100 days to go

Mu pregnancy counter, mida ma vahepeal vaatan (tavaliselt kord nädalas, kui vaja näha on, et mitmes nädal on, sest sellised pisiasjad ei püsi mul ju meeles), teatas, et jäänud on veel 100 päeva.

Ja järgmisel nädalal peaks vist algama kolmas trimester. Ega ma seda kah muudmoodi ei teaks, kui raamat ei ütleks, sest nädalatega arvutamine on nagu eurodega arvutamine – jube keeruline.

Niisiis. 100 päeva. Ja täiesti hüppeliselt läks sel nädalal olukord HULLUKS. Eks mul oli vaagen valutanud juba varem ka kergelt, kui kõndisin, aga näiteks täna hommikul ei saanud voodist väljagi, nii hull oli lihtsalt. No ilmselt ei aidanud kaasa ka see eilne linnadevaheline tööpäev, nii et juba öösel passisin jälle üleval, sest esiteks oli kõht tühi ja teiseks oli nii megavalus liigutada, et enam ei saanudki und.

The Internet on, nagu ikka, usual unhelpful self. Ühed lehed teatavad, et sümfüüsi diastaas (ma juba tegelesin self-diagnosimisega) on täitsa normaalne ja tuleb lihtsalt ära kannatada ja “rohkem puhata”, võimalusel vähem jala käia. See “rohkem puhata” soovitus meeldib mulle ERITI, nähes et see on ainus asi, mida mulle enne veebruari välja kirjutada ju ei saa. Teised lehed räägivad aga naistest, kes jäid tänu sellele ratastooli või võtsid pärast sünnitust lapse sülle ja luud liikusid jälle kõik paigast ja kaks järgnevat aastat möödusid kohutavates valudes ja nii edasi.

No ja kui guugeldada “vaagnaluu valu”, siis tuleb esimesena vastu Perekooli foorum pealkirjaga “Rase olla on õudne!”:D

Aga päriselt, see valu on PÄRIS ÕUDNE ikka. Eriti õudne on püstitulekuhetk, kui on alati selline õnnemäng, et kas jään nüüd püsti või ei – raskus ju kõik vajub selle koha peale, mis valutab ja teinekord ongi valu nii järsult tulnud, et sõna otseses mõttes lööb jalust maha.

(Ja siis saadab ämm mulle soovitusi rohkem jalutada, SEST RASEDAD PEAVAD HÄSTI PALJU JALUTAMA!!!1!!!)

//

Aga ikkagi. 100 päeva jäänud. Või noh, ligikaudu (arvestusega, et tähtaeg on 16-22.04). Ma ei oskagi hinnata, kas seda on vähe või palju. See on lihtsalt ilus ümmargune number, mis justkui tähistaks mingit murdepunkti, aga nii muidugi ei ole. Mis siis on juhtunud tänaseks?

  • Ma tunnen liigutusi üsna selgelt ja enam ei ole mingit kahtlust, mis on mis. Eriti lahe on lasta talle muusikat (oojaa, ma olen nüüd üks NEIST naistest) ja vaadata, kuidas ta hüppab ja tantsib.
  • Põrnikas on ülbelt tuharseisus, aga seda asja me veel vaatame. I dare this baby to be born feet first.
  • Öised vetsuskäimised on muutunud tüütuks igapäevaks.
  • Magada ei saa. Ja hommikuks on alati hundiisu.
  • Ja noh, valus on. Ainult pikali ei ole valus (kui ei liiguta. Kui liigutada, siis on pikali ERITI valus.)
  • Kaalu on juurde tulnud 5,5 kilo. Seejuures kõhu ümbermõõt on vähenenud 5 cm.
  • Emakapõhjakõrgus on 27cm, kuigi mulle ei ütle see arv midagi muud, kui et on väike punu.
  • Ja ma kardan. Kardan kõndida, sest kardan valu ja kardan libiseda, sest kardan kukkuda. Kardan bussiga sõita, sest kardan õnnetust ja kardan autoga sõita, sest kardan surma saada.

Kodukorralduslikelt rinnetelt. Lõpuks hakkab ilmet võtma ka garderoobisüsteem, mis tähendab, et praeguse lahtipakitud 20% asemel saan ehk ka riided ja voodipesud lõpuks lahti pakkida! Mis tähendab, et jääb vaid 50% kaste ja kotte ja muud horrorit. Äkki isegi kunagi tulevikus saab see asi siin normaalseks.

Titeriideid olen kah ostnud, sest see on ju pure fun. Kuigi, nagu kõik emad ilmselt teavad, on värvivalik jätkuvalt üsna kesine. Ikka plikadele roosa või punane ja poistele sinine või roheline ja ilmselt siis kesksoolistele pruun või valge. Aga ma tahaks võibolla šikki violetti, kreemjat beeži või igas olukorras sobivat musta. Titadele ei tehta üldse musti riideid! Ja kui tehakse, siis on need sellised “sõnumiga” riided, millel tingimata peal pealuud või mõni “äge” kiri, näiteks “Feed me or no one sleeps!” Kuigi loogiline oleks, et musta värvi rõivad on ju kõige praktilisemad…

Ja nüüd ma tean, mis on Emmaljunga. Oh lord, I’ve crossed the barrier.

15 mõtet “100 days to go

  1. l

    Daki, Sa oled nii vapper! 🙂
    Sinu selliseid otse-elust postitusi on nii vahva lugeda, sest … noh, need võtavad minusugusel veel-mitte-rasedal naisterahval seda hirmu tundmatuse ees vähemaks. Aitäh Sulle selle eest;)

    Vasta
  2. tikker

    hih, ma selle viimase lause peale naersin mõnuga.

    aga jaa, ma olen nõus, sa oled vapper. ma ise ei pidanud sihukeste valude käes kannatama, nii et ei oska absoluutselt mitte midagi asjalikku öelda… ürita lihtsalt vastu pidada ja pöidlad pihku, et kergemaks läheks 🙂

    Vasta
  3. pilleriin

    kõige praktilisem titeriie on kirju. igasugune ühevärviline (sh. must) on nagunii varsti kirju. ja kui sul ei juhtu just üks 20%st lastest olema, kes on nagu raamatus (et esimesed kuud aint sööb ja magab), siis varsti on jumala pohlad nagunii, misvärvi see riie on, peaasi, et midagi võtta on. ja kõik nunnud plaanid sellest, kuidas “mina küll riietan oma lapse omavahel sobivatesse värvidesse”, on varsti väga unustatud.
    muide, natuke pehmed riided kaltsukast on algul oluliselt mugavamad sul omal toimetada kui jäigemad uued poeriided.

    Vasta
  4. Maiden

    Siis jääb loota, et “raske õppusel, kerge lahingus” 🙂 Mul on vastupidi 😀

    Vasta
  5. Tiiu

    God knows, miks MINA tean, mis on Emmaljunga, aga see on puhas I L U!
    Kui mu õde oli pisike, siis tema pidu-sipukad oli mustast sametist. Midagi oli seal peale ka õmmeldud a la punase ja valgega tüdrukutirtsu nägu vms, aga see oli ikka väga sheff paar sipukaid. Ja kui standardvärvide peale minna, siis ikka heleroheline. Njummidus. Green is the new pink.

    Vasta
  6. cristal

    ma pean ka musta koha pealt eitava seisukoha võtma – tõmbab igasugu purukesi külge, näiteks kui lapse vastu beebitekki paned, on kohe kõik karvane 🙁 Mulle kirju ei meeldinud, aga tõesti nenede pealt ei paista midagi välja. beebil on riideid niigi tüütu vahetada, säästa end 😉 kui kuidagi ei saa, siis mingi pidulik võibolla…
    huvitav ka see vaagnavalu vees ära ei kao? et lihased lõdvestuvad või nii. mina küll ei läinud rasedana basseinides, aga võib ju mõnus olla.

    Vasta
  7. M.

    Vaagnavalu vastu proovi kanda pikematel käikudel bandaaži – päris hästi aitab. Teine asi: kui võimalik, siis käi palju ujumas või vesivõimlemises. Ka hea. Sünnitusele mõeldes ka. Rasedate jooga pole ka paha.

    Ja Emmaljunga on eestlastele nagu viienda seeria bemm: see on hea, sul peab see olema, sest muidu pole sa mitte keegi, aga keegi Emmaljunga omanikest pole nõus tunnistama, et on ka paremaid kärusid või noh Audisid 🙂

    Vasta
  8. Maiden

    Igasugu kalleid ja vinge välimusega vankreid-kärusid on tõesti müügil. Igaühe kohta on midagi olnud vigiseda. Emmaljunga (meil oli kasutatud) kasuks rääkis hea tugev pakiraam, kuhu raskeid poekotte ladustada. No milleks see käru, kui pead seljakotti ka veel tassima? Rattad pidasid lumesodis rallimisele vastu ning vedrustus oli suurepärane. Nii tänaval kui metsavahel- super!
    A kuna ma ise jäin rahule, siis ma pole teiste kaubamärkidega kursis kah. “Suurlinnas” autoinimesena eelistaks mingit turvahälli-raami jne. hübriidi. Samas kui miski kõlbab kõigeks…

    Kas Lindex’ i lasteosakonna oled üle vaadanud? Mina ostan sealt alati Jukule midagi 🙂

    Vasta
  9. catalina

    Kah arvamusel, et pigem kirju on kõige praktilisem…kui mõtlema hakata, mis plekke rõivad peavad nägema (ühe ja teise otsa väljalaset eri toonides, meie lapsuke nt alguses tegi nr 2 kraami väga vedelal e alati mähkmest lekkival kujul iga söömise ajal ja siis polnud küll enam aega mõelda, et millised sipud või bodid kokku sobivad). Nii et võta vabalt – osa riideid võivad kindlasti olla über-nunnud ja sellised, mida hoiad n+1 aastat heldimusega alles, aga lihtsalt praktilisi asju on vaja eelkõige. Ja siis muidugi see eluline küsimus, et millised mähkmed te valite 😀

    Käru ostes katseta kindlasti, kas see su auto pakiruumi mahub ja küsi poodidest (ja foorumitest) garantiide ja tagasivahetamiste kohta. Meil üks poosekana tundunud vanker lagunes mitu korda eri kohtadest ära ja siis nad muudkui tahtsid seda parandada (pood oli Tallinnas, meie Tartus) ja lõpuks tundus, et me oleme käruta rohkem kui käruga. Õnneks saime peale pikka protsessimist 70% ostusummast tagasi ja selleks hetkeks polnud vankrit enam vaja – saime summa eest nii normaalse vankri kui uue turvatooli (hälli asemele).

    Ja ära seda 100 ümmargust päeva väga tõsiselt võta, suure tõenäosusega otsustab lapsuke algsest erineva kuupäeva valida, eks.

    Vasta
  10. pirtsu

    hahaha… sa oled ikka täiega rase :D. nüüd siis näed, mis toimub raseda naisega. ma ei tea, kas sa oled sellesse faasi juba jõudnud, kus argimured pmst enam ei huvita. kõik oleks nagu rahuliku valge vati sees. see aeg oli mõnus. aeg kulges omasoodu.
    naudi seda kõike. ka valu. sest esimest korda rase saab olla ainult üks kord. ja see aeg on praegu 🙂 .

    Vasta
  11. Maarja

    Musta kaitseks- äkki oli mu pudi või titt teistsugune, aga pidas kenasti vastu.Oli Lindexi Kissi fännibodi, ma küll kissifänn pole kunagi olnud, aga see oli mu jaoks pisut metavrk beebide musitamisega, no ja põhiline, et must. Reaktsioon seltskonnas: “hissand jumal, nad teevad beebidele ka musti riideid”. Aga jah, mitte piisavalt, oleks rohkemgi musti tahtnud, sobis mu lapsele. Kui küla pealt üles leian, võin taas taaskasutusse anda 😉

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Tupsikud, teie kommentaarid panid mind praegu täiega naerma, te olete mul ikka kõik nii armsad. No mida ma teieta teeks! Ma vist olengi nii rase juba peast:D

      Aga jah, riideid olengi ostnud kaltsust, kellel siis see uhiuute raha. Ja eks ma ikka arvangi, et tuleb tihti vahetada, selliseid särke on juba küll kogunud ka… Aga ega koledaid riideid ju tehtagi, õnneks.

      Käisime eile kärusid vaatamas, nüüd mulle meeldib Britton!

      Gea, kirjutan sulle ja saad tagasi:)

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.