ema monoloog, näidend ühes vaatuses

(Siseneb ema, nuttev laps õlal. Terve vaatuse jooksul jääb ta lavale käima, kadudes vahepeal lava taha ehk tagatuppa.)

EMA: Miks sa nutad? Ah, räägi mulle, miks sa nutad? Kas sa nutad sellepärast, et sa ei saa mulle öelda, miks sa nutad? Noh, mina nutaksin sel juhul ka. Ja vahepeal nutangi. Täna näiteks olen ma samamoodi mitu korda nutnud, aga kas ma sellepärast tulen siis sinu juurde ja hakkan karjuma? Ei tule ju! Ma nutan omaette ära ja lasen sul magada. Muuseas, oled sa tähele pannud, et MINA lasen SUL magada? Mitte ei hakka sinu peale karjuma lihtsalt lambist kell kuus hommikul, ISEGI SIIS, KUI MU KÕHT POLE ENAM TÜHI?!

LAPS (on jäänud vait ja vaatab suurte silmadega ringi)

EMA (vaikib ja seisatab hetkeks)

LAPS: Äää… LÄÄÄ!

EMA (hakkab taas ringi kõndima): Nojah. Ilmselgelt paistab, et seismine ja vaikimine sulle ei meeldi. No miks sa küll nutad? Sellepärast, et sa oled titt ja nii väike ja abitu? Kuhugi minna ei saa, midagi teha ei saa? Jah, see ajaks mind ka närvi. Õigemini, ajabki. Mina ju ka ei saa kuhugi minna ja midagi teha, sest meie auto on pantvangis mingi autoremontija käes, kes kõnedele ei vasta ja tead, ma tahaks ka väga igale poole minna. Mina olen ka frustreeritud. Aga sellegipoolest ei karju ma sellepärast endal kopse välja. Jah, sul on õigus, muidugi ma teeksin seda, kui ma saaksin. Aga kuna mina olen SUUR ja TÄISKASVANU, siis tohin ma ainult teatud hulga aega karjuda. Mitte nii nagu sina, et muudkui karjud ja alati tuleb keegi, kes kaissu võtab ja elu paremaks teeb.

LAPS (on vaikinud, vaatab suurte silmadega ringi)

EMA (jätkab kõndimist ja monoloogi): Ja muidugi on sul raske, ma saan aru. Suur raske elu sinu väikestel õlgadel. Aga tead, elu läheb ainult nõmedamaks, usu mind. Ja lõpuks oled sa suur ja täiskasvanu ja mitte keegi ei tule, kui sa nutma hakkad. Tead, ausalt, nii läheb. Usu mind. MA TEAN. Mnjah, ja nüüd oled sa vait. Nüüd sa ei ütle midagi. No mul ka poleks selle peale midagi öelda. Aga paistab, et mina pean edasi rääkima. Mis ma siis veel räägin sulle? Mul oli ülikooli ajal kursavend, parim sõber tol ajal. Ta muide sai ka isaks just, kaks nädalat enne kui mina sain. Mitte isaks, emaks küll. No igaljuhul, ükskord kirjutas tema oma esseesse umbes neljandale leheküljele suvalisse kohta lause: “Kui lugupeetav kontrollija on lugemisega siia jõudnud, palun punktiiri teha rist…” Ja õppejõud oligi risti teinud. Sest me arvasime, et keegi ei viitsi meie esseesid lugeda… Nii et kui sa oled siiamaani jõudnud oma kuulamisega, siis palun anna märku, et sa oled mu juttu mõistnud. Vaikus või nutt on piisavaks märguandeks.

LAPS (vaikib)

EMA: Novot. Paistab, et sa mõistad kõike, mis ma sulle räägin. Ja ometi ei jäta sa nutmist järele. Miks küll? Mida ma veel saan su heaks teha? Sulle ei meeldi mitte miski, mulle tundub. Kuidas on minu heast lapsest saanud üleöö nutu-Mari? Kas sa oskad mulle seda seletada? Kas tõesti hakkab sulle kohale jõudma, kuhu sa saabunud oled? Ja sulle tundub, et miski ei lähe paremaks? MITTE IIALGI?

LAPS (vaikib)

EMA: No aga mis sa oskadki selle peale öelda… Minagi ei oska enamasti öelda, miks elu on selline nagu ta on. Ja miks vahepeal on nii nõme olla, et ajab nutma ja ei tahagi järele jätta… Mis me siis teeme? Kas jääbki nii? Et sina muudkui nutad või siis mina pean muudkui kõndima ja jutustama sinuga?

EMA (jääb seisma)

LAPS: Äää… LÄÄ!

(jätkub lõputult)

17 mõtet “ema monoloog, näidend ühes vaatuses

    1. daki Postituse autor

      LJB, ma tegelt saan aru, et neil ongi elamine nii raske alguses ja ma tegelt ju teadsin, et see hetk tuleb mingi aeg, et ei saa siin jätkuda lõputu lust ja lillepidu… Aga jah:) No mida sa räägid talle… Ma arvan, et ma hakkan veel igast segast talle panema neil lõpututel jalutamis-jutustamisaegadel. Peaks lindistama hakkama vist…

      Vasta
  1. LJB

    Mina lohutasin ennast sellise teooriaga – “imikutel votab kaua aega enne kui nende seedesusteem soomise/pissimise/kakamisega harjub, enne kui koik see vargindus korralikult tootab on neil lopp ebamugav sest sees midagi koguaeg loksub ja koriseb ja liigub… no enne sundimist oli ju kergem, koik oli nii vaikne :)”

    (kuskilt kuulsin selle kohta, et seedesusteem votab kaua aega et “kupseks” saada ja haarasingi sellest ideest kinni… Vahemalt mind ennast see aitas 🙂 )

    Vasta
  2. Gea

    mina laulsin, lakkamatult, terve esimese aasta. limiit sai vist täis, sest nüüd öeldakse mulle “ei laula!”, kui midagi ümisema hakkan 🙂

    Vasta
  3. tikker

    mul on siin üks üheksakuune ja mina küsin temalt vahel sama: MIKS sa nutad??? ta on üldiselt üsna hea laps, aga vahel on sellised juhud nagu kõigi maailma tittedega – ma oled teinud kõik, mis võimalik, kontrollinud kõike, mis pähe tuleb… ja nutab ikka. ja ma TEAN, et beebid vahel nutavadki niisama, et see on nende ainus kommunikeerumise viis, et see ei tähenda, nagu ma oleks halb ema. nii ma siis katsun rahulikuks jääda ja lasta tal nutta, aga kurat, ma olen absoluutselt kannatamatu inimene, nii et alguses ma ka pärin, mis viga on (nagu ta oskaks vastata) ja lõpuks lähen suisa närvi.

    ja eelmist lõiku kirjutades tuli meelde, et ma olen jälle viimasel ajal ära unustanud nutu ja jonnihoogude raamatus kirjutatu, mis on üldiselt minu jaoks puhas kuld. lisaks igasugustele välistele mõjutajatele paneb beebisid nutma ka stress. meie, vanemad, teeme küll kõik võimaliku, et meie lastel oleks hea, aga me ei saa neid alati stressi eest kaitsta, see on elu loomulik osa. vahel vajab see stress lihtsalt välja elamist ja siis lapsed nutavadki. ainus, mida nad siis vajavad, on see, et me jääksime rahulikuks ja laseksime neil turvaliselt süles olles tühjaks nutta. kui laps saab kõik oma stressi välja nutta, siis on ta hiljem rõõmsam ja rahulikum ning kõik ongi jälle korras.

    mann kirjutas ju ka just samal teemal. oeh. ma ei saa aru, mul peaks nagu kogemust piisavalt olema, aga ikka unustan kõige elementaarsemad reeglid. kannatamatu loomus on ikka inimese hukk, ma ütlen 😀 loodetavasti suudan järgmisel korral, kui karl põhjendamatult nutab, seda kõike meelde tuletada ja päriselt ka rahulikuks jääda.

    sellest ma ei hakka parem üldse rääkimagi, kuidas ma vahel kahese kasvatamisega hädas olen. mul on kõik need suurepärased teooriad, kuidas peaks käituma, aga need kõik lendavad aknast välja, kui ma närvi lähen. ja ma tean oma korduvatest kogemusest, et kui ma ise olen rahulik ja rõõmus, siis käitub ellen ka kohe tunduvalt paremini, aga see teadmine ei aita mind absoluutselt, kui ta teeb päeva viiekümnendat lollust, mis mind nii kohutavalt närvi ajab.

    soovin osta suuremas koguses kannatlikku meelt. kui kellelgi on pakkuda, võtku ühendust!

    Vasta
  4. Erle

    Ma olen ka jõudnud järeldusele, et kasvamine on üks raske ja valus protsess, kõigepealt kogu see seedimine ja siis kohe otsa hambad. Vahest lohutab natukene see, et “ma tean, mida sa tunned” kui laps muudkui nutab. Tikkeriga ka 100% nõus, olen ka kannatamatu kui terve päeva on juba jorisetud ja õhtuks päris hull nutt kohale jõuab ja kõik peaks nagu tegelikult korras olema (välja arvatud siis see kasvamise raskus). Sellest ma muidugi ei räägigi, et sellisele päevale eelneb enamasti veel terve öö nuttu. Aga jah, ma ka laulan ja ümisen. Olen täiesti ebamusikaalne ja siiani olen igasugusest laulmisest hoidunud aga viimased 10 kuud ei jää lihtsalt muud üle, sest laulmine ja süles tassimine rahustab kõige paremini. Vahel ma mõtlen ikka, et kumb naabritele hullemini mõjub, kas lapse nutt või minu laulujoru 😀

    Vasta
  5. nele

    Minul on neljane ja kahene, kellele ma ka olen ikka laulnud. Kui nüüd laulma vahest hakkan, paneb väiksem käed kõrvade peale ja ütleb: “Ei kuule!” Meil on ka vist limiit täis 🙂
    Vanem oli ka väiksena väga nutune, ka kussutamine ja süles tassimine ei aidanud eriti. Vb sellepärast, et olin ise noore emana teadmatuses, mis muutis mind ärevaks ja laps tajus seda. Magas ta esimestel kuudel ainult minu kõhul. Väiksem on olnud rahulikum, vb sellepärast, et ma ise ka rahulikum. Aga üldiselt see kõik on kasvamisprotsessi osa ja tuleb ilmselt lihtsalt üle elada. Kuni nad jalad alla saavad.
    Ja siis tekivad uued nutud näiteks sellepärast, kes just parajasti sülle saab 🙂

    Vasta
  6. Katrin

    Proovi kandelina. Laps vajab esimestel kuudel ema lahedust. See tekitab turvatunde. Saad sina omad toimetused tehtud ja pisike tunneb end kaitstult. Kui ise laulda ei oska, pane rahulik muusika vaikselt taustaks mangima. Molemad votted tootasid vaga hasti minu enda kahe tytre puhul, kes oma kolme esimese elukuu jooksul kova haalt armastasid teha. 🙂

    Vasta
  7. Liisapereema

    Oi, ma olen ka kandelina jäägitu fänn! Mõni kannabki alguses kogu päeva linikus lapsekest ja kõik on rahul – ma selles osas usaldan aafrika naisi täielikult 🙂 Väikesele on parem trikoolina.
    Mul on ka mõlemad lambist nutnud. Kolmandal päeval nad nutsid ilmselt näljast enne kui ma mõikasin söötmise nippe (üks tahtis korraga tund aega, ei olnud tal säärast kirja kaasas). Hiljem panustasin paraku gaasirohule, no ei ole südant kuulata kurba last.

    Vasta
  8. daki Postituse autor

    Kandelina on mul plaanis KOHE osta, kui saan poodi ükskord! Isegi kinkekaart on selleks olemas tänu kirjastuse naistele, mille sellel otstarbel just käiku lasta plaanin.

    Liisapereema, see on see kõige hullem asi, et neil ei tule kirja kaasa, kurat. Peab ise aimama, mis on need nipid, mis töötavad. Ja ma ei saa veel aru, sest tundub, et ühel päeval töötab üks nipp, teisel päeval teine. Olen ka laulnud:D Täiesti mööda! Ja muusikat mänginud ka, Dahlingu plaati, mida läbi kõhu lasin iga päev pidevalt talle… Laulmine rahustas, plaati nagu ei pannudki tähele. SEL KORRAL. Järgmisel võib olla teistmoodi.

    Aga jah, see kasvamise raskus… Mann just kirjutas jah, temal oli teistmoodi – mul nimelt ju alguses oli hea laps, ei nutnud pea üldse, nüüd on hakanud vaikselt tulema nuttu. Ja paistab, et kuigi ma pole raamatut lugenud ja vaid blogidest siit-sealt tarkusi meelde jätnud, olen talitanud instinktiivselt. Vahepeal on töötanud see, kui süles end tühjaks nutab ja vahepeal olen voodis lasknud nutta ja ongi lõpuks magama jäänud.

    Aga siis on päevad, kui ta ei taha magada tegelikult, vaid tahab kõndimist ja rääkimist… Siis on need monoloogi päevad.

    Tegelt on nii,et mulle TUNDUB, et see on kõik igaviku kestnud, tegelikult ma räägin ju vaid nädala kogemustest umbes (seda, mis siis oli, kui ema veel siin oli abis, ma enam ei mäletagi kusjuures)…

    Vasta
  9. Liisapereema

    Ma olen muidugi kana (kindel fakt) ja esimese aasta lasen tite dikteerimise all ja ei üritagi tema plaanidest aru saada (kuigi vigisemise põhjusi ju väga palju olla ei saa?). Kui ikka vigiseb, siis sööki, sööki ja sööki – see rahustab ja väsitab. Kui ikka võtab, näiteks väiksem taam nutu ajal keeldub; rahusta siis inimest, kes nalja ei mõista, tempu ei tee ja süüa ei soovi.

    Vasta
  10. Lee

    Kasutasin ka hästi palju kandelina, teise elukuu lõpust alates. See võimaldas koera ja last korraga jalutada, kõik käigud ilma autota teha – ja neid käike oli palju! – ja muuhulgas ka näiteks kodus süüa teha, telefoniga asju ajada jne jne. Mugav ja hea – mulle meeldis ja lapsele meeldis.
    Väikese eelhoiatusena ütlen ainult, et kandelinalt kärule üle minna on pisut keeruline: laps saab aastaseks, kaalub kümmekond kilo, linas ma teda enam ei kanna… Aga jalutades meeldiks talle ikkagi üle kõige süles olla:). Ja nii me siis kombineerime ja otsime lahendusi.
    Õhtused nutud olid, mäletan, läbi udu mäletan. Usu, Daki, nii udu kui nutud kaovad meelest üllatavalt kiiresti. Pea vastu!!!!

    Vasta
  11. Eppppp

    Kandelinalt saab üle minna ka alumiiniumraamiga seljakotile, see just aastasele hea, ja vanemale lihtsam tarida kui kandelina. Samas, ikkagi, tugev selg peab olema… enne ei saagi teada, kas on tugev, peab järgi proovima 🙂
    Pea vastu, Daki. Minu meelest mul kas ei olnud nii hull see alguse aeg või ma lihtsalt UNUSTASIN selle ära. Sina pane kirja!

    Vasta
  12. Lee

    (teemast välja) Epp, mul oli see kõhukott plaanis, aga plaanid muutusid:). Kui kõik hästi, lähen septembris uuesti sünnitama.

    Vasta
  13. Mutt

    Mu tibile tekitas vaevuseid näiteks Apoviti D-vitamiin… peale Soomes müüdavale Jekovitile üleminekut kadusid gaasivalud ära. (Kõigil muidugi nii kergelt ei lähe…)

    Ma ka kiidan neid lapsekandmise abivahendeid. Lina ma ei kasutanud, aga bondolinosse olen suisa armunud. Saime suvel vanalinnas tornid, muuseumid ja käigud üle vaadatud ja läbi ronitud, laps magas enamuse ajast mõnuga kõhu peal. Õhtuti tegin süüa, laulsin sepapoiste laulu (oioi kui paljud erinevad inimesed kõik teevad tööd…) ja laps magas bondoga kõhu peal. Vaatasin just linalapse lehelt, et nad kahjuks ei müü enam bondot 🙁

    Vasta
  14. KK

    Heh, aga Epp on ju elus ja ilma autota 🙂
    Äkki proovid ikka niisama ka välja minna. Nelja seina vahel on jõle, eriti praeguste ilmadega.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.