Tag Archives: random

suddenly: pregnancy

hoomamatu 8 Replies

Viimase paari nädala jooksul olen ma ühtäkki rasedaks jäänud. Mul on tunne, et ma peaks selle kohta demotivational posteri tegema… oot, hetk, teengi…

Esiteks on mul tekkinud üleöö TOHUTU kõht. Muuhulgas avastasin esimesed õrnad venitusarmid, mis mind ei üllatanud per se, sest mu puusad on ammu tunnistust andnud sellest, kui vastuvõtlik ma venitusarmidele olen, küll aga üllatas mind, et nad praegu tekkisid. No okei, kõht on suur, aga mitte nüüd nii hullult suur!

Sümfüüsivalu on muutunud igapäevaseks, nii et praegu on olukord selline, kus ma hindan oma mugavusastet selle järgi, kui vähe valutab (as opposed to ei valuta üldse). Eilne Tartu-tripp oli ikka ILGE BITCH, eriti tagasitee, kui minu kõrval istus seebi järele lõhnav noormees, kes ontlikult, käed põlvedel ja selg sirgu, terve tee ühes asendis istus. VÕIMALIKULT MINU LÄHEDAL. Ma juba mõtlesin, et peaks talle mainima, et bussiistmeid saab ka külgsuunas liigutada, sest mul oli tõesti väga vähe ruumi ja paigalolek oli piin, aga kuna ma olen külgsuunas liigutamist ainult telekast näinud ja pole üldse kindel, et see actually töötab, siis ei öelnud ma midagi, ägisesin ja ohkasin passiivagressiivselt ja otsisin iga veerand tunni tagant uut ja mugavat asendit.

(Ma tahan autot. MA TAHAN AUTOT!)

Niisiis andsin alla ja leppisin faktiga, et ma vist tõesti olen rase ja ostsin bandaaži. Muud suurt vahet pole veel märganud, ainult kõndides on natuke mugavam, sest selle järsku rasedaks jäämisega avastasin ootamatult, et mu kõht TAARUB liikudes. See on üsna eba tunne ja bandaaž ei lase vähemalt sel nii vabalt nelja tuule poole kõikuda.

Õnneks on viimane töönädal ja kui veebruaris poleks nii palju Tartu vahet (bussiga) sõitmisi, siis ma võiks üsna rahulolev olla. Aga mind ette juba hirmutab see, kui palju aega pean ma bussis veetma, nii et ma katsun need mõtted endast kaugel hoida.

Jajah, kõige selle juures tean ma väga hästi, et “see pole veel midagi” ja “oota veel kaks kuud”. Ma tänan väga, ma mõistan, et läheb veel hullemaks, aga ega see perspektiiv kuidagi ju mu PRAEGUST olukorda ei leevenda. It’s not like ma saan hüpata tulevikku, korra tunda, mis tunne on olla 9 kuud rase ja siis tagasi hüpata, et seda praegust aega kuidagi paremini hinnata või.

Aga muidu on kõik hästi. Käisin arsti juures, süda lööb nagu peab, kaalu on nüüd visanud kõvasti (pole ime, et järsku nii raskeks läks, kui kuuga neli kilo tuli või nii – mis ühtlasi tähendab, et ma keelan rohkem kaalu juurde tulla. Keelan, you hear me!?), proovid on kõik ideaalsed ja nii me sõuame. Kusjuures, kõige selle hädaldamise juures ei taha ma üldse, et ta sealt väga kiiresti välja tuleks. Oh, muidugi tahaks juba näha, kas ta on minu, Abikaasa või lehma lellepoja nägu ja mis värvi ta juuksed on, aga üldiselt mulle meeldib väga, et ta mu kõhus elab. Rääkisime arstiga eile, KUI lühikest aega saavad naised tegelikult oma elus rasedad olla ja kuidas seda aega peaks nautima. Noh, see on vastandlikke mõtteid tekitav seisukoht, aga ma tegelikult isegi mõistan seda. See on ikka sitaks eriline tunne, kui keegi sul kõhus elab. Sürreaalne ja tuletab meelde kõiki “Alieni” filme, aga ikkagi väga lahe.

Päeva küsimuseks on seekord mitte eilne küsimus, et kui on mupo ja kapo, miks pole lipo, vaid hoopis sarjast “Tallinna veidrusi”. Mis komme see on teha KOLM samanimelist bussipeatust (vt Kolde pst, Hotell “Tallinn”)? Kusjuures, eriti sürr on see, et kõigis kolmes peatuvad erinevad numbrid ja kõik on eri suundades. Oleks ju loogiline, et on kaks peatust: üks ühel pool teed, teine teisel pool. Ühega saab ühes suunas, teisega teises suunas. Aga Tallinn on ikka hämmastav. (Ja segadusseajav ja ebapraktiline.) Kui raske on panna ERINEVAD nimed bussipeatustele? Mis pealegi asuvad teineteisest nii kilomeetri kauguses?

elulisi küsimusi

hoomamatu 18 Replies

Privaatsusteema viis mind mõttele. Kuna ma viisin oma arvuti parandusse, siis hakkasin ma arutlema, kas IT-poistel on lubatud minu dokumentides sorida? Dokumentides, mis ei puutu konkreetsesse veasse? Ja kui neil pole lubatud seal sorida, siis kui suur on tõenäosus, et nad seda ikka teevad? Oleksin seda küsinud juba Euronicsi leti taga, aga siis mõtlesin, et kui ma ise sellele tähelepanu tõmban, et ma ei taha, et keegi mu dokumentides sorib, siis kindlasti hakatakse sorima. Kui mul peaks õnne olema ja oma asjad tagasi saan, siis tõmban ikka mingi krüpteerimisprogrammi või värgi, millega saab kaustadele passworde panna. Oma viga, et seda senini teinud pole…

Ja siis veel mõtlesin, kui eile nukralt Larssoni Millenniumi-saaga kolmanda raamatu sulgesin, et mis imelik amet see “toimetuse sekretär” seal Rootsis küll on? Ma kahtlen, et see on selline sekretär, kes minu teadmistel Eesti toimetustes on, tuntud ka nime all “juhatuse assistent”. Tema ülesandeks on siis kõiksugune juhatuse poolt delegeeritud töö ja toimetusega puutub ta kokku olmeasjades – diktofonid, kaustikud, patareid jne. Mulle tundub, et “toimetuse sekretäri” Eesti vaste võiks olla ehk “tegevtoimetaja”? Ja huvitav, millest see sama ameti (kui on sama) erinev nimetamine? Miks seal on sekretär ja meil toimetaja?

Eluliste küsimuste hulka kuulub veel see, miks täna jäi üks tramm nr 2 vahelt ära ja selle asemel läks järjest kolm nr 1 trammi. Kuna ma olen ilge bitch ja vinguja, siis ma saatsin Trammikoondisesse järelpäriva kirja, et kui tihti nad muidu üldse plaanivad veel selliseid asju ette võtta ja kas ma peaks alati kodust välja minnes arvestama, et pean kahe minuti asemel viisteist ootama – mis on päris suur vahe, kui plaanida aja peale minekut. Ega mind muidu see väga ei häirikski, sest õnneks käivad trammid suht tihedalt, nii et isegi üks vahelt ära jäänud tramm ei sega suurt, aga kui ma oleksin end Tartu bussile sättinud, siis oleksin hiljaks jäänud… (Natuke hiljem: sain kiirelt ja operatiivselt Trammikoondisest vastuse, et oli toimunud kokkupõrge autoga ja liiklus seisis mõlemal suunal pool tundi. Selge ja mõistetav. Põhjust, miks ma ei sõitnud 1-ga ja ümber ei istunud, võib vaadata kommentaaridest. Küsimus oli pigem põhimõtteline – kui sageli juhtub seda, et mõni tramm jääb vahelt ära?! Selgub, et eriolukordades juhtub. Selleks ei saa valmis olla, aga hea teada, et see polnud mingi muu error.)

mina olengi ideaalne naine

hoomamatu 11 Replies

Kroku juhtis tähelepanu suurepärasele uurimusele, mis on reastanud ideaalse naise omadused. Võtkem need siis ette ja vaadakem, kui ideaalilähedane ma olen.

  • Armastab magusat – no magusat pole ma kunagi armastanud, aga! Millegipärast on mind viimasel ajal tabanud tõeline magusa- ja küpsetushullus, et ise ka imestan. Ju ma siis hakkan ideaalseks muutma.
  • prinkis rindadega – hmpfh. Alati võiks olla ju parem, aga gravitatsiooni vastu ei saa. Ning kunagi on hüüatatud: “Issake, sul on keskkoolitüdruku rinnad ju!” Mis oli creepy, aga meelitav.
  • väikese ilusa tagumikuga – selles osas feilin ma sajaga. Mu tagumik polnud ilus isegi mitte siis, kui ma ise väike olin ja mõnikend kilo vähem kaalusin.
  • pikkade juustega – ma olen elus olnud paar korda lühikeste juustega (ehk kõrvadeni-õlgadeni) ja mulle see ei istu. Ma pean saama juukseid patsi panna. Samas olen ma ähvardanud pixie cuti kasuks otsustada, kui mul pärast sünnitust peaks juuksed välja kukkuma. Aga olen kindel, et kasvatan sellegi välja ja minu soenguks jääb siiski poolpikk.
  • armastab veini – väga armastan. VÄGA. Millegipärast ei arva mu oma mees, et selles midagi ägedat oleks, ideaalist on asi tema jaoks kaugel.
  • ei karda meikimata välja minna – iga päev käin meikimata.
  • mehest lühem – enamasti olengi meestest lühem. Lühikeste inimeste võlud.
  • sportlik – sport mulle meeldib, kehakuju ainult sageli ei saa aru sellest ja ei tule mu ponnistustega kaasa.
  • sale ja trimmis – feilin jälle täiega.
  • hea autojuht – ülbitsemata võin öelda, et olen üsna hea ja hoolas autojuht. Silmamõõt veab küll teinekord parkimisel alt, aga all-in-all olen üsna tubli. Liikluseeskirjad on mu pet peeve, ma ei suuda ära oodata, kui uus LE välja antakse, et seda tudeerida saaks.
  • hoolib üle kõige perekonnast ja lastest – kui keegi on minu perekonnas, siis ma armastan neid lõputult ja olen nende nimel valmis minema läbi tule ja vee. Kodu ja kodutunne, pere ja perekond on mulle väga olulised ja see, et ma olen sunnitud oma perest kaugel elama, viib mind stressi.
  • naudib head tugevat einet – alati. Kahjuks lähevad meie maitsed lahku, kuna mu mehele meeldib (mu meelest igav) eesti toit, mulle aga kõiksugused eksperimendid ja põnevad maitsed. Ja vürts!
  • vaatab hea meelega pubis või telerist jalgpalli – jälle pean tunnistama, et millegipärast on mu abikaasa täiesti spordikauge inimene (st teeb, aga ei vaata) ja tema jaoks on see kaugel ideaalsest, et ma jalkahull olen.
  • teab oma piire, mis puudutab alkoholi – tean oma piire väga hästi. Olen elus ühe korra täis peaga oksendanud ja see oli siis, kui ma olin 15. Mälukaid pole ka ette tulnud.
  • jälgib kaalu – alati jälgin, enamasti küll kaugelt ja umbusuga.
  • kõrge seksisooviga – bahahahaa!
  • kõrgharidusega – ma ise unistan ikka magistrist küll…
  • töötab – mhmh, mulle meeldib väga kirjutada (kui seda saab tööks pidada), aga tööl KÄIA mulle alati ei meeldi, sest mulle meeldib magada.
  • teenib mehest rohkem – praegu teenime vist üsna võrdselt, aga eelmisest mehest ma teenisin rohkem.
  • innustab meest sõpradega välja minema – aga ta, raisk, ei lähe ju! Ma käin talle viimased kuud juba pinda, et mis mõttes ta väljas joomas ei käi, ta üldse ei saa aru, et varsti enam ei saa ju!
  • teeb nalja ja naerab palju – naerda mulle meeldib väga.
  • tunneb end mugavalt igas riietuses – tunnen end mugavalt tank topides ehk maikades ja mugavates pükstes ehk pidžaamades või dressides. Nii et mitte sugugi igas riietuses ei tunne end hästi, eriti praegu.
  • suudab end valmis panna kümne minutiga – nullist sajani, kusjuures, st et saapad ja mantli saan ka selle ajaga jalga-selga.
  • teeb hea meelega kodus süüa – see on selline värk, et väga halb on teha süüa inimesele, kellele su toidud ei meeldi. Igavaid tavatoite ma teha ei viitsi ja sinna see kokkamisrõõm kaobki…
  • meeldib mehe sõpradele – seda peab mehe sõpradelt küsima.
  • talle meeldivad mehe sõbrad – meeldivad. Eriti meeldib mulle see sõber, keda me Twilightiks kutsume ja keda ma IRL olen ainult kaks korda põgusalt näinud…
  • oskab rahaga mõistlikult ümber käia – bahahahaa!

Kui ideaalne oled sina?

Uus kassahitt “Hädaorg” – kinodes jaanuaris 2011

hoomamatu 7 Replies

Ma vist ei tohiks üldse enam vinguda. Mitte iialgi. Sest niipea, kui ma suu lahti teen ja kurdan, et kõik on pahasti, siis läheb kohe veel halvemini.

Kõigepealt olen üritanud end (hilinenult) kurssi viia igasuguste seadustega, mis puudutavad sünnitushüvitist ja emapalka. Selgus, et jään vist sünnitushüvitisest ilma, sest selleks peab olema kolmekuuline tööleping, aga mul ju ainult kahekuuline, sest ma tulin ju ajutiselt asendajaks ja oli ju teada, et ma lähen veebruaris dekreeti. Seda väikest pisiasja polnud muidugi Haigekassa vastaval lehel kirjas (3kuulise juttu), leidsin vihje sellele guugeldades, kui otsisin tegelikult hoopis midagi muud – et mis õigused on mul sissetulekutele sünnitus- ja vanemapuhkuse ajal. (Hiljem: tuli välja, et see 3kuulise jutt käis võlaõigusliku lepingu kohta ja minuga on kõik korras, jee!) Vastust muidugi ei leidnud, ka Riigiteataja, mida ma muidu ikka armastan, oli selle koha pealt õige napisõnaline. (Nii et kui keegi oskab mulle lühidalt ära seletada, mis sissetulekud – kui üldse – võivad olla, siis kommentaarid on avatud!)

Mõte sellest, et 35 000 krooni jääb lihtsalt saamata ühe kuupäevalise ebasobivuse pärast ajab mind nutma.

Aga ma ei nutnud. Oigasin ainult ja sain vihaseks. Ja siis läksin arvutiga restardile ja kööga! Ei võta enam pilti ette, teatab et on error 0x000000e ja et ime muna. Soovitab veel sisestada Windowsi plaat, et recovery teha. No ma sisestaks hea meelega kasvõi mitu plaati, KUI MUL OLEKS CD-LUGEJA!

Parandusest öeldi, et põhimõtteliselt on kaks varianti, kas on kõvaketas pekkis või OS. Ühel juhul jään kõigest ilma, teisel juhul pean kõvasti maksma (aga porno jääb alles!). Ja kaks nädalat kuni kuu aega on siis jälle arvutivaba elu, sest järgmine nädal on ju viimane töönädal.

Siis ma ka veel ei nutnud. Läksin pahuralt voodisse, kui olin guugeldanud shit out of error 0x000000e ja jõudnud järeldusele, et selle probleemi lahendamine käib kaugelt üle minu blondi pea (kuigi ma olen kindel, et eelmise errori parandamine on üldse põhjus, miks mul see error praegu ette lõi ja see on nõme, välised kõvakettad on nõmedad!).

Nutsin siis, kui õde helistas ja küsis, et kuidas läheb ja ainus, mis ma suutsin öelda, oli “Sitasti!”. Kõõksusin ja kurtsin, et kõik on nõme ja paha ja maailm on minu vastu ja keegi niikuinii ei tule jälle mu sünnipäevale ja miks ma kellelegi tähtis ei ole ja ma ei jaksa enam voodistki tõusta, sest nii valus on ja miks keegi must aru ei saa, et mul on valus ja paha ja raske ja miks kõik mult nõuavad, et mul poleks valus ja paha ja raske ja ja ja

Totaalne emo, ühesõnaga.

Nüüd ma ravin oma emo suure tööga ja Haigekassasse pahaste kirjade kirjutamisega (teades, et sellest muidugi abi ei ole), ja kavatsen niipea, kui nädalavahetus tuleb, küpsetada sada kooki ja minna teki alla peitu. Päh.

viimase aja lugemisvarast

hoomamatu 10 Replies

Ma olen viimasel ajal väga palju lugenud. Kuna ma võtsin kätte ja hakkasin läbiloetud raamatuid üles märkima, siis näen ma eriti selgelt, kuidas ma neid viimase paari kuu jooksul neelanud olen. Isegi mind ennast üllatab natuke, et Stieg Larssoni telliskivi on minu jaoks kahe-õhtu-raamat. (Kirja panen ma oma raamatuid siis siia lehele, kui keegi juhuslikult on märganud:)

Ma annan endale aru, et see on suuresti eskapism ning suuresti “ette” lugemine, sest jumal teab, millal mul jälle lugemiseks sel määral mahti jääb. Seega ei tunne ma mingeid süümepiinu ja vaatan vaid imestavalt otsa sellele, kes julgeb mulle ette heita, et ma nii palju aega raamatutele pühendan (kui selline inimene peaks leiduma). Ma tunnen sellest naudingut ja ainus hirm on, et raamatud saavad varsti otsa, tööraamatukogu enam kasutada ei saa ning kere valutab liiga palju, et end mõnda raamatukokku vedada. Jätkuvalt mõtlen e-lugeri soetamise peale ja aina tõsisemalt.

Samasugust naudingut lugemisest tundsin ma viimati vist lapsena, kui suvevaheaegu eelistasin vanaema diivanil veeta, tuhnides vanades raamatutes. Või õigemini, tunne on sarnane: et ma peaks justkui tundma süümekaid, aga ma ei tunne (“Väljas on nii ilus suvi, mine ometi õue mängima!” vs “Sa oled perenaine, miks meil ei ole soe söök laual ja vannitoapõrand pestud?”). Ja ma loen ja loen ja loen ja muutun aina kurvemaks, kui raamat taas läbi saab.

Muidugi satub ka halbu raamatuid sekka. Üks sellistest, mida kohe soovitada ei julgeks, on noormees nimega Egert Anslani debüütromaan “407 karaati” (kuigi raamatu kaanel öeldakse, et tema debüütromaan alles ilmub, siis on mul seda raske uskuda, kui ma debüütromaani juba käes hoian. Poteito-potaato?). Tähendab, see on täitsa okei, aga ma ei tea, kas see õigustab endale kulutatud aega. Teos on telliskivi, ilmselgelt on autor püüdnud ja natuke üle pingutanud. Mõned liinid on tarbetud ja ei vii kuhugi, mõned “psühholoogilised” sisevaated käivad ilmselgelt üle tema pea. Vahepeal kehtib ütlus less is more ja selle raamatu puhul küll. (Pikem arvustus peaks ilmuma lähiajal Naistes.)

Ja siis üks üllataja – Chelsea Handler “Minu lustlik elu”, groteskse alapealkirjaga “Vaba hing, sex ja linn” (minu esiletõste). No päriselt. Kesiganes leidis endas jultumust panna EESTIKEELSE raamatu kaanele sõna “sex”, peaks end kõvasti näkku lööma. Kas see inimene arvas, et potentsiaalne lugeja äkki ei tunne ära sõna “seks”? Või siis tahtis ta äärmiselt ebaõnnestunult püüda “Seksi ja linna” vaatajaid? Igal juhul, ma pole vist eales lugenud raamatut, mille pakend oleks nii eemaletõukav, aga sisu üllatavalt hea.  Päriselt, ma poleks sellele pikemat mõtetki pühendanud, kui ma poleks juhuslikult seda lahti teinud ja paari lõiku lugedes aru saanud, et tibi on äge! Alkohol, mehed, eneseiroonia – äge noh. Ta on äge ja kirjutab ägedalt. Kuigi palju ägedam on ilmselt originaalkeeles lugeda. No kuulge, igal juhul annab ju palju parema pildi pealkiri “My Horizontal Life: A Collection of One-Night Stands” kui eestikeelne variant. Ja pealegi on tšikk kirjutanud raamatu “Are You There, Vodka? It’s Me, Chelsea”. Nii et ühesõnaga värskendav tuuleiil kõikide rasedaraamatute vahele. (Pikem arvustus peaks ilmuma samuti lähiajal Naistes.)

Ja praegu olen kaevunud Stieg Larssonisse. “Lohetätoveeringuga tüdruk” sai läbi, täna kohe ka “Tüdruk, kes mängis tulega”. Mulle meeldib Larssoni stiil. Ta on muhe, tabav ja väga edukalt järgib reeglit less is more. Ka julmi ja rõvedaid stseene kirjeldab ta kohati närviajava rahulikkuse ja emotsioonituseta ja see just ongi ta tugevus. Nagu Hargla kuskil ütles – lugejale pole vaja selgitada, mitu torni kindlusel on või mis värvi lipud neis lehvivad, piisab, kui ütled “kindlus” ja lugeja loob juba ise sellest endale pildi. Ometi on ta raamat paras tellis ning mitte selle tõttu, et autor oleks liialt oma häält armastama hakanud. Mulle tundub, et see ongi põhjamaalik kriminaalromaan – põhjalik, oma rütmiga ja isegi natuke aeglane, emotsionaalselt justkui distantseeritud. Lugesin ühest arvustusest, et “Lohetätoveering” kippus venima – kui süüdlased olid juba kolmveerandi peal teada, siis miks edasi jahvatada… Aga minu jaoks oligi see lõpu “venivus” tõeline komm! See, kuidas sõlmiti kokku kõik raamatu jooksul tekkinud otsad, kuidas leidis lahenduse “algne” probleem, see oli mõnus! Ja muidugi tuletas see raamat meelde, mis tegelikult peaks olema ajakirjanduse eesmärk…

Nii, nüüd tuleb ainult hea raamatukogu leida, et raamatutevool ei lõppeks…

kuidas saada inimeseks

hoomamatu 4 Replies

Ühesõnaga, reedel, kui ma olin täiesti surnud töönädalast, pidevast valutamisest ja igapäevasest projektist “Lehm libedal jääl (kes veab kilomeetrite kauguselt süüa koju)”, otsustasin ma, et ma pean tegema endale restardi ja saama inimeseks.

Kõigepealt proovisime me tähistada pulmatähtpäeva, käisime kinos “Kuninga kõnet” vaatamas ja hiljem Olematus Rüütlis söömas. Viimane oli väike pettumust, ootasin apteeker Melchiori vaimus keskaegset hõngu (ikkagi Toompea! Ikkagi see koht, kus see rüütel tapeti!), sain sünnipäeva tähistavad vene baabad ja jazzi-versiooni tuntud süldilugudest. Aga oli okei. Film oli muidugi überäge, Colin Firth on ületamatu ja noh, ajalugu, eks, see ajab mind siin viimastel päevadel niikuinii pöördesse kohe*. Imestama pani see, et kino oli rahvast TÄIS. Kas see on mingi Tallinna eripära või siis olen ma käinud koguaeg kinos valel ajal, aga ma pole vist kunagi näinud saali, mis on 80% täis.

Laupäeval proovisin päris-restarti ehk siis tunnistasin endale ausalt, et mul ON VAJA sõbrannatamist ja mojitosid olen ma niikuinii pool aastat igatsenud, rääkimata heast restos-käigust**. Niisiis tuletasin Nirtile meelde tema jumalast antud kohust rasedate õnnetute naistega tegeleda ja me päevavarastasime mitu head tundi, õgides head pastat ja juues mojitosid. Ja lõpuks käisime veel romantilist komöödiat (“Love and other drugs”) ka vaatamas. No mis saaks olla parem, eks. Siis ma jõudsingi järeldusele, et inimeseks saamiseks on tingimata vaja sõbrannatamist ja päevavargust ja ma kavatsen edaspidi neid restarte veelgi teha.

Ahjaa, kogu see aeg käis mul kodus arvuti ja üritas tõsta mõndasadat gigabaiti staffi ühe kõvaketta pealt teisele (uuele! minu omale! ise ostsin!) ja pärast seda, kui ma olin guugeldanud the shit out of error 0x8007045D ja teinud kõike, mida oskasin ja ka seda, mida ei osanud, andsin ma alla ja otsustasin, et pekki. Kodust on vaja pagenduda, sest siin on jälle remondi-, also known as sõjatanner ja nii läksin ma kolmandat korda sel nädalavahetusel kinno ja vaatasin filmi nimega “Tron: Legacy”. Jõudsin järeldusele, et kui ma surivoodil üldse midagi kahetsen, siis ei ole seda mitte kõik need üheöösuhted, korrad kui ma olen püüdnud alkoholi alistada või sekundid, mis on raisatud nime “Nõia-Ints” pealkirjadest lugemisele, vaid just need kaks tundi, mida ma selle filmi peale raiskasin, on põhjus, miks ma surivoodil nutan. No vähemalt oli see visuaalselt… okei, aga süžee ja kõik muu sakkis nii hullult äässi, et ma isegi ei suutnud pahandada nende kümnete inimeste peale, kes filmi ajal edasi-tagasi käisid, sest kui ma oleks viitsinud oma valutava kere püsti ajada, oleks ma vist kah käinud vahepeal koridoris aega surnuks löömas.

Enihuu. Tänu sellele, et tänane päev on olnud nii übernõme, siis on kadunud kõik see positiivsuslaks, mis ma eilsest sain ja ma lähen uude nädalasse, hambad risti ja palved huulil, et saaks juba rutem puhkusele ära, sest mul on tunne, et ma lähen vaikselt hulluks. Tahaks, et juhtuks midagi head ja kohe praegu!

/vasakule puhisedes ära/

//lootes, et peagi saab see sõda siin kodus läbi ja ma saan kuhugi pikali heita ja raamatut rahus lugeda//

///also known as wishful thinking///

—

*Ajaloolasest ema arvas, et minust võib veel asja saada, kui ma guugeldades leitud teadmisi vitaalivendadest presenteerisin; mina arvan, et minust võib lihtsalt hea guugeldaja saada.

**Hea restos-käik: hõlmab huvitavaid toite, soovitavalt Itaalia päritolu. Igal juhul ei kvalifitseeru heaks restos-käiguks need korrad, kui pearoogade hulgas on valida pippuripiffi ja klassikalise seaprae vahel.

asjad, millest ma Tallinnas aru ei saa

hoomamatu 25 Replies
  • Kioskid. Ma ei saa aru Tallinna kioskitest. Tartus on kioskid, mis on funktsionaalsed – sealt saab krõpsu, limpsi, talongi ja ristsõnu. Suitsu kah. Ja peale on kirjutatud R-Kiosk. Lihtne, selge, konkreetne. Pole küsimustki, kaua nad näiteks avatud on, sest R-Kioskid on vist kõik sama kaua avatud. Aga Tallinna kioskid… appi! Alguses ma arvasin, et see on mingi üks anomaalia-kiosk, millest ma mööda juhtusin sõitma, aga siis ma sain aru, et igas tähtsamas bussi-, trammi- või trollipeatuses on üks selline. Seal müüakse MÜSTILISI asju. Näiteks kaisuloomi. No jumal hoidku, MILLINE INIMENE ostab kioskist kaisuloomi?! Ja siis müüakse seal veel igast kummalisi sädelevaid ja säravaid asju, küünlaid, juhtmeid, susse, säraküünlaid ja nii edasi. Müstika. Müüjad räägivad eranditult vene keeles ja enamasti näitavad arvet väikese kalkulaatori pealt, kui ma vene keelest aru ei saa. Ahjaa, ja nende aknad on täis erinevaid silte ja kleepse. Näiteks on ühe kioski aknal ajalehest välja lõigatud (peal?)kiri “РЕФЕРЕНТ”. Mis see peaks tähendama, ma ei tea.
  • Linnud. Mu maja vastas on park (ja see pole see kalmistupark, eks, tehkem see kohe selgeks. Seal pole mänguväljakut, seal on vaid paar suurt kivi.) ja igal hommikul, kui ma kohvivett ootan, vaatan ma aknast välja. Vaatan ka igal õhtul, sest ma olen harjunud aknast välja vaatama. Ja tükk aega ei saanud ma aru, mis on täpselt valesti. Peaks ju olema ideaalne, et mul on akna taga (teoorias) rohelus. Ning ühel hetkel ma taipasin – siin pole ÜHTEGI lindu. No kurat ja perse, see ajab lihtsalt vanduma. No kuidas nii saab, et pole linde?! Iga inimene, kes on Tartus elanud, saab aru, mida ma silmas pean, kui ma räägin lindudest. Tartus on linnud igal pool, eriti on nad sellistes kohtades nagu pargid. Ja selles on alati olnud minu jaoks midagi fantastiliselt müstilist, kuidas nad õhtuti kogunevad, siis kisades lendu tõusevad… Ma igatsen linde!
  • Taksod. Proovisime tellida reede õhtul kell pool 7 taksot siia maailma lõppu, et Raekoja platsi abikaasa saaks. Helistasime läbi üheksa taksofirmat ja tulemuseks null. Pidime ikka oma sõitvale risule hääled sisse ajama ja ma viskasin poisid linna ära, sest oli kiire ja puha. No aga palun öelge mulle, MIKS ei ole võimalik reede õhtul, veel täiesti normaalsel kellaajal, saada taksot? Minu kahtlus on, et mitte keegi ei viitsi siia pärapõrgusse sõita. Aga muidu on mul alati Tallinnas taksodega jamasid olnud, no ei ole võimalik siin linnas taksot saada. Müstiline. Peaks vist paar taksojuhti ära kodustama, aga ka see on praegu raskendatud, sest taksojuhtide kodustamine tuleb kõige paremini välja siis, kui saab alkoholiga sõbrustada. Oh alkohol, kuidas ma igatsen sind!

Aga eile nägin ma oravat. Nii et kõik polegi päris lootusetu, eks. Ja täna käisin ma esimest korda rasedate joogas ja ma tunnen, et äkki see on koht, kus ma ei tunne ennast varsti enam võõrana. Sest ma tunnen end siin kõikjal võõrana. Isegi bussis ma istun ja tajun, kui out of place ma olen.

Muudest mõtetest teine kord. Ma proovin koguda positiivsust.

mul on päriselt pealkirjaprobleem

hoomamatu 5 Replies

Kõigepealt tänase päeva (ja võimalik, et nädala) kõige ägedam pilt:

Pikalt oodatud comic relief tänase päeva lõppu. Ma kohe NAERSIN. Ja iga kord, kui ma seda kutsi uuesti vaatan, siis hakkan ma jälle naerma.

Tegelikult ma tahtsin kirjutada tööteema jätkuks veel seda, et mu lemmiktänav Tallinnas on alati olnud Maakri tänav. Kui ma Kaupmehes veel elasin, sai sealt päris sageli käidud ja ma nautisin iga korda (isegi neid väga tuuliseid). See on mõnus, kuidas seal kohtuvad uus ja vana, pisikesed miniatuursed majad kõrgete hoonete kõrval ja vahel. Nii nummi, nii kompaktne, selline tunne, nagu oleks astunud nukumajja. Ja kuigi ma olen ühe korra elus seal tänaval asuvas asutuses põgusalt töötanud, töötan ma seekord sel tänaval PÄRISELT ehk saan iga päev mööda seda tööle ja koju käia ja see on hullult mõnus. Isegi, kui tuul tahab aluspüksid jalast viia, aga samas on Tallinna tuul alati selline olnud, nõuab…

jäin jälle pilti vaatama ja hirnuma, sry…

…nõuab harjumist. Kogemus on näidanud, et Tallinna tuulega harjub nibin-nabin kuue kuuga. Mõned ei harju muidugi kunagi.

Ostsime eile põrandalambi, panin kokku ära ja siis jäi üks tükk üle. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga on. Ideid, mille jaoks see jupp olla võiks?

propeller*

hoomamatu 3 Replies

Lõpuks on meil:

  • elutoakardinad
  • elutoas põrandalamp

Uskumatu. Kuigi seda, et ükskord saab sellest kastist kodu, ei usu ma enne kui see juhtub.

/

Ma loen ühe pornostaari blogi ja iga kord imestan. Tähendab, muidugi tuleb pornostaari blogi lugemisel ettevaatlik olla, sest see pole SFW mingil juhul, aga vahepeal ma unustan selle ära ja klõpsan lingile, kui see riideris päeval ette tuleb ja siis hakkab kiirelt piinlik… Aga see selleks.

Tähendab, loen siis ühe pornostaari blogi ja iga kord üllatab see mind. Mind üllatab see, kui lihtne võib mõne inimese elu olla – ta kirjutab keppimisest ja toidust. KÕIK. Mulle jääb mulje, et sellest ta päevad koosnevadki: ärkab, sööb, kepib, sööb, kepib, toimetab (kepi)videoid, sööb, magab. Noh, mis seal imestada, eks. Kui asendada selles loetelus sõna “kepib” sõnaga “töötab”, siis saamegi “tavainimese” päevaplaani, on ju nii. Ehk siis nii ju ongi ja kui tahta oma elu üle vinguda, siis on ju täitsa oma süü, et me oleme oma tööks ja elukutseks valinud millegi, mille sinna ritta panemisel me nii suurt rahuldust ei tunne (kui ilmselgelt see pornostaar tunneb).

Mind üllatab tema (ja ta blogi) juures üks asi veel, aga sellest ma ei viitsi rääkida:) Ma lihtsalt arvasin, et ta on hoopis teistsugune…

Ühesõnaga, mulle tundub, et sellest saab isegi mingi elufilosoofia vormida. Et kui sa isegi tahad, et saaksid öelda, et su päevatöö on midagi meeldivat, siis tegutse selles suunas. Probleem tekib siis, kui sa ei oska ettegi kujutada, mis see olla võiks, mida sa teha tahad. Ja sellele mõtlen ma neil päevil päris sageli, et mis must saab. Pärast emapuhkust pole mul kohta, kuhu tagasi minna ja ma ei tea ikka veel, kas igapäevaajakirjandus on see, mida ma teha tahan. Ma kaldun (taas) arvama, et siiski ei ole. Ma tahaks küll kirjutada lugusid ja toimetada, aga ma tahaks seda teha võimalikult stressivabalt, soovitavalt kodust ja oma ajagraafiku järgi. St ma aktsepteerin tähtaegu, selles ei ole küsimus, aga kellast kellani asjad on minu jaoks stressitekitavad. Ja SAMAS, pange nüüd tähele, meeldib mulle siiski mingi rutiin, ma ei taha töötada nädalavahetustel või õhtuti, nii et TEGELIKULT aktsepteerin ma täiesti kehtivaid “tööaja kellaaegu”, lihtsalt mulle hakkab südamest vastu kella peale ärkamine.

Aga miski ütleb mulle, et ma ei saa enam iialgi kunagi magada ja kella pole ka vaja, selle asendab lapse nutt.

ÜHESÕNAGA. Mu point on selles, et tegelikult on selliseid töökohti olemas küll, mis mulle sobiks. Või siis oleks võimalik vabakutselisena asja nii korraldada, et hunt söönud, lambad rahul. Ma mõtlen, et üks ihaldusväärsemaid töid üldse ajakirjanduses on vist kodust töötav tõlkija, kes teeb välisuudiseid. St tõlgib neid, refereerib allikaid. St ise ei helista ühelegi allikale, ise ei pea midagi kuskilt välja kaevama. Lihtsalt loed välisajakirjandust, tõlgid ja saad palka. /Mitte et tõlkimine oleks kerge töö või midagi, aga see siiski pole päris ajakirjanikutöö ju, mis eeldab ise info kogumist, mis on teinekord üsna tüütu…/ Ma mäletan, et tegin seda Rohelises Väravas töötades ja see oli ILGELT MÕNUS. Nagu zen. Kõigepealt tegin Eesti uudised (selle vastikuma poole) ära ja siis tuli zen-osa, kus sai tõlkida, mõnuga… Kuigi samas mu esimene esikaanelugu (aastal 2005?) vist oli see, kirjutasin Eesti laevast Lootus II-st, mis röövpüügiga tegeles ja see lugu põhines suuresti välisallikatel ja see oli väga rohket tööd nõudnud artikkel. Ma töötasin selleks läbi lehekülgede viisi ametlikke aruandeid, raporte jne, see oli rohkem detektiivitöö kui tõlkimine.

Ja siis ma mõtlesin veel, et kõige stressivabam oli ikkagi töö PPs. Mõnus on see sotsiaalmeediaga nokitsemine, autoritega suhtlemine, isegi raamatute tassimine oli omamoodi zen. Aga samas jäi ikkagi midagi puudu, midagi oleks tahtnud nagu veel teha. Teisalt meeldis mulle väga see 11-15 graafik, nii ma tundsin tõesti, et saan asju tehtud, mitte ei raiska oma elu kuskil kontoris istudes. Ja niimoodi ma päriselt ka tegin kõik see neli tundi aktiivselt tööd, mitte ei prokastineerinud ega tegelenud muu ajaviitega, millega harilikult kontoris aega täidetakse. (Üldistan, muidugi, on igasuguseid töid ja ameteid…)

Nii et ühesõnaga ma kujutan ette, et mulle sobiks selline vabagraafiku alusel toimuv töö, kus on VÕIMALUS minna kontorisse, sest mulle meeldib ikkagi välja ka saada. Ja ikkagi arvan ma, et kuuajakirjas töötamine võiks olla midagi mulle… Või siis võrgumeedia, sotsiaalmeedia, toimetamistöö – see kõik ju ei eelda tänapäeval enam oma kodukontorist lahkumist (kuigi väga paljud ülemused seda siiski nõuavad, sest nii on olnud kombeks – või muud põhjused. Samas ma saan aru, et jooksvaid asju on märksa kergem lahendada, kui inimene on käe-jala juures..).

/

Üks elufilosoofia veel. Nagu te teate, on mul aktiivses kasutuses muregeen. Ma kohe oskan muretseda. Eriti kipun ma muretsema autoroolis ja üritan ette näha järgmist kilomeetrit – kas keegi keerab ette, kas mul on võimalus rida vahetada, kas ma jään kellelegi ette, kui siit lähen jne. Ja alati, kui ma end sellistelt mõtetelt taban, meenub mulle mu sõiduõpetaja. Me sõitsime üles Riia mäest ja ma hirmsasti kartsin jääda sinna foori taha, sest kartsin, et ei saa kallaku pealt minema (seda kardan praeguseni natuke vahepeal, sest ega ma seda “kapotikergitamistehnikat” eriti selgeks ei saanudki). Sõiduõpetaja ütles selle peale stoilise rahuga (ja kerge vene aktsendiga): “Sina ära muretse, sina lihtsalt sõida, kui sõita on vaja.”

Ja nii ongi. Tuleb lihtsalt sõita ja tegeleda võmalike probleemidega siis, kui need käes on. See vist sobib hästi elufilosoofiaks ju ka. Sina lihtsalt sõida.

—

*Ma ei viitsi enam pealkirju välja mõelda.
“Ütle üks sõna.”
“Miks sul seda sõna vaja on?”
“See on… rohkem kui üks sõna.”
“Propeller.”

if you want it you can’t have it

hoomamatu 8 Replies

Noh, ühesõnaga, auto lähebki varuosadeks (ühtlasi, kui keegi peaks tahtma 96. aasta Primerat varuosadeks, siis võtke palun ühendust), mis on sitt mitmel põhjusel, aga ma isegi ei viitsi enam selle üle vinguma hakata. Mul on veel neli ja pool nädalat tööl käia ja siis kavatsen ma elada õndsas mullis ja minna majast välja ainult joogasse (loodetavasti lennates, mille ma selleks ajaks kindlasti ära õpin) ja sünnitama.

Ja siis sattusin ma taas totaalsesse vaimustusse Indrek Harglast. Tema apteeker Melchiori Rataskaevu tänava lugu pani mind vaat et (vanasse) Tallinnasse armuma. Nüüd ei jõua ma ära oodata mõnd vabamat päeva, et saaks minna vanalinna luusima ja vaatama neid maju ja tänavaid SELLE pilguga. Muidugi tabas mind kinnisidee saada KOHE ka Melchiori-lugude esimene osa. Ma lausa ei suutnud paigalgi istuda ja ükski teine raamat ei tundunud enam piisavalt hea, sest ma tahtsin Melchiori ja ma tahtsin seda KOHE! See vist on mingi rasedus-craving, ainult et äädikakrõpsude või hapukurgi asemel on mul siis nüüd Hargla.

Kiire otsing andis tulemuseks, et njeetu! (Mis tuletas mulle meelde, et 2010. aasta parimaks tsitaadiks peaks kuulutama selle “No davaite! Järgmise riigihanke teeme hobusele!”, kesiganes seda ütleski, kui Savisaare miljoniauto üle vinguma hakati.)

Ühesõnaga, pole! Ainus koht, kus on – Rocca al Mare Rahva Raamat. Ja sinna, noh, ma ei tea, kuidas saada ja ma olin laisk ka ja vihane, et auto ära lagunes (umbisikuliselt) ja jonnisin ja ÜLEÜLDSE eks. Õnneks väideti raamatut olevat ka Virukas ja kui ma pühapäeval sinna jõudsin, siis haarasin esimesel müüjal seelikust ja nõudsin jonnakalt: “Tahan! Kus on?!” Imetlusväärselt korraldati kohe laiaulatuslikud otsingud, et veenduda: pole! Läbi müüdud!

Siis Varrak. Kah läbi müüdud. Rahva Raamatu netipoest oleks saanud, aga see ei töötanud selle va eurojama pärast (ma kuulsin, et täna või eile olid inimesed saanud sealt eurohindadega, aga kroonide eest raamatuid osta või kuidagi nii). Raamatukoi teatas mulle rõõmsalt, et saab küll, milles probleem! Istuge ainult viis päeva kodus, kui kuller suvatseb tulla. No okei, ma tegelt ikka lootsin, et kuller helistab ja et saab midagi orgunnida, nii maksin raha ära ja jäin rõõmsalt ootele.

Ja täna siis kirjutavad, et njetu! Pole! Õnneks oli RR pood tööle hakanud ja tellisin sealt imekähku ära, kuigi ma olen kindel, et saan homme sarnase kirja: pole! Läbi müüdud!

Mis viib mind kõik selleni, et tuleb ikka see väljaminek teha ja e-luger endale ära osta. Kõik oleks märksa lihtsam ju siis! E-raamatud ei saa ju iialgi otsa, on ju? Pluss vähendaks see ka kaasakolitavate kastide hulka ilmselt kõvasti, sest loodetavasti lõppeks mu raamatuostmine kõik sellega, et hakkan päriselt ostma neid raamatuid, mida on väärt riiulitel aastaid hoida (as opposed to ma ostan kokku kõik huvipakkuvad raamatud ja kingin neid siis aegamööda järjest edasi). Ainult et ma ei ole üldse kindel, kas need e-lugerid a) peavad nii kallid olema ja b) kohe paugust paremaks ja odavamaks ei lähe, kui tõeline buum hakkab. Võib muidugi ka vastupidi juhtuda, et lähevad kallimaks ja paremaks, aga noh. Aga no 2000 krooni on ikkagi 128 eurot! (Ma tean, et neid on odavamaid ka, tegin põhjaliku uuringu, aga vt ka punkt selle kohta, et äkki saab varsti sama raha eest kvaliteetsema asja.)

Ja kõige tagatipuks ostsin ma täna bataadi asemel pastinaaki, sest mul ei olnud meeles, mis kuramuse aat või aak see oligi, mida retseptis küsiti. Kumbagi pole ju varem ostnud ega söönud, eks siis täna saab pastinaagiga katsetada, et kuidas on. Väideti, et terav on. Hea teada.

Üleüldse tahan ma minna reega sõitma või kelgukoeramatkale! Miks ma pean siin kivilinnas istuma?! Ma tunnen end nagu kätetu-jalutu printsess herneteral oma autotusega. Uskumatu, kui palju ikka üks neljarattaline inimesele vabadust ja võimalusi annab. Enne ei panegi tähele, et oled juba sõltuvusest spontaansetest trippidest kaugemasse kaubanduskeskusesse (kust saab äädikakrõpsu) või metsa või Saaremaale, kui sult see võimalus ära võetakse.

Ma ükskord kirjutan midagi sisukamat ka. Olgu see mu uusaastalubadus.