aftermath

Vahepeal vaatan oma sõrmust ja mõtlen, et pole üldse teistmoodi olla. Siis aga tabab see tunne, selline suur laine tuleb peale, ja saan aru, et järsku, nüüd ongi kõik teistmoodi. Kohe väga palju teistmoodi. Ja see on hea tunne. Ärevaks teeb ka, aga peamiselt siiski hea tunne.

Kui ma ainult kogu aeg nii väsinud ei oleks! Mul on ausalt öeldes üsna kopp ees sellest, et ma igal õhtul kella üheksa paiku voodisse hakkan pugema, et siis hommikul muruniiduki/patsutaja/misiganes tööriista peale kurjalt ärgata ja end IKKA väsinuna tunda. Nagu oleks suur koorem õlult kukkunud ja nüüd suures pingelanguses ma ainult magaks ja magaks ja magaks ja magaks…

Kuigi tuleb tunnistada, et kogu see pulmadekorraldamine oli ikka üsna tšill, siis viimased päevad enne hakkas küll närvi üles kruttima. Ja no teate, ikka seal registreerimislaua ees seista – värisemata on see võimatu. VÕIMATU I say! No tegelikult ka – kõigepealt võtab põlve võdisema. Surud siis jalad tugevamalt vastu maad, põlv tõmbab tagasi ja siis – märkad, et kimp käes väriseb. Siis tuleb naer peale, tahad naeratada, aga – huuled ja lõug värisevad, nagu hakkaks nutma! Siis surud huuled tõsiseks, katsud tähelepanu mujale viia (kuulad näiteks, mis sulle räägitakse) ja siis avastad, et jälle põlv väriseb. Uuh.

Ja pärast kõik kallistavad ja naeravad kõrva: “No mis sa värised nüüd!” No aga tegelt, ostke ära või tehke järgi, ei saa ilma värisemata seal ees!

/

Üks oluline asi jäi veel rääkimata… Vormikandjaid oli meie pulmas kohe päris mitu tükki ja ma olin natuke valmis, et kui me sealt majast välja astume, siis nad seisavad kahel pool… Aga mis selgus! Meie oma armas lätlane oli neid poisse suisa palju kokku ajanud, kes siis kenasti au andsid ja meie peade kohal mõõku kõlistasid. Siis, märkasin, tulid ka neil pisarad silma, kes seni polnudki veel pisardanud. Ja minul oli ainult kriips kõrvuni ja see, et sadas ja sadas, ei häirinud mind pea üldse.

Häiris alles siis, kui kontsad kippusid märga maasse vajuma ja ma pidin ainult varvaste peal seisma (enne plätasid).

/

Ja veel lõpetuseks siis… Miks me abiellusime? Miks just tema? Teate, ma ei ole küll palju meie suhtest rääkinud, aga see on olnud… Tõeline. Kunagi ammu-ammu, kui me alles sebima hakkasime, oli selline hästi ebakindel aeg, mu elu oli sassis ja kogu maailm tundus olevat minu vastu. Ja kui ma oma hirmudest ja ärevustest Inimesega rääkisin, ütles ta mulle alati: “Tead mis, hoia minu lähedale ja kõik saab korda.”

Ma hoidsingi tema lähedale ja kõik saigi korda. Sellepärast ma armastangi teda maailmas kõige rohkem.

Üks mõte “aftermath

  1. catalina

    Väga armas postitus. Ja oi kuidas ma selle registreerimislaua esise tunde ära tundsin.
    Igatahes veelkord palju-palju õnne 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga