pregnant woman’s guilt

Mõtlesin täna süütunde peale.

Ma olen raseduse jooksul mitmeid kordi end kohutavalt süüdi tundnud. Kõige rohkem ja kõige teravamalt selle pärast, kui lihtsalt see meil õnnestus. Me isegi ei jõudnud proovima hakatagi kui juba oli titt valmis. Tõsiselt, see on mulle – tädile maailma kõige regulaarsema tsükliga – täielikuks mõistatuseks, kuidas see juhtus sel ajal, mil ta juhtus. Aga, nagu Abikaasa ikka ütleb: “Kuuldavasti on lapse tegemiseks vaja vaid kord seksida.”

Ma ei uskunud ise ka, et see meil nii lihtsalt läheb. Ma ausalt öeldes ei olnud veel eriti valmiski proovimiseks, see oli vaid kena mõte, millega mängida, see ei tähenda, et ma oleksin olnud päriselt valmis neid kaht triipu nägema. Aga kas keegi kunagi on PÄRISELT valmis? See on muidugi juba teine teema.

Igal juhul, meil käis see jube kergelt ja ma olen tundnud end selle pärast TOHUTULT süüdi. Ma sain ühelt oluliselt inimeselt kirja, kui ma olin umbes kolm kuud rase, kus ta ütles mulle, et ta on mu pärast väga rõõmus, aga ei oska nagu hästi seda rõõmu väljendada, sest tema püüab ja püüab ja see ei õnnestu, nii teeb teiste õnnestumine haiget… Ma saan ka sellest aru, ma olen olnud kunagi ka selles rollis – et ise väga tahaks, aga kuidagi ei saa või ei tohi või ei ole õige aeg või lihtsalt ei õnnestu…

Mu süda murdus seda kirja lugedes. Ja mu süda murdub iga kord, kui ühel teisel väga olulisel inimesel JÄLLE päevad hakkavad ja kui ma kuulen ta hääles seda pettumust ja valu ja viha…

Ja siis olen mina, kellel lihtsalt juhtus, poolkogemata, põhimõtteliselt esimese korraga… Ma tunnen end süüdi, et ma ei suuda läbi kogu selle katsumuse kogu aeg rõõmus ja tänulik olla. Ma tunnen end süüdi, kui ma tunnen, et ma tahaks, et see saaks juba läbi. Ma tunnen end süüdi, kui ma vihastan nende valude või kõige kaasneva peale. Ma tunnen end süüdi, sest mulle tundub, et maailmas on nii palju naisi, kes oskaksid seda uue elu õnne palju paremini hinnata. Ja kui palju on neid naisi, kes püüavad, proovivad, soovivad… ja kes kunagi ei saagi.

Ma lohutan end sellega, et iga rasedus on ikkagi individuaalne kogemus. Ja mõttega, et lapsed valivad ise aja, millal tulla. See mõte on kuidagi fatalistlik ja ulmeline isegi, aga see kuidagi lohutab…

Eriti jabur on kuidagi see soovitus, mis antakse neile naistele, kes soovivad last saada – seda nõu on mullegi kunagi antud. “Ära tee endale stressi. Ära mõtle selle peale.” Iga naine, kes on kunagi selles olukorras olnud, teab, kui võimatu on MITTE selle peale mõelda! Ma saan aru, kuidas see nõiaring töötab, aga ikkagi! Ning siis ma tahaks, et ma võiksin olla selline “edulugu”, et selles olukorras naistele öelda: “Oh, pole midagi! Meie proovisime nagu hullud, higipull otsa ees ja ma mõtlesin iga päev sellele, jalad seinal, ja olin kohutavalt stressis, aga ikkagi jäin rasedaks!” Aga ma ei ole see keiss. Ma olen ikka see keiss, kes võttis plaastri maha ja jäi kolm nädalat pärast seda rasedaks. Ilma sellele mõtlemata.

Ma ei tea, kas teised rasedad end ka vahepeal nii tunnevad. Süüdi kõigi maailma lastetute naiste ees või nende ees, kes nii hirmsasti tahavad ja kel veel pole õnnestunud… Ma tahaks nagu vabandust paluda teinekord. Ja siis saan aru, kui jabur see mõte on.

Aga võib-olla siiski lapsed valivad, kuhu sündida. Võib-olla Põrnikas valis, et nüüd on aeg (kuigi ma ikka arvan, et ma pole päriselt valmis). Ja meie valisime, et võtame ta vastu. Ja võib-olla peabki kõik nii olema.

Aga ikka tunnen ma end natuke süüdi teinekord.

Oeh.

6 mõtet “pregnant woman’s guilt

  1. Maiden

    Ja kujutad sa ette veel seda süütunnet, kui titt on su surmani ära kurnanud, et topiks ta hea meelga tagasi sinna, kust ta tuli.

    Aga su mõtteid on ilus lugeda, loodan, et sa väga hullult ka ei muretse 😉

    Vasta
  2. Birgit

    Ma tahaks sulle kohe pai teha 🙂

    Kui sa ever oled minu blogi lugenud siis oled vbla kursis (nüüdseks olen selle kinni juba pannud) aga ka mina olin see, kelle sõbrannad jäid rasedaks kogemata/koheselt/unustades ühe tableti. Kui valus oli seda kõrvalt vaadata, teades, et MINA ei saa nii lihtsalt. Kui mitmeid kordi pidin ma jooksma/lahkuma selleks et nutta oma lapse mittesaamise nuttu.
    Ka mina tundsin raseduse ajal süümekaid kõigi nende naiste pärast, kes iga kuu proovivad, kes iga paari kuu tagant IVF-e vehivad teha ja tulemus on null. Vbla on tegemist siin hormoonidega, mis raseduse ajal laes on ning kogu maailma pärast valu panevad tundma. Viljatus on väga valus ning sellega hakkama saada on raske, aga mind rahustas alati lause: te kõik saate lõpuks oma lapsed. Ja saamegi, ühel või teisel moel. Lapsendades, IVF-e vorpides, alati on olemas võimalus. Olles ligi 5 aastat olnud oma lapse saamise teel, sain ka mina oma lapsed. Ja saavad ka sinu sõbrannad 🙂

    Vasta
  3. tikker

    mhm, mul oli ka süütunne, et nii lihtsalt läks. esimene kord sellepärast, et ma üldse ei plaaninudki, aga ikka tuli. teinekord sellepärast, et jälle nii lihtsalt läks.

    no ja siis üldiselt on nats piinlik, et sünnitused on nii kergelt läinud.

    ühesõnaga… eks seda süütunnet tuleb vahel ikka ette. aga tegelikult on ju kõik kõige paremas korras 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Eh, ma jah eriti ei muretse/taha muretseda. Aga vahepeal tabab see maailmavalu, eriti kui kellegi teise ponnistusi kõrvalt näed. Aga Birgit, ma olen suga täiesti nõus – kõik saavad lõpuks oma lapsed, ühel või teisel viisil. Sest võimalusi on ju nii palju ja kui palju on lapsi, kes ootavad, et keegi neid tahaks, oleks nõus omaks pidama… See vist ilmselt ongi see rasedus ja hormoonid, mis panevad kogu maailmavalu läbi elama.

      Vasta
  4. Nele

    Muahahahahah @ “Ja kujutad sa ette veel seda süütunnet, kui titt on su surmani ära kurnanud, et topiks ta hea meelga tagasi sinna, kust ta tuli.”

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga