ja veel ühest raamatust, minu kohe ilmuvast

Enne, kui ma ära lähen, õiendan veel ühe võla: kirjutan natuke raamatust, mis peaks nüüd minu äraolekul poelettidele jõudma: “Ööd kollases autos” (välja annab Varrak).

Kõigepealt vastus küsimusele: millest see on? Ma tegelikult hullult vihkan seda küsimust, ma tahaks pea alati vastata: elust. No kuidas sellele vastata? Millest on raamatus juttu? Selles konkreetses, noh, on ka elust juttu. Veel konkreetsemalt: ühe naistaksojuhi elust ja tema kirevast klientidegaleriist. Ja rohkem ei oskagi ma öelda, millest seal juttu on. Tuleb ise lugeda.

Alguse sai see raamat tegelikult juba 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kuidas ma istusin eksabikaasa tillukeses Võru tänava korteris, vaatasin aknast välja kisavasse kevadesse ning panin esimese peatüki kirja. Siis jäi see seisma, kuid idee tiksus edasi: kirjutada taksojuhist raamat. Sest minu meelest on taksojuhtide elu nii kohutavalt põnev! Mõtle, milliseid lugusid näeb, millistesse eludesse saab sisse piiluda! Muide, see esimeseks kirjutatud peatükk sai raamatus hoopis viimasele kohale.

Läksid aastad, kirjutasin muid asju. Fail rändas muga arvutist arvutisse kaasa, salvestatuna “KIRJUTAMINE” kausta nimega millegi_algus.doc. Ja siis sai eelmisel kevadel läbi Naiste järjejutt “Seiklus neljale” (mida kirjutasin koos fantastilise naistetiimiga Raitar-Murutar-Kivi) ja Inga, hea inimene, arvas, et äkki ma võiks üksi proovida järgmist järjejuttu alustada. Pakkusin talle välja kaks ideed, taksojuhi oma intrigeeris teda ning kirjutasin kaks proovipeatükki.

Siis hakkas kõrbemine. Ootasin päeva, kaks kolm. Nädala. Ingalt vastust ei saanud. Tiksus täis kaks nädalat, mille jooksul olin küünenahad vist juba täiesti ära närinud, kui ta lõpuks vastas: jah, sobib, anna tuld!

Uuuh! Ja siis tuli järgmine hirm: et kas ma suudan selle välja vedada? Alguses oli vist juttu 12 osast, kuid lõpuks vist tuli kokku… hmm, 17? Igal juhul, ma vedasin (vist) välja. Siis jäi asi mõneks ajaks soiku, kui ühel hetkel mõtlesin: panen peatükid kokku, vaatan, palju mahtu on. Mahtu oli, kuigi päris raamatu mõõtu välja ei andnud. Kuid sellegipoolest saatsin käsikirja mõnele kirjastusele, et küsida, ehk on keegi huvitatud. Note to self ja teistele kirjanikehakatistele, kes tahavad kunagi ehk mõnda käsikirja saata. Ärge nii tehke, nagu mina tegin. Saatke käsikirja ükshaaval, vaadake, mis üks ütleb, kui ei sobi, saatke järgmisele. Sest tänu sellele, et ma üldse ei mõelnud ja saatsin kõigile korraga, siis huvitus käsikirjast mitu korraga ning lõpuks pidin ma osadele ära ütlema. Olgu kohe selgituseks ka öeldud, et ma ei tekitanud mingit “enampakkumise” olukorda, honorari küsisin kõigilt ühtmoodi vähe (sest ma ju tegelikult olin järjejutu eest juba tasu saanud), aga oma rumalusest, jah, lõppes nii, et ma jätsin endast vist üsna nõmeda mulje mõnele kirjastusele. Järgmine kord olen targem.

Muidugi pidin ma peatükke juurde kirjutama, et mahtu juurde tuleks. Ja oligi hea, sest mul oli “kliente” veel, ideid veel. Ja natuke sai rohkem lahti kirjutada ka kaht peategelast, kuigi praegu ma juba mõtlen, et oleks pidanud veelgi rohkem lahti kirjutama. Praegu, muidugi, on see trükki-läinud-raamatu-periood, kus ma tahaks TERVE RAAMATU ÜMBER KIRJUTADA või selle kuidagi tagasi kutsuda, sest tundub, et jäi tooreks. Aga see on alati nii, täpselt nii, nagu alati järgneb sünnitusjärgne depressioon, kui oled trükivärvi järgi lõhnava raamatu esimest korda kätte võtnud.

Nii et – kui te lugesite Naiste järjejuttu, siis on teil ikkagi mõtet ka see raamat osta või laenutada, sest see on kolmandiku jagu mahukam. Ja loodetavasti ka põnevam:)

Ahjaa, ja kui raamat ükskord poodidesse jõuab ja te mõtlete, et kes need initsiaalid pühenduses on, siis – need on Minu Taksojuhid, neist kaks kõige olulisemat. Ühe, muide, kirjutasin täiesti sisse ka, kõik tema tõestisündinud lood (mis said natuke ilukirjandusliku kastme). Nii et ehk olete teiegi temaga Tartus sõitud:)

Aga nüüd ma lähen poodi, ostan õhtuks veini (sest see reisiärevus on tappev, päriselt, ma lähen vist kohe lolliks peast) ja süüa ja katsun maha rahuneda.

Tšu-tšu-frei!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga