snippets

Eile käis arst. “Noh, lugesin, et raske sünnitus oli.” Nojah, oli vist jah. Ma ise pole viitsinud üldse süveneda sellesse ja haiguslugu ma ka pole näinud. Niisiis ma täpselt ei teagi, mis juhtus (peale selle, et mu emakas on loll). Eks vist tuleb järgmine kord arsti juures paluda näha, et teada saada. Kuigi praegu ma tegelen aktiivselt selle unustamisega. Juba on asjalood nii head, et silmi kinni pannes ei tulegi kohe košmaarid ette ning ma vaikselt harjutan end mõttega, et võib-olla tuleb* seda kunagi uuesti teha ja kuna Loodus on IMELINE, siis ma tugevalt loodan selle unustamisefekti peale, millest räägitakse. Või noh, ilmselgelt see on olemas, sest iga päevaga ei tundu enam asi nii kohutav. Aga võib-olla sellepärast, et see on jäänud seljataha.

//

Päevad ei ole vennad. Olen avastanud, et ma olen ikkagi mingil määral režiimiemme. Kui haiglas tundus mulle ERITI JABUR last söötmiseks üles äratada, siis nüüd mulle täitsa meeldib see, et toiduajad võiks olla kindlatel aegadel. Üldjoontes nad ongi, mis tähendab, et mulle jääb arusaamatuks, kuidas teised on hakkama saanud. Näiteks raamatus “Suurepärase ema käisraamat” kirjutas autor, et pärast kolme kuud (!!!) hakkas teda häirima, et ta ei saa välja minna (!!!), sest tal pole aimugi, millal laps võib süüa tahta. No meie igal juhul proovime (või peaks ütlema “mina proovin”? Aga ma proovin ju koos lapsega, nii et meie on adekvaatne vorm? Või pole?! APPI!) juba homme poodi minna ja ma tean juba täna, mis kella paiku see juhtuda võiks, sest dudette on tegelikult väga tubli. Õhtuti ainult kipub jonnima, aga kui on enneöine (23 paiku) söök ära olnud ja sinnani asi üle elatud, siis magab nagu nott hommikuni välja. Tema vist ei ärkaks üldse öösel, aga mind ajab sisemine kell ikka kella 4 paiku üles ja siis, kui on õnnestunud unesegast pliksi veenda, et süüa võiks, magame hommikul 8ni ja siis 11ni välja. Ja edasi läheb jälle kolme tunni takka.

(Oi, ma rääkisin söögiaegadest! MOMMYBLOGGER ALERT!)

///

Ma olen saanud ainult kahed lilled. Laps pole saanud ÜHTKI lusikat. Sünnitoetuse saamiseks tuleb paberkujul asju viia Tartusse. Aga vähemalt on nimi registreeritud ja asi võttis umbes kaks sekundit (ja pool tundi, et ID-kaardi UTILIIT tööle saada). Elagu e-Eesti!

/

Kuidas peaks üks poollombakas moor koos lapse ja mingi 12 kilo kaaluva lapsevankriga treppidest alla ja üles saama, tahaks ma teada. Üles on täitsa võimatu, õnneks aitas mind täna üks naaber. AGA KUIDAS HOMME?! Masendav.

//

Könt. Könt on ILGELT rõve sõna. Könt. Könt. Köntköntkönt. Täna vedeles mul päev otsa üks könt diivani peal, sest see otsustas irduda (irduda on ka rõve sõna) ja ma ei tahtnud seda puudutada, sest see on RÕVE. Palju rõvedam on aga see, mis nüüd kõigest järele jäi ja ma seda pean ikka puhastama. Ehk siis… Ma teadsin, et kakased mähkmed mind häirima ei hakka, aga see nabavärk on ikka ilgelt rõve. Teine vastik asi on küünte lõikamine. ÕAH. Mul on mingi mälestus lapsepõlvest, et iga kord, kui isa mul küüsi lõikas, lõikas ta liiga lühikeseks ja NII KOHUTAV tunne oli pärast. Nüüd ongi minu jaoks teise inimese küünte lõikamine üks vastik tegevus. Aga noh, elu õied jne.

//

Kolm kilo veel ja olen tagasi raseduseelses kaalus. Sünnitusega õnnestus kaotada üle kümne kilo (ma enam lõpus ei lugenud, palju ma juurde võtsin, sest seda oli PALJU. Küll vist normaalkõvera sees, aga ikkagi PALJU). Mõned naised kaifivad kohutavalt rasedust ja ütlevad, et tunnevad end siis kõige naiselikumana. Teised ütlevad sama sünnituse kohta – et ultimate woman experience. Mul seda polnud teadupoolest, aga naljakal kombel on mul praegu väga naine tunne. Ma kaifin täiega oma kõhtu, esiteks sellepärast, et see pole enam suur ja teiseks on ta nii mõnus ja pehme. Kuidagi teistmoodi pehme kui tavaliselt ja kuna ma tean, et see on sellepärast, et rasedus ja laps jne, siis on see minu jaoks ultimate woman experience. (Lisaks ma tean, et teda kauaks ei ole.)

Aga läkski nii nagu arvasin – rasedusjärgne keha teeb mulle ainult rõõmu, kuigi ma tean, et enamikku naisi ajab see masendusse. Mina tervitan rõõmuga iga uut päeva, kus ma tunnen end paremini ja mis viib lähemale sellele ajale, kui saab jälle hakata trenni tegema (ja jälle hakata peale igikestva projektiga “suveks saledaks või surnuks”). Ehk et kuna mul juba enne olid kehaga sellised lood nagu olid, siis praegune ei ole üldse masendav, kaal sulab nagu lumi. Masendavaks läheb asi siis, kui on raseduseelne kaal käes ja peab hakkama jälle ALLA VÕTMA nagu ma terve elu olen teinud. Teoorias. Praktikas… noh, jah. Pealegi annab laps mulle veel vabanduse mõneks ajaks, sest dieeditada tegelikult ju niikuinii ei tohi ja ega ma seda oskagi.

///

Kohustuslik TISSID!

//

Ühel öösel ärkasin võpatades selle peale, et Abikaasa võttis kaissu ja APPI ME TAPAME LAPSE ÄRA! Hakkasin metsikult tekki loopima ja last otsima, ainult selleks, et avastada – dudette magab täiesti rahulikult oma voodis. Kuigi ma ei saa (veel?) aru, kuidas oleks võimalik toitmise ajal ise magama jääda (või üldse magama jääda, for that matter), mu alateadvus ilmselgelt arvab, et see mitte pole ainult võimalik, vaid ka KINDLASTI JUHTUB varem või hiljem.

Ahjaa, sünnitusmajas leppisime Abikaasaga kokku, et ükskõik, mis saab, proovime last mitte ära tappa. Et see võiks olla selline põhireegel, millest lähtuda. Senimaani läheb edukalt, tänan küsimast.

///

Ma arvan, et see, et kassid asja nii rahulikult võtavad, on seotud hea suhtega. See kõlab natuke jaburalt, aga ma tunnen, et tänu kodus olemisele sain ma nendega raseduse ajal hästi lähedaseks ja nüüd ei tunne nad (väga) armukadedust, sest teavad, et ma neid ei hülga. Sest ma olen kuulnud igasuguseid lugusid sellest, kuidas kassid uut ilmakodanikku tervitavad või noh, pigem “tervitavad” ja ma tõesti ei näe neid märke oma kodus. Pussakas pole isegi teinud NÄGU, nagu ta tahaks kuhugi pissida ja seda nägu tegi ta ennegi liiga tihti. Nii et ma loodan, et läheb samas vaimus see rahulik ja sõbralik kooseksisteerimine edasi.

/

Põhilised paanikateemad** sel nädalal: kas on normaalne, et ta nii rahulikult omaette voodis tšillib (ehk siis kas ma olen halb ema ja hülgan oma lapse, kui lasen tal seda teha)? Kas on normaalne, et ta õhtuti nutab ja ainult ringikõndimisega lepib (ja mina ei jõua ju ringi kõndida oluliselt) (ehk siis kas ma olen halb ema ja hellitan oma lapse ära, kui lasen tal süles rahuneda)? Kas on normaalne, et naba ära tuli (ehk siis kas ma olen halb ema, et see nabavärk minu jaoks rõve on)?

Ja üleüldse, kas ta valis meelega Osama surmapäeva sündimiseks, selle asemel, et sündida Hitleri sünnipäeval? Et nagu diktaatori asemel saime terroristi?

__

*Kui ma nii otsustan.

**See tähendab siis, et ma vahepeal obsessin nende küsimuste üle, aga ei paanitse pidevalt. Pidevalt olen ma üllatavalt rahulik. Ma ei saa aru, kust see rahu ja kannatlikkus tuleb? Mina ja kannatlik?!

9 mõtet “snippets

  1. Marca

    Nende emakssaamise raamatute juures ongi hämmastav see kui keerulisena seda kõike kujutatakse või siis kirjutatakse need nimme nii jubedatena, et lugejad end õnnelikuna tunneksid.

    Vasta
  2. kellu

    Nii armsake! Pane ikka pilte meile lugejatele ka, ei tee see sinust ju mingit tyytut emmeblogijat, laps on ju nyyd sinu elu osa ja mulle kyll meeldib jalgida kuidas need pisikesed tegelased kasvavad ja arenevad!

    Vasta
  3. Kadi

    No imetamine(ka suht nõme sõna imo) pidi ultimate trenn olema, kalorid pidi kaduma, ükskõik, mida sööd.

    Vasta
  4. Mutt

    Tarkade raamatute järgi vallandab imetamine mingit hormooni vms ema kehas, mis aitab uinuda. Mul igatahes toimis… Kui varemalt võttis mul tubli 10+ minutit aega, et öise segamise peale uuesti uinuda, siis peale lapse sündi suudan vist peaaegu sekundiga kustuda.

    Aga öösel paanikaga last teki alt otsinud olen ka… senimaani ajab muigama, kui suur paanika tuli peale, kui ärkasin ja taipasin, et last ei olegi mu kõrval. Üldse polnud meeles, et tibin magas magusalt oma taskus.

    Vasta
  5. catalina

    Tartu lapsukesed saavad ju Tartu linna lusika ka?
    Supertublid, et püüate juba natuke söötmises regulaarsust tabada.See teeb tõesti elu palju lihtsamaks. Eriti tulevad kasud välja siis, kui lapsuke natuke suurem ja oled kellegi bonnetama kutsunud.Siis ei pea seletama,et vaata Tunde järgi või Kisa järgi, millal süüa anda. Ütled kellaaja. Bonne rõõmus, emme rõõmus, laps rõõmus.Või vastupidises järjekorras.

    Vasta
  6. Liisapereema

    Mu trenn on kärutamine, koristamine (mul on koer) ja produktide tassimine ja tegemine – esimesel korral oli väga tõhus, teisel korral lisandub veel komponente, aga tõhus siiski piisavalt ei ole 🙂

    Söögiaegadega ma never ei viitsi tegelda, ilmselt pole vaja olnud. Poodi lähen peale suvalist sööki, mistõttu hommikul teen igaks juhuks kohe silmad pähe, vat see on tüütu.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Hmm, jah, ma olen nüüd mõelnud nende toiduaegade peale, et pärast iga toitu ju tead isegi, et ta mõni aeg rahulik, aga jah, kellaajaliselt ei saa väga isegi mina (veel?) midagi kokku leppida.

      Eks ma ikka natuke pilte panen, ma ei arva, et see paha oleks. Aga tast praegu kõik pildid nii ühesugused veel:)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.