Tag Archives: rant

Udupea Inc.

Määratlemata 2 Replies

Olen nüüd peaaegu nädal aega oma öövahetustega tööl käinud ja täitsa hullumaja on. Pea on koguaeg sassis, režiim paigast ära ja kuidagi pole hea ega õige olla. Lisaks ajan ma sassi pidevalt tähtsate kohtumiste kuupäevi ja kellaaegu.

Nii näiteks pidin ma eelmisel nädalal minema tervisetõendi jaoks verd andma. Magasin kolmapäeva maha, neljapäeval aga laboranti ei ole. Okei, lükkus sellesse nädalasse. Pidin minema röntgenisse – magasin kah õiged ajad maha ja sattusin sinna enne pühi, kui nad juba kinni olid.

Mis tähendas, et ma pidin seda kõike täna tegema, sest eile olin tööl. Lisaks teadsin, et mul on raudpolt kindlalt veel üks arstiaeg kell 11. Või 11.30. Ma isegi võtsin registratuuritädilt saadud kirja lahti, et aadressi tšekkida, aga kellaaega ei vaadanudki. Lasin siis B.-l järgi vaadata, kui juba autos olin, ja mis tuli välja? Et aeg oli kell 9! Seks ajaks oli kell juba 9.45, minul silmad paistes ja vidukil, magamatusest ja režiimisassidusest keha kõik valutab…

Andsin oma vere siis ära ja helistasin teisele arstile – tuleb välja, et arstiaeg on hoopis homme! (Mis tähendab, et vana p*se, ma ei saa homme magada ja ma lähen öösse tööle – pluss ma peaks valmis kirjutama oma Prima Vista ettekande, aga ma kardan, et see jääb reedeks. No nii pekkis on noh.)

Õnneks sai röntgenis kiiresti ühele poole, sain isegi oma uue ID-kaardi kätte ning näljast nõrkedes haarasin tee pealt YamYamist söögi kaasa. Nüüd vedelen õndsalt voodis ja lähen kohe jälle magama, sest noh, nagu ma ütlesin, nii pekkis on noh.

Ahjaa, eile nägin esimest korda sellist asja, et kui üks auto minu ees rohelise tule alla magama jäi ja ma signaali lasin, siis vilgutas ta mulle liikuma hakates vabanduseks (ma vähemalt eeldan) tulesid. Nunnu. Übernunnu.

Aga üleöö tulid Tartusse teetööd nii et ma parem hoian liiklusest eemale. Mu närvid ei pea vastu.

sõnavärd

Määratlemata 6 Replies

Ma olen kohutavalt häiritud ja solvatud sellest Statoili uuest kampaaniast või komplektlõunast, mis iganes, mida nad nimetavad… The Komplekt. No misasi see “The Komplekt” on?! Pannud siis kogu sõnapaari inglise keelde – “The Set” või “The Kit”, kuigi muidugi kõlab see kohmakalt ja kolmveerand inimestest ei saaks aru, mida mõeldud on. Aga samas kõlab “The Komplekt” ikka eriti haigelt ning ma ei saa üldse selle mõttest aru.

Et siis nagu mingi komplektlõuna (ma isegi ei mäleta hetkel, mida nad pakuvad sellega, hot dogi ja kokat või midagi vist), aga mitte mingi tavaline komplekt, vaid the komplekt, ehk siis kõige-kõigem? No mida kuradit, kas tõesti ei suutnud midagi normaalsemat välja mõelda? “Superkomplekt”, “Parim komplekt” või mis iganes. Aga mitte seda haiget “The Komplekti”… Südames hakkab pistma, iga kord, kui ma seda silti näen.

Ja üldse on Statoil ikka mõttetult kallis koht, et ikka oleks see ka ära mainitud.

tsiutsiu

Määratlemata 10 Replies

Eilne ball oli saksess. Kui ma esimesed mõrvarpilgud dodge´isin, siis hakkas ülesmäge täitsa minema ja jalad ei hakanudki enne valutama, kui alles 22 paik. Tantsida sai ja jaurata sai hiljem ka ja naerda sai (seda vist kõige rohkem) ja ikka jube kift on, et on üritusi, mille jaoks end niimoodi printsessilikult (või lausa… kuidas nad eile ütlesidki, et mu kleit oli? Majesteetlik?) üles lüüa. Peen, väga peen.

Ja muidugi sai fotograafil välguaku täpselt siis tühjaks, kui meie oma fabuloossete naistega pilti tahtsime teha ja mina avastasin, et mu fotokapatareid on tühjaks saanud. Nii et halva õnne korral polegi ühtegi korralikku pilti must ja mu kleidist või mu kaunitest naistest. Neetud Murphy!

Aga ball on jätnud musse oma igavese jälje, olen täna ainult haigutanud ja mitte ei saa vedama (kuigi nüüd juba võiks magama minna). Homme, kusjuures, lubas Musja mind jooksma viia, sest et tema väitel (ja ma usun seda tegelt, aga pole ise veel retsepti avastanud) võib jooksmine täitsa tore olla. Ja üleüldse oleks aeg ratas õlitada ja lõpuks kummid täis pumbata. Kaua see kopitamine kestab!

Otsisin uusi sarju ka. Mitte, et vanu vähe oleks, aga tahaks vaheldust. Eriti hull on see, et praegu hakkavad hooajad lõppema ja no täitsa lõpp, sarjad on napakaks läinud, nagu igal kevadel. Ma lausa ootan, kes seekord Supernaturali poistest põrgu satub või millal Meredith ja McDreamy jälle lahku lähevad (kuigi seekord ilmselt lõppeb asi Izzy surmaga, olen suht kindel, ammu juba sosistatakse, et tema ja see… noh, mis ta’nd oligi, see geitüüp, kelle võtteplatsil solvamise pärast asiaadi-tšiki afromees lahkus – et ühesõnaga sosistatakse, tema ja Izzy sarjast lahkuvad). Ja Reese võiks ka juba tagasi jõuda, mulle ei meeldi Crews’i murelikuna näha. See rikub tema zeni.

Surfasin siis ja tõmbasin natuke Damages’i (seal on Glenn Close), natuke mingit Kanada sarja Murdoch Mysteries ja tegelt ootaks hääde sarjade vihjeid. Suvi läheneb, põuaperiood. Siis aega vaadata igast vanu hooaegu. Mõtlen siin, et äkki võtaks ette E.R.-i vaatamise grandioosse töö (ikkagi 15 hooaega!) või siis kunagi ka ETV-s jooksnud Monarch of the Glen’i vaatamise (7 hooaega). Sest muidu võib juhtuda, et ma hakkan jälle “Seksi ja linna” vaatama ja no kaua võib, ausõna. Me kõik ju teame, et ma pole mingi Carrie.

Määratlemata

Kevade masendava ja tuulise kohalejõudmisega seoses otsustasin, et teen oma arvutis ja kontodel suurpuhastust, kuna a) ma ei jõua enam läbi lugeda 7 tunni jooksul Twitterisse jõudnud teateid – Ashton Kutcher, I’m sorry, but you must go! ja b) mind ei huvita enam enamik blogisid, mis mul rss-is on. Sorry, guys, kui te ei ole midagi mulle huvipakkuvat kirjutanud viimase kahe kuu jooksul ja ma olen teie postidest ainult silmadega üle lasknud või kohe “märgi loetuks” vajutanud – you must go.

Niisiis, virtuaalne suurpuhastus, kuna kodus ei taha ega jõua seda teha.

Ausalt öeldes, ei taha üldse enam koju minna. Sest magada niikuinii ei saa – liiga valge on ja kõik kohad valutavad pidevalt (ilmselt sellest fantastilisest känast, mis ma neljapäeva varahommikul maha panin töö juures) ja pealegi on mul tunne, et ma ei ole seal oodatud.

Kui keegi tahab mind maha lasta, siis võite seda vabalt teha. Mind on tänavalt kenasti näha, ilmselt õnnestuks teil vabalt põgenema pääseda.

15 tundi veel jäänud.

Placebo uus singel väljas ja tasuta saadaval!

Määratlemata Leave a reply

Jõudsin ära oodata!

Placebo uus singel, “Battle for the sun” on tasuta saadaval nende kodulehel. Selleks pead ainult oma andmed sisestama ja link saadetakse sulle meili peale. “Battle for the sun” on ühtlasi nende sel aastal ilmuva albumi nimilugu, plaat tuleb välja 8. juunil.

Ma olen nii erutatud, et käed lausa värisevad… Või siis see on kohvist ja tõsiasjast, et tööl on olla veel 8 tundi…

yeah…

Määratlemata

…it’s officially started. Tänane uneskoor: mingi null umbes?

Phuck. Phuck. Puck. Kell on 8.20, ma olen ärkvel umbes kolmandat tundi ja ma pean täna päris hea hulga tööd ära tegema. Aga ei, selle asemel olen ma magamata, pahur, poolpime ja külmavärinates.

hommikud

Määratlemata 7 Replies

Vahepeal on hommikud ilged tüütused. Nagu näiteks täna, kui juhtub nii, et hommikuvõileiba tegemise ajal ja asemel suudavad seitseteist kevadist hetke mind nii närvi ajada, et kõrvust tuleb tossu.

Ma vihkan, kui hommikul kööki minnes jääb esimese asjana silma, et kraanikauss on nõusid täis. Ah, kuidas ma seda vihkan! Ma pesen alati nõud ära kohe pärast söögi tegemist (ja ei oota enamiku nõudega isegi söömise lõppu), kuid eile olin ma nii surmväsinud, et koju jõudes jõudsin vaid ägada, kuidas mul kõik valutab ja B juurest pärast “Alfie” lõppu ära tulles lugesin veel natuke raamatut ja juba vajusingi surmaunne. Põhimõtteliselt.

Siis mind ajab hullult närvi, kui pliit on must. Jah, ma ise puhastan pliidi kohe pärast söögitegemist, aga nüüd oli see unarusse jäänud, peamiselt, kuna ma pole mitu päeva süüa teinud. Isu ei ole ja jaksu ka.

Ja kolmas asi, mis mul harja punaseks ajas ja mis on kõige jälgim – sest kui kaht esimest saab kergesti muuta ja on enda süü läbi tekkinud, siis seda ei saa kontrollida. Nimelt ärkasin jälle selle peale, et meie korter oli täis tapvat haisu, mille alguspunkt oli ilmselt alumise korruse naabrite saapakeetmispajas. Vets haises nagu halvaks läinud praekartulid ja köök sai normaalseks alles pärast tuulutamist.

Neetud ventilatsiooniavad, neetud paneelikas, neetud vastikud naabrid!

Aga nüüd on juba parem, sest päike pimestas ära ja kõõlusin aknal ning vaatasin, kuidas varesed ringi karglevad ja see tegi tuju paremaks.

Unes nägin jälle Hugh Laurie’t ja seda, et meil on suhe. Ohjeebusküll.

string of pearls

Määratlemata 4 Replies

Kui ma peaksin reastama kehaosad, mis mulle enda juures ei meeldi, siis sinna nimekirja läheksid kindlasti mu kael ja mu käed. See tähendab – need ülakäed. Ma lihtsalt ei kannata, et nad on nii musklis, ja mitte Madonna-musklis, vaid pigem siuke sumomaadleja-musklis. No come on, ma teen hullult palju trenni neile (või teen liiga palju?) ja ikka ei kahane. Hoopis lähevad rohkem trimmi ja jäävad friiking täpselt sama suureks. Ja oleks siis, et nad piltidel paistaks trimmis, ei, nad paistavad nagu suur hunnik rasva. Mida nad ei ole, kahjuks või õnneks. Nad on puhtalt musklid ja seitseteist kihti nahka (täpselt nii palju arvan ma endal nahka olevat, teda on liiga palju).

Aga kui ma peaks reastama kehaosad, mida ma armastan, siis ma saaksin märksa pikema nimekirja. Kes hoolib neist kätest (kui ma ei armastaks ainult maikasid nii palju kanda) ja kaelast, kui mul on keha küljes nii toredad asjad nagu sääremarjad ja puusakondid ja siis need kohad, kus mul tätoveeringud on – selg ja puusakont ja siis need jalatagused-noh-mul-ei-tule-see-sõna-meelde-praegu. No ühesõnaga, üks osa pahkluudest.

marksJa siis need puusad. Oi, kuidas ma armastan oma puusi. Tõsi, kogu mu lüheldase oleku juures (ärgem unustagem mu hüüdnime vanuses 15-19 – Käpu) võiksid nad ehk olla natuke tagasihoidlikumad, no nii üldise pildi tasakaalustamise mõttes, aga ma armastan neid ikkagi. Eriti meeldivad mulle – jah, ma tean, et nüüd tuleb see tobe jutt, millest keegi aru ei saa – mu pisikesed venitusarmid. Nad on väikesed ja heledad ja peaaegu märkamatud, aga sõrmega jälitades tunneb neid ja minu meelest on nad armsad ja kuidagi seksikad. Mis siis, et nad tuletavad mulle meelde seda 18aastaseks saamise aega, kui ma võtsin kaalus hullult juurde ja kogu mu minapilt pidi muutuma, sest ma enam ei olnud 60kilone tütarlaps.

Kuigi, tuleb tunnistada, et peeglist vaatab mulle jätkuvalt vastu 60kilone tütarlaps ja kui ükskord see “Walk of Shame” video ka valmis saab, siis võite kõik Undergroundis vaatamas käia, et ma tantsin jätkuvalt, nagu ma oleks 60kilone tütarlaps.

Tegelikult olen ma meeleheitliku kiirusega 30-le lähenev mitte-veel-60kilone-tütarlaps, haa!

See “reasta oma lemmikkehaosad” on tegelikult tore enesehinnangumäng, tegime seda ükskord Birxuga, kui veiniga naudisklesime ja niisama targad olime. Sest no olgem ausad, ikka päris kräpp on vahepeal, eriti siis, kui on päevad või PMS või ovulatsioon. Okei, mitte siis, kui on ovulatsioon, aga need teised ajad. Tunne on, et kõik elu jooksul sisse söödud mäkid või siriuseburksid on ladestunud su puusadele, tagumikule, kätesse ja silmade alla, ja ei kavatse sealt iialgi liikuda. Peakski vist tegema selle nimekirja uuesti ja panema tahvli külge rippuma, et seda vaadata, kui tuju halb ja olemine nagu vaalal?

Või siis peaks laskma selle nimekirja teha significant other’il, see oleks vist veel parem.

Jah, väiksed rõõmud igas päevas.

Täna, muide, käisin superheal kontserdil Rahvusraamatukogus, esines Soldiers of  Swing. Ma pole elu sees nii super-jazzielamust saanud. Koguaeg oli nägu naerul ja pisarad silmas ja kananahk ihul – lihtsalt uskumatud tüübid. Kahjuks ei leidnud ma pealiskaudsel otsingul hetkel netist nende kohta mingit materjali, mida teiega jagada, nii et te peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et nii hullult hea oli. Kuigi president Rüütel vaatas kõike toimuvat liikumatult (ma kahtlustan, et ta on stuffed animal salaja), oli siiski rõõm näha, et esimesena tõusid kontserdi lõpus aplodeerides püsti peaminister ja teised tähtsad.

PS. Kas keegi õpetaks mind normaalselt magama? Kuidas jäädakse magama? Kuidas ollakse unes – nii, et muu maailm pidevalt sisse ei pressiks?

no minge põrgu

Määratlemata 23 Replies

Üks on seesama ümberõppe küsimus. Samas sõltub palju sellest, mis on selle inimese enda taust, kui suuteline ta on sellest olukorrast välja tulema. Kui ta on hea inimene oma töökohal olnud, siis ma arvan et tal ei teki probleeme uue töökoha leidmisega. Külla aga kindlasti tal tekib mingi auk. Siis peavad aga pangad vastu tulema, pangad on ka korduvalt rõhutanud, et tulge rääkiga, kui teil on mingi mure.

Pevkur arvab, et minusugused ei saa tööd, sest kõik on endas kinni.

Okei, minu lugu. Jäin tööst ilma juunikuus, parasjagu vahetult pärast seda (vahetult üks päev pärast seda), kui olime kolinud üürikorterisse. Noh, seda korterit suutsime läbi häda pidada pool aastat, aga kui oli selge, et ikka uut tööd niipea ei tule, tulid ümberkorraldused. Hea seegi.

Umbes novembrikuus hakkasin ma tõsiselt ringi vaatama. Seni olin rääkinud oma tuttavatega Tallinnast, et kas kuskil leidub midagi. Jah, oleks leidunud, aga – keegi ei oleks mulle kinni maksnud seda, et ma elan Tartus. Kui ma saan loo pealt honorari, no heal juhul 700 krooni, tavaliselt kuskil 500 krooni (honoarid on kõvasti langenud), aga pean selle eest sõitma vähemalt kaks korda Tallinna vahet – kord allikaga kokku saamas (paraku on nad peamiselt Tallinnas), teine kord lugu küljele panemas – siis ongi juba honorariraha maha sõidetud.

Jah, muidugi, vaieldav, oleks võinud siiski ehk vastu võtta. No mis see sõitmine siis ära pole! Kõige olulisem on ju ree peal püsida… Aga jah, olin/olen jonnakas. Sest ma ei taha uskuda, et 3 aastat ülikooli, 45 000 õppelaenu (ja ma päriselt ÕPPISIN selle eest), ja ma kurat võtaks ei saa oma kodulinnas erialasel tööl töötada.

Siis läksin tööturuametisse. Kust öeldi, et vot. Ümber saab meil õppida ainult juuksuriks või küünetehnikuks. Ja kui küsisin, et kas saaks äkki mingi PHP-koolituse, et oleks IT-st huvitatud, siis naerdi näkku. Ja veel üks huvitav tõsiasi – töötu abiraha on 1000 krooni kuus kuskil. AGA SEDA SAADES EI TOHI SA MINGIT MUUD SISSETULEKUT OMADA. Ehk siis ma oleks pidanud loobuma oma Naiste järjejutust ja Digi Naisteka-külgedest, mis mõlemad annavad mulle küll pisikese sissetuleku, aga vähemalt MIDAGIGI.

Loobusin siis sellest, jabur ju!

Tööd olen otsinud aktiivselt, kuid Tartus pole. On olnud mõned tööpakkumised, kuhu olen kandideerinud, vestlusel olen käinud senini kolm korda, ülejäänud korrad pole isegi vestlema kutsutud. Viimasel ajal on isegi CV-Online lolliks läinud ja pakub mulle pidevalt tööd juristina või tarkvaraspetsina, aga noh, ma ei oska ju seda viimast. Ja koolitused on kuradi kallid, alates 4000st kroonist lõpetades viiekohaliste summadega.

Ärge tulge mulle rääkima, et kõik on minus kinni. Mõned asjad on ehk minus kinni, eriti see, et ma hakkasin pirtsutama nende Tallinnaga seotud töökohtade peale. Aga ma tahan elada Tartus, ma tahan töötada Tartus ja ma tõesti tahaks teha vähegi erialast tööd. Või kui mitte erialast, siis vähemalt väljakutsega tööd!

Praegu on perspektiiv minna tegema sisuliselt valvuritööd. Ja ma olen selle väljavaate üle sitaks õnnelik. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et kõik on minus kinni.

/

Vahepeal ma mõtlen, et see PEAB olema karmavärk. PEAB. Sest tol saatuslikul kevadel, kui ma tegin oma elu lollimaid asju, sadas mulle iga päev kaks tööpakkumist. Ja oi kui ennast täis ma selle peale olin… Olin täiesti kindel ka kuni möödunud aastani, et ei teki probleemigi uue koha leidmisega, mind ju taheti, kuidas siis ma enam ei sobi… Aga näete, ei sobi. Mõned kohad põlgavad ära, sest olen noor, teised, sest pole teinud suhtekorraldustööd.

Ning teisalt ma mõtlen, et ma ju ei taha palju. Ma tahaks, et mu võlad maagilisel kombel kaoks (vähemalt need, mis on juba viiekohalised ja muudkui kasvavad ja mida peab maksma ära KORRAGA), ma tahaks, et ma saaks elada Tartus – täiskohaga.

Jap. Mul on kõrini kodus magamisest ja mittemidagi tegemisest. Kahjuks pole ma piisavalt andekas ja/või tugeva enesedistsipliiniga, et päevad läbi ilukirjandust kirjutada, teen seda ikka sama tihti kui varem. Varem tegin vist isegi rohkem, sest inspiratsiooni sain päevad läbi rohkem. Elades tuleb inspiratsioon, mitte kodus istudes.

/

Okei, nüüd ma läksin nii totaalselt masendusse kogu selle teema peale, et jube kohe. Aga tükk aega pole mind keegi niimoodi vihastanud kui see faking Hanno Pevkur. Pane end põlema, tõesõna.