siku-siku

Sügis teeb mind tegelikult hästi õnnelikuks. Nii õnnelikuks, et kui ma igal hommikul tööle tulen ja iga päevaga aina punasemaks tõmbuvaid puid imetlen ja teeäärtesse kogunenud lehepuru loetlen, käivad mul külmavärinad üle, sest ma lihtsalt olen. Nii. Õnnelik.

Sama tunne on siis, kui tuleb maha esimene lumi ja siis, kui kased tõmbuvad hiirekõrvu. Suvel sellist tunnet pole. Suvi on alati õnnelikum mälestustes, millegipärast. Siis tunduvad need valged pikad õhtud kuidagi eriti pannkoogimaitselised, kuidagi eriti mõnusad ja nostalgilised. Ja juba on meelest läinud see tunne, et tegid kaks sammu väljas ja tilkusid higist ja juba on läinud meelest see, et ei saanud magada, sest õhk lihtsalt ei liikunud.

Muidugi ei tähenda kogu see sügise-õnnelikkus, et auke ette ei tuleks. Viimane suurem depressioon oli just aasta tagasi ja ka eelmisel nädalal läks mitu päeva täiesti luhta, sest lihtsalt oli nii. Ja see sügise-õnnelikkus ei tähenda, et ma ei võiks end seaks vihastada, kui sunnin end trenni (sest nii ilus päiksepaisteline ilm on, et kui ma ei läheks, siis ma kahetseks!) ja kohale jõudes jään paduka kätte…  Ning koju tagasi jõudes tuleb päike jälle välja. Selles suhtes üks ei välista teist, eks, ei saa olla ALATI õnnelik, kui ikka emake elu trääsa näitab ja lihtsalt asjad viltu veavad ja nõmedad on, alustades kodulehe andmebaasist lõpetades inkassofirmadega ja nendega peetavate lõputute vaidlustega.

Ja siis ongi nii, et nutad pool päeva kontoris ja loodad, et keegi sisse ei astu, sest lihtsalt. Nii. Valesti. On. Kõik. Aga siis tulevad kallid ja teevad pai ja saabki kõik jälle natuke rohkem korda.

//

Tegelikult olen ma tahtnud pikemat aega juba rääkida oma lemmikkoerast praeguses universumis: Gaius Aurelius Maximus, keda kutsutakse lihtsalt Gaiuseks. Ta on maailma kõige tupsum tups ÜLDSE. Okei, ta vahepeal teeb kurja häält, kui joodikud tahavad liiga meie (ehk siis K. ja minu) privaattsooni tungida (ja kui ta häält teha ei saa, sest tal on nt korv peas, siis ta teeb vaikse, aga surmava peerurünnaku), aga kõige rohkem on ta siiski tupsu.

Alati, kui ma K.-le külla lähen, läheb Gaius rõõmust peast segi ja kes siis sellise vastuvõtu peale saaks kivisüdameks jääda. Tema lemmikmäng on siku-siku, milleks ta toob mulle läbinätsutatud mänguasja, millest ma siis kinni pean hoidma, et ta saaks teisest otsast seda sikutada.

Aga kõige ägedam on siiski Gaiusega metsas seenel käia, sest ta kaitseb meid kõiksuguste salapäraste ohtude eest (nagu näiteks metskitsed ja mutid) ning hoiab meil silma peal. Gaiuse töömeetod on lihtne: ta lihtsalt jookseb minu ja K. vahel edasi-tagasi, et ikka perimeeter kontrolli all oleks, korjates vahepeal üles pisemat sorti murdunud puid ja üritades mind veenda, et ka kuusekesega saab siku-sikut mängida.

Gaius on absoluutselt kõige lahedam koer, keda ma tean, temaga suudavad võistelda veel ehk tädide koerad, kes on ka übertupsud. Ja kui ma kunagi kuskil metsas elan ja saan endale koera võtta, siis võiks ta olla sama lahe kui Gaius. Kuigi ta võiks peerurünnakute arvelt kokku hoida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga