being prepared

Täna öösel nägin ma unes, et hakkan sünnitama. Mu sünnitus sarnanes natuke Heljo Männi (KELLEGA MUL ON ÜHEL PÄEVAL SÜNNIPÄEV!!!) kolmanda lapse sündimisega, millest ta mulle rääkis (intervjuud loe homsest Naistest) – see väldanud üheksa päeva. No et veed tulid ära ja arstid keeldusid tegemast talle keisrilõiget, kui muu protsess juba pihta ei tahtnud hakata, sest “iga operatsioon on ohtlik ja teil on ju kaks last vaja üles kasvatada!” Noh, unes ma läksin ka haiglasse ja valud olid täiesti regulaarsed, umbes tunnis kord. Ja nii PÄEVI. Lõppu ma ei mäleta, aga ma mäletan, et ma olin üsna veendunud, et mu sünnitus kestab igavesti JA MUL POLE ISEGI ÜHTEGI SARJA VAADATA!

Hommikul hakkasin triiksärki selga nööpima ja olin siiralt üllatunud, et see mulle selga ei mahu. Ma tükk aega tõesti ei saanud aru, et miks ta nii kitsas on. Ma saan selle panna ainult nähtuse pregnant brain arvele.

Ma olen lugenud tohutul hulgal emadusest ja rasedusest pajatavaid raamatuid. Kuigi ma alguses arvasin, et ei viitsi väga, olen nüüd avastanud, et põnev on. Ja üldiselt kujunebki nii mingi pilt, mis laias laastus peaks emadusele vastama. Nagu mosaiigikildudest kokku pandud. Ma ei taha uskuda, et minu kogemus nüüd väga radikaalselt erinev saab olema, kui kõikidel teistel naistel – aga samas ei julge ma ka mingi hinna eest öelda, et ma olen valmis. Sitta ma olen! Aga vähemalt ma loodan, et ma TEAN erinevaid võimalikke stsenaariume ja oskan nad ära tunda (ning loodetavasti mäletan, mis raamatus millest juttu oli, et sealt see koht üles otsida).

Praegu loen kõikide lemmiknumpar-mehe Jamie Oliveri naise Jools Oliveri raamatut “Minus Nine to One”. Ootasin selle saabumist pikisilmi ja pidin pettuma. Lihtsalt, noh, kuidas seda nüüd kenasti öelda… Tüdruk ei oska kirjutada hästi! Seda väikest tõsiasja ignoreerides on ta küll aga tohutu tellise valmis meisterdanud. Ja noh, see et ta kirjutada väga ei oska, polegi nii morjendav, kogemustest on ikka tore lugeda. Kui ta ainult iga lauset hüüumärgiga ei tahaks lõpetada… Õh. Teate, ta on selline kindlasti hästi tore ja soe inimene, aga ta on minu maitse jaoks liiga roosa. Hoopis teine tera on Dooce’i “It Sucked and Then I Cried”, mille peaks uuesti üle lugema, sest tellisin selle kunagi ammu enne rasedaks jäämist. Mäletan, et torkasin selle soon-to-be-Abikaasale näppu sõnadega “Kui sa kunagi tahad minuga lapsi saada, siis see on raamat, mida sa PEAD lugema.”

Muidugi ei ole ta seda senimaani lugenud.

Aga kõige üllatuslikumalt on mind ehk kõige paremini asjadeks ette valmistanud Virginia Ironside’i “Minu oivaline elu”, mis on 60aastase naise päevaraamat. Jah, just! Rasedus meenutab tohutult vanadust! Näiteks:

Siis panin ma riidesse. See ei ole enam nii kerge. Minu mäletamist mööda panin ma varem sukkpüksid jalga nii, et hoidsin tasakaalu ühel jalal seistes. Nüüd istun ma voodil ja ukerdan nagu siil, kui neid üles tirin, jalad õhus kõlkumas.

Ma pean lisama, et sokkide-sukkade jalgasaamine polegi eriti naeruväärne vaatepilt, kui seda võrrelda bandaaži selga panekuga, sest mu arst ütles, et see tuleks peale panna hommikul PIKALI OLLES. No et nii toetab paremini või. Aga täitsa huvitav kogemus on suure kõhuga ukerdades pikaliasendis selga saada mingit venivat jullat, MILLE KINNITUS ON SELJA PEAL. Nii olengi ma sunnitud hommikuti mingeid “ärkav kaamel” nimega joogaharjutusi tegema, kõht taeva poole, bandaaž pidevalt näpust laksatamas, niipea, kui ma otsad lahti lasen, arvates, et NÜÜD jääb ta ju küll kinni.

Aga Ironside räägib ka sünnitusest ja lapsekasvatamisest (ja vanaemaks olemise erinevusest emaks olemisest) ja kuigi tema kogemused olla õudsed, on need olnud suurepärane õppematerjal. Päriselt, ma usun, et nüüdseks tean ma kõiki kohutavaid variante, mis võivad sünnituse ja lapse esimeste elukuude jooksul juhtuda. Miski ei suuda mind enam üllatada ja, ausalt öeldes, ma ei oskagi nagu karta. Mingi imelik pohhuism on tekkinud selle kõigega seoses. No et kui läheb sitasti, küllap siis tegeleme sellega. Ja kui Põrnikas liiga vara välja trügima ei hakka, ei ole ma ju ka üksi ja kõigi eelduste kohaselt on mul ema ja õde käepärast võtta ja koos saab ju ikka hakkama – mõelda, diplomeeritud õde ja diplomeeritud ema! Aga alati on variant, et ma hakkan KOHE sünnitama ja Põrnikal tuleb esimesed elunädalad veeta mu sokkidekorvis, sest meil ei ole veel ühtegi asja ostetud.

Aga see korv on täitsa mugav ja vähemalt on tal terve persetäis sipukaid. Toit olla kuuldavasti kah käepärast.

Nii et bring it on! Ma ei ole valmis, aga ma olen selleks valmis, et ma pole valmis!

6 mõtet “being prepared

  1. catalina

    Kui sa loed juba vanaemaks olemise raamatut, siis loe ka Fionna Neilli “Noore ema päevaraamatut”. See on eriti kasulik, kui on tunne, et ühe lapsega on raske toime saada – seal on neid kolm.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Catalina, ma just eile vaatasin seda poes ja mõtlesin, et ausalt, enam ei viitsi ühtki selleteemalist raamatut lugeda:D Praegu ma lihtsalt loen, loen ette ära kõik raamatud, mis järgnevate aastate jooksul lugemata jäävad:)

      Vasta
  2. cristal

    lugesin ja mingi hetk mõtlesin, et Daki,ära rohkem neid raamatuid loe. lihtsalt! ma ka lugesin, mingi hetk keeras hoopis vindi üle – kui liiga palju ja põhjalikult tead, siis hakkab nii hirmus. aga see on lahe, kui sünnituse ära nägid juba, siis pole enam midagi karta – hullem ikka olla ei saa. mina näiteks ei näinud kordagi. aga ma ei sünnitanud ju ka eks, hoopis plaaniline keiser oli (võibolla selle teadmise tõttu ei genereerinud alateadvus sünnitusunenägusid).
    asjade ostmisest: olen kuulnud ütlemist, et kolme V-d ei tohigi enne beebi sündi kodus olemas olla (voodi-vanker-vann). mingi ebausk või nii. me saime näiteks vanni hiljem 😉

    Vasta
  3. K

    See bandaazhi asi on jama jah. Mina panin seda lõpuks kuidagi diivani peal lömitades, mitte päris selili.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.