Nirti kirjutas Tartust nii:
Tartu pole piisavalt suur, et olla suur linn ja ta pole piisavalt väike, et olla väike linn. Kes siis jääb Tartusse? Tartus on kõige suurem kontsentratsioon neid inimesi, kellele see pole sünnilinn ega unistuste linn, vaid lihtsalt mingisugune hägune vahepeatus; kalts, millega oma unistusi läikivaks poleerida ning siis see kalts nurka visata ja see teebki selle linna nii mürgiseks…
Muidugi tahtsin ma esimese hooga vastu vaielda, kuid mõtlesin natuke, ja tegelikult: see, mida Nirti kirjeldab, on tõesti paljude Tartu. Aga minu Tartu on teistsugune. Õigemini, mingis punktis on see selline olnud – ma olen läbi elanud kõik need “aa, sa käid Treffneris, tore on” teemad, pidanud vabandama end korduvalt, miks ma ise ei läinud Treffnerisse, kuigi sinna sisse sain… Olen ka end hulluks õppinud, et kuidagi õigusteaduse eksamilt ikkagi läbi saada (lõpuks sain E ja mind ausalt jättis see külmaks, mind ei huvitanud keskmine hinne nii nagu huvitas mõnda).
Aga mingit maniakaalset tutvuste tagaajamist, unistuste poleerimist, kõrgeid ambitsioone – seda ma ei mäleta. Ma mäletan, et ma olen alati tahtnud teha vaikselt oma pisikesi asju. Kirjutada üht-teist, käia Toomemäel jalutamas, trehvata täiesti juhuslikult sõpradega (sest see on tõesti ainult Tartus võimalik; Tallinnas pead sa “juhuslikku” trehvamist sõpradega kolm päeva ette planeerima ja siiski ei pruugi see juhtuda), sõita veerand tundi Verevisse ujuma, teine veerand Otepääle suusatama. Mulle meeldib elada linnas, kus sa jõuad absoluutselt igast punktist ka ilma taksorahata turvaliselt ja suhteliselt kiirelt koju. Mulle meeldib, kuidas Tartu sügisel noorte säravate silmadega tudengitega täitub.
Tööga on siin muidugi kehvasti. Ajakirjandusväljaandeid on meil siin ühe käe sõrmedel, “tuntud nägusid”, keda terve Eesti teaks, ainult Vanemuisetäis rahvast. Vähemalt nii paistab Tallinnast.
Kohati ajab mind vihale see suhtumine, et Tartu on surnud koht. Ei ole ju! Meil on siin rohkem kui kaks konkureerivat külapoodi, meil on siin isegi rohkem kui kaks konkureerivat kõrgkooli! Meil on siin palju toredaid ja andekaid inimesi, kes vaid ootavad, et laiem üldsus neist ja nende geniaalsest loomingust teada saaks. Kuid millegipärast olen ma sageli põrkunud Tallinnas just selle müüri vastu: “Mis Tartu… Tartust ei ole ju midagi kirjutada… Meil siin aga, näed, on Pulma-Anton…” (või kesiganes) Ja ma ei ütle, et see on alati ja kõigiga nii, ei ole, aga sellist suhtumist tuleb ette… Veel hullem, kui sa peaks näiteks mainima Viljandit, Abja-Paluojat või mõnd muud “olematut” kohta.
Praegu olen oma paanilised tööotsingud hetkeks ootele pannud (sest ma päriselt pean naisteraamatu peagi valmis saama, või st, meie peame:), pealegi jagub õnneks kaastöö-otsasid, kui ise piisavalt sebida ja endale jalaga tagumikku peksta – kuigi, tõsi, ära sellest ei ela), sest ma ei suuda teha endaga ja maailmaga just sel teemal rahu. Miks tänases internetiseerunud Eestis on ikkagi ainuke “õige” linn, kus töötada ja elada, Tallinn, kui rääkida eriala-keskselt? Tartus muidugi saab teha ajakirjanikutööd, aga vahepeal tundub, et need vähesed, kes seda veel püüavad, võitlevad väga donkihotlikult tuuleveskitega. Meenub ülikooliaegne anekdoot sellest, kuidas Pullerits sõitvat igal hommikul bussiga Tallinnasse ja igal õhtul tagasi… Kui palju selles jutus tõetera oli, ei teagi, aga see illustreerib hästi ajakirjandusosakonnas levinud hirme-ootusi-arvamusi. Mitte keegi ei planeerinud Tartusse tööle jääda, ikka Tallinnasse, Tallinnasse… (Mõned küll lõpuks jäid.)
Üks põhjus, miks ma olen oma paanilised tööotsingud hetkeks kõrvale pannud, on ka see, et ma ei ole valmis jälle Tallinna vahet sõitma, tegelikult. Esimese hooga mõtlesin, et küll ma jõuan, aga kui ma lugesin oma vanu postitusi sellest ajast, kui aasta tagasi Tartusse tulin ja terve augustikuu pool aega siin ja pool seal elasin.. Uh, ei taha enam/jälle. See sõitmine on ikka üks nüri tegevus. Jah, tõsi, aeg-ajalt tuleb seal käia, kuna tõesti on terve hea hulk allikaid just sinna koondunud ja üks õige ajakirjanik ei peaks oma päeva telefoni otsas veetma, vaid ikka inimestega suhtlema, aga siiski. Ma veel loodan, et on võimalus.
Ja kui ei olegi, eks siis tuleb jälle Tallinnasse kolida, muigas ta kibedusega ja lahkus lavalt vasakule (tööd tegema).
(Lühidalt neile, kes ei viitsi ehk tema kümneleheküljelist artiklit läbi lugeda: tegu oli blogijaga, kellest sai kõmublogija – või kuidas iganes Gawkeri editore nimetada – kes hakkas pidama salablogi oma lahkuminekust ja uuest suhtest ning kuidas siis tema armuke kohutavalt solvus suhte purunedes, et temast oli salablogis kirjutatud ning avaldas sellest New York Postis pika artikli. Emily kirjutab blogimisest, selle mõjust oma elule, tähelepanu-sõltuvusest ja paljust muust, mis on ka meie väikse Eesti blogijatele kindlasti tuttavad teemad.)