas ma SIIS veel saaks? Järelikult – vingumine jätta ja töötada! Sest kuigi mul pole lapsehoidja-luksust või päeval kellegagi lapsekasvatamise jagamise luksust, on mul ometi ju kodus töötamise luksus. Ja sajad, ilmselt isegi tuhanded naised suudavad sedasama teha lapse kõrvalt, kordi hullemates oludes, järelikult pean ka mina suutma. Right? Right?!

Sest peamine on ju see, et ma TAHAN tööd teha. Ei, mul on seda VAJA. Sest ilma manna lämmatab mu.

(Ja ma nii hullult kardan, et ma ei oska enam. Et ma ei oska enam MITTE MIDAGI.)

13 mõtet “töötamisest

  1. pirgot

    Kuna mul on mõnevõrra sama olukord, siis ma mõtlesin, et jagan oma mõtteid ja kogemusi. Mul on ka selline hea töö, mida saab kodus teha, aga mis ka nõuab keskendumist. Ja mul on absoluutselt iseenda pärast VAJA seda tööd teha. Selles mõttes olen ma kõigega, mis sa kirjutasid absoluutselt nõus. Aga kerge see kodus töötamine kindlasti ei ole. Pigem on see lausa raskem kui tööl käimine. Just selle ümberhäälestuse pärast – kodus on alati ju midagi veel teha: süüa ja nõud ära korjata ja pesu pesema panna ja siis ongi jäänud ainult pool tundi selle hetkeni, kui laps ärkama hakkab. Mina olen seetõttu algusest peale järginud seda mõtet, et ma teen kõik need asjad ära koos lapsega, kui ta on üleval – st koorin kartulid ja söön ja vaatan ühe silmaga seriaaligi ja teen vajadusel kõhulihaseid (no kui tuhin peale tuleb). Ja kui ei saa koos lapsega tehtud, siis jääbki selleks korraks tegemata. Kui last lähen magama panema, siis tema kõrval lesides juba mõtlen tööasjadele ja sellele, mida mis järjekorras kindlasti ära peab tegema. Ja lapse magamise ajal marsingi (üsna) sirgjooneliselt arvuti juurde ja hakkan tegema. TÖÖD. Enamasti ei loe uudiseid ega blogisid siis ega midagi (seda teen pigem siis kui Töö on juba tehtud ja on oht, et laps hakkab niikuinii juba ärkama). Ja nii vähemalt 3l päeval 5st, sest, noh, kogu aeg ka ei viitsi.
    Aga praeguseks on laps aastane ja magab päeval juba vähem, mis tähendab, et kasutan töötegemiseks ka nädalavahetusi. Ja on küll nõme, et ei saa iga nädalavahetus perega midagi vahvat ette võtta, aga MUL ON MU TÖÖD VAJA ja nii ei olegi praegu ühtegi teist varianti. (Meil lapse issi lausa töötab teises linnas, nii et koju jõuab lapsi magama panema ja lapsehoidja ei ole ka praegu variant.)
    JA üldiselt ma kahtlustan, et naistel, kes lapse kõrvalt edukalt kodus tööd teevad on kas imelapsed või mõni muu väike saladus, millest nad esialgu kohe rääkima ei kipu (no nt in-house-mother-in-law, kes iga päev lapsega 2h õues käib, või mees, kes poole kohaga kodus on, või vajavadki nad ainult 4h und öösel vms.). Sest kodus lapse kõrval tööd teha on minu meelest ikkagi raske. Ja lihtsamaks pole see ka läinud, sest minu lapsed küll kumbi ei vaadanud arvutit ükskõikselt – pigem on see mingist vanusest olnud ikka see kõige põnevam asi majapidamises. No palju nuppe ja liikuv pilt ja mis kõik veel…
    Igatahes jõudu sulle ja loodan, et leiad endale sobivad nipid töötegemiseks.

    Vasta
  2. Sillu

    Daki, esiteks, oskad küll. Teiseks, samaks inimeseks me tagasi enam ei saa. Kolmandaks, mingil hetkel avastad, et sa ikkagi teed juba tööd täie rauaga ja need lapsed saavad ka kuidagi lasteaedades käidud ja aega ikka üldse pole, aga midagi nagu ikka tehtud saab. Vist. 😀

    Vasta
  3. Anu

    Ma küll tööd ei tee, aga kooli üritan lõpetada ja see, hetkel vähemalt, võrdub ju mu jaoks tööga. Kogu aeg mõtlen, et oleks ma ometi kõik kirjandusained esimestel aastatel ära teinud ja vaid teooria asjad lõpuks jätnud. Sest kui ma nt selle poolaasta esseed kirjutasin pooleldi lapse mänguajal ära, siis lugemisega nii kergelt ei lähe. Pole väga vene kirjanduse lainel vist või ma ei tea… Igatahes mõte sellest, et detsembriks peaksid umbes sadamiljon teost läbi olema, tekitab sellist õudust…
    Kui laps õhtul seitsmest magama läheb, siis olen juba piisavalt väsind ja hakkan hoopis sarju vaatama või teen kooki või kõige parem – joon veini ja lähen kah magama ära. (Sarnased õhtud meil või mis?) Viimasel ajal olen teind igast trikke, et mitte luuserdada. Noh et nt ei tõmba lihtsalt enne sarju ja ei lase mehel veini koju tuua ja kooki võib tegelt vabalt lapsega koos teha. Igaks päevaks on kindel eesmärk.
    Seda ma olen terve oma lapse elu teind, et kõik koduasjad temaga koos ja uneaeg on minu aeg. Sessuhtes tasub väga ära ka, et täna ta nt tõmbas lauad-riiulid märja lapiga tolmust puhtaks ja oskab juba prahti üles korjata ja prügikasti viia ja mänguasjad paneb ise iga õhtu kokku. Nii et teeb koristamise kindlasti esiteks lõbusamaks ja teiseks kergemaks ka veits. Ja söögi tegemine on talle terve elu meeldind – st selle vaatamine. Istub oma söögitoolis ja segab enda minipotis minikulbiga nt mänguklotsisuppi. Ja alati teeme koos toad korda enne õue minekut ja enne magama minekut. Siis saangi kohe kas raamatu-arvuti-ahju juurde tormata, kui laps magama jääb. : )

    Vasta
  4. s

    ohh,nii hea on lugeda sinu mõtteid, kui endal on sarnased mõtted. Olen ka noor/värske ema, aju on nagu manna… haha,oijah:) nii hea on su tekste lugeda:)

    Vasta
  5. Naabrinaine

    Hahaha, taf mutt. Jahah. Sa unustasid ühe olulise asja – ma olen kümme, ptüi 11, aastat harjutanud.
    Alguses ongi aju pehme, esimese lapsega on aju pehme kohe pikalt (ja tõsi ta on, mõnel jääbki pehmeks, aga see ei ole sinu puhul keiss), järgmiste lastega on aju pehme lühemat aega. Tõenäoliselt see on ka viie lapsega poliitikute saladus – esimese lapse ajal maailm seisab, teise ajal peatub korraks, kolmandaga on laps lihtsalt rõõmus lisandus ellu ja midagi ei seisa. Ja nii edasi.
    Su aju tuleb sinu teenistusse tagasi.
    Ära tunne ennast halvasti – pane tähele, et need ajakirjanikud, keda sa tublide imikukõrvaltkirjutajatena välja tõid, on ju peaasjalikult kirjutanud imetamisest. Imetamisest. See on ju nagu mähkmevahetus või uneajad või aluspedagoogika. Sellest võiksid sa ka jalalt kirjutada (no ja vaata siia, kirjutadki:), iseasi, mis point sellel oleks.
    Ps: Tahaksin täpsustada ja Kaja Kallasega seotud ootusi. Ma ei oodanud tegelikult tema emadust (see on siiski tema isiklik asi:)), vaid jälgin huviga, mis saab edasi. Et kas mõne kuu pärast tuleb see, et pere on tähtsam, või tuleb see, et keegi reaalselt hakkab esindama huvigruppi, millesse ma kuulun. Siis ettevõtjana, mitte emana. Ja ma isegi ei tea, miks selle koorma just Kaja Kallasele kanda andsin, aga noh, nii läks.

    Vasta
  6. kristel

    kodus on niikuinii võimatu töötada, sest alati on sada muud asja kaa, mis tegemist vajab. isegi kui pole titat, siis on ikkagi alati mingid muud tegemised,lemmikloomad, kodused toimetused ja miskõikveel

    samas kui seal kontoris/riigikogus/kohvikus/raamatukogus kusiganes koha peal töötades saaks neid paari tundi palju asjalikumalt ja konkreetsemalt töötegemisele kasutadagi.. kodus on sellepärast ka võimatu, et mida rohkem aega on tähtajani seda rohkem hakkad arvama, et pfff küll ma jõuan ja vahepeal väike kohvipaus ja koogipaus ja oo siin oli midagi toredat tegmeist pooleli jne.. kodus on lihtsalt liiga mõnus olla 🙂

    ma olen üritanud küll et ärkaks kohe varakult tööleminejatega koos üles ja hakkaks kella 8st tööle nagu tavaliselt tööpäev on, aga siis kulub see aeg ikka kuidagi luuserdades ja sellele ümberlülitamise protsessile läheb tunduvalt kauem aega, kui muidu “normaalsel” inimesel töölejõudes on juba klõps tööle ümberlülitatud

    ja kuigi see on tõeline luksus, et on see võimalus kodus töötada, siis nõuab see ikkagi head ajaplaneerimise oskust. teiseks paneb see kohutava surve alla, et nagu peakski siis koguaeg ainult töötama (sest sa ju armastad oma tööd ja tahadki seda peaaegu koguaeg teha) nii on vale, peab ikka rahulikult ka suutma olla 🙂

    tee mingi töönurgake ja kirjuta pooleliolevad asjad paberile üles järjekorras või pane juba kõik asjad valmis, et ainult istud lauataha ja juba hakkadki jätkama sealt kus eelmisel vabal hetkel pooleli jäid

    kõik mutid on natuke rohkem või vähem tafid 😉 eriti noored emmed

    Vasta
  7. kairi

    no kuule, mannastumisest on sul asi ikka vaga kaugel ju! vordle end kord kuldemadega, kes kolme lapsega viis aastat jarjest kodus istuvad ja siis neljanda ootuses mingeid viljastumisharjutusi sooritavad, et JUMALA EEST ei peaks t88le minema. sest lastev2rk on 6ilis ju (ja jajaa, mittesynnitanud naised ei tea oigest onnest ja yldse elu mottest midagi).

    aga kui ekstreemsustest eemalduda, siis koik kirjanikud ytlevad vist ka, et lihtsalt tuleb iga paev kirjutada, isegi kui see 10 000h on tais. inspiratsioon tulebki kirjutades ja loodetavasti aina paremaks laheb (muidugi pole saladus, et ka kuldsemad objektid on vahel nadalate kaupa saasta tootnud) aga et mis ma oelda tahan on et lylita pool tundi sarja valja ja ongi kirjaaeg olemas 🙂

    ma tean kyll, et on ropult raske, isegi kui on laps, aga see on lopuks ikkagi maha istumise ja pastaka haaramise kysimus? eriti sul, kui sa ytled, et teksti tuleb nagu torust? endale panin ka moni aeg tagasi 1000 sona paevas eesmargi ja no jumalast sujub noh. telekas onneks purunes moni kuu tagasi ja see aitab, aga ikkagi…. oudne tode, distsipliin! 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kairi, ma muide olengi mõelnud, et ma hoian lihast vormis, kui vähemalt blogi kirjutan. Et kui seda ka enam ei tee, siis on surm. Nagu näha, surm ei ole saabunud.

      Naabrinaine, jah, õige, hea täpsustus. Manna noh.

      Aga jutt on jumalast õige selle kodus töötamise koha pealt, see pole ainult mingi minu eratraagika. Sarnaste probleemidega võitlesin ma siis ka, kui varem olen kodus töötanud ja kõiki oma ilukirjandusprojekte olengi ju kodus teinud. Et ALATI on midagi teha ju. ALATI. Kõige parem oli siis, kui lihtsalt mingi hetk sai kätte võetud, kui otsustasid, et NÜÜD.

      Kui ta ometi magaks mul, eks… Aga ma nüüd annan endale kah siinsamas blogisabas lubaduse, et järgmise nädalaga toodan kaks peatükki. Võin juba sel nädalal alustada, aga ei pea. Oh, mul just meenus, et reedel võetakse vist hammas välja, nii et siis on see takistuseks ja… On ikka raske see prokrastineerija elu.

      Vasta
  8. Kairi

    aga sa oled heas seltskonnas! douglas adams ütles ka, et “I love deadlines. I love the whooshing noise they make as they go by.”

    🙂

    Vasta
  9. marta

    ja Thom Yorke on laulnud, et
    …You can try the best you can
    If you try the best you can
    The best you can is good enough

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.