Tag Archives: random

Mida teha sõltlastega…

hoomamatu 5 Replies

…ehk mida teha, kui su sõpru on tabanud lauajalgpallipalavik.

Et otsast alustada, tuleb kõigepealt meelde tuletada tavalist pubiõhtut umbes kuu aega tagasi. Picture this: seltskond noori rõõsapõskseid neidiseid istub pühal neljapäevaõhtul laua taga, rüüpab kosutavat jooki, jutleb, naerab, teeb lolle nägusid ja aeg-ajalt arutab käsitööd (tasub mainida, et tegu on siiski käsitööklubi ja naisriistvõimlejate klubi Kiira-Käära iganädalase koosolekuga). Vahepeal tõuseb üks blond tütarlaps teiste seast (nimetagem teda koodnimega… ee… Väike-Liis), kõnnib rahutu moega tagumisse saali, kus mõned külastajad lauajalkat taovad. Olenevalt sellest, kaua Väiksel-Liisil oma võluvate suurte silmadega mängijaid võludes aega läheb, jääb ta ka ära, tehes harilikult mõned tiirud lauajalkat.

Ülejäänud käsitööklubi istub senikaua õndsas teadmatuses õlleklaaside taga ning kui olukord on väga hapu (ehk Väiksel-Liisil pole kellegagi mängida) on nõus end ohvriks tuues mõned tiirud temaga mängima. Sest kuidas sa ikka neile ilusatele silmadele ja pruntis huultele ära ütled!

Nüüd aga tehkem ajahüpe olevikku, näiteks eilsesse õhtusse. Picture this. Rõõsapõsksetest neidistest on kodubaari jõudnud vaid kolm, kui juba ostetakse igaks juhuks viis lauajalkažetooni. Piia käed hakkavad juba kergelt värisema ning õige pea on võistkond “Möiarakarud” (kuigi nad ise end nii ei nimeta; ja ka teised nimetavad neid sageli vaid “Kaheks Liisiks”, sest paratamatult on 2/3 jalkahullude nimeks Liis ja paistab, et nime Piia on suvalistel õnnetutel, kes kohe Piia ja Liisi (mitte eelpoolmainit Väike-Liis) käest kotti saavad, keeruline meelde jätta – lihtsam on kõiki tšikke mängulaua taga lihtsalt Liisiks kutsuda, mõnikord läheb ikka täppi!) end lauajalka taha ära sättinud. Nüüd tuleb vaid oodata, kuni mõni õnnetu lauajalkahuviline sõpradepaar neile läheneb ja mõned mängud pakub teha. Või hõiskab “võitja lauas”, mis iseenesestmõistetavalt tähendab, et kes iganes antud mängu võidab, peab lauale lähenenutega mängima.

Teatud osa pahaaimamatutest lauajalkahuvilistest ei tea kahjuks, et Möirakarude (ehk Piia ja Liisi) näol on tegu raskekujulist lauajalgpallisõltuvust põdevate isenditega, kes lisaks sellele, et on mängust haiglaselt vaimustuses, oskavad seda ka mängida. Muratile jäävad küll ilmselt alla, aga keskmisele pubikülastajale teevad ära.

Kogu selle aja, kui Möirakarud oma järgmisi ohvreid passivad ja tümaks teevad, istuvad Daki ja Birx müüriääre peal Möirakarude selja taga ning vastavalt vajadusele häirivad vaenlasi, panevad peale needusi, elavad häälekalt kaasa, sooritavad võidutantsu.

Mängida Dakil ja Birxil üldiselt ei lubata. Nende ülesanne on olla lihtsalt ilus ja omadele kaasa elada.

On ütlematagi selge, et mõistlikust ja tsiviliseeritud vestlusest ei tule neil puhkudel eriti midagi välja. Abi ei ole ka teise baari minekust – kahjuks kolmest kohast, kus Tartu linnas üldse tasub veel käia ja kus end saab koduselt tunda – on kõigis lauajalgpallilauad olemas ning kahes tehakse suisa turniiregi. Möirakarude vapper naiskond (jaa! naiskond! hoolimata sellest, et nii mõnigi õnnetu ohver paistab olevat üllatunud, kui saab teada, et nende rind ei olegi karvane) seni veel turniiridel osalenud pole, aga praegu käib alles ka treeningperiood ning varsti on plaan Tartu lauajalkaskenele siseneda võimsa avalöögiga (pun intended).

Pealkirjas esitatud küsimusele aga mul ega Birxil veel vastust pole. Praegu me üritame haigetest inimestest aru saada ning oleme rahul sellega, kui aeg-ajalt ka meil lastakse sõna sekka öelda (ehk mõni mäng teha). Kuid peagi, oo, peagi! Me veel leiame mooduse, et oma sõbrad sellest needusest veel tagasi tuua!

Pildil klassikalist diversiooni esitav Birx:

birx

Pildi autor: Piia (hetkel millegipärast ei mänginud)

Ja tänase postituse tervituslugu läheb samuti Piiale.

piia says: aga vähemalt pole spice girls
piia says: ma olin eile sunnitud ripiidi peal spice girlsi plaati kuulama
daki says: ai
daki says: hullult ai
piia says: onju

Ja kui kedagi huvitab, siis võrdluseks nende comeback-video.

Orange sky

Määratlemata Leave a reply

Kuula seda lugu, lihtsalt ilus:

Ma ootan, et maailm taas värviliseks muutuks, aga ta mitte ei taha. Ikka on hall, aknast voolab hall, isegi punased tulbid on pigem hallid. (Tulbid kinkisin endale ise. Ja juba oli natuke deja vu’d eelmisest kevadest. Õh.)

Ausalt öeldes ei suuda kirjutada. Aga ma ei tahtnud ka, et vingjahala oleks esimene, mida külastaja näeb.

Tahan oranži taevast.

24 arvudes

Määratlemata 13 Replies
  • kokku tulnud külalisi – 1
  • eel-sünnipäeval olnud külalisi – 3
  • saadud smse – 1 2 3 (kui sõimusmse mitte arvestada)
  • saadud kingitusi – 3 (neist vaieldamatult coolim öökapp Piia!)
  • joodud pisikesi põlevaid – ~10 (enamik selle pärast, et vt p 1)
  • tuju – keskmiselt sajaga miinustes
  • saadud lilli – 0
  • saadud e-kaarte – 0
  • saadud paljuõnne-ekirju -1
  • saadud paljuõnne-skräppe – 1 (hiinamaalt:)
  • saadud kaarte – 1 (vanaemalt) + 1 birxiga kahe peale piialt ja nadjalt & colt
  • käidud arsti juures – 2 (tegelikult mitterelevantne)
  • nähtud unes Justin Timberlake’i (halb suudleja!) – 1

paljuõnnemulle

zvd

foto autor: mcv

päev meedias

Määratlemata Leave a reply

Kuna keegi mind viimasel ajal blogipalliga ei loobi (parooli viga? või ei taheta mu nime mainida – nii mu enda hala kui muude põhjuste tõttu?), siis leiutan siin ise muudkui blogipalle, sest haigusleht muudkui kestab ja juhe hakkab vaikselt kokku jooksma (ja natuke ka hargnema, õnneks, nagu peabki).

Seekord esitan endale Postimehe meediakülgedel ilmuvad küsimused rubriigist “Minu meedia”.

Millist ajalehte loed?

Töö tõttu püüan jälgida kõiki Eesti päevalehti. Eriliselt naudin aga nädalavahetuselehtede lugemist – sellest on saanud pühapäevane meeldiv rituaal. Lemmikud on Ekspressi Areen, Postimehe A ja K. Vahepeal ostan ka Ekspressi, aga otsustan peamiselt lööbi põhjal – tegu on väga maffia-, kohtu- , äri- ja kinnisvarakeskse ajalehega; minu hingele pakub rõõmu rohkem muusika, kirjandus ja kunst, ja niisama pakub huvi meelelahutus ja pehme ajakirjandus.

Välismaa omadest Independenti, Timesi, NY Timesi, CNNi ja BBC-d. Või noh, kas need nüüd päris ajalehtede alla liigituvad…

Millist ajakirja loed?

Ma armastan ajakirju pööraselt ja kogun neid religioosse pühendumusega (ma ei tea, miks, ausalt). Stiil on üks lemmikuid, kodus käib ka Naised. Ning muidugi Oma Maitse, Good Food, ning kõik vähegi mõeldavad ajakirjade jõulu-erid (eriti Kodukiri, oo!). Cheese on pakkunud silmale ja meelele meeldivat.

Lemmiktelekanal?

ETV kultuuriks, infoks, analüüsiks. BBC Prime kvaliteethuumoriks, fabuloosseteks glamuurielamusteks, ideedeks. Fox Crime meelelahutuseks. Kõik Discovery kanalid pidevaks eneseharimiseks (vahepeal on tunne, nagu täidaks sealsed saated ajalooõpikutest jäänud lünki). Mezzo ja VH1 muusikaks, viimane ka klatšiks ja kõmuks. Aljazeera uudisteks.

Mis saadet maha ei maga?

Sellist saadet pole. Vanasti magasin maha “Tähelaeva” ja olin alati enda peale kuri. Nüüd enam ei kisu väga, kuigi hea saade on üldiselt. ETV vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõttu ja paraadi katsun mitte maha magada (ja laulan hümni kaasa). Eurovisioni ei maga üldiselt maha. ETV pealt vana-aastaõhtu legendaarset “Õhtusöök ühele” vaatan ka iga jumala kord ja naudin.

Lemmikraadio?

Vaieldamatult Tallinna raadio. Aga ka Klassikaraadio, Raadio 2.

Veebilehitseja avakülg?

Veebilehitseja on muidugi Firefox ja avaküljeks Google.

Millised vajalikud kodulehed on järjehoidjas?

Oi, neid on palju: Tvtorrents.com seriaalideks, erinevad sõnastikud, numrbiotsing, ilmakeskus.

Kas loed blogisid?

Valikuliselt. Olen oma blogimenüüd tugevasti harvendanud. Uusi ei jõuagi juurde avastada kahjuks.

kotisisust

Määratlemata 4 Replies

Ruudu kirjutas. Ja teate ju küll, et mulle meeldib aeg-ajalt oma käekotti revideerida (siia käiks viited varasemale, kui poleks puhas-leht-blog).

Ehk siis: ütle mulle, mis on su käekotis ja ma ütlen sulle, kes oled sina:

  • pulsikell
  • ID-kaart
  • paar kõrvarõngaid
  • paar juuksekamme (neid, mis juukseid kinni hoiavad, mitte neid, mis kammivad)
  • Kylie Minogue lõhn “Darling”
  • Dove’i hügieeniline huulepulk
  • uksekaart
  • veel kaks paari kõrvarõngaid
  • punane huulepulk
  • kahekroonine (“seemneks”)
  • juuksekumm
  • solaariumikreem
  • rahakott
  • punane Puhhi-pildiga kalendermärkmik
  • mustade kaantega väga peen märkmik, mille sisse on kirjutatud The Legendary Notebook Of Ducky
  • paneel
  • näokreem
  • Bristoli “Paralleelmeri”
  • must marker
  • leht Tšehhi hotellis mängitud tuhande arvepidamisega
  • Slovakkia hotelli parklakaart
  • autodokumendid
  • Nicorette’i nätsud
  • fotokas
  • 3in1 kohvi
  • Orbiti nätsud
  • terve hunnik sente ja münte
  • mõned AAA patareid
  • ripsmetušš
  • suur Fornarina plekkmärk
  • pakk pabertaskurätte
  • mängukaardid
  • Calvin Kleini “Eternity” lõhn
  • Visine silmatilgad
  • mõned tampoonid
  • leht Ibumax400
  • üks plaaster
  • üks (!) katkine (!) pastakas

Testidest

Määratlemata Leave a reply

Your Seduction Style: The Natural


You don’t really try to seduce people… it just seems to happen.
Fun loving and free spirited, you bring out the inner child in people.

You are spontaneous, sincere, and unpretentious – a hard combo to find!

People drop their guard around you, and find themselves falling fast.

What Is Your Seduction Style?

Minu päev AD 2007

Argielu Leave a reply

Ilmunud “vanas” blogis, nüüd siia kopeeritud.

Kui on argipäev, siis ärkan kella peale. Tavaliselt heliseb see kell 9, mille ma sujuvalt 9.30 peale lükkan. Harva juhtub, kui suudan päriselt kohe ärgata ja veel harvem juhtub, et jõuan ärgata nii vara, et minna hommikul näiteks ujuma.

Hommikud mulle teoorias meeldivad, aga mulle ei meeldi kella peale ärkamine. Ja mulle ei meeldi, kui pean kella pealt suutma funktsioneerima hakata. Ideaalis on mul aega ärkamiseks, ma saan isekeskis endaga teed juua, võileiba süüa ja eelmiste päevade lehti lugeda, sest muul ajal lehelugemiseks väga aega ei ole. Aga ideaali siin tegelikult pole, tuleb tõusta, kohe kööki startida, teha kiirelt paar võileiba (kui söömiseks aega ei jää, siis kaasa pakkida), pesta, riidesse toppida ja tööle kimada.

Kusjuures, hommikuti ma kohvi enam ei joo ja ajapuudusel vahepeal võtan vaid klaasi tomatimahla. Kuuma joogi jaoks pole aega. Töö juures võtan masinast pool tassi latte‹t lõuna paik, aga see on ka kõik. Mulle meeldis kohvi juua, kui ma sain seda teha tund aega – see oli siis, kui kodus töötasin. Aga hommikul kohvi valmis teha oleks raiskamine, see jääb seisma ja ma ei joo seda iial ära.

Tööle kõnnin ma paarkümmend minutit, olenevalt tempost. Aga ükskõik, mis kell ma stardin, õnnestub mul pea alati hiljaks jääda. Küll mingi minut-paar, aga siiski. Tööpäeva algus pole väga täpselt paika pandud, reegel on, et enne hommikust (10.45) koosolekut peaks ikka kohal olema. Ja eks ma ikka jõuan ka.

Mõnikord tuleb ette, et pean otse kodust startima objektile või minema mõnda poodi jälle mingit hinda või midagi taolist otsima. See mulle tegelikult väga ei meeldi, sest ma ei funktsioneeri hommikuti väga hästi. Ma ärkan tõeliselt alles töö juures ja alles siin saan ma otsustada, milline tuju mul on või milline päev tuleb. Sest kui seda vahetult peale kellahelinat küsida, ma karjuks ja kriiskaks, et kuidas üldse saab hea päev tulla, kui kõik on nii kehvasti ja magada ma ka iialgi ei saa. Kui olen ärganud korralikult, on asi enamasti märksa päikselisem. Sellepärast tuleb mind hommikuti heaga rahule jätta. Olen püüdnud seda kõigile oma lähedastele öelda, neid hoiatada. Mees vahepeal üritab siiski suhelda, aga õnneks meie ärkamisajad väga ei kattu.

Mulle meeldib minu tööpäeva alguse rutiin. Kui raha on, lähen alati alt kioskist läbi ja ostan suure pudeli Värskat. Ja olen teinud endale reegliks, et enne töö juurest ära ei lähe, kui vesi otsas. See õnnestub ilma probleemideta peaaegu alati – kontori sundventilatsioon paneb mu kurgu kuivama.

Mulle meeldib, kui ma ei pea ise hakkama kohe teksti täristama või telefonikõnedega allikaid pommitama. Mulle meeldib, et ma tulen, vahetan saapad ära oma punaste Vagabond-susside vastu, panen arvuti käima ja loen üle kirjad, vastan meilidele, panen paika päevaplaani, lõpetan mõne loo, kui vaja… Toon postkastist lehed, sirvin neid kohvi kõrvale suitsuruumis ja alles siis hakkan tööle.

Õnneks enamasti on mul aega häälestuda, sest tegelikult ei võta see kaua aega, tund-poolteist. Ülejäänud päev kulub rutiinsele: helistad, käid kohal, saad kokku, kirjutad, valid pilte… Ja õnneks on minu teemad ka sellised, et ma ei pea lugu ühe päevaga valmis saama, et on aega nokitseda ja teha. Vahepeal selle tõttu peab küll mitut asja paralleelselt nokitsema, aga olgu, see ei ole probleem.

Suitsupausid kuluvad tavaliselt Birxu või Sikiga telefoneerides. Varem sai ka mehega päevas kuus-seitse korda helistatud, aga nüüd õnneks pole vajadust ja kui ta on kodus, saab rääkida lauatelefoniga. Mulle üldse meeldib väga lauatelefoniga suhelda ja ma valan pidevalt nähtamatuid pisaraid, kui mõtlen, et peale mu õe ja ema pole mu sõpradel kellelgi lauatelefoni. Võiks olla, võiks olla, ma leian.

Lõunapaus meil paika pandud ei ole, seega ma tavaliselt lõunat ei söögi. Kui, siis kodust kaasa võetud hommikusöögi võileibu. Vahepeal ei suuda ma vastu panna ja toon endale alt kioskis beef jerky‹t, aga see on pigem erand. Ma pean oma himusid taltsutama, rahaliseltki juba on nukker, kui nii palju selle vinnutatud veiseliha peale läheb.

Kõige halvem määramata tööaja juures on see, et pole paika pandud tööpäeva lõpp. Ma ei saa kunagi öelda, et ma olen nüüd pool kuus õhtul kodus. Ma kunagi ei olegi. Sageli, nagu täna, pean ma hoopis õhtul mõnele üritusele minema. Õhtuti töötamist vihkan ma kõige rohkem. Ma ilmselt ei paneks seda pahaks, kui ma saaks selle võrra hommikut pikendada, aga ei saa – alati on juba hommikul muud asjad ees ja kui polegi, siis ega keegi kodus sul välja magada ei lase. Selleks peab ikka erandjuhus olema, näiteks mõni 2-3 paiku öösel lõppev asi. Aga väga kurnav on ka see, kui pool 9 algab üritus, kust sa ehk küll enne südaööd koju jõuad, aga terve päev on ikkagi rikutud: tööpäev on hakitud ja puhkeaega, ISEENDA aega polegi jäänud.

Aga kui läheb hästi ja mul on võimalus enne kaheksat koju jõuda, siis olen ma tavaliselt ikkagi nii väsinud, et sõpradega mõni õlu teha väljas nädala sees küll kuidagi välja ei mängi. Ma jõuan koju, silitan kohe uksel Miuksu, kelle tervitusrituaal on end koridoripõrandale pikali visata ja jalad taeva poole ajada. Siis vahetan riided, silitan Miuksu ja annan talle süüa ning vaatan, kas kapis midagi on, kui pole enne poest läbi viitsinud minna. Tavaliselt küll viitsin, sest süüa – eriti juurikaid – osta mulle meeldib.

Meil on üldiselt seatud nii, et mina teen süüa ja mees peseb nõud. Peaaegu alati mõtlen ma peale sööki vannimineku peale, aga jõuan seda ette võtta tavaliselt siiski kaks korda nädalas. Ma ei tea, mõne jaoks vähe, mõne jaoks palju. Ma ei leia, et tavaline kontorikeskkonnas töötav inimene peaks end iga päev tund aega pesema, kuid saan aru veeprotseduuride pigem lõõgastavast eesmärgist. Kuid sageli eelistan ma lõõgastuda parem voodis, kaisus, hea raamatu või lemmiksarja seltsis.

Kui ma üksi elasin, panin alati selle päeva sarja tõmbama, enne kui süüa hakkasin tegema. Et siis ühendada kasulik meeldivaga ning teleka ees süüa. Nüüd üritan ma end ikka harjutada köögilaua taga sööma, sest hetkel on kogu meie arvutimajandus lollakate internetimeeste pärast magamistoas ja voodis süüa mulle ei meeldi. Küll aga meeldib diivanil ning ma kardangi, et kui ükskord õnnestub tehnika kõik elutuppa majandada, hakkab vana kamm otsast peale. Aga ega sellest pole suurt midagi.

Ma ei vaata palju telekat, aga ma vaatan kindlaid asju. Eesti telekanalitelt vaatan CSId, mõne vana lemmiku kordusi, nüüd ka «Konte», sest ma seda tõmmata enam ei viitsi, kui koju kätte tuleb. Esmaspäev on mul Simpsonite ja Family Guy päev (ja BBC pealt My Family päev), teisipäev How I Met Your Motheri päev, kolmapäeval on House ja Gilmore Girls, neljapäeval Medium, reedel Scrubs ja Supernatural. Eks see muutub ka hooajati vastavalt sellele, kuidas väljamaa kanalid on otsustanud sarju toota ja eetrisse lasta.

Ja siis ongi juba kell öö. Vahepeal vaatan veel midagi põnevat Discoveryte või Exploreri pealt, kuid enamasti loen, joon klaasi veini ja tule kustutan siis, kui silmad enam lahti püsida ei suuda. Kahjuks suudavad nad suhteliselt kaua lahti püsida. Ja nii see tsükkel kulgeb… Muidugi mõtlen veel silmi kinni hoides tööle, peas kerivad lahti end juba tehtud ja veel tegemata lood. See on üks mu häirivamaid omadusi, ma arvan. Ma ei suuda end tööst välja lülitada ja väga sageli tuleb see mind ka unes kummitama.

Ma tahaks hirmsasti, et mul oleks aega ja viitsimist õhtuti midagi iseendale kirjutada, lõpetada kõiki neid kunagi alustatud asju. Aga tavaliselt ei suuda ma end õhtul enam arvuti taha sundida, kõik internetivestlused ja blogilugemised teen tavaliselt töö juures vabadel momentidel. Ja nädalavahetused kulgevad peagi ilmselt natuke inimlikumas rütmis, praegu on need olnud peamiselt Tartu päralt, kuid oma tervise huvides lihtsalt julmalt vähendan seal käimisi. Muidugi ei mõju see hästi ka rahakotile, sest sõit on kallis. Aga sealsed inimesed on veel kallimad, nii et igatpidi on kahe linna vahel elamine väsitav. Kasvõi vaimselt kahe linna vahel elamine.

*Mulle hästi meeldib Ekspressi rubriik «Minu päev» ja ma olen pikemat aega mõelnud midagi sellelaadset kirjutada.