hairless

Nüüd on siis täiesti kindel, et emadus ja hormoonidemöll on must lõplikult võitu saanud. Ma olen ametlikult peast segi. Veelgi ametlikumalt, kui ma varem olin.

Nimelt lõikasin ma endal juuksed lühikeseks. Või mis – lühikeseks! Poisipea lõikasin.

(Ma annan võimaluse suminal saalis vaibuda.)

Kõik algas sellest, et ma postitasin feissi omast arust nunnu foto, mille Abikaasa must Piia ja Runni pulmas tegi. Juuksed olid sellel kinni, aga nägu naerul ja ma ise nii mitterase, et ma kohe olin selle pildiga väga rahul. Kommentaarides puhkes aga vaat et õnnitlustelaviin, et oi kui äge uus soeng ja et sulle ikka nii hästi sobib poisipea.

Enter: confused face.

Ja mõte oli idanenud.

Tegelikult mõtlesin ma poisipeale juba varem. Esimest korda, kui mul see mõte tuli, otsustasin selle juurde 30ndal eluaastal tagasi pöörduda. Siis tuli see mõte uuesti rasedana, aga ma otsustasin, et rase ei ole adekvaatne selliseid otsuseid vastu võtma. (Hah, nagu viis kuud magamata imetav off meds ema oleks!) Ja SIIS hakkasid mul juuksed peast kukkuma. Ma arvasin, et ma olen selleks valmis. Mul on alati palju juukseid peast kukkunud, ma arvasin, et mul on kogemus olemas. Isegi siis, kui ma pulmasoengut käisin tegemas, ohhetas juuksur, et küll ikka mõnel tuleb juukseid peast. (See, kusjuures, sai tol hetkel otsustavaks vastuseks “kuule, sa oled vist rase”-naljale, sest kõik ju teavad, et rasedatel ei tule juukseid peast sellise hooga.)

Mingil hetkel raseduse ajal arvasin ma, et nagu kõige muuga sellel teekonnal, on mind raseduse headest külgedest säästetud, sest juukseid tuli peast ikka samasuguse hooga. Kuni ühel hetkel see lõppes ja ma avastasin, et kurat! Võib ikka mõnel lakk olla peas! Ja see mõni olen mina! Jei!

JA SIIS ütles üks tuttav feisis, et oota-oota. Kolme kuu pealt hakkavad peast tulema. Ma valmistusin. Valmistusin hoogsalt. Kogusin voodi alla veepudeleid ja konserve, ostsin kokku soola ja tikke. AGA IKKAGI POLNUD MA VALMIS. On ikka päris kohutav näha oma juukseid – mis juba enne polnud teabmis – sel viisil peast kukkumas. Lõpuks oli mul tunne, et neid ei tule peast mitte ainult kammides, pestes ja juukseid lahti tehes, vaid ka siis, kui mõni naaber ust paugutab. Pauh! Ja mul jälle karvatort kukub. Ja naabrid teadupoolest selles majas linkide otstarvet ei tunne.

Pärast seda feissbuki pildisegaduslugu hakkasin ma taas mõtlema, et peab, kurat, midagi ette võtma. Aga kas tõesti – poisipea? Mulle, kes ma olen eluaeg tulihingeline poisipeadevastaline olnud?

Sel kohal peaks vist seletama, et mul ei ole midagi poisipeadega tüdrukute vastu. Vastupidi, ma tean tonnide viisi üliägedaid naisi, kes rokivad poisipäid… poisipeadega? Poisipeades? Hm. Igal juhul. On sitaks ägedaid poisipeadega naisi. Naabrinaine. Nirti. 100protsendiliselt kõik Kaisad, keda ma tunnen (neid on kaks, mõlemad ägedad). Tervel mu tädi perekonnal on mingis vormis poisipea. Väike-Liis (mõni aeg tagasi). Aigi Viira. Ja tuntud naistest ei maksa rääkidagi! Halle Berry. Siis see tšikk, kes mängis Hermionet. Dooce. Sienna Miller. Kirsten Dunst. Jenna Elfman.

Aga minu õigustuseks – nemad on ILUSAD inimesed, kes suudavad poisipea välja kanda. Mina? Not so much.

Pealegi on mulle alati tundunud, et pikad juuksed on naiselikud. Ja kui minus miskit muud naiselikku pole, siis võiksid vähemalt juuksed ju olla.

Nojah, aga kui ma mõtlen, et pikad juuksed on naiselikud, siis ma eeldan, et need näevad välja sellised:

…mitte sellised õled nagu sellel pildil.

Niisiis, midagi pidi ette võetama. Ja mulle tundus, et see olen mina, kes peab midagi ette võtma.

Enne muidugi tegin ma suurt uurimistööd, näiteks proovisin interaktiivses soenglas endale erinevaid soenguid pähe. See ei aidanud väga, sest ükskõik, kuidas ma neid virtuaalseid parukaid ka ei sättinud, nägin ma ikka välja nagu mikripea.

Siis oli variant lihtsalt juuksed kinni panna ja proovida ette kujutada, et patsi polegi, on vaid tukk. See töötas selles mõttes, et ma olen alati teadnud, et kinnised juuksed ja tukk sobivad mulle. Loogika ju ütleks, et milleks seda rotisaba siis sinna taha?

Lõpuks läksin ma Naabrinaise juurde ja küsisin, et mida tema arvab poisipeast. Vastus oli muidugi väga naabrinaiselik: “Häh, ainult lollidel on pikad juuksed, kõik normaalsed naised kannavadki poisipead!” All jokes aside, abi temast muidugi väga polnud, sest kuigi tal olid kunagi pikad juuksed, käis poisipeani jõudmine temal kuidagi lihtsalt ja märkamatult. MUL seevastu jalg tudises all ja oli tunne, nagu ma hakkaks hulluma. Kurat, see on ju elumuutev otsus!

Kaalukeeleks jäi lõpuks tõdemus, et esiteks, kui ei meeldi, siis on lootus, et see kasvab välja ja pealegi, kus ma ikka niiväga käin?! Kui on õudne, siis saan kodus peidus istuda ja kedagi ei koti. Ahjaa, Abikaasa. No temal on alati mingi poisipeade-fetiš olnud ja ta on mulle juba aastaid ajanud, et ikka jõle tüütud on need karvad ja et poisipea oleks the thing, aga ma olin selles osas väga skeptiline ja pealegi nii tark olen ma küll, et ühtki sellist otsust ei tohi mehe mahitusel teha. Aga vähemalt oli see julgustus, et no kui mulle endale ei meeldigi, siis vähemalt talle ikka meeldib.

Seega istusin ma laupäeval kell 12 juuksuritooli: “Kui ma püüan ära joosta, hoidke mind kinni. Ja üleüldse, ega teil veini pole?”

Issandjumaljeesus, millise adrekalaksu annab selline välimusemuutus! Ma käisin terve laupäeva ringi nagu elektrijänes ja kartsin juba, et asi pöörab hulluks, samas olin ma ootaval seisukohal, et mida ma järgmisel hommikul asjast arvan.

Loomulikult langesin ma järgmisel hommikul masendusse. Vaatasin end peeglist, tõdesin, et näen välja nagu rekkalesbi, nutsin peatäie ja ahastasin. Sest issandjumal, mis mul ARUS oli?! Nüüd on mul titt, rasedusarmid JA poisipea, kes mind üldse veel kunagi iialgi tahtma peaks?! (Kui oma mees kuskile ära läheb, ja no muidugi ta ju läheb, sest MUL ON POISIPEA for fuck’s sake!)

Siis ma sain sellest üle. Otsustasin, et MÕNE nurga alt pole häda kedagi ja TEGELIKULT näokujuga soeng sobib, asi on lihtsalt… noh, selles näos, mis sinna juuste ja lõua vahele jääb. Ja seda ei paranda ükski soeng. Ja vähemalt ei kuku mul nüüd enam juukseid peoga välja või kui kukubki, siis vähemalt on neid palju vähem ära koristada. Kui ma nüüd kuidagi suudaks harjuda selle vastiku torkiva tundega kuklas kui pea padjal on, siis võiks täitsa elada juba ju.

Sest mõne nurga alt näen ma ikka tõesti väga cool välja:

 

 

 

 

34 mõtet “hairless

  1. suslik

    just, cool.

    ma siin kannan rätte peas. erinevaid. või siis juukseid kinni. ja siis šokeerin inimesi, et mul on NII PIKAD JUUKSED TEGELIKULT. on jah. lühikeseks lõigata ei taha (on olnud kah). aga lahtiselt kanda ei oska…
    mingit koolitust oleks vaja 😀

    Vasta
  2. Naabrinaine

    Mh, siit jääb mulje, nagu ma oleks mingi mõrd, mitte läbini toetav sõber, kes ma tegelikult olen, onja.
    Ja ühtlasi teretulemast veekord pärisinimeste hulka. Meil ei tunta patsi peale täisealiseks saamist, meil ei kanta pikka seelikut ja ei nuteta taga kaotatud aegu või armastust. Luuletusi ka ei kirjutata. Lapsed kasvavad nagu seened, tööd on igas kuus rohkem kui aastaga ära teha jõuaks, tuju on kogu aeg hea ja raamatud kogu aeg lugemata.
    Welcome.

    PS: Taganutmine oli siinkohal kujund. Faktiliselt siin nutetakse ikka ka.

    Vasta
  3. tikker

    mul on pulksirged paksud rasked juuksed, mis pikas olekus mitte kuidagi ei hoia, vaid on lihtsalt sorakad. mõnele selline välimus sobib, aga mind küll kuidagi ei kaunista. ja tõesti, pikad juuksed on tüütud. jäävad ette, lähevad sassi, suvel on vastikult palav… kandsin neid enamik ajast ikka kinni. kui lokid pähe viitsisin teha, olin muidugi megamimm, aga olgem ausad, ma ei viitsinud seda peaaegu kunagi.

    minu meelest sobib mulle lühike soeng väga hästi. mul on selline lõikus, et pmst pole ka häda, kui järgmised aasta aega juuksurisse ei satu, lihtsalt kasvab pikemaks ja on ikka normaalne. aga mida aeg edasi, seda kiiremini mul häirekell lööma hakkab, kui juuksed väheke pikemaks kasvavad. vanasti oli kaks korda aastas juuksuris käia okei, nüüd käisin juuni lõpus ja juba mitu nädalat mõtlen õues oma varju vaadates (eksju :D), et viimane aeg on juuksurisse minna. mulle kohe meeldib, kui tagant on lühike ja eest pikem. nunnu on ja kerge tunne. kulub vähem šampooni, saab kiiremini pestud, kuivavad kiiremini (mis on eriti oluline siis, kui fööni kasutada ei meeldi, peapesu harjumus on hommikul ja ilmad jahedad). ja pärast pesu natuke hoiavad ka. no on kohevamad või nii. jätavad mulje, nagu mul ikka oleks mingi laine juustes (ehkki tegelikult ei ole).

    ühesõnaga nagu ma FB-s ütlesin, lühikesed soengud on ägedad. ja praktilised. ja minu meelest on pikad juuksed tihti ülehinnatud. neid peetakse miskipärast vaikimisi seksikuse ja naiselikkuse sümboliks. mõnedele muidugi sobivad hullupööra hästi, aga paljudel on lihtsalt kogu aeg kinni, et ette ei jääks… ja lühem äge soeng oleks hoopis rohkem seks.

    kusjuures, ma ei arva üldse, et sa oleks pikemate juustega halb välja näinud 😀 ega ma sind ju IRL nagunii tihti ei näe, ikka vaatan pigem pilte. pikad olid ka täitsa okei, aga lühikesed, no mulle lihtsalt meeldivad alati lühikesed juuksed rohkem. kui sobivad. sulle sobivad 🙂

    Vasta
  4. hedy

    Ma olen Su blogi pikaajaline lugeja, aga kommenteerimiseni pole seni jõudnud. Nüüd aga pean ütlema, et minu meelest sobib lühike soeng Sulle väga hästi. Inglise keeles ütleks ma selle kohta sassy, eesti keeles… meh… Kelmikas-seksikas?

    Vasta
  5. Mann

    Naabrinaine, no vaevalt need pikajuukselised nüüd vähem pärisinimesed on, kui poisipeaga.Pikad juuksed= loll inimene, khmm..khmm. Igaühele lihtsalt oma eks. Miks ei peaks ka 30ndates pikki juukseid kandma, eriti kui need on ilusad ja terved ning sobivad hästi? Ilusad juuksed on naise ehe. Kellele ei sobi või kelle juuksed on elu rabedaks muutnud, go ahead, ja lühikeseks! Mina nt keeldun oma poolde selga lokke maha lõikamast just because kolmekümnendad terendavad. Olen selle võrra lollim ja ebaküpsem inimene? Minu jaoks on see lihtsalt umbes sama, et 60ndates pead surmkindlalt oma juuksed nudisse keemilisse lokki muundama. Maha igasugused stereotüübid, ka juuste osas eks.

    Aga sulle Daki sobib lühike juus väga hästi, ilus soeng 🙂

    Vasta
  6. ritsik

    Pikad juuksed on naiselikud. Aga- värske ema on niikuinii übernaiselik, sestap pole oluline, et juuksed oleksid pikad. Ma olin 6 aastat poisipeaga, kui lapsed väiksed, see ka mugav, et tited tihti tirivad pikki juukseid.

    Vasta
  7. marta

    🙂
    ja mina mõtlesin just, et kasvatan nüüd juuksed pikemaks – nii et patsi ulatuksid… et patsiga on lihtne, lühikesi peab ju sättima, st, no vähemalt mina pean… seda, et ma ka arvatavasti jään paari kuu pärast suhteliselt kiilakaks, mul nagu polnud meeleski…

    sul on tõsiselt äge soeng, stiilne…

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Sry, ma vastan siin kahes osas…

      Marta, sa võiksid oodata jah ära, äkki sul ei tulegi nad peast välja! Seda on ka juhtunud… mõnedel õnnelikel:) Ja siis on pikk pats ju überäge.

      Üldiselt on nii, et täna, kui ma hommikul käisin ujumas, ja päeval panin vaha ja lasin meretormil pead sasida, siis tundub, et nüüd polegi muud teha kui pead pesta, kui ma tahan veel välja konsale minna. Muus olekus oleks juuksed kinni pannud. Aga eks igal soengul oma plussid-miinused, eks. Ma arvan, et praeguses eluperioodis on tõesti nii mugavam, vaatame, mis edasi saab:)

      Aitäh:)

      Vasta
  8. nell

    Pildi järgi otsustades väga sobiv soeng. Pikad juuksed on küll kaunid aga mis sest ilust kasu kui neid pidevalt patsis kanda. Lühemad soengud teevad kandjad vallatumaks ja lahedamaks 🙂

    Vasta
  9. aiit

    Vau! Super kihvt soeng ning see sobib Sulle väga hästi! Ise juba pea 10 aastat vahelduva eduga lühikesejuukseline, vahepeal üritasin kasvatada, kuid ei tulnud sellest midagi välja 😀
    Kindlasti oli see Sinu jaoks suur muutus, kuid lohutuseks võin öelda – juuksed kasvavad alati tagasi, kui Sa millegipärast ei peaks oma uudse soenguga rahul olema. Siiski – väga ilus oled!

    Vasta
  10. Naabrinaine

    Mann, kas Sulle tundus, et minu selleteemalistes avaldustes peegeldub minu tegelik arvamus? Nii see küll ei olnud, mh. Ega ma mingi debiilik ei ole. Kes siis PÄRISELT arvab, et juuste pikkus on kuidagi oluline kellelegi teisele kui kandjale. Juuksed. Mu jumal. Seleta siin nagu mingi loll. Ma ei mõelnud seda päris tõsiselt.

    Vasta
  11. HM

    Tõesti on khuul soeng! Ja Naabrinaine on ka khuul, selles veendun üha enam 😀

    HM, üle seitsme-kaheksa aasta taas poisipeastatud

    Vasta
  12. Annekas

    Mina olen kogu oma teadliku elu olnud pikajuukseline. Vahemikus vöö-pool selga. Arvasin ka, et on hirmus kenad juuksed. Eks nad olid ka. Paksud, paraja lainega, kui regulaarselt juuksuris käia, olid isegi terved. Aga tüütud… ainus kannatatav olek oli neil kinni. Muidu hakkas palav või need olid lihtsalt ees. Nii põhikooli kui keskooli lõpetamiseks ei saanud ma sellist soengut, nagu tahtsin, sest juuksed olid liiga rasked. Sain sunniviisilised lokid, et _üldse_ mingi soengu saaks teha. Pärast lapse sündi kasvas isegi vahepeal lõigatud tukk välja ja lõpuks juuksurisse jõudes said pihani juustest poolde selga juuksed. Veel poolteist kuud hiljem said neist minu teadliku elu lühimad juuksed; eest õlgadeni, tagant sutsuke pikemad. Pole hetkeks ka kahetsenud. Saan isegi kodus olles neid lahtiselt kanda. Muidugi pean seda harjutama 😀 Nii harjunud, et hommikul üles tõustes on esimene asi juuksekumm. Olles ise ülipikajuukseline olnud, vaatan tänaval ka pikajuukselisi teise pilguga. Just neid, kel juuksed kuidagi patsi keeratud on, mitte neid, kes tahavad-oskavad-viitsivad neid lahtiseks kandmiseks sättida. Iga kell on mõnusa lõikusega lühikesed juuksed üle pikast patsist, mis šampooni, vett, aega ja närve raiskab. Poisipea ohtu mul muidugi ei ole, näoga ei sobiks. Oeh, varahommikune mulapidamatus strikes again
    Sinu soeng on küll super!

    Vasta
  13. Eppppp

    Muidugi lahe soeng 🙂 Ja see on ka lahe, kuidas uksepaukude peale juukseid kukkus ja kuidas sa omale soola ja tikke varusid :).

    Vasta
  14. Pingback: natuke karvane lugu « mäemamma jututuba

  15. Hellik

    Ooo, what a surprise.. nagu natuke teine inimene, päääris äge! Mul on tumedad sorakad, katkised ka.. hullult tahaks lokke, aga värvitud kuivadele juustele poleks eriti hea. Poisipea mõttega olen ka mänginud, aga lame kukal ja muud säärased konksud on mind proovimast hoidnud.. Niuts. Tahan ka 🙂

    Vasta
  16. kristel

    ma vanasti kui pikki juukseid natukenegi soengusse lasin lõigata läksin alati nuttes juuksurist koju ja järgmine hommik olin alles asjaga rahul 😀 Naised ja nende kummalised värgid..

    aga sellest satub sõltuvusse. sellest tundest, et voh kui lahe, et endal on põnev ja inimesed panevad ju su uut imidzit tähele kohe ja enesekindlusepagas läheb ka uuesti rohkem punni

    ma nüüd iga 3 kuu tagant pean midagi ägedat juuksurist saama 😀 viimane kord tegin üldse eluaegsest blondist punase ja nüüd ma ei teagi mida ägedamat järgmiseks korraks väja mõelda, praegu veel pole see eelmine rahulolu ära kadunud õnneks 🙂

    Ja lühike on lihtsalt loogiline- pikkadega on üks ilge jama, värvi kulub rohkem (kui kodus värvid) ja üldse on juuksuris kah alati kallim, lühikesed hoiavad ise ägedasse soengusse, pikki peab mingi susserdama enne väljaminekut et äge olla- muidu on niisama sorakad. Mina iial ei viitsiks neid kuidagi sättida päevläbi, sama viga nagu eelpool keegi kirjutas et rätid ja kummid muudkui peas, sest nii on mugavam ja ei oskagi neid pikki kuhugi toppida.. seega ma olen täiega lühikeste juuste fänn, sest nii on palju ägedam ja mõnusam elada 🙂

    Hurraa, huvitav kas sa nüüd varsti igatsed ka seda ägedat hulljulguse emotsiooni ja mis sa siis välja mõtled järgmiseks 😉

    Vasta
  17. killuke

    lühike on ikka lihtsam, minu meelest, ja sinule sobib imehästi!!! mul on kahel korral juuksed väga pikaks veninud, siis kui Eestist lahkusin ja otsustasin enda jaoks, et enne ei lõika, kui tunnen, et jalad on uuesti all ja teine kord, kui isa kaotasin ning juba teadlikult juuksed pikaks kasvatasin, et need vähihaigete laste parukateks annetada. nüüd on mu noorem tütar ka oma pikad salgud samal eesmärgil lõiganud ning on väga õnnelik lühikese soenguga 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Muideks, ma nüüd näen, et on rohkem jama tegelt sellega… Ah, ma teen parem uue postituse, mis ma ikka seletan siin:)

      Vasta
  18. tikker

    aga minu meelest on see hindamatu, kuidas naabrinaise juttu puhta kulla pähe võeti 😀

    mulle naabrinaine meeldib. mis oleks elu ilma igapäevase hõrgu irooniata… ma jumaldan irooniat.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.