kõhujutte

On üks hästi ilus kõhupiltide seeria, mida näeb siin: Pacing The Panic Room. Vaatasin seda ja kahjatsesin natuke, et mul kauneid kõhupilte pole või pole kedagi, kes neid teeks, aga see oli vaid korraks-mõte. Peamiselt ma ei viitsikski sellega jamada, sest ma olen juba veendunud, et täispikkuses pildid minust praegu ajaks mind ainult masendusse. Nimelt pole meil kodus ju peeglit ja iga päev, kui ma ennast riivamisi töö juures liftipeeglis näen, olen ma aina õnnelikum, et meil peeglit pole.

Samas hõiskasin ma veel eelmisel nädalal, et jeejee, mul pole veel kõhtu, küll on tore. Kuni siis sain kokku intervjuuks ühe lauljaga, kellega olid hoopis teised jutud ja kes siis, kui hüvasti jätsime, ootamatult küsis:
“Kas tead juba ka, kas tuleb poiss või tüdruk?”

Hetkeks lõi mul juhtme kokku, sest ma ei saanud üldse aru, millest jutt käib. Siis jagasin lahti, ütlesin naeratades: “Tüdruk,” ja mõtlesin terve tee tagasi Tallinna, et mis siis, kui mul olekski selline kõht? Paljudel ju on selline kehakuju, et kõht ongi suurem. Et on ikka julgust küsida mehel!

Siis hakkasin kahtlema, et äkki polnud asi tema julguses, vaid et äkki ma tõesti näengi juba rase välja. Omast arust küll mitte, aga mis siis kui?

Siis otsisingi selle blogi üles, et kui suur peaks kõht juba olema. Ja kui 27. nädala juurde kerisin, siis sain šoki. Mina küll nii suur ei ole! St minu kõht küll nii suur ei ole! No päriselt ei ole mul sellist punni ees, nagu temal on. Aga siis ma vaatasin ja mõtlesin ja… Äkki on silmapete? Et kuna see tütarlaps piltidel on ju keegi, keda iseloomustab hästi sõna petite ja mina seda mitte ei ole, äkki ongi silmapete? Et TEGELIKULT ongi mu kõht sama suur, aga kuna mul on ka teised osad suured, näiteks tagumik ja jalad ja käed ja nägu, et äkki siis on meil peaaegu sama suur kõht, tema oma lihtsalt paistab tema muidu väikse keha küljes suuremana?

No tegelikult olen ma jätkuvalt veendunud, et mul ikka nii suur kõht ei ole, tissid on veel suuremad. Ja see on ka mu ainus tähis, mille järgi orienteeruda – kui kõht on suurem kui tissid, siis ma lõpuks ütlen, et mul on suur kõht.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, KUI SUUREKS see kõht ikka seal piltidel venib ja et kuidas ma tegelikult elasin tänase päevani (ja elan siit edasigi vist) arvamuses, et ma kuidagi pääsen sellest. Umbes nagu Mann kirjutas, et ta ei ühenda kuidagi ära, et sünnitama peab ka. Mul on kõhuga sama lugu – ma olen täitsa veendunud, et MINUL nüüd küll kõht nii suureks ei lähe! Mul on ju laiad puusad ja siin sees küllalt ruumi, et ta võikski nagu SISSEPOOLE kasvada, mitte väljapoole.

Ma võin ju aru saada, et reaalselt muidugi sellest siiski ei pääse, aga see ei tähenda, et ma päriselt seda usuks.

/

Kõige lemmikumad hetked päevast on need, kui saan pugeda voodisse, ohata raskelt kogu päevastressi endast välja, panna klapid kõhu peale ja lugeda raamatut. Need hetked on nii vaimustavad, et ei mahu sõnadesse. Ma olen varemgi ju lugemist nautinud, kuid praegu annavad need paar tundi päevas mulle nii mõnusa mahalaadimislaksu, et see on nagu narkootikum. Või pudel veini. Ja nende hetkede väärtus on seda suurem, et ma ei tea ju, millal kunagi jälle nii saab. Räägitakse küll, et ju saab, aga pärast aprilli läheb sinna ilmselt mingi aeg. Nii et ma naudin täiega, et just see on pea ainus asend, kus mul midagi ei valuta või raksu või krudise ja ma saan ära unustada, et päevad on üsna vaevalised.

Ja mind ärritab nende vaevuste juures see, et kui üldiselt ma pidasin raseduse parimaks kõrvaltoimeks seda, et pole päevi, siis vähemalt päevade ajal ma teadsin, et hiljemalt viie päevaga on see jama möödas. SEE jama kestab aga veel vähemalt kaks kuud ja rohkemgi ja keegi ei ütle mulle (sest keegi ei tea), kas läheb paremaks või ei lähe. Tähendab, ärgem saagem valesti aru, see pole midagi hullu, see on lihtsalt maru tüütu. Et vahepeal valutab. Ja et aeg-ajalt meenub äginal, kui vaevaline on olla. Õnneks on need momendid ja kui ma näiteks diivanil vedelen, siis on ikka väga mõnus. Kusjuures, see on ainult viis kilo, mis mulle vaevusi põhjustab (muuhulgas). Kui neid kilosid oleks rohkem… oeh, ei taha väga ettegi kujutada! Eks nad mingi aja peale tulevad, aga mida aeg edasi, seda vähem ma pean neid taluma, eks. Ja seda rohkem tunnen ma kaasa (või pigem sobiks siia ingliskeelne I feel for them) nendele naistele, kel juba praeguseks faasiks on kümme ja rohkem kilosid lisandunud.

Kõhust veel. Ma olen hakanud tundma hingesugulust kõigi naistega, kes on praegusel hetkel rasedad. Kate Hudson – my best friend! Pinki punus pungub piiga (üks äramärgitud pealkirju Sulev.ee Kuldse prill-laua auhinnale) – minu punus ju ka! Huviga jälgin ühe ajakirja peatoimetajat, kes minuga vist umbes sama kaugel – kumma kõht on suurem? (Ja siis sakutan Abikaasat varrukast: “On ju, minu kõht on väiksem!”) Mariah Carey ootab kaksikuid – jumal tänatud, et mul vaid üks neid on! Lily Allen kaotas lapse – ma oleksin tahtnud teda kallistada ja öelda, et kõik saab korda. Kõik rasedad naised on nagu minu sõbrannad, kuigi nad ise ei tea seda. Jah, selle partikulaarse raseduspsühhoosi eest on ka raamatud hoiatanud ja ka see oli üks asi, mida ma väga mikski ei pidanud. Aga näet, elu teeb korrektiive. Ma usun, et sama huviga hakkan ma jälgima ka neid naisi, kes minuga samal ajal sünnitavad – kui kiiresti nad vormi saavad, kuidas nende lapsed kasvavad… Siit, ma näen, on alguse saamas eluaegne väike hobi.

Aga nüüd ma lähen ja teen tööd natuke ja siis ma hakkan šokolaadikooki küpsetama. (Sellest, et minu nesting on küpsetamine, räägin ma teinekord.)

2 mõtet “kõhujutte

  1. cristal

    õigust räägid, Daki! suurematel naistel kasvab kõht tõepoolest sissepoole, mis on väga tore 😀 Mina, sinust kordi suurem ja rasvasem, kõndisin oma kaksikutega 27. nädala peal ringi väga rahuliku mitterasedana, kui kõrvalt vaadata. Mehe eaka sugulase juubelil jaanuari lõpus küsiti, et kus need kaksikud siin on??? lasped sündisid aprilli alguses 😉 Kaalu tuli kokku juurde 10,6 kg, mis oli 3. päeval pärast keisrit läinud. Kahjuks tissitamisega sõin need endale tagasi…
    tegelt tahtsin ma öelda hoopis, et kui oodata poega, siis mu meelest on kõht kohe esimest päevast ees, tütarde puhul on kõht hoopis lamedam, laieneb nagu külgede suunas hoopis. vahel mul oli tunne, et sain jalahoope selge, mitte kõhtu 😉
    jõudu!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Mul on tunne, et saan jalalööke kõikjale täiesti valimatult. Jube raske on aru saada, mis asendis ta praegu on, kuigi vist ikka veel tuharas.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga