varastamisest

Aunt Beckyga juhtus just asi, mida ma pole kuulnud, et Eestis oleks blogijate hulgas juhtunud – tema tekst varastati ja esitati ühes blogis enda oma pähe. Tähendab, ma olen kindel, et vargusi on ette tulnud, aga ma ei taha hästi uskuda, et meie keelekeskkonnas jääks püsima blogi, mis oleks üleni varastatud tekste täis. See naine (eeldusel, et varas oli naine) pidas lausa kaht blogi, kus ta varastatud tekste enda omadena presenteeris ja eriti veider oli asja juures see, et ühes blogis oli tal väidetavalt seitse last, teises kolm. Ja kõik lapsed olid erinevad.

Nii et ilmselt oli see blog üleni varastatud asju täis.

Ma arvan, et varastatud tekstidest koosnev blogi Eestis kaua ei püsiks, meie blogikogukond on siiski üsna väike ning kehtib olukord, kus keegi tunneb alati kedagi, kes tunneb kedagi, kes loeb ja teab, kust tekst pärit.

Mul oli just äsja endal huvitav kokkupuude vargusega. Jüri Pino just ütles: “Inimene ei tohiks kunagi nii edev olla, et oma nime internetiotsingusse toksib. Urr teab, kuhu võid sattuda.” Ma muidugi väldin juba pikemat aega oma nime guugeldamist, sest sealt tuleb ainult halba ja õudust ja närvivapustusi. Ma elan pigem oma naiivses roosas maailmas edasi.

Küll aga guugeldasin ma “Ööd kollases autos”, et näha, kas kuskil on seda veel arvustatud peale ajakirja Naiste (see arvustus oli väga äge, muuseas). Ja leidsin täitsa huvitava asja: keegi reidikasutaja, piltide järgi paistis üsna noor plika olevat, oli kopinud “Ööde…” esimese peatüki oma reidiblogisse ja väitis, et see on tema oma. Noh, muidugi, tema enda tekst oli täis kirjavigasid ja harilikku tiinekateksti, mida tänapäeval grammatika pähe esitatakse, ja mõned üksikud, kes “tema” sissekannet kommenteerisid, olid ka ära märkinud, et autoriõigused on olemas ja et vargus on inetu.

Kuna mul endal reidikontot ei ole, siis ei saanud ma muud teha, kui adminnidele kirjutada ja muret kurta. Ning üllatus-üllatus, täna saingi teate, et tekst on maha võetud. Suurepärane. Ma muidugi tahaks selle tüdrukuga kohtuda ja talle otsa vaadata, aga samas: me kõik teeme tatina lolle asju, kas pole? Ja mõnes mõttes on see isegi natuke meelitav, et talle meeldis mu tekst nii väga, et oleks tahtnud ise samasugust kirjutada. Noh, meelitav niimoodi veidi kummastavas mõttes.

On mul endalgi ette tulnud, et ma pole korralikult allikale viidanud, seega ei saa öelda, et ma oleks patust puhas, kindlasti pole.  Aga ometi ei tuleks ma selle peale, et oma blogisse kellegi teise blogija tekste varastada. Muidugi saan ma väga palju mõjutusi kõigest, mida ma loen – need kohatised suurtähed mu tekstis on näiteks täiesti konkreetselt Dooce’ilt üle võetud komme, samuti kipun ma üle võtma inimeste lauserütme, kelle tekste ma armastan. Aga seda ma ei pea varguseks, on ju võimatu lasta end MITTE mõjutada. On ju selge, et miski siin maailmas pole enam originaalne, kõik on millegi mõjutus, enamasti mitme mõjutuse koostöö.

Kuid ikkagi oli üsna jahmatav, et sellised asjad toimuvad, ja nii nahhaalselt veel. Mul ei ole suurt usku Google’i süsteemi, mis halvast blogist teatamistega tegeleb (reports siis), tahaks kohe näha, kas see olukord laheneb või jääbki varastatud tekstidega blogi edasi üles rippuma.

Ohjah, sellised lood täna siis.

12 mõtet “varastamisest

  1. Nele

    Minul, kui ma veel blogikirjutaja olin, juhtus see küll. Keegi neiu avaldas oma blogis minu võrdlemisi isikliku teksti enda oma pähe. Vabanduseks ütles midagi sellist (kui ma talle kurja kirja kirjutasin), et ta ei arvanud, et ma teada saan. Noh jah. Igatahes väga ebameeldiv olukord.

    Vasta
  2. Nele

    Ja veel… Mulle andis sellest vargusest teada ka 1 minu blogi lugeja. Nii et nõustun- Eesti blogimaastik on piisavalt väike ja sisemine regulatsioon vast toimib.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Nele, näed siis, täitsa huvitav, eks. Muide, ma igatsen su blogi taga… Peab vist päriselus kokku saama üle pika aja jälle:)

      Aabram, tuleta meelde jah. Ja kui muidu ei aita, siis kirjuta avalikult, äkki asja avalikuks tegemine muudab nende meelt.

      Kaur, mina küll solvuks, ka siis, kui keegi võtaks mu igapäevategemised ja kopeeriks need kuskile, esitades enda pähe. Nii kõva mutt olen küll juba, et iga minu kirjutatud sõna siiski kuulub mulle ja sellele laienevad autoriõigused, olgu selleks siis kas või blogitekst, mis ehk pole nii suure “kirjandusliku väärtusega” kui raamatusse raiutud asjad, aga on siiski MINU OMA, ma kulutan selle loomiseks aega ja emotsioone, oma ressursse. Nii see lihtsalt on.

      Aga vaat kui huvitav, ma ei oleks arvanudki, et selliseid vargusi nii tihti ette tuleb! Võibolla on kuskil ka minu tekste ringi lendlemas ja ma ise ei teagi. Muidugi, ma olen aastate jooksul tohutult tekste virtuaalruumi paisanud, nii et ma ikka üldse ei imestaks. Lisada kuuele blogimisaastale juurde veel ajakirjanikutööd… Uhh.

      Vasta
      1. daki Postituse autor

        Ja seda kontrollida on muidugi võimatu, kas kuskil on midagi. Tulebki vist lootma jääda blogimaailma isereguleerimisvõimele.

        Vasta
  3. aabram

    Ahjah, hea teematõstatus. Meenus, et üks minu tekst on ka täismahus ühes pealtnäha asjalikus veebis üleval. Peakski neile uuesti meeldetuletuse saatma, et märkigu autor vähemalt ära.

    Vasta
  4. Kaur

    Seni kuni blogi on blogi – ühe inimese või tiimi veebi-päevik, “web-log” -, on selline varastamine üsna mõttetu. Ja ei peaks algsele autorile eriti korda minema. Kui keegi teeks mu trennipäevikust koopia ja annaks välja kui enda oma – mis mul sest? Lasku aga käia. Blogi on siiski päris-elu kajastus, mitte mingi iseseisev asi.

    Aunt Becky puhul on aga blogi muutunud millekski muuks. See on siis juba nagu päris veebisait. Mispuhul rakenduvad ka “päris” veebi moraalireeglid. Ja hoopis teistsugune motivatsioon.

    Vasta
  5. tm

    Just, just. Mul oli kah kunagi nii, et kirjutasin umbes sellest, et mul tööjuures on keegi mu tassi ära võtnud ja ma ei saanud teed juua ja paar samalaadset postitust. Ja varastaski ära! Kusjuures vargaks oli mu sõbranna endise peika veel mingi endisem pruut, või umbes keegi selline. Avastajaks oli blogilugeja, kes siis muudkui luges ja imestas, kuidas inimestel nii sarnaseid asju juhtuda saab. Aga sellist mastaabilist varastamist vist Eestis väga ei kannata jah teha. Nipet-näpet küll.

    Vasta
  6. marca

    Ei ole see ilmselt nii haruldane jah, minugi blogi pidas keegi enda oma pähe (naljakas oli see, et tegemist oli mu ilukirjandusliku blogiga aga see kopeerija esitas seda enda elu pähe) ja ka mu sõbranna oma. Mõlemal blogil olid olemas ka kommenteerijad ning tundus, et ka nendeks oli see sama isik, kes blogi “kirjutas” ehk siis võltsblogi, võltssõbrad, võltselu. Ilmselt tegelevad sellised asjaga tiinekad, kes endale huvitavat elu ihkavad ja eks see ole andeksantav. Märkuse peale võeti tookord need blogid ka maha.
    Sama tiinekate teema on ju rates ka see võltskontode tegemine. Üks u 12-aastane poiss varastas kunagi mu pildid netist, tegi nendega rate konto ja raiskas paarsada krooni, et pildid toppi hääletada. Minu jaoks arusaamatu aga tiinekate jaoks ilmselt mingi viis oma elu sisukamaks muuta.

    Vasta
  7. AbFab

    Minu jaoks on blogipidamine isegi piisavalt suur hälve, kui pagana imelikud need varastajad siis veel olema peavad… Ma saaks aru, et midagi relevantset, aga sissekanded stiilis “mis värvi auto mind täna ülekäigurajal poriseks pritsis” tõesti ei peaks ju kedagi kopeerima kutsuma? Sain jälle targemaks, lolle on ikka mitmesuguseid.

    Vasta
  8. Nele

    Ma olen ikka täiesti hiline reageerija, kuu aega hiljem kirjutan nüüd, et ma ka olen tahtnud sulle helistada täiesti jaburatel momentidel ja öelda, et kuule, Toomel on kollased lehed, läheks räägiks, mis vahepeal paar aastat eludes toimunud on ja kuidas kõik hakkab paika loksuma jne. Kuigi mul on tunne, et mul on su vana/vale nr. (oleneb, kas sa mu augustikuise sõnumi said kätte õnnitlustega või ei)?

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Kuule, mul on su number olemas küll, nii et peaks lööma ette su nummeri.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga