Tag Archives: sleep

puhkus

hoomamatu 7 Replies

Nagu te kõik teate, ei ole ma suurem asi kõnedele vastaja. Ma haaran kinni igast võimalusest telefon välja lülitada või hääletule panna, ma tervitan seadusi ja norme, mis eeldavad, et teatud kohtades telefoniga ei räägita – autorool, teater, kino, intervjuud, hambaarst jne. Viimased nädal aega olen aga poolsunnitult viibinud igasuguses suhtlusaugus. Mila haigus on sellele veelgi kaalu lisandunud, mul on tunne, et ma pole AASTAID ühtki inimest näinud, kes ei suhtleks vaid küsimustes “Kesse?” ning üllatuslikult olen ma avastanud kaht asja:

i) ma olen väga sügavas depressioonis ja seda endale juba kuid eitanud,

b) antud olukord on SUNDINUD mind endasse vaatama ja oma elu kohta põhjapanevaid järeldusi tegema.

Lõppeks aga ei oleks ma mina, kui ma ei tegeleks eituse ja vältimistega, seega let me present you, minu seletav list põhjustest, miks ma telefoni vastu ei võta*:

  • Ma magan. Tõsi ta on, et ma magan ääretult veidratel aegadel. Viimased paar kuud magan ma kellaaegadel 5-7 ja 12-14.
  • Kõik teised magavad. Kuigi ma olen ääretult palju ärkvel, ei tähenda see, et teised mu ümber ei magaks. Teinekord nõuab asjade korraldamine nii, et ma rahus rääkida saaksin, liiga suuri pingutusi (nt tõusta just uinunud lapse kõrvalt, et välja rääkima hiilida).
  • Ma panen last magama. Vahel võtab see viis minutit, vahel poolteist tundi. Ja sellele eelneb pool tundi kuni tund magamaminekurituaale ja järgneb pool tundi diivanil vedelemist, lakke vahtimist ning puhkamist, mõeldes: “Uh, jälle üks päev seljataga.”
  • Ma olen vannis või vetsus. Hoolimata oma nutindusearmastusest ja sotsiaalmeediandusest ei võta ma telefoni tualetti kaasa.
  • Mul on telefon hääletu peal. Kusjuures, seda on ta 90 protsenti ajast. Kuidagi on nii jäänud.
  • Ma jooksen. Siis on telefonil küll komme mu muusika katkestada ja kõne julmalt vahele helisema lükata, aga ma tean, et KUI ma peatun, siis ma ei jõua enam edasi joosta, seega helistan ma pigem tagasi.
  • Ma teen süüa. Jap, viimasel ajal läheb ka see kategooriasse “vabandused mitte vastamiseks”, sest enamasti tähendab söögitegemine seda, et ma hakin, lõigun, koorin, praen, keedan, kurnan, segan ja vahustan kõike nii, et Mila ripub mu jala küljes ja püüab endale kõikvõimalikke teravaid või keevaid asju kaela tõmmata. Olen kuulnud, et paljud emad kasutavad seks puhuks bluetoothi. Mina kasutan vana head meetodit “mine-hulluks-ja-katsu-kõik-viie-minutiga-tehtud-saada-ja-lahku-lapsega-köögist”. Telefon on viimane asi, millele sel hetkel mõtlen.
  • Ma teen tööd. Õigemini, las ma täpsustan: ma olen leidnud oma päevas selle pooltunni, kus ma SAAN tööd teha, sest ei pea tegelema kaoste likvideerimise, mähkmevahetuse, potitreeninguvältimise, liivakastiäärel istumise, nõude pesemise, söögi tegemise, pesu pesemise või lappimise, raamatu ette lugemise, peituse ja mommymonsteri mängimise, söötmise ja söömise, riietamise, riietumise ja kõige muuga, millega ma igapäevaselt tegelen. Ma kasutan neid võimalusi hardalt ja armastusega.
  • Ma olen autoroolis. Mul küll on bluetooth, aga mul hakkab kõrv valutama, kui ta ripub mul seal ja ma ausalt ei viitsi seda igaks väikseks tripiks installida. Ja pikemaks tripiks ei taha ma teda installida, sest ma tavaliselt loodan selle peale, et Mila magab autos.
  • Ma olen kohas, kus ma ei saa vastata. Neid kohti on veel tänapäevalgi, kus on mobiilidega rääkimine vastunäidustatud. Lisaks hambaarstile ja teatrile ei saa ma füüsiliselt vastata näiteks ka poesabas seistes, kui ma pakin kotte, maksan arvet, hoian ühes käes Milat ning proovin kogu selle kupatusega autosse saada. Pluss kõiksugused tööintervjuud ja kohtumised, kus pole viisakas vastata. Ma pole nii tähtis inimene, et ma peaks alati kättesaadav olema, ka kohtumistel inimestega, kes on tähtsad. What is this, White House?
  • Ma tegelen kvaliteetajaga. See võib tähendada erinevaid asju, viimasel ajal tähendab see minu jaoks (tsenseeritud).
  • Mul pole tuju. Vahel tõesti juhtub nii. Ausalt, see (enamasti!) pole kuidagi seotud helistaja isikuga. Vahel ma lihtsalt ei jõua. Viimasel ajal kuidagi eriti tihti. See tekitab vahel probleeme, aga mitte nii tihti kui võiks arvata – ma tahaks loota, et tänu sellele, et ma olen meilitsi tõesti enamasti kättesaadav. Muidugi ei ignoreeri ma neid kõnesid, mis tulevad inimestelt, kes tõesti mulle AINULT siis helistavad, kui midagi konkreetselt kuskil põleb. Lähedaste puhul on muidugi raske eeldada, kas nad helistavad niisama (mida juhtub tihti) või on päriselt midagi hullu (mida juhtub harva, aga kahjuks ikka juhtub). Samas kõik tunnevad mind ja mu meelest on vaikiv kokkulepe, et kui mingil põhjusel kõnele ei vasta ja päriselt midagi põleb, siis saab kohe smsi otsa panna.
Tegelikult muidugi valmistun ma aina enam tööle naasmiseks (kui ma leian koha, kuhu naaseda) (jap, ma saan aru, et see pole keeleliselt õige lause) ja harjutan end rohkem telefoniga suhtlema.
Aga samas kasutan ma praegu ka seda sunnitud puhkust ära. See iseendaga kahekesi olemine on vaevarikas ja valus ja vastik, aga… Siit edasi saab ainult paremaks minna, jah?
Pealegi, kui mul on õhupall ja Mila, mis saaks siis veel valesti minna?
—
*Ma olen sellest kõigest oma blogis sadu kordi kirjutanud ja iga kord on kommentaarides ilgeks andmiseks läinud selle kahe koolkonna vahel, kellest üks austab privaatsust ja teine arvab, et telefonile mittevastamine on solvav teise osapoole suhtes. Ma ei soovi sellesse vaidlusse uuesti astuda, aga lisan, et sõnumitele ja mailidele reageerin ma tavaliselt kiiremini kui kõnedele. Senini pole ükski tööpakkumine saamata või lotovõit võitmata jäänud mu kummastava ja veidra kombe tõttu telefoni rääkimiseks väga mitte kasutada. Sorry noh, ma olen pigem kirjutaja-inimene.

kodu hääled

hoomamatu 6 Replies

See on see köögiaken, mida kaudu ma juba KAKS korda olen öösel sisse roninud, sest polnud võtmeid või nad ei keeranud.

Tulin megahilja (või just: väga vara) Mallu juurest ja hiilisin mööda elamist ringi, sest oli veel vaja asju teha. Ühtäkki kuulsin teisest toast nõudlikku ja küsivat hõiget, mida teeb mu laps siis, kui ta on juba pikemat aega ärkvel olnud ja üsna pettunud selles olukorras, et keegi talle ei selgita, miks on pime ja ÜLEÜLDSE miks ta peab üksinda niimoodi tühja passima. (Ta enamasti magab öösiti, kuid vahel harva juhtub, et miski ajab ta une ära ja üles ta jääbki, lambiaegadel.) (OKEI, seda on juhtunud mingi KAKS korda, aga kaks korda on liiga palju öösel tund aega last veenda, et praegu pole mänguaeg.)

Läksin ta juurde ja esimesest hingetõmbest ja entusiastlikust hüüatusest: “Emme!?” sain aru, et see on üks selline kord. Ta näis olevat üllatunud, et ma seal olen, aga samas küllaltki rõõmus, sest ta haaras mu KAISSU, kui ta sülle võtsin, niimoodi tõsiselt ja otsustavalt, umbes nagu ma kujutlen Tõnissoni pulmavalssi tantsimas. Viisil, mis ütleb, et I’m totally not kidding with this hug, come here woman!

Niisiis andsin alla ja viskusin temaga madratsile, see variant lapse magama saamiseks on seljale tunduvalt parem kui voodi kohal küürutada. Mitte väga pedagoogiline küll, aga selg on mulle juba mitu medalit selle taktika kasutamise eest andnud.

Kell oli umbes 2. Mul veel kaks tööasja tegemata, nii et ma pidingi lihtsalt ootama. Ja teate, täna ma sain aru, mida mõtlevad need emad, kes ütlevad, et neile ei olegi öised imetamised suureks koormaks, sest see aeg kahekesi on niivõrd mõnus.

Olime seal, panin oma pea talle selja vastu ja võtsin varbad pihku, vahepeal tundsin, kuidas ta kontrollis, kas olen veel seal, ja lihtsalt kuulasin. Oma lapse hingamist, tema eksimatut pöidlaimemisnohinat ja olin. Sest see on meie kahe aeg. Millal veel saan ma endale lubada mitteärritunult neid öiseid ülevalolekuid ja lihtsalt hingamise kuulamist? Varsti on kõik öötunnid veelgi enam arvel, kui nad juba praegu on.

Aga mitte sellest…

Kuulasin. Minu kodu hääled.

Mingid linnud. Siristavad küsivalt, justkui kaheldes, kas äkki pole ärkamiseks liiga vara, kuigi ometi on ju nii valge! Köögiukse taga krõbistab Miuks oma krõbinaid ja mõni hetk hiljem kuulen, kuidas Pussakas toolile ja sealt köögiaknale hüppab, et oma öiseid kassiasju ajada. Meenub, kuidas hommikul nägin esimese asjana rulood eest tõmmates naabermaja katusel oravat ja unesegasena ei saanudki kohe aru, et mis loomad ja kas nad peavad seal katustel olema.

Kuulen, kuidas Miuks – pats-pats-pats – köögist tuleb, ringiga, sest tal pole ukseavamisoskust. Magamistoa ukse ninaga lahti lükkamise sahin. Nõudlik kurr?, justkui oleks ta nahkhiir, kes peab mu asukoha pimedas oma kajalokaatoriga kindlaks tegema. Mila hingamine peatub hetkeks, ta kuulatab ka. Pats-pats-pats-kurr! Ja siis kassi nurrumine ja Mila nohin.

Kajakad õiendavad väljas, ilmselt Peedu seletab midagi oma naaberkajakaga. Kuskil haugatab koer. Eemal, väga eemal on kuulda tänavapuhastusmasina nostalgilist üminat. Oi, kuidas ma seda häält armastan!

Ja siis on pigem tunda kui kuulda, et kuskil kaugel eemal venib üks rong. Ja siis jälle kajakad.

Kass! Aga seekord mitte meie oma, vaid ülemise korruse kass. Ta on viimased ööd punkt kell 3 mängima hakanud, ma kuulen, kuidas ta jookseb ja mingit veerevat asja taga ajab. Nohin, JR keerab teises toas külge ja püüab norskama hakata, kuid loobub sellest. Ilmselt tänu mu telepaatilistele sõnumitele, mis ähvardavad teda lapse magamajäämise takistamise korral karmide sanktsioonidega. Keerab veel külge, ohkab, jääb vaikseks.

Siis tajun, et Milagi on jäänud vaikseks. Tavaliselt ta teeb enne unemaailma astumist sellise überarmsa ja südant sulatava väikse ohke. Ohkeid on ju ka igasuguseid, kas olete tähele pannud? Ka väikeste laste ohked on teinekord laetud maailmade raskusega, sest kujutlege, kui raske on elada maailmas, kus sa pead kõiki asju miljon korda tegema, et neid selgeks saada ja lisaks EI SAA KEEGI SUST ARU!

Aga see enne-und-ohe on selline leebe, nunnu. “Oeh, okei, ma siis lõpetan tänaseks, aga homme jälle näeme ja teeme igasuguseid oosõm asju, eks!” ütleb see ohe. Natuke rutakas, aga tüüne. “Maailm oma imetabasusega on mind tänaseks tõesti väsitanud, aga ma ei suuda oodata, et homme ärgata!”

Millal mina niimoodi ohkasin viimati?

Ja ühte mõtlesin veel, kui sealt madratsilt end ülimegavaikselt maha keerasin. Et ma olen selles – ülivaikselt põgenemises – omandanud ilmselt mingisuguse kraadi. Ja öelge veel, et nooruse rumalused on kasutud! Samamoodi hiilisin ma hullu teismelisena paar korda öösel välja. See kõik võttis küll aastaid aega (sest kõige aeglasemalt venib aeg just teismelise jaoks, kes püüab salaja peole hiilida), aga nüüd on andnud see omalaadse vilumuse! Sellise hiilimise juures on kõige tähtsam MARU rahulik olla. Mitte hingata, soovitavalt. Iga uue liigutuse järel tarduda ja kuulata, kas keegi on märganud su lahkumiskatset. Mõelda kolm käiku ette: nii, kui ma astun sinna, siis see põrandalaud kriiksub. Kui ma lähen vastu seina sõrmenukkidega, siis käib ülivali kolks. Nii, siin oli üks mänguasi, sellest tuleb üle astuda… Tardu. Kuulata. Nohin? Jätka.

Asja teeb lõbusaks muidugi see, et ABSOLUUTSELT iga kord, kui sa oled juba lõpusirgele jõudnud, juhtub midagi, mis kogu hiilimise kasutuks teeb. Täna näiteks kukkus hari suure kolinaga põrandale, mille olemasolu ma magamistoa ukse taga olin jõudnud juba unustada. Rookie move! Ainult algajad teevad selliseid vigu!

Kajakad on vaikinud, laululinnud võtavad hoogu üles. Tuleb vist tagasi hiilida, kohe on hommik.

linnud

hoomamatu 2 Replies

“Oot, miks sa täpselt kuulus olidki?” küsiti mult täna.
“Ah, ma ei tea. Kirjutan?”
“Ja üleüldse, MISASJA sa abiellud koguaeg?!”

Lõpuks jõudsime ikkagi välja selleni, et kui enda üle ei oska nalja visata, siis on elu ikka väga kurb. Teisalt: ma omast arust viskan koguaeg enda üle nalja, aga ainult umbes pooled inimesed saavad aru, et viskan. Teised arvavad, et ma tõsine olen, kurvastavad, pettuvad, ja siis hakkavad abistavaid linke jagama.

Ma isegi ei tea, mida ma selle kõigega öelda tahtsin.

Ahjaa. Linnud.

See meenus mulle, kuna mingi ilgelt tige musträstas lihtsalt MÖLISEB praegu köögiakna taga. Kust ma kusjuures pidin sisse ronima, sest JR oli võtme risti ette keeranud. Päris cool, ma teadsin, et ma varem või hiljem siin akendest ronima hakkan. Ikka päris hea, et see enne 30ndat sünnipäeva juhtus. (Tuletage mulle meelde, et ma räägiks sellest, kuidas mul õnnestus eile Mihkel Rauda solvata. For reals.)

Ühesõnaga, Nõmmele kolides on mul taas tekkinud suhted erinevate lindudega. Kõuplis ei olnud üldse linde, aga praegu karjub mul hommikul kell 5 mingi lind akna taga ja EI KAVATSEGI VAIKIDA.

Pekki.

Igal juhul, osad linnud on mu sõbrad ka.

(Ta ikka veel tänitab. See on ausalt õudsem kui vihase naise näägutamine, sest ta on PISSED! Pussaka peale peamiselt, aga no see tänitamine on päris hull.)

Meil kõrvalmaja otsas elab üks kajakas, keda ma kutsun Peeduks. Ta on valge ja kajakalik, ja ta istub seal oma torni otsas ööd ja päevad läbi. Vahel lähen ma öösel kell 3 suitsu tegema kui und ei tule, ja ta istub seal. Katusel, mingi ventilatsioonitoru otsas, ja lihtsalt on. Vahel ta hõõrub oma nokka selle toru vasta, vahel ta tõstab tiivad laiali ja õiendab kajakalikult, aga peamiselt ta istub.

Peedu on cool. Me oleme sõbrad. Kui kõik muu elus feilib, siis vähemalt see on kindel, et öösel trepile trippides näen ma vastu taevast kajakakujutist.

Hmm. Kajakakujutis. Seda on raske trükkida.

Ja siis on need musträstad. Kusjuures, ma alles nüüd sain aru, et need on musträstad. Ma nimelt olen neid elu läbi kuldnokkadeks pidanud. Aga tänu äppile (mingi… “tunne linde”? “linnuaabits”? midagi oli) ma tean, et need on hoopis musträstad.

And man, are they PISSED!

Nad on ikka tõsiselt tigedad. Juba mitu kuud. Kui me üritasime laupäeval grillida, siis võttis üks rästas heaks istuda meie kohal räästa otsas ja möliseda terve õhtu. Lihtsalt mölises ja mölises. Mulle meeldib, kui nad niisama tšillivad ja laulavad, aga see mölin… Issand, see on nagu siis, kui Mila vingub. Ma kohe ei kannata seda vingu ja mölisemist.

Nii et ma olen väga selgeks saanud, mil Pussakas linde passib, sest nad kuulutavad seda valjuhäälselt.

Aga vähemalt on siin ka mingid muud põnevad linnud, keda ma pakun olevat puukoristajad või käblikud, aga nad on NUNNUD!

Ja oravad. Nemad on ka.

Ühesõnaga, jutu kokkuvõte: linnud. Linnud on coolid, kuni nad sinuga ei mölise.

The end.

 

voodijutt

hoomamatu 6 Replies

(Nagu paljud asjad siin blogis, on seegi post ispireeritud Ekspressi samanimelisest suverubriigist, kus tuntud inimesed räägivad oma suhtest voodiga. Millised on sinu suhted voodiga? Kirjuta oma blogis ja lingi mulle! Teeme meemi!)

Voodi on olulisim koht üldse.

Voodi on koht, kus juhtuvad imelised asjad.

(Mitte ainult SELLEST ei räägi, sa vana vallatu!)

Ma ei oska magada, aga ma armastan magada. Aasta aega tagasi kuulsin ma söögi alla ja söögi peale soovitusi: maga siis, kui laps magab! Jajah, kerge öelda, raske teha, kui sul on laps, kes magab järjest 20 minutit. Ja NÜÜD, kui ma olen ta lõpuks saanud nii kaugele, et ta päriselt magabki 2-3 tundi lõunaund, vaadatakse ming kui elu luuserit, kui ma ütlen, et koos lapsega lõunat magasin. Justkui PRAEGU pole mul enam mingeid vabandusi väsinud olla, sest PRAEGU on mul ju juba laps, mitte enam vastsündinu! Aga tõsiasi, et ma ei maganud järjest umbes pool aastat, näikse olevat unustatud. Või vähemalt ei tohi ma seda enam vabandusena kasutada.

Aga samas: vähemalt ma saan magada. Natukenegi. Ma tahaks küll, et tuleks ükski kord, kus ma saaks SEGAMATULT näiteks 10 tundi jutti magada… Et ei oleks ühtki mähkmevahetust, hommikuputru, riietamisi, õue minekuid, mänguasjadega pähe tagumisi ja muud taolist. Kui see aeg kunagi tuleb, siis ei teagi, mida suurest rõõmust ära teeks.

Mulle meeldib voodis aga isegi siis, kui ma ei maga. Ma armastan voodis lugemist, tükk aega ei saanud ma seda teha, sest jagasime tuba lapsega, aga nüüd on jälle mul see võimalus ja see on totaalselt oosõm. Ma armastan, et kui ma õhtul (või varahommikul, kuidas kunagi) teki alla poen, tulevad kassid ja katavad mind üleni ja me lihtsalt lebame ja lööme nurru. Ma armastan seda tunnet, mis saab tekkida ainult siis, kui sa pole pikka aega oma voodis ja oma patjadega maganud. Ja see hetk, kui sa lõpuks lähed ja viskud jahedate linade peale, see hetk, kui sa tunned pea all oma patju, täpselt õige kõrguse, konsistentsi ja pehmusega… Mmm…

Mul on kolm patja. Nimelt ei suuda ma enam väga pikka aega magada nii, et mul poleks üks padi üle pea. See on vist mingi päritud omapära – ma mäletan end kunagi tädi vaadates imestamast, et kuidas ta küll seal padja all hingata saab… Ja nüüd imestatakse seda minu puhul. Aga vabalt saab! Ninale tuleb lihtsalt väike rada patja sisse uuristada. Ja külili olles pole üldse propsi.

Seetõttu on mul üsna võimatu võõrastes kohtades magada. Isegi kui rohud aitavad uinuda, ei aita nad magamas hoida, sest padi. peab. olema. üle. pea. See on minu isiklik turvavõrk, kaitse kurja maailma eest, peidab valguse ja summutab helid. Samal põhjusel meeldib mulle vee all ujuda – kõik lärm sumbub ja muutub nii pehmeks…

Niisiis, ma pole eriti hea magaja. Umbes kord nädalas juhtub, et rohud ei tööta. Lihtsalt ei tööta. See selgub muidugi alles varahommikul ja siis on juba hilja midagi ette võtta – rohi, mis töötaks, on nii pika after lifeiga, et selle võtmisel poleks koidu eel mingit mõtet. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas see ongi minu organismi eripära? Et üldse saada magada, pean ma olema nii kurnatud, et seda on raske ette kujutadagi? Mis mehhanism see on, mis on minu sees katki ja mul uinuda ei lase? Millal see kõik hakkas? Ma mäletan aegu, kui suvalisel hetkel magama vajumine polnud mingi probleem…

Aga voodi on sellegipoolest jube mõnus.

Mulle meeldib, kui linad on värskelt vahetatud. Jahedad, lõhnavad, mõnusad. Mulle meeldib magada Mila kaisus, ma tavaliselt hoian ühte ta jalga oma peos – ma ei teagi, miks, äkki kardan ma teda ära kaotada? Mulle meeldib tajuda, kuidas Mila ärkama hakkab, kuidas ta läbi une midagi räägib, niheleb ja kätega vehkima hakkab. Mulle meeldib lõunaunne jääda, nina tema kuklasse surutud.

Mulle meeldib üksi ka magada. Või kaisus. Tegelikult – ei, kaisus nii väga ei meeldi. Mul hakkab palav ja mul peab tekk ainult poolenisti peal olema. Aga mulle meeldib põimida jalad teise inimese jalgadesse. See on hiiglama mõnus. Ja mulle meeldib, kui ma tunnen läbi une, kuidas mulle tere-hommikust-musi tehakse, arvates, et ma veel magan ja ei saa aru. Mulle meeldib, kui hommikul on esimesed sõnad, mis ma kuulen: “Sa maga edasi, ma lähen ise…” Mulle meeldib hommikuid vihata ja sama kirglikult öid armastada. Mulle meeldib see hetk, kui ma saan aru, et niisama mõtisklused on muutunud unedeks. See üürike periood enne sügavat und, kus enam sina ei juhi oma mõtteid, vaid mõtted juhivad sinu kujutlusi ja sa saad sellest aru. Mulle meeldib lucid dreaming ja võimalused, mida pakub su oma kujutlusvõime. Mulle meeldib mõelda, et unenäod on tegelikult meie enda elude paralleelreaalsused ja et kõik asjad, mida sa unes näed, kusagil ka juhtuvad – varem või hiljem.

Mulle meeldib unes armuda. See on appi-kui-mõnus, karjumapanevalt mõnus. Ma mäletan, kui ma nägin kunagi unes oma tütart – siis, kui ma veel rasestuda ei plaaninudki. Ma nägin teda unes, nägin ta nägu ja kui ma hommikul ärkasin, ei suutnud ma ära kirjeldada, mis TUNNE on oma tütart ARMASTADA, kui võimas see on! Nüüd veendun, et unenägu oligi tõde.

Mulle meeldivad isegi luupainajad, sest ekstreemsed kogemused on mu kirg ja hobi. Uned on ju sageli ekstreemsemad kui reaalsus iial olla saab.

Vanasti nägin ma palju lendamist ja vee all hingamist unes, nüüd näen ma mingeid triviaalseid päevasündmusi, mis võiksid samahästi päriselt juhtuda – niivõrd igavaks on muutunud mu unenäod. Või siis olen ma pidevalt liiga väsinud, et neid mäletada.

Ja kõige mõnusam koht meie kodus magamiseks on muide hoopis Mila toas, kus senini maas madrats, mis sinna külalistest jäi. Seal me kaisutame end lõunauinakusse ja seal ta mind enim erinevate esemetega pähe taob. Seal vaatan ma lakke ja mõtlen, kuidas võiks mu kodu kunagi välja näha. Seal kuulan ma Nõmme vaikust ja öösiti on seal lebades tunda öiseid kaubaronge, hästi kergelt, aga on tunda.

Kunagi, kui me olime veel noored ja armunud, pidasime me lõputult voodikoosolekuid ja jutustasime padjajutte. Need on ühed mu armsaimad mälestused meie suhtest. Kuidas me lihtsalt lebasime, vaatasime teineteisele otsa ja rääkisime… Nüüdseks on voodikoosolekud muutunud harvemateks ja lühemateks, on tunne, et kõik on ju juba räägitud. Ma tahaks seda tunnet tagasi, mis siis oli. Voodikoosolekute kvaliteedi põhjal, muide, saab väga hästi hinnata suhte sobivust ja tulevikku. Inimesed, kellega padjajutud pole klappinud, on ka lõppeks sobimatuteks osutunud. Sest on ju selge, et enne voodisse jõudmist ei näe sa päriselt partneri tõelist palet, siis on ta ikka ilustatum ja meelisklevam. Pärast voodisse jõudmist voodikoosolekut pidades on aga sootuks teine tera…

Pilt on tehtud viis aastat tagasi, kui Pussakas oli alles beebi ja Miuks veel sale, mina noorem ja kortsuvabam. Enam ma, muide, silmaklappidega ei maga. Ei teagi, miks.

Millised on sinu voodijutud?

õnn

hoomamatu 7 Replies

Viimased kolm päeva olen ma obsessinud selle üle, et mu elus on kõik hetkel kohutavalt hästi. Ja loomulikult peab see ju tähendama, et midagi läheb kohe konkreetselt suure pauguga perse või on mul nüüd karmapunktid täiega nulli kulutatud ja ikka hakkab edaspidi halvasti minema. Või ükskõik, mis, nii ei saa ju olla, et kõik on nii hästi?

Lisaks on mind vaevanud süümepiinad, et mind ümbritsevad täiesti oosõm inimesed. No täiesti oosõm. Mul pole praegu ühtegi sõpra, kelle kohta ma ei ütleks, et nad on totaalselt oosõmid. Sest nad on. Isegi need sõbrad, keda ma näen kord aastas, on lihtsalt suurepärased. Ja siis ma mõtlesin, et mul on neist nii kahju, et nad minusugust taluma peavad. Aga mingil imelikul põhjusel on nad minu juurde jäänud ja oosõm inimesi tuleb mu ellu aina juurde. Ma olen kuskil midagi oma elus ikka väga õigesti teinud. Kõige selle kõrval, mis ma valesti teinud olen – loomulikult.

Niisiis, eile ma otsustasin, et kuna kõik on nii hästi, siis peab KOHE midagi halvasti minema. Kõigepealt mõtlesin ma välja, et Mallukas kindlasti vihkab mind. Miks? No jumal teab. Aga raudselt vihkab. Lõpuks ta vastas mu sõnumitele arusaadava segadusega: “Mis. MÕTTES?!” ja: “Mis sul viga on?”

Kuna Mallukas ei vihanud mind, siis pidi midagi muud kohutavat juhtuma. Näiteks et keegi sureb kohe ära või et Naabrinaisega on halvasti või midagi. Naabrinaine, kes õndsalt südaööl magas, kindlustas mulle unetu öö, sest arusaadavalt ei tulnud ta selle peale, et mu öisele sõnumile kohe vastata ja öelda, et kõik on muidugi hästi.

Hommikuks olin ma unetusest kurnatud ja väsinud ja enam nii väga ei obsessinud selle üle, et kui kõik on nii hästi, siis järelikult on kõik nii halvasti (või kohe läheb).

(Ma sain just aru, kui mõistlik ja tasakaalukas see jutt tundub. Ma kujutan ette oma saiki nägu, kui mul talle sellest meeles rääkida on. Pööritab silmi, paneb käed rinnale risti ja ütleb midagi tabavat selle kohta, et obviously on sel mingi põhjus, miks me teineteist regulaarselt juba neli aastat näeme.)

Niisiis, ma jätkasin oma oosõm päeva, tehes oosõm asju, näiteks vaadates, kuidas mu lemmikkoer ja mu lemmiklaps on nunnud. Või tundes Milale kaasa sellepärast, et tema, olles vana armsus ise, peab leppima sellise emaga nagu mina. Vaene laps! Ja ta ise veel ei teagi, mis valiku ta teinud on mulle sündides…

Ja siis, kui ma olin oma oosõm sõpradega käinud oosõm dinneril ja kohtunud oosõm Millie (haah, see kõlab nagu superkangelase nimi!) ja gängiga ja kõik oli jätkuvalt oosõm, tulin ma koju, juba peaaegu unustanud selle TÄIESTI RATSIONAALSE ärevushäire teemal “kõik läheb kohe pekki”, panin ahjud kütte, käisin vannis ja tegin kana ja siis sain südaööl kirja, mis kindlustab, et täna öösel ma ei maga.

Ma saan sellest täpsemalt rääkida ülehomme, aga igal juhul on mu elu toonud mind mu tehtud valikutega sinna, et 40 minutit oma oosõm elust pühendab Dylan Moran mulle.

…

..

I’ll let it sink in.

…

..

.

What nagu. Ma ausalt luban olla hästi professionaalne ja kuigi ma olen täiesti kindel, et kuna ma seda posti nüüd kirjutan, siis teatab hommikul mu toimetaja näiteks, et see kõik jääb ära või… ma ei tea, midagi kindlasti võib minna veel sada korda valesti. Ja ma juba lubasin Naabrinaisele, et ma ei häbista teda Morani ees ja olen nagu normaalne ajakirjanik kunagi.

Aga ärge palun üldse andke mulle ideid, mis nüüd edaspidi kõik nii valesti võib minna, et karmakaalud jälle tasakaalu läheks, sest NII OOSÕM ASI ei tule tasuta ju?

Appi.

Ma kardan, et see ongi see, kuidas suremine tundub. Sest ma lihtsalt surin. Sulasin väikeseks lombiks elutoapõrandale ja taastun alles kauges tulevikus.

kuidas ma täna paar tundi arvasin, et ma olen skisofreenik

hoomamatu 19 Replies

Kõigepealt, oletus, et ma olen skisofreenik, ei olegi nii väga laest võetud. Meie suguvõsas antud haigust esineb ja teadupoolest on ka minu pikaajalise saiki-külastamise ajaloo jooksul toimunud järgmine dialoog.

Saik: “Kas sa hääli ka oled kuulnud?”
Daki (vaikib mõtlikult)
Saik (pabinasse sattudes): “Ei noh, saad aru, ära solvu, aga ma pean seda küsima! Ükskord ma ei küsinud ja pärast tuli välja, et loomulikult kuulis see patsient hääli, kuid see oli talle nii igapäevane, et ta ei pidanudki seda imelikuks ja ise mainima ei hakanud…”
Daki (vabandavalt): “Ei, tead, ma üldse ei solvunud, ma lihtsalt jäin mõttesse, sest ma pole kunagi sellele mõelnud. Kuigi kõik korterid, kus ma elanud olen, on küll “kummitanud”…”

Seda, kas ma kuulen siis hääli, ma teada ei saanudki, sest ma pole suutnud välja mõelda, kas need hääled peaksid olema minu PEAS (umbes nagu sa kuuled iseenda mõtteid) või on hääled midagi, mis toimuvad PEAST VÄLJAS, ehk et kas tegu on millegagi, mida sa tõesti KUULED nagu kuuled sõbra juttu või koputust aknale.

Rääkides koputustest – eelmisel nädalal juhtus mitu õhtut nii, et ma selgelt kuulsin, et keegi koputab aknale. Meil ju uksekella pole, eks. Läksin vaatama – ei kedagi. Vähe ma siis ei hirmunud kakatuks. Mõni tund hiljem – jälle koputus. Mõtlesin, et seekord enam ei lähe vaatama, aga piilusin kardina vahelt – oligi kaks kuju. Üks natuke Naabrinaise moodi, aga teine oli võõras, ei osanud aimata, kes selline tütarlaps küll meie sõpradest on, kes Naabrinaisega pühapäeva õhtul pimedas mulle akna taha tulevad. Keskmist kasvu, sale, mütsiga, aga pimedas on ju kõik kassid hallid. Ilmselgelt oli ta mitterase, see välistas ka mõned sõbrannad.

Tegu oli muidugi Naabrimehega, nagu ma ust avades taipasin.

Aga tagasi tänase juurde.

Hommikul ootas mind kirjakastis armas kiri tundmatult noormehelt. Ta vabandas, et oli reedel pealetükkiv tundunud, kui me koos taksoga koju sõitsime. “Kevad vist südames,” kirjutas ta. Edasi rääkis ta, kuidas ma olin tundunud ikka nii põnev ja ta tahab minu kohta rohkem teada. Pealegi jäi ta mulle natuke võlgu ja võlgu olla talle ei meeldi. See-eest lubas ta, et läheb ostab esimesel võimalusel minu raamatud, sest need tunduvad tõesti ägedad (nagu mina isegi). Ja et kui ma ei pane pahaks, siis võiks edaspidigi suhelda.

Kiri tuli Contactify kaudu, mis mul siin blogi vasakul ribal on.

Esimene mõte: what the…?!

Teine mõte: kohvi on kuum ja seda ei tasuks kurku tõmmata nii kergekäeliselt.

Kolmas mõte: what the…?!

Niisiis. Reede. Ma olin senini arvanud, et ma olin reedel kodus. Läks ju laupäeva varahommikul laev Soome ja ma mäletan selgelt, et läksin kell 3 magama ja kell 6 ärkasin. Muidugi olen ma pidevalt olnud megaväsinud, aga see on ju normaalne, kui ainult kolm tundi magada. Mis veel reedel oli? Kaalusime Mallukaga, et lähme teeme linnatiiru, sõber Bill kutsus Krahli peole, aga lõppeks me linna ei läinudki ja ma läksin ära magama.

Or did I…?!

Mõte sellest, et ma siiski läksin linna ja seda EI MÄLETA hirmutas mu tõsiselt ära. Kas tõesti võib olla, et ma elan mingit topeltelu, käin väljas, tutvun inimestega ja tulen koju, lähen magama ja hommikul imestan, miks ma nii väsinud olen, ometi sai ju juba südaööl voodisse mindud.

Oli ka võimalus, et tegu oli mõne teise reedega, kuid viimased kaks korda, kui ma olen nii väljas käinud, jäävad veebruari ja siis oli asi kevadest kaugel.

Kolmas võimalus: keegi hea- või pahatahtlik inimene väitis kergeusklikule noormehele, et ta on Daki. Mis on aga veider, sest viimane post siin blogis oli pildiga, kus suurelt ja selgelt mu larhv peal. Või ongi mul doppelganger, kes näeb välja nagu mina ja kes end vahepeal lõbustab väitega, et ta on Daki? Sel juhul – miks? Mu elu pole kaugelt nii glamuurne, et võiks end minuks valetada. Täiesti pointless.

Neljas võimalus, mis tuli mulle alles mõne tunni pärast pähe: keegi testib mind. Näiteks mõni pahatahtlik kollablogija, kes saadab piisavalt umbmäärase kirja, et vaadata, kas ma juhuslikult olengi mingite võõraste meestega tutvunud. Äkki lähen õnge, noh! Ja siis saab laialt kuulutada, kuidas Daki ringi jaurab ja igast rumalusi teeb, tõendiks minu enda saadetud meilid.

Igaks juhuks helistasin ma K.-le, et küsida, ega tema pole oma rännakutel juhuslikult arvanud, et teeb pulli ja ütleb, et ta nimi on Daki. K. pidi ka selle üle natuke mõtlema (mis on iseenesest juba paljuütlev), aga lõpuks otsustas, et ilmselt mitte. Igaks juhuks soovitas kirjasaatjalt küsida, et ega ma koeraga olnud. Sest kui ma olin koeraga (ja rinnakas punapea), siis võis olla küll K.

Saatsin siis noormehele kirja vastu. Viisaka, aga segaduses. Selgitades, et mul pole ausalt kunagi midagi uute tutvuste vastu, aga kas noorukil on kõige õigem tutvusi luua inimesega, kes on tõenäoliselt skisofreenik ja esialgset kontakti ei mäleta.

Päeva peale selgus tõde, mis oli VEEL segasem, kui võiks arvata.

Ühesõnaga, sõitis siis noormees, nimetame teda Jaanuseks, reede õhtul taksoga. Sattus olema naistaksojuht, Jaanus ise natuke napsune ja jäid jutustama. Taksist olla rääkinud põnevat juttu oma elust, ütles, et sõidab taksot segastel asjaoludel – ta mees suri ja jättis talle takso. Vabal ajal kirjutab raamatuid – naistest, meestest, suhtest – mida keegi väga osta ei taha. Jättis Jaanusele küll telefoninumbri, aga Jaanus mõtles, et guugeldab enne. Ja kui ta guugeldas raamatuid ja naistaksojuhti, jõudis ta minuni.

Sest see on täpipealt minu raamatu “Ööd kollases autos” süžee! (Kui välja jätta see kirjaniku-osa, aga see on kahtlane combo minu PÄRISELUST ja ühest mu raamatukangelasest.)

MIDA. KEPPI.

?!

Soovitasin Jaanusel kindlasti taksistile helistada, sest see asi on nii sürr, et me mõlemad Jaanusega kardame end mingisse paralleelreaalsusesse sattunud olevat. Mul on kõiksugu küsimusi. Kas ma hakkasin aastal 2006 kirjutama raamatut, enda teada ilukirjandusteost, mis, tuleb välja, ONGI kellegi päriselu?! Või siis leidis keegi seda raamatut lugedes, et talle see meeldib ja mängib vahepeal igavatel sõiduöödel mängu, kus ta ongi Liise, “Ööde…” kangelanna? Või… Või on mul stalker? Või elan ma ikkagi topeltelu? Sel juhul – kui ma reedel tööl olin, MIKS MUL IKKA RAHA POLE?!

Täiesti müstiline.

MÜSTILINE.

this happened

hoomamatu 6 Replies

Kui Mila oli umbes paarikuune, nägin ma unes, et Abikaasa ja tema isa läksid lapsega jalutama. Ma kohtusin nendega hiljem ja vaatasin, et laps on kuidagi teistsugune – kõnnib! Ise veel titt! Silme eest lõi mustaks, vahkviha: “MIDA te mu lapsega tegite?!”

Abikaasa siis häbelikult kohmas: “Kuule jah, ma ei julgenud sulle öelda, aga me õpetasime ta kõndima…”
“Misasja?! Kas sa ka tead, mida see tema seljale teeb! Millal see juhtus?”
“27. septembril…”

Pärast olin ma veel tükk aega vihane ka üles ärgates. No kurat kus on mõnedel ideed! Pole midagi kriipimat, kui beebi, kes on veel juurikafaasis ja liigutab vaid armsalt käsi-jalgu ja teeb vahepeal “lää”, aga kes on äkki kõndima hakanud. Kriipi! Ebaloomulik!

Arvasin, et see on mingi enne. 27. september tuli ja läks, laps õnneks ei hakanud sel kuupäeval kõndima. Hoopis varbaid hakkas suhu toppima.

Aga täna tõstsin ta hetkeks diivanile ja juhtus see.

 See on minu imik. Kes tõusis ise seisma. Ja seisis tükk aega, aknalauast kinni hoides. Pildi tegemise ajaks oli ta natuke juba diivanipatja vajunud, AGA IKKAGI.

Mul oli laste arengust ikka hoopis teistsugune arvamus. Peamiselt ma arvasin, et nad hakkavad selliseid asju tunduvalt hiljem tegema. Ja ma arvasin, et selleks ajaks, kui ma pean hakkama PIDEVALT tema elu pärast muretsema, olen ma vähemalt välja puhanud.

Life as I know it is officially over.

nightmares are made of

hoomamatu 1 Reply

Täna varahommikul oli mul luupainaja. Kõige õudsem asi, mis ma tükk aega läbi olen pidanud elama (sünnitus on ikka esikohal).

See oli mingi kohutav une ja reaalsuse kohtumine. Mu jalutsis ja rinnal istusid mingid kummitusnaised, kes mind lämmatasid ja igati piinasid, samal ajal keris unenäovideo, kus olid surnud beebid ja kiljuvad viirastused. Ma üritasin NII HULLULT üles ärgata, ma KUULSIN, kuidas ma läbi une oigan ja kiunun, ma lootsin, et Abikaasa kuuleb ka ja ajab mu üles selle peale, aga siis meenus mulle, et ta läks varem juba tööle ära. Niisiis mõtlesin ma palavikuliselt võimalusi, kuidas end üles äratada, püüdsin jalgade ja kätega vehkida, pead raputada, silmi lahti suruda – mul õnnestus ainult nii palju teadvusele tulla, et ma sain aru: MA EI SAA LIIGUTADA, samas aga olid deemonid kõik unest kaasa tulnud ja istusid mu voodi peal, ikka kriisates ja irvitades.

Ja ma ei saanud liigutada ja väljas oli ikka veel pime ja ma teadsin, et see ei lõppe enne, kui ma mingi ime läbi ärgata suudan või väljas valgeks läheb.

Lõpuks see ikkagi lõppes. Lõpuks.

Õudne. Kõigepealt ei saa kuude kaupa magada ja kui ükskord õnnestub, siis siuke kuradi kräpp. Oosõm.

ilvesed, rebased ja pöidlad

hoomamatu Leave a reply

Ma arvan, et nutmisega on umbes nagu autosõiduga.

Kui sa lähed autokooli, siis sa sured IGA JUMALA KORD välja, niipea kui su jalad pedaale puudutavad. Vahepeal õnnestub auto välja suretada paljalt selle peale eemalt vaadates. Sa sured välja, ükskõik kui palju sa ka platsil kohalt minema ei saaks. Sel hetkel, kui sa jääd valgusfoori taha esimeseks, SURED SA VÄLJA.

Ja nii möödub päev, nädal, kaks, ehk kolmgi. Sa käid usinalt sõidutundides ja muudkui sured välja ja lõpuks sa enam isegi ei morjendu – fakit, mõtled sa, ma ÕPIN, ma peangi välja surema KUI MA NII OTSUSTAN.

Siis tuleb üks sõidutund, kus sa ei suregi välja. Mitte ühtegi korda. Sa oled hämmingus, sa viskad rõõmust saltosid, aga samas nagu väga rõõmustada ka ei julge, sest see võis olla erand.

Ja siis juhtub see jälle – sa sõidad 45 minti järjest ja sa ei sure kordagi välja.

Ja jälle.

Ja jälle.

Ning ükskord sa hakkad mõtlema, et issake, ma pole juba mitu nädalat välja surnud, kuidas küll sai olla nii, et ma varem koguaeg välja surin? Huvitav, mis tunne see oli? (Ja siis sa sured mingi hetk jälle välja, muidugi, sul võib olla viis aastat staaži, aga eks ikka tuleb ette. Aga nüüd on see ikka väga suur erand, kui reegel.)

Novot, ma arvan, et selle va une-eelse nutuga on samamoodi. Et see muudkui on ja on ja on ja on ja on ja on ja on… Ja sa hullud. Hullud. Kahtled kõigis otsustes, mis sa iial oled teinud. Nutad ise. Kaotad mõistust. Väsid. Oled apaatne. Mõtled sünnitusjärgse depressiooni sümptomitenimekirjale ja tõmbad sealt tuttavaid asju maha. Nutad veel. Mõtled, et see ei lõppe iial. Lööd mõttes kokku tuleviku psühholoogiarveid (lapse omasid, muidugi, SEST SA RIKUD TA ÄRA.).

Ja siis tuleb ootamatult üks õhtu, kus ta ei nuta.

Muidugi on see erand.

Siis tuleb järgmine õhtu, kus ta ei nuta. Ja veel üks. Nutmise asemel otsustab ta… juttu rääkida. Ja pöialt imeda.

Sa juubeldad, samas ootad – nüüd iga hetk see algab. Ja võikski alata, sest sa TEAD, et hiljemalt tund aega pärast nutu algust ta magab. Aga kui ta ei nutagi? Kuidas sa siis tead, et ta üldse magab? KUNAGI?

Tund möödub. Kaks. Laps hõõrub silmi, haigutab, hakkab justkui magama jääma ja siis… Pöial! Käsi! Emme! Blöäblääööääää-häälikud! Möödasõitvate trammdide akende pealt peegelduvad valgusrandid, mis nii toredasti kardina vahelt mööda seina jooksevad! Must kass! Pruun kass! BBC uudised! Pöial! Ja kas ma juba ütlesin, et PÖIAL!?

Ja kõige hullem?

SA EI OSKA MIDAGI TEHA.

Sest nii pole kunagi olnud ju. Ta on alati nutnud (või jäänud pärast sööki kohe magama) ja sa TEAD, mida teha siis, kui ta nutab. Aga kui ta EI nuta (aga on ilmselgelt täiesti lõppväsinud, silmad vaevu püsivad lahti, aga magama ka ei jää)?

Proovid üht. Teist. Kolmandat.

Laps ei maga.

Ta ei maga IIAL!, oled sa veendunud. Vahetus.

“Nüüd on sinu kord.”
“Ja mis ma taga teen?”
“Ma ei tea! Räägi talle unejuttu näiteks.”
“Hmm… Millest?”
“Ükskõik millest. Mina näiteks enne rääkisin talle Ilvese ja Tarandi kandidatuurist ja küsisin, kelle tema valiks, kui ta saaks valida.”
“Ja mis ta ütles?”
“Ta ütles: “Laar.” Ja siis hakkas naerma, sai vist ise ka aru, et see on absurdne mõte.”
“Ha, einoh. Tegelikult on asi naljast kaugel, see oleks pigem kurb…”

Hiljem.

“Millest sa talle rääkisid? Rääkisid sellest, miks Laar ei sobiks presidendiks?”
“Rääkisin sellest, et rebased on nagu oravad, ainult et suuremad. (Lapsele) Nii, nüüd kuula igavat Ilvese-juttu edasi, mis emme sulle räägib.”

Epiloog.

Jäi magama umbes kell kümme. Kasvuspurt sai kah läbi. Mina sain lõpuks juua veini ja…

…ikka mitte magada.

magamisest… aga alasti

hoomamatu 49 Replies

Üsna sageli toimub meil õhtuti kodus selline dialoog.

“Jälle sa paned selle öösärgi selga.”
“Sa ju TEAD, et ma magan öösärgiga.”
“Aga MIKS?!”
“Sest nii on MUGAV. CAPS LOCK.”
“MITTE KEEGI, caps lock, ei maga öösärgiga.”
“Kõik magavad öösärgiga. Ahjaa. KÕIK. Caps lock.”
“Mitte ükski naine ei maga öösärgiga. Kõik magavad alasti.”
“Kes kõik? Ütle palun protsentuaalselt, mitu sinu endist naist on maganud alasti.”
“100 protsenti.”
“No ja mina ju ei maga.”
“Sellepärast ongi 100 protsenti. Sa pole ju endine naine.”

Siis ma olen naernud natuke aega, pannud öösärgi selga ja jäänud mõttesse, et kas ma tõesti olen mingi ebard oma öösärkide ja tuduriietega.

Tähendab, mul on ebamugav alasti magada. Kõik need kehaosad, mis võibolla teistel on pringid ja ühes tükis ja ei voola liigutamisel edasi-tagasi, on minul, noh, mitmes tükis ja voolavad liigutamisel edasi-tagasi. Lisaks jäävad rinnad igale poole ette. Aga peamiselt ei meeldi mulle, kui mul öösel paljas peff teki alt välja piilub, isegi kui kedagi pole piilumas.

Ja kui ma hakkasin mõtlema selle alasti magamise kombe üle, siis jõudsin ma järeldusele, et seda saavad teha inimesed vaid teatud lühikesel eluperioodil. Siis, kui nad ENAM ei ela vanematega ja kui nad JUBA ei ela lastega (ja hoolt vajava vanaemaga näiteks).

Ja siis, kui ma veel mõtlesin, sain ma aru, et väga paljud inimesed elavad tegelikult ju algusest saadik nii, et neil on oma tuba, oma privaatruum ja nad saavadki olal harjunud alasti magama üsna väiksest peale.

Meil oli küll ruutmeetritelt suur korter, aga trikk oli selles, et toad olid läbikäidavad, lisaks magasime me õega samas toas suurema osa ajast ja üleüldse tekib inimesel, eriti noorel tütarlapsel, ilmselt mingil hetkel häbelikkus alasti magamise suhtes, eriti juhul, kui koos elavad mitu põlvkonda ja eriti juhul, kui ärgatakse äratamise, mitte iseseisvalt äratuskella peale.  Võibolla perekondades, kus lastel on toad eraldi ja hommikul kohtutakse duši all käinute ja riietatutena hommikusöögilauas, seda hetke ei tekigi, et peaks nagu häbenema või. Või et pole päriselt privaatruumi, isegi kui sa ukse kinni paned ja tead, et enne hommikut keegi sisse ei astu.

Lisaks läks mööda minu jaoks alasti magamisega alustamise hetk ka iseseisva elu algusega, sest ma olen suure osa noorurielust elanud koos korterinaabritega, kes on olnud enamasti naissoost, aga Andris oli, ma olen üsna kindel, siiski näiteks meessoost. Ja no kui õhtul on vaja veel ringi töllata mööda elamist, juua teed või veini, pesta hambaid, teha üks suits, süüa võikut, pesta veel hambaid ja alles siis voodisse vajuda, siis millal täpselt see alasti võtmise moment tekib? Ma nagu pole viitsinud. Palju lihtsam on ringi töllata selliste riietega, mis on piisavalt aktseptaablid kellegagi koridoris või köögis kokku juhtumiseks.

No ja siis, kui tekkis paarisuhtehetk ja omaette elamised, siis olid harjumused juba parandamatult sisse juurdunud. No mulle MEELDIVAD maikad ja lühkarid või öösärgid või suured T-särgid või meeste triiksärgid või pidžaamad. Nii on mõnus ja mugav ja kuigi nüüd puudub hüpoteetiline vanaisa (hahhaa, jube hea punkbändi nimi oleks ju: Hüpoteetiline Vanaisa), kes võiks sisse astuda tuppa hetkel kui ma õndsalt magan, tekk pefilt ära vajunud, on see tunne ikkagi jäänud. Ja no vähe pole siis olnud kordi, kui mehevend või äiapapa ukse taha satuvad, kui mina magamisega tegelen.

Riietes, õnneks.

Ja asi polegi selles, et keegi nagu tahaks privaatruumi tungida või nii, endal on kuidagi eba olla teises toas, kui pead hakkama riideid selga sahmima.

(See muidugi pole takistanud mul näiteks kaks korda Naabrimeest traumeerimast, kes on õndsas teadmatuses ukse taha tulnud, üldse mitte arvestades, et nii nagu ma pesus-maikas tõusen, nii ma ka teinekord ringi asjatama jään. Ma väga palun vabandust, loodetavasti pole psüühilised traumad sellest igavesed.)

No ja nüüd ju on veel väike inimene ka lisaks, kelle ees kindlasti ei peaks midagi häbenema, juhul kui ma oleks alastimagaja, aga mingist hetkest ilmselt hakkaks tema häbenema. (Mind you, minu selles stsenaariumis jagame me seda ühte kümneruudust magamistuba ELU LÕPUNI fakit.)

Aga mitte vinguda ei tahtnud ma, vaid küsida auditooriumi käest, et kui palju on teie hulgas alastimagajaid? No lihtsalt selleks, et lahendada see sajaprotsendi dispuut. Ma panen polli kah siia otsa, et paljud teist alasti magavad? Kuidas selline harjumus alguse saab? Kas ja kuidas lahendatakse see küsimus sel juhul, kui elupinda jagatakse teiste põlvkondadega? Ma saan aru, et see on igaühe eelistuste ja mugavuse küsimus ja et kõigil pole siukseid lendlevaid kehaosi nagu mul, aga mind huvitab just see logistika. (Mitte kehaosade logistika. Ikka see logistika, et kuidas inimesed oma alasti asukohti tubades asetavad, kui seal on ka teised inimesed, kes seda alastust mitte nägema ei pea.)

Kuidas magad sina?
Alasti.
Mugavate magamisriietega.
Millega juhtub ja mille k2tte haaran.
Kuidas kunagi: vahel alasti, vahel mitte.
pollcode.com free polls