poolikult

Kui Öölaulupidu algas, olid mul pisarad silmas ja ma nutsin vaikselt, nutan senini. Pisarad lihtsalt voolavad, ihukarvad on püsti ja ma olen kurb ja õnnelik samal ajal.

Kurb, sest ma ei saa seal olla, kurb, sest ma ei saa seda elamust oma kõige kallimatega jagada. Õnnelik, sest… Ma olen lihtsalt õnnelik. Tõsi, Eesti riigis ei ole asjad küll alati nii, kui peaks, kuid ometi armastan ma Eestit, eestlasi, oma kodumaad lõputult ja surmani.

Telekalaual on väike sini-must-valge, seisab uhkelt oma puust jalal. Kõrval küünlajalg kirjaga “Eesti Vabariik 90”. Meil on sünnipäev. See on tõesti meie kõigi sünnipäev, kõlagu see nii totralt või lapsikult kui tahes. Aga ma tunnen end kõigiga kontaktis olevat.

Segaseid tundeid on veel. Ma näen ekraanilt tuttavaid nägusid, ma tean nende kohta lugusid, vahepeal isegi piinlikke lugusid, mida ei tohiks ja ei peakski kunagi rääkima. Aga ometi on see kõik ebaoluline, sest seal sügaval, seal, kus on juured, kust me saime alguse, seal oleme me üks.

Ja muidugi. Gert Kanter!

Üks mõte “poolikult

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.