being an AW

Ettevaatust, järgneb täiesti vihane ving, sest ma olen emotsionaalne ja RASE ja elan pärapõrgus ja ehitus siin korteris ei saa IIALGI valmis ja mu laps kasvab üles kastide otsas ja ma hakkan vaikselt hulluks minema.

Mul oli jummalast hea plaan. Mu plaan oli selline, et kuskil aprilli keskel kolin ma oma kasside ja suure kõhuga mõneks ajaks Tartusse ema juurde sünnitust ootama. Ja pärast seda jään veel umbes nädalaks, kuni asi on nii käpas, et ma julgen üksinda (sest Abikaasa on Kevadtormil) koju tagasi tulla. Kuigi mõned inimesed (naisterahvad! (mitte minu) emad!) avaldasid valjuhäälselt oma hukkamõistu minu sellise mõtte üle (“Mis MÕTTES sa tahad oma emaga koos olla pärast sünnitust?! MEHEGA peab sel ajal koos olema!”), arvasin ma siiski, et see on hea plaan. Sest kas pole mitte aastasadu olnud nii, et värskel emal on aega olla nurgavoodis ja teda aitavad klanni vanemad ja kogenenumad naised? Et alguses on keegi abis, kes muretseb toiduteo, koristamise ja muu taolise pärast?

Aga siis hakkas järjest kõik viltu vedama. Kõigepealt selgus, et Abikaasa peab juba aprillikuus metsa minema (maikuine Kevadtorm oli küll teada, aga aprill pidi olema “normaalne”, öeldi mingi ajani). Siis asetati mind fakti ette, et ma pean kogu selle värgiga ÜKSI hakkama saama, heal juhul jõutakse haiglasse nabanööri läbi lõikama. Suurepärane. Aga noh, vähemalt oli mul ema ja õde, kes lubasid toeks olla ja kui mul on Tartu, siis saan ma kõigega hakkama.

Siis jäi kuidagi sujuvalt Caspar ema juurde ja mitmetel erinevatel põhjustel elabki ta nüüd seal, mis tähendab, et mina oma kassidega sinna minna ei saa. Ka ei saa ma kasse siia üksinda jätta, sest mul lihtsalt süda ei luba. Ma isegi ei saa aru, kuidas see mõne jaoks arusaamatu on. Ma olen miljon korda öelnud ja ütlen tulevikuski, et loomi ei võeta endale nii, et kui “elu muutub” või “asjaolud muutuvad”, siis sokutame nad kuhugi ära. Loom tahab olla inimese juures. Jah, muidugi saaksin ma leida kellegi, kes siin käiks ja toitu-vett ette paneks, aga nii see asi ei tööta. Sest esiteks on tegu määramata ajaga. Ei ole ju nii, et ma lähen neljapäeval Tartu ära ja reedel hakkan sünnitama, lootes kolmapäevaks kodus tagasi olla. Tõenäoliselt läheb selle asjaga nädal-kaks – kui mitte rohkem. Ja terve see aeg loomad üksinda? Mitte mingil juhul.

Ja kui keegi ütleb mulle, et oh, kui sünnitus ja värgid juba käimas, siis sa ei muretsegi kasside pärast, siis ma vaidlen vastu. Kas naine, kes saab teise lapse, ei muretse järsku oma esimese pärast? Muidugi on täiesti jabur kasse ja lapsi võrdsustada (mitte muidugi nii jabur, kui ennast kassidega võrdsustada, mida naised miskipärast way too often teevad), aga olukord on üsna sarnane. Nad on minu vastutusel, minu hoolitseda ja hoida. Ei ole nii, et viskan kellelegi võtme ja kaon ise pooleks kuuks minema kuskile. Hoopis iseasi oleks, kui Abikaasal oleks sel ajal normaalne töö ja ta ei peaks metsas konutama nädalate kaupa, vaid tuleks igal õhtul koju nagu normaalne inimene. Siis ei oleks probleemi. AGA NII JU POLE, sest Eesti Riik on suurepärane*.

Kunagi oli mul veel parem plaan – hakata üksikemaks. Ja tundub, et mu plaanid saavadki nüüd täituma, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem saab selgeks, et ma jäängi aprillis üksinda Tallinna oma sünnitust ootama ja kui trall pihta hakkab, saadan universumisse sõnumid, lootuses, et keegi kohale ja toeks jõuab. Ise samal ajal kablutan Pelku ära oma roosa kotiga ja nii ongi.

Kogu see värk on nii masendav, et eile tugiisiku perekooliloengus tulid pisarad silma. Vaatasin elevil paare, kes tõsiselt koos sünnituseks valmistusid, viskasid nalja, olid teineteisele toeks. Mõtlesin, kui tore see oleks, kui ma saaks ka kellelegi öösel küünarnukiga ribidesse lüüa, et õu kuule, hakkab pihta vist. Mõtlesin, kui hea oleks olla kindel, et ma ei pea olema üksinda.

Aga oma viga, et lapse sellesse aega planeerisite, ütleb Eesti Riik. Sest KÕIK JU TEAVAD, et Kevadtorm on just sel ajal, sest ta on igal aastal sel ajal. Ja alati on sul ju valik juunikuuni last sees kinni hoida, kas pole?

Samas saan ma aru, et selliseid naisi on ju väga palju, kes peavad üksi hakkama saama ja saavadki. Et mis mina siis vingun, ise tegin endale lapse ja nüüd tuleb tagajärgedega leppida. Pealegi olen ma võrreldes mõnede army wifeidega suurepärases olukorras, sest mu mees on vaid paari tunni kaugusel, mitte teises riigis pidevas surmaohus demokraatiat juurutamas. Ja on suur tõenäosus, et ta millalgi ikka jõuab ja et ta samal ajal ei pea oma elu pärast võitlema. Aga võib-olla on need hormoonid, võib-olla kõik see loengutes sisse taotu: “Tugiisiku abi ON OLULINE! See on oluline, et naisel oleks keegi toeks!” Keegi ei ütle, mida siis teha, kui naisel ei ole kedagi toeks. Kui Eesti Riigile on olulisem, et peatne isa kaevaks metsas kaevikuid** kui et oleks oma naisele toeks, samal ajal kui keegi teda pooleks rebida üritab.

Ja kõige fantastilisem on selle kõige juures see, et ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA, kus me elame. Pelguni on küll vaid mõni kilomeeter, aga ma kardan, et ega ma just autojuhtimisvormis sel hetkel pole. JA ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA. Okei, eks ma dramatiseerin hetkel natuke, ma pole Tallink Taksot proovinud veel, väidetakse, et see ikka tuleb. Nii et lootus jääb. Pealegi sain ma ükskord hommikul kell 9 siiski takso (tund aega ette helistades).

Õnneks ei ole mul midagi Pelgus sünnitamise vastu, see koht on saanud väga koduseks, Maarjamõisas polegi ma üldse ju käinud praktiliselt. Oleks siis, et saaks veel Toomel sünnitada, siis oleks teine lugu, aga nii pole. Iseasi on muidugi see, et ma pean siis kuu aja jooksul titega Tartusse jõudma, sest temast saab Tartu kodanik ja see pole vaieldav küsimuski. Aga ju ma ikka jõuan.

Nii et ma olen vihane ja pettunud ja lisaks kõigele ei saa ma magada, venitusarme tekib juurde üks igas minutis ja nii kuradi valus on kogu aeg, et ma enam ei jaksa. Ainus, mis ma tahaks… oleks vist see, et keegi võtaks ümbert kinni ja ütleks, et Eesti Riik ongi nõme ja et see ongi erikuradi nõme, et ma pean nii olulise asja selle jaoks ohverdama, aga et ma olen tubli ja ma saan sellega üksinda hakkama. Ja et ma ei kandnud ennegi nabapluuse, nii et ma ei peaks üldse oma kõhu seisukorra pärast endast väljas olema.

Ja ma olen nii väsinud sellest, et ma näen igal öösel sünnitamist unes.

*See Eesti Riik kaldkirjas kirjutamine ajas mind “Varjuteatris” hulluks. Ja ma üldse kohutavalt pettusin selles raamatus, ilmselt seetõttu, et haip oli ootused kõrgele ajanud. Aga siin kontekstis mõtlen ma tõesti seda, mis tundub, et ma mõtlen. Ma olen vihane, et riik ei anna puhkust eeldatavaks sünnituse ajaks (sest kõik on ju nii erikuradiasendamatud), heal juhul saab paar vaba päeva pärast sünnitust. Ma olen vihane, et ma pean seda kuradi jama üksinda ajama nagu see laps oleks ainult minu projekt.

**Ma tegelt ei tea päriselt, mis nad seal metsas teevad. Ja ma olen üldiselt siiski leplik, et Abikaasal on selline töö nagu tal on, sest ma tean, et ta teeb seda, mida ta teha tahab ja milles ta on hea. AGA MA OLEN FAKING NII PALJU PIDANUD SELLE PÄRAST OHVERDAMA ja mul on kopp ees, et kõik eeldavad, et ma peangi seda tegema sõnagi vastu vaidlemata, head nägu tehes. Ja mul on kopp ees, et keegi pole mulle kunagi aitähki öelnud, et ma koguaeg neid ohverdusi tegema pean.

Hiljem… Ma lisan siia juurde täpsustuse ka. Et tähendab, see aprillikuine metsamineku värk tuli hiljem, eks, kui puhkused olid juba esitatud. Ja selle puhkuse ikka saab, mis on ette nähtud, kui laps on sündinud. Minu probleem ongi peamiselt selles, et tahaks seda algusest peale koos teha, aga kuna seda ei saa planeerida väga, siis ilmselt tuleb leppida sellega, et haiglasse jõutakse, millal jõutakse. Ja sinna kindlasti jõutakse. Peamiselt mind häirib ikka see Tallinn-Tartu värk, kuna ma ei suuda ära otsustada, kus oleks parem. Kui suudaks selle ära otsustada, siis saaks hakata juba mingeid lahendusi välja mõtlema.

22 mõtet “being an AW

  1. tafkav

    Muuseas, “Varjuteatris” pidas Viivi Luik Eesti Riigi all üsna mitmes kohas silmas enda härra abikaasat, võibolla sellepärast see kursiivkiri.

    Aga muidu – pai! Sa ju poolenisti (veerandisti?) Saare naine ja need saavad kõigega hakkama. Kuigi eks mõistagi oleks kena, kui seda ei peaks tegema…

    Vasta
  2. Jev

    Sul on täiesti õigus vihane olla. Sünnitus, eriti veel esmakordne, on hirmutav ja võib ainult ette kujutada, kui õudne tunne on seda oodata, kui on teada, et seda peab kõike üksi tegema.
    *kallid*
    Ma natuke mõistan seda abikaasa nimel ohverdamise värki, olen isegi enda arvates seda pidanud palju tegema, kuigi mehe hobi pärast. Kuigi ma tean ka, nagu sinagi, et enda valik ja ise tegin lapsed jne, aga ikkagi..miks peab just naispool olema, kes ohverdab, eksju 🙂

    Loodan, et Abikaasa siiski kuidagi sünnitusele jõuab ja teil edasi kõik plaanipäraselt kulgeb…

    Vasta
  3. Piia

    Kindel, et lapsega peab Tartusse kohale minema nime panekuks ja sissekirjutuseks? Hoolimata sellest, et käisin lapsega ühes Tartumaa KOV-s nime panemas, sai tema sissekirjutuseks Trt linn, kuna mina emana olin tol hetkel sinna sisse kirjutatud ning nime panemisel sai nii otsustatud…

    Vasta
  4. L

    ER on nõme, venitusarmid on veel nõmedamad ja muidugi vajavad kassid oma inimest. Ja otse loomulikult saad sa hakkama

    Vasta
  5. tikker

    laps kirjutatakse automaatselt sisse sinna, kuhu tema ema sisse kirjutatud on – sa võid talle rahus ka tallinnas nime panna. isikukoodis on lõpus mingid numbrid, mis tähistavad linna, kus ta sündinud on, aga see on lihtsalt number, ei midagi enamat.

    muus osas – sul on TÄIELIK õigus olla kuri ja see kõik ONGI erikuradinõme. kas poleks mingit varianti, et ema või õde või mõni lähedasem sõber tähtaja lähenedes sulle tallinnasse seltsiks tuleks? no et kui minekuks läheb, siis saate koos minna… muidugi oleks hea, kui isa saaks juures olla, aga ma omast kogemusest ütlen, et mul poleks olnud suurt vahet, kelle peale valuhoogudes ropendada, ema või õde oleks kah kõlvanud 😀

    Vasta
  6. Tiu

    Kas su ema Tallinnasse teie juurde ei saaks tulla? Äkki on loll küsimus… Ja kui mu kallis kaasa ei sureks allergiliselt reaktsioonist ära kui ta peab viibima kassiga samas ruumis, siis ma võtaks su kassid enda juurde nii kauaks. Kalli!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Uh, jah, ma oleks pidanud vist natuke täpsustama neid asju. Ehk et praegu on plaanid veel poolikud – ju ikka keegi tulla saab, õde saab kindlasti, ema võibolla ka. Nii et kõik pole veel kadunud:) Ma lihtsalt olen vihane, et Eesti Riik abikaasa töökoha näol pidevalt sekkub ja plaane ümber sunnib tegema, st neid plaane, mida me saame plaanida.

      Ma tegelikult ju tahtsin ainult vinguda, seadustele viitamine ei olnud vajalik. St see siin on üks vaatenurk eks, emotsionaalse minu oma. See postitus ei olnud üldse selleks, et nüüd selja taga mehe töökohta kiruda, vaid selleks, et hingelt ära saada ja veits vinguda ja kuna on ka teisi naisi, kes on sarnases olukorras /(tean, sest mulle kirjutati!), et neile võibolla näidata, et me pole üksi:)

      Küll me midagi välja mõtleme.

      Martale vastuseks, miks selleks ajaks puhkust ei planeerinud – sest see ei tundunud jaanuarikuus vajalik veel. Sel ajal teadsime, et aprillis on normaalne tööaeg ehk et pole mingit probleemi sünnitusele tulemisega (ja ka praegu sisuliselt pole, lihtsalt paari tunni küsimus poole tunni asemel) – täpselt nagu kõikidel teistel inimestel, kus mees tööl käib (ja puhkust sünnituseks ei võta) ja pärast sünnitamist saab nädala või nii puhkust igal juhul. Aga siis tulid need õppused (mitte Torm) ja mees on kodus ainult nädalavahetusel ja vajadusel saab tulema küll, aga no ma tahaks taga sel hetkel koos olla, kui kõik algab… Aga seda ei saa niiehgknii ette planeerida.

      Ahjaa, Casparit ju tutvustasin paar posti tagasi, kass jah:) Ja niikuinii pole kasside edasi-tagasi solgutamine parim variant, nii ettt. Oeh.

      Vasta
  7. ylle

    Eesti Riik siiski natuke isadele aega annab isaks saades, see seisab töölepingu seaduses:
    § 60. Isapuhkus
    Isal on õigus saada kokku kümme tööpäeva isapuhkust kahe kuu jooksul enne arsti või ämmaemanda määratud eeldatavat sünnituse tähtpäeva ja kahe kuu jooksul pärast lapse sündi.

    Kokku teeb see 2 nädalat kas enne või pärast sünnitust. Ei tea, kas sõjaväelased ei tohi rahutingimustes isapuhkust ka võtta?

    Vasta
  8. andris

    Digitaalselt saab riik.ee portaalis lapse sünni registreerida järgmistel tingimustel:

    Teenust saab hetkel kasutada ainult juhul, kui laps on sündinud Ida-Tallinna Keskhaiglas, Lääne-Tallinna Keskhaigla Pelgulinna sünnitusmajas, Pärnu Haiglas või Erahaiglas Fertilitas ja sünni kohta on olemas elektrooniline sünnitõend rahvastikuregistris. Teenust saavad kasutada ainult need lapsevanemad, kes on omavahel abielus.

    Nii et kui sünnitad Pelgus ja oled abielus, siis pole vist vaja ikkagi kuhugi sõita.

    Vasta
  9. andris

    @ylle – kaitseväelased ei ole “töötajad”, st. et nad ei tööta mitte töölepingu, vaid tegevteenistuse lepingu alusel.

    Vasta
  10. mallu

    daki, ma ju võin su kiišud enda juurde võtta, kui sa arvad et neile võiksid meeldida seltsilisteks üks joosep kes aina jookseks ja mängiks ja siis üks kurg kes on pigem arg ja ettevaatlik.

    Vasta
  11. tikker

    häh, oleks ma teadnud, et lapse sündi saab riik.ee-s registreerida, miks me küll kohale ronisime 😀 a vbla augustis veel ei saanud ka…

    Vasta
  12. ylle

    Jep, andris, seda üritasid mingid mehed mulle juba selgeks teha:)
    Väljavõte kaitseväeteenistuse seadusest:
    § 169. Puhkus
    (1) Kaadrikaitseväelase põhipuhkuse kestus on 35 kalendripäeva.
    (2) Põhipuhkus ja teised puhkused antakse kaadrikaitseväelasele käesolevas seaduses ja töölepingu seaduses sätestatud alustel ja korras.

    Olen täiesti kindel, et EV kaitseväelasel on õigus isapuhkust võtta, kui ta seda soovib.

    Vasta
  13. andris

    Sama seaduse § 170. lg 1. ütleb Puhkusele võib mitte lubada kaitseväelast, kes võtab osa väeosa või allüksuse moodustamisest, ümberformeerimisest või laialisaatmisest. Kevadtorm peaks minu arusaamist järgi just sinna “väeosa moodustamise või ümberformeerimise” alla minema, kuigi tegu on ajutist laadi muudatustega (kehtivad ainult õppuste ajal).

    Vasta
  14. ylle

    Mu meelest see Kevadtorm on ikka nagu rohkem õppus või nii.
    P.S. Võitlen iga kell töörahva õiguste eest seadusepunkte loopides ja eriliselt leili lähen noorte emade õiguste eest võideldes:)

    Vasta
  15. marta

    Ylle, sul on õigus – see tõepoolest laieneb kaitseväelastele. Lisaks on kaitseväelasel õigus planeerida oma korralist puhkust – seda tehakse jaanuaris, ja nt nii, et kui juba jaanuaris on teada, et naine aprillis sünnitab (ja kui naine sünnitab aprillis, siis see on jaanuaris teada) – siis võtab puhkuse aprillis. Lisaks on kaitseväelasel õigus võtta palgata puhkust avalduse alusel – etteteatamise aeg 2 nädalat. Lisaks on igal kaitseväelasel perearst, kellele kaitseväelane, isegi kõige kõvemad neist, saavad kurta nt ärevust ja väsimus – sellest on küll paari – kolme nädalase töövõimetuslehe saamiseks, lisaks – kui rääkida arstile ka oodatavast perekondlikust suursündmusest, on selline leht aus juba üksi rahvatervise seisukohalt – õnnelikel emadel sünnivad tervemad lapsed… variante on veel…

    st, sünnitus ei ole ootamatu sündmus perekonnas ja Eesti Riiki ei maksa siin küll sõimata… paljud asjad on kinni konkreetsetes inimestes ja kes kui palju ja kelle heaks ohverdab, on perekonna sisene otsus…

    ma võin siinkohal veel ühe saladuse avaldada: Eesti Riik ei kuku kokku ja isegi Kevadtorm ei jää pidamata, kui mõni kaitseväelane overdab natuke oma aega oma perekonnale tagamaks nende heaolu… see on prioriteetide küsimus ja hoidku meid jumal kaitseväelaste eest, kelle jaoks Kevadtormis osalemine on prioriteetsem kui peagi sünnitava naise rahu…

    Vasta
  16. Liis

    Daki, olles ise sünnitanud, ma ütlen Sulle, et ükski naine ei peaks sünnitamise ajal üksi olema. Sa ei saa mõelda selle peale, kas ja kuidas haiglasse saada jms. Sul on vaja kedagi, kelle mõistus on selge ja kes Su eest korraldab asju, mida korraldada on vaja.
    Anna andeks, aga kes see Caspar on? Loom või inimene? Nime järgi ma pakuks koera. 🙂 Kas ta mujal ei saa olla? Sinu ema jaoks võiks tema (esimese?) lapselapse sündimine ometi olla esmatähtis, Caspar või mitte Caspar.

    Vasta
  17. Monika

    Mulle väga meeldis see, mis sa loomadest kirjutasid! Müts maha! ma olen praegu megarahul, et selliseid inimesi on. Tänan.

    Vasta
  18. britta

    Rahu, ainult rahu. Kõik laabub. Kõik saab korda. Ausalt:)
    Aga arvestades sinu praegust ülimat emotsionaalsust, siis on lapse sünnini veel üle kahe nädala aega. Paar nädalat enne sündi muutud rahulikumaks. Titt ei kiusa ka enam nii meeletult ja ise muutud “natuke zeniks”. Nii, et – rahu, ainult rahu:)

    Vasta
  19. Anu

    Ma sünnitasin nii, et mees oli ka palatis ja järgmine kord lähen küll üksi.

    Ei tasu seda üksi asja ka karta. 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Anu. Ma olen alati arvanud, et ma ei taha meest juurde. Mulle oli see mõte nii võõras, aga nüüd kuidagi on saanud nii omaseks, et kui tekkis variant, et jõuab poole pealt äkki, siis kohe läksin endast välja. Võibolla on see kogu see rasedussaaga, et mul on nii kopp ees, et ma seda üksi olen pidanud taluma, noh et tema ka nüüd midagi teeks:D

      Vasta
  20. Eppppp

    Kui sul on sünnitusvalud või vesi lahti, sa saad kindlasti kiirabi kutsuda, mitte taksot tellida!

    Küllap asjad lahenevad just nii, nagu vaja.

    Häid lõpupäevi! Mina tundsin ülseile Indias kinos esimest korda lapse liigutusi.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga