võidab see, kel surres rohkem ilusaid kingi

OgAAAM42PCl3HJyb9WPElPgIiWi8ImjFtVr_85-_vQpFySuqhxDQ1aEQubur5eZ7fvCdw4atA73_IlboSXu2ACBUCJEAm1T1UK5oYRTmBdkhHumf2nkXxZn1lThTVahepeal kaotan ma poodides pea. Ma olen vahel tõesti üks neist inimestest, kes superhüperpäevadel poodide korvides sobravad ja endale pihutäite kaupa viiekrooniseid juuksekumme näiteks ostavad.

Tõele au andes ostan ma siiski alati asju, mis mul vaja läheb, ükski asi pole elun seisma jäänud. Kui välja jätta mõned (okei, paljud) käekotid, mis mingi hetk katki lähevad ja mida ma ei viitsi parandusse viia või millest ma lihtsalt ära tüdinen.

Aga ükspäev meenus mulle üks moment lapsepõlvest. Mäletate, koolides olid mingil ajal vahetusjalanõud kohustuslikud? Novot, ja mul olid ikka aasta või isegi kaks järjest ühed ja samad vahetusjalatsid. Kuni ma neist välja kasvasin või kui neid enam parandada ei andnud. Aga uskuge mind, kui ma ütlen, et jalatseid on peaaegu lõputult võimalik parandada.

Ja ühel koolipäeval jooksin ma rõõmsalt sõbrannade käevangus inglise keele tundi. Mul olid jalas sinise-valgetriibulised sokid ja need hirmkoledad (praegu mõeldes) pruunid, mustade lipsukestega seemisnahast jalanõud. Ning üks minu klassi poistest läks must mööda, vaatas mu kingi, ja küsis siis, mõnitus hääles: “Issand, Dagmar, kas sul ONGI ainult üks paar kingi või?!”

Appi, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Ma ei mäleta, mis ma vastasin (ilmselt umbes midagi stiilis: “Ise oled loll!”), aga igal juhul ma ei saanud ju öelda: jah, mul ongi ainult üks paar kingi, MIS SIIS?!

Sest noh, tol ajal põdesin ma ikka kohutavalt seda, kui vaesed me olime ning et mul ei olnud kunagi ilusaid asju. Aeg-ajalt sain ma sünnipäevaks uue paari teksaseid ja vau, kui uhke ma siis olin. Emme üritas mind järjepanu kaltsukatesse vedada, aga neid kohti jälestasin ma ikka päris pikka aega hingepõhjani. Muidugi, 90ndate alguses olid kaltsukad ikka tõelised kaltsukad – haisesid koirohu ja kantud rõivaste järgi ning riided olid üldjuhul humanitaarabi korras välismaalt tulnud 80ndate räbaldunud kolerõivad.

Mu emmel muidugi oli hämmastav võime ka nende kaltsuhunnikute hulgast endale ilusaid hilpe leida, aga mina ei suutnud. Ning päriselt üle sain ma oma kaltsukavastikusest alles hiljuti, peamiselt Katsi eeskujul, kel samuti on mingi imetabane oskus leida sekkaritest superkaupa.

Siis mingil ajal üritasin ma ise endale riideid õmmelda. Nagu ikka enamiku minu ettevõtmistega – tahet ja optimismi jagus, ärategemisoskust mitte. Nii ma kandsingi stretškangast pükse, mida iga päev õmblustest lappima pidin, sest meil polnud overlook-masinat. Või siis kandsin seelikust ümber tehtud nahaimitatsiooniga musti pükse, mis samuti õmblustest rebenema kippusid (ja mitte kaalu pärast, siis olin ma ikka tubli kõrend).

/

Nüüdseks olen ma kingahullusest üle saanud, mis mind kuskil keskkooli lõpus, ülikooli alguses tabas. Kui päris aus olla, siis ma kannan suviti veel sageli ühtesid musti rihmikuid, mis sai ostetud kuskil 11ndas klassis (mis oli… oh õudust, pea kümme aastat tagasi!). Ja mingil hetkel ma lihtsalt avastasin, et tennised on niivõrd palju mugavamad, et kingade kokkukuhjamisel ei näinud enam mõtet.

Nüüd olen endale JÄLLE andnud lubaduse sel kevadel kontsad oma ellu tagasi tuua. Kui keegi mäletab, siis sama lubaduse andsin eelmisel kevadel. Ja vist feilisin, kui välja jätta üks kord, kus ma kõrgete platvormkingadega Võrru sõitsin (vt pilti) ja pärast end ära ei suutnud kiruda, et miks ma küll autojuhtimiseks nii valed kingad valisin.

Ehk siis kogu mu jutu mõte on see, et… Kõik on kinni lapsepõlves! Ja ma tahaks uusi kingi!

8 mõtet “võidab see, kel surres rohkem ilusaid kingi

  1. Maiden

    Oi kui tuttav see kõik ette tuleb 😀 Kuid mina oma parima sõbrannaga siiski armastasin tol ajal kaltsukaid. Kuidagi saime väga vingelt (teistmoodi) riidesse end niiviisi (enda ja omavanuste arvates muidugi).

    Vasta
  2. Silja

    Suvel on kasulik lihtsalt alati (ALATI) auto pagasseris paar tenniseid või botaseid hoida. Et need vajadusel siis jalga tõmmata. Mul on see häda, et miskil suvalisel hetkel tahaks metsa minna, kuid päris sandaalidega seda ei söanda. Siis kulub ettenägelikkus marjaks ära…

    Vasta
  3. pirtsu

    vanadest kinhadest.. ma just avastasin, et mul on sellel talvel kasutuses u 10 aastat vanad talvesaapad 😀 . ajatu mood vist ja täitsa korralikud ka veel kusjuures. mitte et minu puhul enam mingi kaubanduslik välimus oluline oleks. tähtis on, et oleks soe ja veekindel.

    Vasta
  4. pirtsu

    isver küll.. KINGAD on see valesti kirjutatud sõna. ma kirjutasin seda mingi 5 korda uuesti ja ikka sai valesti. andeks. mul hakkab mõistus ka kaduma.

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Sul ei anna enam rasedaajuga ka välja vabandada….:) Aga ime, et sa oled leidnud mingid saapad, mis Eesti kliimas nii kaua on vastu pidanud! Uskumatu! Tavaliselt lagunevad saapad kui mitte ühe talve, siis kahe talvega ikka.

      Kuigi mul on praegu jalas saapad ülikooli esimeselt kursuselt. Kah peavad veel.

      Vasta
  5. pirtsu

    soome saapad. kuskile oli vist Finland kirjutatud. kusjuures isegi vett ei lase läbi veel 😀

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Ah, you lucky bastard. Aga saabastest rääkides: ma sain Berliini! poest endale 120 krooniga MAAILMA NUNNUMAD KEVADSAAPAD. Post to follow.

      Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.