tüng

Novot. Täna oli siis see mu kauaoodatud KKT viimane trenn ja ma terve eilse õhtu ja tänase hommiku harjutasin kõnet. Ma nimelt tahtsin suurte ja ilusate sõnadega treenerile öelda, et ta on mu lemmik ja mul on väga kahju, et ma enam ei saaa tema trennis edasi käia. Ja võibolla teda natuke ka seebitada, et äkki ta mõtleks teha samu trenne ka õhtuti.

Ja siis juhtus selline lugu, et ta võti külmus lukuauku ära ja ta ei jõudnudki meile trenni andma. Ootasime seal siis kakskümmend minutit asendustreenerit (käisin vahepeal jõusaalis vaatamas, kas ma olen tugevamaks saanud – ei olnud), kes, kuuldes sõna “hantlid”, tegi virila näo ning jätkas karglemist ja keerutamist.

Uh, kuidas ma vihkan keerutamist!

No nii ma sealt tulema tulingi, keset trenni, pisarad nördimusest silmas.

/

Pärast jäin kirjastuse hoovile lumme kinni, tagusime Epuga seal päris mitu korralikku minutit lumekamakaid siia-sinna.

/

Segased ajad on. Nii üldiselt. Hinges ja mujal ka.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga