“Mina olen ookean”, Sandra Steingraber

Enne kõike: selle raamatu võid saada endale kingituseks, kui arvustad oma blogis Petrone Printi raamatut! Vaata lähemalt siit.

Ja see pole promopost – ma hakkasin “Ookeani” lugema siis, kui sain need kaks sinist triipu rasedustestil ja lõpetasin täiesti juhuslikult alles nüüd. Peamiselt võttis selle raamatu lugemine (kaks kuud) aega sellepärast, et see on raske. Sellest on väga raske end läbi närida, kui tahad kõike mõista ja lahti mõtestada. Statistika, numbrid, keemiline ja bioloogiline jutt, väljendid ja sõnad, mida ma pole varem kuulnudki… Jah, tunnistan, easy reading see pole kindlasti ja päris sageli jätsin ma lõike vahele.

Selles mõttes ei olnud see raamat kohe kindlasti see, mida ma ootasin. Ma ootasin – ja ootan senimaani tegelikult – raamatut, mis ütleks mulle, mida tähendab naise jaoks, kes ei tea lastest ega rasedusest midagi, esimene rasedus ja mis põhiline: kuidas sellega harjuda ja kuidas saada emaks (ma arvan, et pean sellise raamatu ise kirjutama, sest seni pole ma midagi ei Amazonist ega raamatupoodidest leidnud, mis võiks olla selline teekonna-lugu, mida ma otsin). Aga see tundus vähemalt alapealkirja järgi olevat kõige lähemal sellele, mis ma otsisin ja arvasin, et ju mind ootab ees ka natuke rohelisele südametunnistusele koputamist.

Tegelikult aga lahkas autor metoodilise järjekindlusega kõike, mis tulevast beebit ja tema ema mõjutab. Sa saad teada väärarengutega lastest Jaapanis, saad teada, et innuitide piim on kõige saastatum, sa kuuled mürgistest ravimitest, mida emadele pahaaimamatult veel mõnikümmend aastat tagasi sisse söödeti. Vahele kauneid looduspilte, linnulaulu ja autori mõtisklusi emaduse üle, aga seda viimast (minu jaoks) häbiväärselt vähe.

Nii et selles mõttes sobib see raamat tõesti lugemiseks kõigile, kel südametunnistus ja huvi selle suure ja keerulise (ja saastatud) maailma vastu, kus me elame. Pole “mõttetult” palju rasedajuttu, isegi sünnituseosa läheb lennates mööda. Ja tegelikult olid kõik need õnnetud näited, mida ta tõi, väga põnevad lugeda. See pole rasedusraamat, see on keskkonnaraamat ja nii ongi.

Ahjaa, ja nüüd, pärast läbilugemist, arvan ma, et tõlgitud pealkiri on ebaõnnestunud. Originaalpealkiri “Having Faith” on muidugi tõlkimatu, aga nii palju poeetilisem. “Mina olen ookean” on muidugi igati sümboolne, aga… Kuidagi ikkagi ei haaku esimese (ega viimase) hooga. Ma ei oska seda arvamust lõpuni seletada, aga see tunne tekkis minusse kohe, kui jäi lõpusõnu lugedes silma, et hoopis “Having Faith” oli see, mida ma lugesin – ja asjad loksusid paika.

Mida ei juhtunud? Ei juhtunud seda, et ma oleksin hakanud muretsema. Vahepeal ma mõtlen, et ma olen vist sisemiselt surnud või masendav pohhuist, aga ma olen ammu loobunud muretsemast asjade pärast, mida mina muuta ei saa. Ja ausalt öelda arvan ma isegi, et inimestele tuleks kasuks välja surra, see on ikka päris kohutav, mis me kokku oleme keeranud. Muidugi tahan minagi, et minu laps sünniks terve ja rõõsa, aga ma ei oska muretseda kõigi nende mürkainete pärast, mille olen (ka tahtmatult) oma kehasse elu jooksul ladestanud. And it’s not like I could do something about it. Kui mul õnnestukski kuidagi oma keha mingi imevahendiga puhtaks saada ja elada terve raseduse mürkainetevabas mullis, kui suur on tõenäosus, et mu antibakteriaalne beebi pärast sündi ellu jääks? Selles mürkaineid täis maailmas? Okei, ma saan aru, et need asjad päris nii ei tööta, aga you catch my drift.

Õnneks ei kippunud Steingraber näppu viibutama ja õpetama – mulle kohe hakkab selline asi vastu. Ma sain targemaks, horisondid avardusid ja ma sain teada, et piim tuleb rindadesse kolm päeva pärast sünnitust. Sest kust ma võisingi sellist asja teada? Ja mul oleks just SELLIST raamatut vaja. Mis ütleks mulle just SELLISEID asju. Otsingud jätkuvad.

14 mõtet ““Mina olen ookean”, Sandra Steingraber

  1. Mary

    Lihtsalt lahe lugemine raseduse ajal on Paul Reisner “Kolmekesi” See on lapse saamisest mehe pilgu läbi.

    Vasta
  2. catalina

    See kolme päeva jutt on nüüd küll imelik. Et mitte öelda vale. Tegelikult ei pea selleks tihti isegi mitte sünnitust ära ootama, muide. Ja ternespiim on ikka ka piim, superpiim lausa.
    Ka eestikeelset materjali on selle teema kohta nii veebis kui paberil päris rohkesti 🙂

    Vasta
  3. pirtsu

    hmm.. selle kolmepäeva jutu kohta ütleks ka mina, et see on vale. kui see just mingist kontekstist välja rebitud pole. aga selle väite valguses tundub, et tuleks kerge huumoriga suhtuda ka ülejäänud raamatusse ehk siis seal loetu ei pruugi olla tõsi.

    Vasta
  4. Birgit

    Mina ütleks ka , et piim tuleb juba raseduse lõpuks rindadesse, ternespiim siis. Kolmandal päeval tuleb piim paisuna, mis muudab su rinnad pallideks, mulle tekkis näiteks siis kaenla alla muna, mis oli tegelikult piimajuha paistetus 🙂
    Ja asi, mida mina oleks tahtnud teada on see, et need hormoonid, mis piima tekitavad, ajavad su nutma ja lausa hulluks. Esimesed 2 nädalal kui kogu organism harjub selle meiereindusega, siis kui tissid on tühjad on hea, aga kui hakkab tekkima jälle piim, siis mina nutsin ja üldse tundsin end halvasti. Alles hiljem sain teada, et see tavaline. Kuigi jah, mõnedel õnnelikel seda nutuga piima tulekut pole- õnnelikud inimesed.
    Ja hea uudis on selle kõige juures see, et piima nõristumist juhivad need samad hormoonid, mis orgasmi juhivad. Seega on imetamine mõnus :)))

    Vasta
  5. Marca

    Lugesin seda raamatut ka hiljuti ja mõtlesin, et see oleks võinud mulle raseduse ajal kätte sattuda. Ma olen muidugi veidi “bioloogia-friik” ka, seega tundus see tehniline osa mulle just sobivat. Oma raseduse ajal puutusin ma kokku enamjaolt ainult “kõik on nii roosa ja rõõsa” raamatutega või siis “sa paisud hiiglaslikuks, ei taha enam kunagi seksida ja sööd kõigi närvid ära” Ameerikakesksete raamatutega.
    Ma kardan, et sellist ühtset kõiki naisi puudutavat raseduseraamatut ongi võimatu kirjutada, sest inimesed on väga erinevad, isegi raseduse ajal. (No näiteks kui keegi ütleb, et imetamine on mõnus, tekivad mul õudusvärinad – see kogemus ei olnud absoluutselt minu jaoks, kõvasti kannatusterohkem kui sünnitamine…)

    Vasta
  6. Eppppp

    Kolmandal päeval tuleb piim tulvana, nn piimapais, ju seal seda oli öeldud?
    Muide-muide, mul on kodus VEEL inglisekeelseid raseduse ja sünnituse raamatuid, toon neid siis esmaspäeval veel kotiga sulle! 🙂
    Ja kuigi sa oled meie kirjastuse liige, ka sulle kuulub üks ookean, eks, pane excelisse kirja :).

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ma vist väljendasin end jah valesti – et tuleb kolme päeva JOOKSUL oli seal kirjas. Ja ternespiim tuleb varem, see oli ka kirjas. Ja see oli kirjas, et titad on varustatud viis esimest päeva elama mingi lisatoiduta just selle pärast, et piim ei PRUUGI kohe tulla.

      See piimamajandus on… Noh, ma ei oska veel midagi öelda:) Kui kogen, siis ütlen, kuda on!

      Vasta
  7. luize

    Vaat siis, minu veebruaris kaksikud sünnitanud sõber luges minu ärgitusel nüüd raamatu läbi ja ütles, et taevas tänatud, et ta seda siis ei lugenud, kui lapsi ootas või rinnapiima andis neile. Aga tema on ka selline eksemplar, kes kaldub kõiges tonti nägema. Ta luges raseduse ajal peast segaseks ennast kohati, hakkas juba veidrat juttu rääkima. Aga emana on super.
    Minu ema ütles seda lugedes, et nii tähtis raamat peaks koolis olema kohustuslik kirjandus. Ehk tõesti. Ma selle pealkirja üle mõtlesin ka samamoodi nagu sina, ehkki ma saan vist ka tõlkija mõttest aru.
    Rinnapiima juures ma ka mõtlesin, et kuidas-kuidas, minul küll tuli varem. Aga pisaraid valasin värske emmena küll pidevalt, sest esiteks alguses ei oska ju seda imetamise nippi ja teiseks on kogu olukord nii segadusse ajav kohati, et kahe magamata päeva järel ajab kõik nutma. Haiglas ütles õde mulle, et nutt ajab piima kibedaks, seda ei maksa teha 🙂
    Aga imetamine oli minu jaoks ka mõnus tegevus, nautisin seda, kui asi juba käpas, täielikult.

    Aga mis “õigesse raamatusse puutub”, siis seda ei tea küll soovitada. Mulle on viimasel ajal tundunud, et iga naine otsib erinevat. Omast kogemusest võin öelda, et ka need emad, kes üldse mitte millestki midagi ei tea, sünnitavad ka ja kasvatavad lapsed suurekski veel 🙂 nii et ära muretse.

    Vasta
  8. Nele

    Mulle see raamat mitterasedana väga sümpatiseeris. Selline mõnus kaine arutelu, vähe roosamannat. Ja Daki, mul ka ei tekitanud see mingeid suuri hirme ega ärevust- see vist on nii, et intelligentse inimesena ikka saad aru, millal on põhjust ärevaks muutuda ja millal mitte (noh et tuunikala söömise probleem Eestis pole nagu väga suur probleem, kuna see pole 1 populaarne kala meie toidulaual vm taolised näited, mida ei saa kontektstist välja rebida, vaid tuleb vaadata konkreetse aja ja koha raamides).
    Mul on tunne, et bioloogia ja inimese anatoomia/füsioloogia kaugetele inimestele oleks see raamat ehk hea lugemine selleks, et paremini mõista neid protsesse, mis kehas toimuvad.

    Vasta
  9. Birgit

    Üks targutus veel. Titad on küll varustatud viis päeva elama, ilma suurema toiduta, kuid …. haiglale on oluline, et laps ei kaotaks üle 5 % kaalu, siis topitakse pudel pihku ja öeldakse, et olgu näidatud positiivne kaaluiive. Kuigi fakt on see, et kui laps kaotab kuni 10 % kehakaalust, on veel raamatute järgi ok. Lastearstid on suht karmid selle kaaluiibe jälgimisel ja jälgivad veel lisaks ka veresuhkrut, mis toitu vähe saades võib langema hakata ja siis on juba intensiiv. Mitte hirmutamiseks, vaid infoks on see jutt 😉

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Einoh, eks ma ise arvasin ka, et ega neil viis päeva ikka niisama olla ei lasta.

      Vasta
  10. Mir

    Daki,uuri järgi, kas see SELLINE raamat sinu jaoks võiks olla Anne Deans “Rasedus”. Väga põhjalik tellis titemajandusest, mis peaks vastama kõigile a la “millal mis piim kuhu tuleb” küsimustele. Hästi abiks on ka raamatu lõpus olev register, kust saab märksõnade järgi huvipakkuvaid teemasid leida.

    Vasta
  11. Pingback: Dakiblogi 10! SUUR KINGILOOS! | dakiblogi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga