headest asjadest

Sel nädalal on juhtunud minuga igasuguseid häid asju ja hea on olla.

Kõigepealt käisin ma juuksuris. Tiidud muidugi olid tõrksad ja ei olnud üldse vaimustuses mõttest, et ma nüüd hakkangi mingit SOENGUT tegema ja et enam ei saagi olla ainult klambrite ja juuksekummidega kinni pandud. Täitsa uus kogemus oli minu jaoks see, kui ma eile seisin valgusfoori taga ja tuli tuulehoog, mis nii kaunilt mu juuksed lendlema pani ja esimest korda üle ma-ei-tea-mis-aja ma tundsin, et uau, mu juuksed näevad head välja. See oli nii uus emotsioon, et ma kohe naeratasin selle peale. Täiesti ebaeestlaslikult.

Ma nüüd püüan end harjutada sellega, et käsi ei tõuse hommikul kohe esimese asjana juuksekummi järele ja et ma nüüd kammingi juukseid vahepeal ja katsun välja näha nagu normaalne inimene. No nagu Naabrinaine täna ütles: “Et võiks vist enda eest rohkem hoolt kanda… umbes SADA KORDA ROHKEM kui ma seda praegu teen.”

Isegi ripsmed värvisin eile ära, hämmastav.

Siis käisin ma kolmapäeval Pelgulinna sünnitusmaja perekeskuses vesiaeroobikas ja see oli AWESOME. Mitte niivõrd see aeroobika osa, sest see ei meenutanud niivõrd vesiaeroobikat, millega ma harjunud olen, vaid pigem dokumentaalfilmi National Geographicult, mis kannab näiteks pealkirja “Whales vs Sea Lions”. Ma ikka olen harjunud, et vessar võtab läbi ja et saab igast harjutusi teha, aga ma saan aru, et see vaalateema on praegu päevakajaline ja et igasugused venitused ja kulgemised käivad asja juurde.

Mis asja ägedaks tegi, oli see koht. See oli niivõrd äge! Tilluke, hubane, nunnu. Kogu see perekeskus on siuke nunnu noh ja kuna ma läksingi sinna peamiselt selle pärast, et näha, kuidas seal võiks beebiujutamine  kunagi tulevikus välja näha, siis sattusin ma täiesti vaimustusse. Lisaks on vesiaeroobika isegi sel kujul ikka väga mõnus ja vees on hea ja kuna ma joogasse enam ei kipu jõudma, siis ma lähen ja käin vessaris hoopis. Kodule lähemal, ei pea sada korda ümber istuma ja paremal kellaajal kah.

Siis leidsin ma üles oma Dahlingu plaadi ja ma kuulan seda ja ei suuda ära imestada, et nii hea plaat kunagi üldse tehtud on. See on ka kohe päevadesse rõõmu juurde teinud.

Lisaks oli neljapäeval Petrone Printi kirjutajate ja toimetajate koolituspäev ja see oli nii hirmus äge, et ma olen nüüd jälle äksi täis. Mulle meenus tänu sellele koolitusele, et ÕUMAIGAAD mul on ju eriala, milles ma polegi kõige lollim ja et ma täitsa sain asjadest aru ja oskan kaasa rääkida ja tekkisid uued mõtted ja uus ind ja nii äge oli noh. Rääkimata sellest, et ma nägin oma PP tuburubusid, keda ma nii ammu näinud polnud ja no üldse, kohe hea oli olla, kuigi härrased-prouased beebid tegid siukest tantsu kõhus, et ma mõtlesin, et varsti ronib ta nabast või kurgust välja.

Nii et ma olengi nüüd see nädal ringi lennelnud, naeratanud ja üldse rõõmus olnud ja nädala alguses ei olnud üldse valus ka, nii et score. Elu on täitsa pandav.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga