tenerife, vol seis

Eile läksime Marcoga esimest korda tülli. No mis sa saada tahad, kui ühes väikses The Bunkris on koos kuumavereline itaalia mees (kes elab kuumaverelises spaanias) ja kuumavereline eesti tüdruk (kelle kohta tema venelannast kursaõde ikka imestab, et “sina küll eesti verd ei saa olla!”).

Ma ei mäletagi, kust vaidlus alguse sai, aga see oli seotud antidepressantidega (mida ma ei võta) ja tujustabilisaatoritega (mida ma võtan). See on muidugi imetlusväärne, kuidas kaks inimest, kes teineteise keelt ei mõista, sellistel teemadel arutleda suudavad.

Igal juhul, Marco argumendiks oli umbes midagi sellist: kõik haigused on peas kinni ja psühhiaatrid tahavad ainult sinu pealt erinevate rohtude välja kirjutamisega teenida. Mina läksin seda kuuldes täiega leili, et mis mõttes!
“Kas sa arvad, et ma ei tea, mis tunne on depressioonis istuda, käed ümber põlvede ja päevade kaupa ainult edasi-tagasi kõikuda, suutmata midagi teha?!” täristasin ma eesti keeles. Marco täristas itaalia keeles vastu.
“Ahah, või et sa arvad, et kuna sa oled minust maailmas 20 aastat kauem elanud, tead sa kõike?!”
Marco täristab midagi jälle vastu, millest ma loen välja, et on suur vahe, kas olla 26 või kohe-46 (Marcol tuleb muide kohe sünnipäev, mida me suure fiestaga tähistada plaanime. Ja penne all’arrabbiataga, sest kooki ma teha ju ei oska ja ei saa ka).
“Ai Marco, ai conyo!” ja ma täristan edasi eestikeelset sõimu teemal mina-tean-ja-sina-ei-tea.
“I’m not speaking with you anymore!” põrutan lõpuks ja jään trotslikult vait, vihaselt sigaretti (Corona Menthol, 1.20 pakk; ainuke mentoolisuits, mida siin näinud olen) kimudes.

Aga Marco ei saa aru, et ma temaga enam ei räägi; ta seisab terrassi äärel ja seletab edasi. Varsti ma enam ei suuda ja hakkan vastu seletama, ja õige pea me juba lepimegi ära, veiniklaase kokku kõlistades: “Salute!”

Sellised kuumad lood siis. Praegu aga Marco magab ja oigab, sest ka tema magas eile väljas ja sai vist tuult, sest päev otsa olen ma ainult kuulanud, kuidas tal valutab hammas ja tulitab puusaliiges.
“Jajah, on suur vahe, kas olla 26 või kohe-46,” irvitasin ma enne ja Marco naeris vastu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga