kättesaadavusest

Käisime eile jooksmas. Mina jätsin oma telefoni koju, sest ma jätan alati nädalavahetuseti oma telefoni koju. Inimesel oli aga mobla kaasas ning selle aja jooksul, kui me jooksime, oli juba keegi jõudnud helistada.

“Ma ei saa aru, miks inimesed sulle nii imelikul ajal helistavad,” ütlesin.
“Mis mõttes imelikul? Tund aega on ju kulunud ka juba.”
“Einoh, mulle ei helista keegi nädalavahetuseti, sest kõik teavad, et ma tahan oma mehega koos romantilist kvaliteetaega veeta.”
“Hahah, nad ei helista sulle hoopis sellepärast, et sa oled kõik ära hirmutanud,” muigas Inimene, kui läbimärgadena trepist üles hakkasime ronima (me jäime ju äikse kätte).
“Mis mõttes?! MINA ja olen ÄRA HIRMUTANUD?!”
“No oled ju. Ei võta telefoni vastu ja…”
“Häh! Jajah, kõik teevad HIRMUST PÜKSI, kui ma telefoni vastu ei võta.”
“Aga ise sa lähed küll paanikasse, kui kedagi kätte ei saa.”
“Vale jutt puha!”

Selgituseks: oligi vale jutt. Ma läksin laupäeval paanikasse, kui emme mõlemad telefonid ütlesid mulle, et number pole hetkel kättesaadav ja et info selle kohta, et ma helistasin, saadetakse telefonile SMSiga. Esiteks polnud ma sellist veateadet iialgi kuulnud. Teiseks on tal KAKS ERI telefoni ja KAKS ERI firmat (ehk kaks eri levi). Lõpuks tuli ikkagi välja, et asi VIST oli leviaugust, aga ma juba tõesti suutsin selle peale ette kujutada, et ta on autoõnnetusse sattunud või midagi.

“Ma pole kunagi arvanud, et inimene peab olema kogu aeg mobiili teel kättesaadav,” seletasin edasi, juba MILJONENDAT KORDA, sest me oleme sel teemal kolm aastat vaielnud. “See on meie tänapäeva infoühiskonna juures üks suurimaid eksiarvamusi.”
“Kui inimene ei taha, et ta oleks kättesaadav, siis poleks tal mobiili. Kui tal on mobiil, siis peab ta olema kogu aeg kättesaadav.”

Ja nii edasi ja nii edasi me vaidlesime.

Täna mõtlesin korra selle teema üle veel. Jah, jätkuvalt arvan ma, et ma ei pea kogu aeg telefonile vastama. Mulle meeldis see aeg, kui telefon oli ainult kodus laua peal ja selleks, et inimestega kokku saada, pidid sa eelmisel päeval koha ja kellaaja kokku leppima. Ja keegi ei helistanud sulle, kui sa tahtsid omaette näiteks vetsus olla või armsama kaisus kvaliteetaega veeta. Muidugi on Murphy, et inimesed helistavad mulle TÄPSELT SEL HETKEL, kui ma autorooli istun – ja seda muide pole eriti raske ennustada, sest kõik teavad, et mu tööpäev algab kell 11 (st tööle sõidan 10.55 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta) ja lõppeb kell 15 (st et töölt sõidan kell 15:02 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta). Ma ei tea, ma ise küll alati arvestan teistele helistades selliste asjadega, kui ma vähegi tean ja saan. Ma näiteks tean, et Inimese tööpäev lõppeb kell 17 ja ma ei helista talle enne kuut või nii, sest siis on ju ta roolis suure tõenäosusega. Ja ma näiteks tean, et mu emmel on lõuna 12-13 ja järelikult ma ei helista talle, sest ta niikuinii ei kuule telefoni, kui tänaval on. Ja minu meelest on ebaviisakas inimesele helistada pärast kella 22 õhtul – ma muidugi seda reeglit ikka vahel rikun, kui on oma inimene või tegu drunk dialinguga.

Ja eriti ebaviisakas on minu meelest vallalistel tütarlastel saata suhtes meestele südaöösel sõnumeid* või siis, veel hullem, öösel helistada. Pereelu peaks ikka ju austama ka, või kuidas?

All in all, olen ma jätkuvalt selle poolt, et inimene EI PEA olema kogu aeg kättesaadav. Minu meelest on normaalne, et sa saad ööseks südamerahus telefoni välja lülitada (kuigi ma saan aru, et on ametikohti, kus seda teha ei saa).  Ja on normaalne, et teinekord sa ei vasta, sest sa võid olla vannis, vetsus, seksida, teha trenni, sõita autoga, olla raamatukogus, kinos, teatris – teha neid asju, mida normaalsed inimesed teevad ja MILLE JUURDE TELEFONIKÕNED EI KÄI.

Aga võibolla olen ma aina rohkem ja rohkem üksinda neis mõtetes. Ehk liigumegi me sinnapoole, et me oleme avalikud ja kättesaadavad 24/7/365. Õh, õudne mõte. Ma armastan privaatsust (mis on küll veidi paradoksaalne, vt ka blogi-Daki).

/

Ja muide, TEGELIKULT olen ma väga edukalt kättesaadav. Meilidele vastan ma alati peaaegu kohe, seega. Vott.

*Okei, sõnumite koha pealt olen ma tegelikult ise ka teinekord selline, et saadan neid öösel – enamasti sellel põhjusel, et ma kardan, et ma unustan ära, mis mõttes. Ja SMSi saatmine pole mu silmis nii suur offence, kui näiteks öösel helistamine. Kuigi tüütud võivad olla mõlemad, kui hääl peale jäänud.

15 mõtet “kättesaadavusest

  1. marta

    inimene ei pea olema koguaeg kättesaadav… veelgi enam – inimene ei pea olema üldse kättesaadav, va ajal, mil inimene peab olema kättesaadav – nt töölepingus märgitud ajal…

    mul on üks tuttav, kes ütleb mulle tihti: “no sa vastad ju meil mailide, siis kui ise tahad”… noh – LOOMULIKULT!!! – ma vastan era-kirjavahetusele siis, kui mul selleks tuju on… ja blogikommidele ja sms-dele jnpe…

    sest see on minu elu ja elus on niigi palju asju, mida ma PEAN paratamatult…

    ma olen sel teemal palju vestlusi maha pidanud ja ma ei kujuta ikka veel täpselt ette, kes peaks olema see inimene, kes PEAB ööpäevaringselt kättesaadav olema… peaminister ilmselt ja kaitsepolitsei ameti peadirektor… või midagi sinna kanti 🙂 …

    Vasta
  2. kitty

    vot just. töövälisel ajal – ja eraasjades üldse mingil ajal – ei _pea_ keegi olema kättesaadav. telefoni ei pea võtma ja mailidele ei pea vastama ja skype’i/msni ei pea olema sisse logitud (aga kui sisse logitud on, siis just nagu ikka eeldaks, et on ka kättesaadav – kui ei ole, siis selleks ongi ju väljalogimine ja igasugused eristaatused? aga ma küll ei solvu, kui ka sisselogitud inimene ei vasta!)

    ma olen vahel mõelnud, et kas telefonis vastamata kõnet nähes peab tagasi helistama. olen otsustanud, et ei pea. helistan siis, kui tõesti huvitama hakkab, et mida küll see inimene võis tahta. aga enamasti ma nii uudishimulik pole. helistavad uuesti, kui vaja on. enamasti, muide, ei helista – ju siis polnud oluline.

    mobiiltelefon on mul selleks, et mina saaksin vajadusel teistele helistada, mitte selleks, et keegi mulle saaks helistada:)

    Vasta
  3. kaur

    Jube keeruline. IMHO on nii, et helistada võib alati. Kas ma peaks kõikide oma tuttavate töö ja eraelu graafikuid peast teadma? Ei, ju. Ja teiselt poolt ei ole mul kunagi õigus nõuda, et ma inimese kätte saaks. Tal võib olla telefon kodus, või on ta roolis ja ignoreerib kõnesid, või midaiganes. Eks, ju?

    Vähem reegleid!, soovitaks ma.

    Vasta
  4. Metskaplan

    Esimesed kaks kommentaari tunduvad kuidagi pehmelt öeldes egoistlikud – mina olen kättesaadav siis kui mul tuju tuleb, aga vot teised peavad alati olema valmis kui mul vaja on.

    Minu jaoks taandubki see suuresti vastastikule viisakusele. Kui mina eeldan, et mobiiltelefoni omanik on enam-vähem kohe kättesaadav, siis olen seda ka ise. Seejuures, samuti nagu mina neile, helistavad ka nemad minule üldiselt ikka asja pärast, mitte niisama ajaviiteks.

    Kusjuures neid inimesi, kes tööst tulenevalt peavad alati kättesaadavad olema, on tüki maad rohkem kui vaid peaminister ja KaPo peadirektor. Kusjuures on inimesi, kes tõsimeeli solvuvad, kui neil tungivalt soovitatakse oma ametijuhendis vastavat kohta hoolikamalt lugeda.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Aga Metskaplan, jälle sa hakkad sedasama ajama. Keegi ei ole öelnud siin kommentaarides, et nad eeldaksid, et teised PEAVAD olema neile kättesaadavad, võttes endale vabaduse mitte olla. Kust sa seda välja loed?! Just SEDA ütlesidki kommentaarid, et ei pea olema, ei eelda ka teistelt.

      Kaur, ega ma eeldagi, et kõigil teiste graafikud peas on, aga näiteks mu ülemused ju teavad, eksju, ja oma mehe või ema liikumisi tean ligikaudu ju ikkagi, on ju nii? Aga vähem reegleid, selle poolt olen küll!

      Kusjuures, ma teinekord ei helista ka tagasi vastamata kõne nähes. Eeldan, et kui on midagi olulist, helistatakse uuesti/messitakse/või kirjutatakse.

      Vasta
  5. Metskaplan

    Noh mõnikord on nende vastmata kõnedega ka nii, et tegelikult on rohkem sinul vaja, mitte selle kes helistab. Suuresti taandub see siiski inimestele kellega sa suhteld. Sa tead, et niisama ninnu-nännu pärast helistab mulle ainult ema, kõigil teistel on enamasti asjalik põhjus. Samamoodi ei helista ka mina teistele niisama suusoojaks. Sellepärast mind ajab hirmsasti närvi, kui inimesed ei võta vastu lihtsalt sellepärast, et neil ei ole tuju, kuulamata ära, mis mul neile öelda on.

    Kus ma nägin egoismi? Just selles suhtumises, et ei helista tagasi, sest ma olen nii eriti eriline. Enamasti eeldatakse, et kui sa ei saa vastu võtta, siis sa helistad tagasi sobivamal ajal – selle asemel, et hakata sind segama korduvate kõnedega, oodatakse, kuni sa ise aega saad. Aga selliste järgi võib ootama jäädagi.

    Vasta
  6. kitty

    ma kinnitan veel kord, et mina ei eelda kelleltki teiselt kättesaadavust. ja kui ma olen kellelegi helistanud ja ta toru ei võtnud, siis ma helistan hiljem uuesti, mitte ei eelda/oota tagasihelistamist.

    egoistlik olen ma muidugi, aga samas ma elan ka eeldusega, et teised on samasugused egoistid. ma ei oota neilt minu vajaduste kummardamist, tehku nii, nagu neil mugav on. ükskord ikka räägitud saame.

    ja oletame, et ma ei osta endale üldse mobiiltelefoni, see on siis egoismi tipp või?

    Vasta
  7. CV

    Ma vastan mobiiltelefonile ainult siis kui mul on selleks aega/tahtmist/võimalust. Tagasi üldjuhul ei helista (sest sellisel juhul tuleks kõik nädalavahetuse vastamata kõned tagasi nii umbes 22-23 ajal kui hüppetegevus on lõppenud ja ma esmakordselt päeva jooksul oma telefoni vaatan) välja arvatud lähedastele, sest nad on kallid ja tähtsad.

    Mul on olnud alates mobiiltelefoni soetamisest (12 aastat tagasi) üks ja sama reegel – kui oli oluline asi, mida ma pean teadma, siis saadetakse SMS juhul kui telefonile ei vasta. Jah, olen äärmiselt egoistlik. Samas olen ma märganud, et maailm ei lähegi hukka ega kuku kokku selle peale, et ma ei saa kedagi kätte või keegi ei saa mind kätte.

    Eelistan e-maili teel suhtlemist telefonile, sest siis on inimesel võimalik vastata siis kui tal on aega selleks. Miks ma peaks keset lõunat vastama töötelefonile kui ma nagunii ei ole kontoris ning ei saa nagunii paberitest otsida vastuseid küsimustele? Töökõnedele küll helistan alati tagasi esimesel võimalusel.

    Ahjaa. Ma ei salli silmaotsaski inimesi, kes pidevalt telefoni otsas ripuvad. Eriti keset kokkusaamist või keset vestlust või koosolemist. Mis mõttes keegi teine on tähtsam kui mina sel hetkel kui Sa minuga vestled? Ma saan aru, et vaatad, kes helistab ning on olukordi, kus vabandad, et Sa pead vastu võtma, aga muidu … Isiklikult vaatan viltu inimestele, kes on alati telefoni teel kättesaadavad. Prioriteedid on minu arvates paigast ära. Ka need, kes peavad tööasjades kättesaadavad olema, peavad olema kättesaadavad ainult teatud numbritele/isikutele ning see ei laiene kõigile ja kõigele.

    Ärge võtke nii tõsiselt neid telefone!

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Olen CV seisukohaga nõus ja olen üritanud sama süsteemi oma sõprade-tuttavatega sisse juurutada: kui on midagi tähtsat, meili/messi. Õnneks on meil asutuses peamine suhtlus meilitsi ja see on ÜLIMUGAV. Kõik asjad on ilusti silma ees, kõik saab kiiresti ja efektiivselt korda.

      Jah, ärgem võtkem tõsiselt neid telefone!

      Vasta
  8. Metskaplan

    Jah, osasid asju on tõesti mugav ajada e-kirjaga, eriti kui on korraga palju informatsiooni, mis rääkides meelde ei jää. Aga on asju, mis on ajakriitilised ja ei kannata ootamist.

    Vastamata kõne korral tagasi helistamine on minu arvates elementaarne viisakus. Vähemalt siis kui tegu on tuttava numbriga.

    Vasta
  9. Runn

    Kuldsed olid ajad, mil kohtusime kell 6 kella all ja kaks minutit peale kuuuut ei hakanud sul telefon närvihaigelt taskus tirisema, kui tee peal tuttav vastu tuli või buss graafikust maas oli. Nüüd aga helistab mulle 3-4 korda päevas ŠwamM’i (TM) vanaema ja millegi pärast jääb ikka süütunne südamesse kripeldama, kui ma selle peale telefonil kiirelt “Hääletu” nupu üles leian – vabanduseks toon endale selle, et ma tõesti ei oska armeenia keelt ja kõne vastuvõtmisest ei oleks talle olulist abi. Sellegipoolest võiks ju ŠwamM (TM) ise selle kõne skaibist ükskord ometi vastu võtta ja lasta vanainimesel end abiellumise puhul õnnitleda :@

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Runn, aga võta Google Translate ette ja proovi armeenia keelt purssida?

      Vasta
  10. CV

    Metskaplan. Aga kui on ajakriitiline asi, siis saadadki SMS’i, et kuule kohe on vaja suhelda sellel ja sellel teemal. Toimib hästi! Inimesed tulevad isegi koosolekult välja selle peale 🙂

    Ma kunagi arvasin ka, et elementaarne on tagasi helistada, aga seda ainult senikaua kuni ma arvasin, et elementaarne on asja pärast helistada. Kui mulle sai selgeks, et tegelikult helistatakse ka niisama, siis ma enam nii elementaarseks seda tagasihelistamist ei pea. Tahan helistan tagasi, ei taha – ei helista. Vahest helistan paari päeva pärast alles tagasi. Äkki metskaplan reisib liiga vähe? Ole tihti kusagil välisriigis ja maksa ise telefoniarveid ning siis hakkad korrektuure tegema nende tagasihelistamiste suhtes.

    Vasta
  11. Metskaplan

    Milleks leiutada jalgratast ja läbi mitme kanali infot edastada? Kas lihtsam ei oleks korra helistada ja vastu võtta, kui edasi-tagasi kirjutada?

    Eks on ka omajagu välisriigist räägitud telefoniga, aga kõike ei saa ka rahas mõõta. Kui on ikka oluline asi, siis pole vahet.

    Vasta
  12. KK

    Mis kamm selle autorooliga on :). Mul haagib telefontsik end autos kõlarisse ja miski ei sega. Mulle just meeldib tüütud kõned roolis ära teha, saab linnaummikutes või maanteel kimades (ma elan 25km väljas) ema hala kuulatud ja võib tuppa astudes selle kõne peast visata. Vähemalt kasulikult kulutatud aeg.
    Investeerige handsfree´sse inimesed.

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga