Terry Pratchettist ja sotsiaalvõrgustikest (mitteseotud)

Minu palavalt armastatud Terry Pratchett on andnud New Scientistile intervjuu, seda saab lugeda siit. See tuli huvitaval kombel nädalavahetusel teemaks, see tema haigus ja “assisted death”.

Aga tegelikult tahtsin ma sellega seoses öelda, et “Vaibarahvas” oli ka minu esimene Pratchetti raamat, mida ma lugesin. Ma mäletan, et olin siis umbes 14 või 15. Ma mäletan, kuidas me vedelesime tolleaegse parima sõbranna K.-ga meie suvila katusel ja võtsime päikest ja ma ahmisin seda endasse, seda imelist vaibarahva maailma.

See tuli mul praegu nii selgelt meelde, et ma lausa tundsin keelel selle suve maitset.

/

Ma olen mõni päev juba tahtnud kirjutada postitust sotsiaalvõrgustike teemal, aga läheb kogu aeg meelest ära. Sest, vaadake, mul lähevad sotsiaalvõrgustikud meelest ära. Tähendab, Twitteri unustaks ma täielikult ära, kui Twhirl mul pidevalt lahti poleks. Ja Facebooki staatuseid ei uuendaks ma üldse, kui mul Twitter Facebookiga seotud ei oleks. Blogilinke ei jagaks ma ka üldse, kui mul feedid Twhirli (ja sealt Facebooki) ei jookseks.

Sellepärast olen ka Orkuti täiesti ära unustanud, kuna seal puuduvad sama mugavad sünkroniseerimise võimalused ja inimeste uunedustel on üsna tüütu silma peal hoida. Mis on kurb, sest eestlased kasutavad Orkutit peamiselt. Vähemalt minu sõbrad (ja ka ma ise panen pilte pigem sinna kui FB-sse).

Ja blogi unustan ma üldse teinekord päevadeks ära ja siis juhtubki nii nagu sel nädalal, et tuleb meelde, login sisse ja pean end läbi sööma kahekümnest kommentaarist.

“Kas sa kujutad ette, et on inimesi, keda ei huvitagi üldse kogu see blogindus, nad ei tea midagi Facebookist ja Twitterist?” küsisin ma Henrik Roonemaa käest eelmisel reedel (hahaa, namedropping).
“Ah?! Mida?! Kuidas see võimalik on? Mida nad siis… TEEVAD?” vaatas ta mulle suurte (irooniat täis) silmadega otsa.
“Ma ei tea… Nad nagu… elavad… päris elu…” ütlesin, tundes, kui imelikult sõnapaar “päris elu” maitseb.
“Tegelt või?”
“No… jah… Ma tunnen isegi… selliseid…”

Nali naljaks (…. kaljaks), aga uskumatul kombel moodustavad enamuse (või okei, ütleme, poole) mu päriselusõpradest inimesed, kes ei hängi päevad läbi netis, kes kasutavad vaid hädapärast MSNi ja noh, muidugi Orkutit. Blogid on neile üsna kauged ja kogu see internetimajandus (internet=elu) kummaline ja naljakas asi kõrvalt vaadata.

Umbes samamoodi, nagu meile on kummaline ja naljakas kõrvalt vaadata, et on inimesi, kes ei saa aru Facebookist, saati siis Google Wave’ist ja neid ei huvitagi väga.

Kuidagi nagu esimene ja teine Eesti, kui kasutada kulunud võrdlust.

Mis ma sellega öelda tahan, ma ei teagi, aga igal juhul nüüd ma hakkan proovima tortillasid teha. Miks keegi ei ütle mulle, kust chorizot saab?

5 mõtet “Terry Pratchettist ja sotsiaalvõrgustikest (mitteseotud)

  1. Evu

    Tead, mis ? Guugelda! 😀 (pugistab naerda)

    Ma olen interneti- ja suhtlusvõrgustike inimene, aga ma ei ole (vist) nii kinni neis. Unustan ka ära või pole aega. Ja paljusid asju ma ei tea ega viitsi uuridagi. Parasjagu mugav ja laisk.

    Vasta
  2. Piret

    mina oskan niipalju öelda, et tallinnas saab nii kaubamajast kui sadama rimist kui kristiine prismast. mis tartu mõttes võiks ideaalis tähendada, et nii kaubamajast, rimist kui prismast 🙂

    Vasta
    1. daki Postituse autor

      Aitäh, Piret, ma lähe ja uurin mõnes Rimis asja. Ma mõtlesin küll, et Rimides tavaliselt on igast veidrat kraami… aga no Selverid kodupoed harjunud olema.

      Vasta
  3. Reet

    Mul miskine mälupilt ütleb ka, et Tartus oli Kaubamaja toiduosakonnas, Rimis nii kindel polegi …

    Vasta
  4. ann

    on tõesti inimesi, kes ei viitsi tvitterdada, et praegu istun loengus, aga nüüd teen süüa ja näete nüüd istun vetsus. samas on mul konto FB-s ja ka orkutis, aga ei käi neid sugugi kogu aeg uuendamas ja nende kaudu suhtlemas. et mis ma teen siis? tööd teen, käin koeraga trennis ja elan pereelu. ja ei pea end imelikuks:)

    Vasta

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga