Tag Archives: random

Naabrinaine ja hiigellind

hoomamatu 4 Replies

Naabrinaine käis DMiga (10, vist) šoppamas. Neil oli selline täiuslik ema-tütre päev, mida filmides näidatakse sequence’ina, taustaks Miley Cyrus laulmas “The Good Life’i” või midagi. Astusivad siis Naabrinaine ja DM Rävala puiesteele, kui äkitsi märkavad – üks õnnetu hiigellind on liiklussaarel, kõnnib nukralt edasi-tagasi ja teeb vahepeal haledalt “Kvaak! Kvaak!”

(Seda, et tegu on lehmkajakaga, Naabrinaine, olles minu blogi üsna värske lugeja, ei osanud aimata.)

DM, kellel on nõrkus kõikide loomade ja lindude vastu, karjatab dramaatiliselt: “Issand! Tee midagi!”

Naabrinaine, kes oskab telefoni kasutada (sest ega ta mingi loll pole), helistas Tallinna infotelefonile, sealt suunati ta päästeametisse. Väidetavalt ei olegi mingit ametkonda, kes tegeleks lindude-loomadega, see ongi päästeameti ülesanne. Leidis aset järgmine dialoog.

Naabrinaine: “Tere! Teate, selline mure, et olen siin Rävala puiesteel ja…”
Dispetšer: “Lind, jah?”
N: “Jah. Tõepoolest.”
D: “Selline suur?”
N: “On tõesti suur.”
D: “No selline keskmise broileri suurune?”
N: “Mis broiler! Ütleks, et pigem kalkuni suurune!”
D: “Ma ütlesin broileri, sest enamik inimesi ei tea, kui suur on kalkun.”
N: “Hmm… Vaat siis.”
D: “Täpiline?”
N: “No võib öelda küll, et täpiline…”
DM (kõrvalt, paanikas): “Träpsuline on! Träpsuline!”
N: “No träpsuline pigem.”
D: “Teeb niimoodi õnnetult: “Kvaak! Kvaak!”?”
N: “Teeb.”
D: “Vaadake üles, kas te ta vanemaid näete?”

Naabrinaine vaatab üles, tõepoolest: lambiposti otsas istub õiendav ema ja nende kohal tiirutab hiiglaslik isa. Kuigi, nagu Naabrinaine hämmastusega tõdes, tundub, et nende träpsuline poeg on vanematega võrreldes hiiglaslik. Võiks lausa öelda, et hiigeltittlind.

N: “Tõepoolest, ma näen ka tema vanemaid.”
D: “Vaadake, see ongi nende õppetund. Nad õpetavad praegu oma poega, on parem, kui meie ei sekku.”

Naabrinaine oskas ainult tänada ja olla õnnelik, et ta ei läinud kohe lindu torkima. Oleks veel saanud tunda, mida tähendab vihase isaslehmkajaka raev.

Tuleb välja, et see ongi üsna tavaline. Merekajakad (ma eeldan, et need on merekajakad, kui just keegi päriselt neid lehmkajakateks pole ümber nimetanud) on linnaeluga kohanenud ning üks elu õppetundidest on ka liikluses hakkama saamine.

Emake Loodus.

Jätkuvalt imeline.

Järgmisena ilmub Naabrinaise lugude sarjast lugu “Naabrinaine ja Kopli Ema Teresa”.

Postituste avaldamist toetab Somersby* siider.

*Mitteametlikult. Võiks isegi öelda, et tegelikult on vastupidi – mina toetan neid, kui nende siidrit kokku ostan. Aga no saate aru küll, mislaadset toetust nemad mulle pakuvad. Somersby. Selle suve elueliksiir.

elu hüüumärgiga

hoomamatu 3 Replies

Käisin eile väljas Nirtiga, võtsime enda pühaks kohuseks kindlustada, et vähemalt mõned tunnid on Hirvepargis blogijate kontsentratsioon ruutmeetri kohta vähemalt kaks. Linna sõitsin trammiga, mõtlesin, millal ma viimati trammiga sõitsingi? Kui veel rase olin, ilmselt. Sest ma mäletan, et sel ajal trammid kohutavalt kolisesid, aga see, mis praegu toimub, on õudus kuubis! Mul on tunne, et ma lähen piduriõliga trammipargi ukse taha ja palun neil pidurid ära õlitada, sest see kile krigin lõikab ihust ja hingest läbi. Võah. Ja miks ei võiks trammidel olla kummist rattad? Mul on tunne, et Helsingis (TSIVILISEERITUD LINNAS) ma sellist jõledad kriginat küll ei kuulnud, kuigi tramme on seal üks või kaks või rohkemgi.

Aga trammiga sõites tuli jälle meelde, kui tore kogemus see võib olla. Joodi õlut, lärmati, teate, kohe siuke nagu party tram oli, no nagu neil Kopli trammidel siinpool otsas kombeks. Elu hüüumärgiga jätkus ka Balti jaamas, kui me Nirtiga, tsiviliseeritud inimesed nagu me oleme, pingil istudes trolli ootasime ja järsku meile mingi kaklev mass peale vajus. Nagu neil puhkudel ikka, küsis peksasaanu haleda häälega: “Mille eest?! No mille eest?!”, peksaandja oli aga juba unustanud, et tema alustas ja väitis midagi sellist, et temaga ei tasu tõmmelda ja et üleüldse tõmbab ta varsti kõigile üle küüru ära, kui vaja. Siuke kena kutt oli, pikk loikam, särgi kuhugi ära kaotanud ja trussikuserv kelmikalt pükste vahelt välja piilumas. Tätoveeringupoeg oli kah õlal, yin ja yang vist. No ikka tõsine hipsterite hirm.

Kõige ägedam oli aga kambaga kaasas olnud neiu, kes kiunus: “No miks sa nii teed, Marko?! Miks sa teed nii? Mis sul viga on? Miks sa oled siuke, Marko? Kas oled äge mees või? Jah, me kõik arvame, et sa oled jõle äge! Nii kõva mees oled, Marko!”

Kõike vaatasid pealt õnnetud rahvatantsijad, kes oli kambas nagu hirmunud värvukesed ja ma oleks tahtnud minna ja kallistada neid ja öelda, et Tallinn pole üldse selline, ausalt!

Saatsin Nirti trollile ja jalutasin ise trammipeatusse, kus vedeles rööbastel väsinud olemisega miniteksaseelikus (!) keskealine naisterahvas, õllepudel pikalt ees ja karjus südantlõhestavalt: “Pašaaluista! Pašaaluista!” Jäi segaseks, kas ta palus kaasasolnud kutilt suitsu, pakkus meile kõigile õlut või lootis, et varsti tuleb tramm ja vabastab ta maise elu piinadest. Stseeni vürtsitas kohaliku kasiino (ma arvan) turvamees, kes rääkis asjalikult telefoniga, ilmselt veendes politseid, et nad võiks kohale tulla. “Tähendab, ma olen turvamees, ma olen hetkel töökohustusi täitmas, ta on siin rööbastel ja keeldub lahkumast… Jah… Jah… No siin Balti jaama trammipeatuses… No nüüd ta tõuseb püsti ja läheb jaama poole… Punane särk ja miniseelik… Jah, mina olen turvamees…”

Lõpuks tramm tuli, naine kooberdas ära vasakule ja kardin sulgus.

Sirbi peatuses maha tulles istusid pingil kohalikud bomžid ja muidumehed, võrdlesid päeva jooksul kogutut ja lasid heal-paremal tillukestes sidrunipiltidega pudeleis ringi käia. Minuga koos tulid trammilt maha viis-kuus ülemeelikut teismelist tüdrukut, kes väljakutsuvalt itsitasid ja naersid. Bomžid võtsid tüdrukute meelitamiseks laulugi üles: “Kopp-kopp lahti tee! Metsas kuri jahimees!”

“Jajaa!” naersid tüdrukud ja jooksid üle tee, kus üks siis teistelt vene keeles päris, et mis talle küll öeldi, ei tea.
“Eta takaja Estonski pesnja,” õpetas teine kõrvalt, teadja näoga.

Edasi jalutasin juba üksinda, kui olin kõnnitee hõivanud gängist end läbi pressinud ja avastasin, et Sirbi kohvikus on ka välikohvik! No ega see siin mingi mittekultuurne rajoon pole ometigi! Ikkagi välikohvik!

Marati peatuses kutsus mind veel enda kõrvale istuma pikk kiitsakas vananev maikasse mähkunud vene mees, aga kuna ma leidsin, et ma vene keelt ikkagi piisavalt ei oska, tatsusin edasi ja jõudsin koju, NII ÕNNELIK selle üle, et mind ümbritseb hüüumärgiga elu.

Ja sellest, kuidas Viru keskuse ees Nirtit oodates mulle KÜLGE LÖÖDI, ei tasuks vist üldse rääkidagi, aga kuna minuga selliseid asju ei juhtu, siis ikkagi peab. No tuli üks kummaline keskealine mees, hakkas muga vene keeles jutustama ja kui ma teatasin, et njet-njet, nje panimaaju, siis võttis abiks inglise keele. “Where are you from?” päris ta, naerukilk silmis. “From Estonia? Yes? Do you have friends?”

Kui ma teatasin, et mõned sõbrad mul tõepoolest on ja üks peakski õige pea siia saabuma, lahkus ta viisakalt vabandades.

Kui ma olin üle saanud faktist, et mulle aeti külge – mulle! aeti külge! hämmastav! – sain ma aru, et kurat, ta vist arvas, et ma olen prostituut. No ju talle oli öeldud, et otsigu viruka eest üksikuid tugevalt meigitud natuke loppis välimusega tüdrukuid. Aga ainult mehed saavad teha selle vea, et arvavad – prostituudid kannavad leggingseid.

Ükski endast lugupidav prostituut ei paneks (vähemalt mitte sellise ilmaga) jalga leggingseid.

But I take my victories where I can ja loo moraal on ikkagi see, et mulle löödi tänaval külge. Uskumatu. Elu hüüumärgiga noh.

tubur ja teised

hoomamatu 10 Replies

Ma tean, et ma lubasin emmendusvälist, aga see veel pole…

Esiteks tahan ma öelda, et see hiigeltite nali hakkab vaikselt kuluma juba – täna kaaluti arsti juures. On võtnud kilo juurde sünnist, ehk siis 5160 g. Pikkust on visanud 3 senti juurde.

Aga mitte sellest…

Kes mind tunnevad (või on mu blogi lugenud), teavad, et mul on sõnadega oma suhe. Nimelt meeldib mulle sõnu lühendada. Ja no see Daki moodi lühendamine ei tähenda alati seda, et sõna tingimata lühemaks saaks. Nii ütlen ma juba vähemalt kümme aastat lamba kohta lambut, õlle kohta õlut (palataliseeritud l), sõna “vein” käändub minu jaoks mitte “vein, veini”, vaid “vein, veint” (samamoodi “õlut, õlutit”). Rääkimata sellest, et üks parimaid sõnu kõige armsa kohta on meie peres “tuburideido”.

See teeb õudselt raskeks titaga suhtlemise, sest nüüd, kui ma olen peast segi läinud (tunnistamine pidi olema esimene samm paranemisteel), on mul VEEL SUUREM vajadus sõnu väänata ja käänata. Lisaks ut-lõppudele on tekkinud moodi ka ur-lõpud.

Näiteid (kõik nimetav kääne): lehmut, sõpsur, mähkut, musur, varvut (ehk varvas)

Mu ainsaks lohutuseks on, et ma tegin seda juba ka enne. Ma mäletan selgelt, et Birxi ajas see kohutavalt närvi näiteks, aga kuna mul on lühimäluprobleemid, siis ei suuda ma meenutada, mis sõnad need tookord olid… Probably alcohol related.

Aga no ikka tunnen ma end jõle imelikult, kui keegi peaks pealt kuulma, kuidas ma TÄIESTI NORMAALSE HÄÄLEGA titega räägin, kasutades mingeid dakisõnu, mis MULLE tunduvad täiesti normaalsed. Üleüldse olen ma märganud, et ma lapsega kahekesi olles ei kaota KUNAGI närvi, aga niipea, kui olen avalikus kohas, tõuseb stressitase lakke. Millegipärast mulle tundub, et sel juhul tuleb hoida võimalikult madalat profiili, et jumala eest keegi ei paneks tähele, et ma olen lapsega, sest siis hakkavad KÕIK arvustama, kuidas ma oma last kasvatan. No et ISSAND KUI TA NÜÜD NUTMA HAKKAB. Kodus on mul närv totaalselt nullis. No las nutab! Aga avalikus kohas – ohõudu! Justkui näitaks see, et mu laps avalikus kohas vääksatab, et mina olengi hülgurema (see?!) ja kohe kutsub keegi lastekaitse, sotsiaalameti, tuletõrje ja preestri kah veel igaks juhuks.

Ega ma ju ütlegi, et see mingi ratsionaalne hirm oleks. Vist ikka mingi hormoonide värk. Ja ju möödub.

Aga kuidas endalt see imelik sõnaväänamiskomme küljest harjutada, seda ma ei tea. Sest näiteks eile rääkisin ma sellist “muinasjuttu” lapsele mähkmevahetamise ajal:

Elasid kord Mähkuripoeg ja Musuripoeg. Musuripoeg ja Mähkuripoeg läksid poodi. “Mina tahan osta mähkuteid!” ütles Mähkuripoeg. “Aga mina,” teatas Musuripoeg, “mina tahan osta musureid!”

Ma juba näen nii selgelt, kuidas mu laps tuleb pärast esimest koolipäeva koju ja ütleb midagi sellist: “Aga, empsur, õpetaja ütles, et ei ole olemas selliseid asju nagu musurid!”, ja hakkab lohutamatult nutma. JÄLLE RIKKUSIN MA LAPSE ÄRA. JUBA JÄLLE.

 

[like action=like]

*

hoomamatu 9 Replies

Täna ongi parem päev. Lootus, et homme saab auto tagasi, hoiab mind vist veel elus. Uskumatu, ma poleks iial arvanud, et minust saab selline autosõltlane, aga minuga on juhtunud palju asju, mida ma poleks iial arvanud.

Ja üleüldse kehtib ikka see seaduspära, et paned mõtted kirja, saab pea selgemaks. Täna olen jõudnud järeldusele, et väga palju probleeme on, nagu ikka, minu peas. Ja võimalik, et pooli asju kujutan ma endale ette ju. See on alati võimalik.

Kohustuslik ving kah. Mitte ei saa aru, et kui vana on näiteks 2,7aastane laps (Eesti Naises oli selline… lapsus vist ei sobi öelda, aga rumalus? Või vastupidi, tarkus?)? Et kas ainult mina olen loll ja ei viitsi arvutada või siis on teised arusaamisel, et aastas on kümme kuud? Sest näiteks 2,5aastane laps pole mitte kahe aasta ja viie kuune, vaid hoopis kahe aasta ja kuue kuune…

desktop

hoomamatu 8 Replies

Ette tehtud postitus jne.

Varem olen oma desktope või desktopipilte näidanud siin, siin, siin, siin ja siin. On näha, et olen teinud pooleteise aastaga kõva edasisammu desktopi puhtusel. Nojah, nüüd on ju mul see nõme Win 7, mis tähendab, et ma saan enimkasutatavate programmide otselingid taskbarile kinnitada ja desktopil nad enam olema ei pea. Seal on praegu ainult pürgikast, miskipärast Adobe shortcut (ma kustutan seda pidevalt ära, aga ju ta topib end sinna ise update’imisel tagasi. Tropp.), iTunesi shortcut (kasutan seda iPodi jaoks, muidu on see suht nõme, iTunesi shuffle sakib sajaga), Lippupalvelust ostetud Foo Fightersi piletid, AOE otsetee (et ma ei unustaks, et mul see mäng on) ja fail maksuametist võetud möödunud aasta palgaandmetega, mida kasutan/sin emapalga/sünnituspuhkuse arvutamiseks.

Ja jätkuvalt see eksortsismifail, mida ma senini pole julgenud kuulata…

Taustapilt on mul olnud nüüdseks juba mitu-mitu kuud, mis on minu puhul harjumatu, sest ma vahetan neid tihti. Aga see on vist mu lemmikpilt üldse. Kui ma mäletaks, kust ma ta sain ja mul oleks suur fail sellest, laseks ma sellest teha elusuuruses foto ja paneksin seinale. See on lihtsalt NII HEA pilt.

Ja nüüd: teie desktopid!

Piiksumees, Liputaja ja teised

hoomamatu 13 Replies

See on üks neist varem ette kirjutatud postitustest, mis siin vahepeal ilmunud on. Jätkuvalt ei tähenda see automaatselt, et ma haiglas oleks, aga kes teab…

Kui ma alles laps olin, siis meie kvartalis oli kaks kummalist meest. Üks neist oli suure kõhuga, hallide juuste ja kiilaka pealaega sõbralik vanamees, kes käis mööda tänavat ja kui sa temast möödusid, siis vajutas ta oma kõhule ja – see piiksus! See ajas alati naerma, aga lõpuks harjusime me Piiksumehega nii ära, et olime lausa pettunud, kui ta ei piiksutanudki. Seda juhtus küll harva, ta alati piiksutas. Jah, päriselt, piiksus! Nagu koeramänguasjad.

Mis imelik kaadervärk tal seal kõhu peal oli, ma teada ei saanudki. Või mis temast praeguseks saanud on – pole õrna aimugi. Võib-olla oli ta pensionile jäänud kloun? Võib-olla tsirkusest põgenenud meelelahutaja? Ei tea ja selles vanuses ei taibanud ka küsida. Ta oli tore mees, kunagi ligi ei tikkunud, lihtsalt käis mööda tänavat ja muuhulgas vajutas kõhule ja piiksus.

Teine mees oli selline, kelle kohta võiks tänapäeval öelda pervo. Ta oli meie kvartali liputaja. Ta oli keskealine, no umbes 30-40, kah pealaepealt kiilanev, aga tumedate juuste ja tumedate silmadega. Pealtnäha täitsa tavaline mees. Ma mäletan, et ta kandis alati punast särki. Ja siis ta liputas. Me tundsime ta alati kaugelt juba ära ja vahepeal narrisime teda ka, aga teda see väga ei heidutanud või käiski see mängu juurde, ei tea. Igaljuhul meeldis talle leida mõni trepikoda, kuhu ta siis peitus, oma riista välja võttis ja niimoodi koridoriaknast liputas. Enamasti me ignoreerisime teda. Ta oligi selline nagu tapeet. “Ahah, näed, jälle on Liputaja kohal,” tõdesime ja tegelesime oma asjadega edasi. Ilmselt oli meile selgeks saanud, et a) ta on kahjutu ja b) teda tuleks ignoreerida.

Lastena, või pigem, varateismelistena ei näinud me ei Piiksumehes ega Liputajas mitte mingisugust ohtu. Ja ega nad ju meile ohtu ei kujutanudki. Olid lihtsalt sellised omamoodi veidrikud, üks veidram kui teine. Selge, et liputamine on seksuaalne patoloogia (öeldakse vist nii) ja seda peaks ravima (jah?), aga kui ma mõtlen, mida meie vanemad oleksid teinud, kui oleksid teadnud, et meil on lausa oma kodustatud liputaja, siis… Siis oleks ilmselt midagi ette võetud. Tänapäeval korraldataks ilmselt vähemalt liputajale nõiajaht.

Ma pole juba aastaid ühtegi liputajat näinud – kutte, kes suvalises kohas urineerivad, ju liputajaks ei pea. Neid olen ma näinud küll. Ühte reedel Keila-Joal, kes lihtsalt rahvamasside juures tee ääres kuses. See on minu jaoks palju vastikum kui liputamine, millegipärast. Äkki õpetasid Piiksumees ja Liputaja omal kombel hoopis tolerantsi?

Kui ma veel mõtlen kummaliste meeste peale, keda tänapäeval pervoks võiks nimetada või kes selle sildi kiirelt külge saaksid, siis tuleb mul meelde veel üks fotograaf, kes meie tänavas väikest salongi pidas. Ma olen seal teinud kõige koledamad pildid endast üldse. St see lihtsalt oli selline awkward phase, vanus, kus kõik nägid koledad välja. Fotograaf õpetas mind ka pildistama (mitte et ma ta õpetusi mäletaks), kui sain oma esimese Smena. Ta rääkis mulle valguse tasakaalust, säriajast ja muust olulisest ja ma hängisin päris tihti tema salongis. Vahepeal ajasime me naabrilastega raha kokku ja käisime tema juures pildistamas. Tal oli hiigelsuur habe ja pikad juuksed ja ta oli lahe.

Aga kui nüüd mõelda – 11aastane plika passis päevad läbi mingi habemiku juures pimikus? See ju PEAB olema kahtlane! Ja kui minu laps seda teeks, oleks ma äärmiselt kahtlustav.

Olid vist teised ajad. Muidugi, ega siis ju avalikult perverte vist olemas polnudki või vähemalt ei teadnud me tollal, et neid võib olla nii eriilmelisi. Samuti ei osanud ma inimesi karta, kuigi jah, Liputaja tekitas küll vist sageli ebamugavust või vastikustki. Need värvikad kujud käisid lapsepõlve juurde ja mul on hea meel, et seal olid Fotograaf ja Piiksumees (Liputaja oleks võinud ka olemata olla).

Huvitav, mis neist tänaseks saanud on? Võimalik, et neid polegi enam elavate kirjas. Ja ma ei tunneks neid kedagi enam tänaval ära. Aga mis ikkagi Piiksumehe kõhu peal oli? See vaevab mind tänapäevani.

üks meem vahele

hoomamatu 3 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Meemid mulle muidugi meeldivad, aga kui see “blogimise surma meem” ringi käis, siis miski oli selles nii vastumeelt, et ma ei viitsinudki seda ette võtta. Nüüd siis aga tulen vastu Marca soovile ja teen ikkagi ära.

1. Külastan oma blogi sagedusega…

…täiesti ebaregulaarselt. Kui mul on poslamasla, siis ei julge ma päevade kaupa oma blogi lahti võtta, sest olen täiesti veendunud, et lahti on läinud küberrünnak ja kõik vihkavad mind. Vahepeal käin aga päevas mitu korda, eriti kui olen üles visanud mingi teema, mille üle arutlemine mul kõrvad liikuma paneb ja kui ma pingsalt kommentaare ootan. Aga üldiselt käin kord paari päeva tagant, ikka siis kui tuleb mingi mõte, mis vaja kirja panna, siis üksiti vaatan kommentaarid ka üle.

2. Poliitikute blogisid loen…

…üldse mitte. Olen teinekord sirvinud, aga ei ole leidnud kedagi, kes oleks piisavalt huvitav, hea sulejooksu ja andeka ütlemisega, et viitsiks pidevalt jälgida. Otsin poliitblogid üles siis, kui mind konkreetselt huvitab konkreetse inimese arvamus konkreetsel teemal. Või siis, kui ma end nt intervjuuks ette valmistan (ehk siis tööalaselt).

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, sest…

…neid peavad huvitavad inimesed ja nad teevad seda huvitavalt. Huvitav peaks ilmtingimata sisaldama ka huumorit või vähemalt tongue-in-cheek vaadet elule. Mulle ei meeldi end liiga tõsiselt võtvad tegelased. Üldiselt ei meeldi mulle ka pikad igapäevakirjeldused a la Tikker, aga tema blogi ma loen ikka, sest ta on mu endine kursaõde ja pealegi saab alati need kohad, mis parasjagu huvi ei paku, ju vahele jätta. Ja näiteks mõni aeg hiljem avastada, et kurat, kogu see lapsevärk äkki polegi nii igav… kui ise seda läbi elama hakkad. Mis ma öelda tahan, on see, et blog, mis tundub teatud ajahetkel igav või ei haaku, võib mõne aja pärast saada lemmikblogiks ja samamoodi võivad lemmikblogid end ammendada ja igavaks muutuda. See ei peegelda ilmtingimata blogija oskust kirjutada või olla omanäoline – sa ikka loed ju kõike endast ja oma elust lähtuvalt. Loodetavasti Tikker ei solvu, et ta näiteks tõin:)

Ahjaa, ja ühe pornostaari blogi loen ka, sest ta on lihtsalt nii naljakas ja äge. Ja ta armastab kõiki naisi ja see on lihtsalt nii awesome.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.

Väljendusviisina eelistan igal juhul, kuid samas on oma võlu ka Twitteril, näiteks. Uudiste jaoks eelistan ikka AKd ja ajalehti, kuigi tuleb tunnistada, et blogisid loen igapäevaselt, ajalehti ehk üle kahe päeva või vahel harvemgi (kui tööl ei käi). AKd vaatan iga päev ja sealt saab olulisima teada. Twitter jookseb pidevalt, see on isegi asendanud mujalt tuleva uudisvoo. Kui midagi olulist juhtub või  keegi on midagi head avaldanud, siis Twitteris ikka keegi ütleb.

5. Mulle meeldiks/ei meeldiks päriselus mõne blogijaga kokku saada.

Ma olen vist varem juba rääkinud sellest, et minu jaoks on nett ja RL (ehk real life) nii omavahel sõlmitud, et ma vahepeal unustan ära, et pole teatud inimest IRL näinud. Nett ja “päriselu” pole minu jaoks eraldiseisvad asjad ja blogijaga irl kohtumine ei ole midagi erilist. Ma ei teagi, kes peaks Eestis olema see blogija, kellega kohtumine oleks midagi erilist? Umbes nagu Eestis on võimalik peaministriga poes või spordirajal kokku joosta, on siinne kohtumistelimiit praktiliselt ju piiritu. Kunagi võibolla isegi oli enne väike veider tunne kõhus, kui kohtusid kellegagi esimest korda, keda ainult netist teadsid, aga nüüd on TÄIESTI normaalne, et Sandra Jõgeva ilmub mu ukse taha triikrauda laenama ja et minu kunagine kommentaator Patsy (st ta kommenteerib jätkuvalt, eks) on nüüd üks mu ägedamaid sõpru.

Iseasi, kui kohtuks näiteks Belle De Jouri või Dooce’iga, siis oleks põhjust juba big fuss teha…

6. Kas ja kui, siis kelle eest sa oma blogi olemasolu varjad?

Enam ammu ei varja, isegi e-kirjade allkirjas on aadress olemas telefoninumbri kõrval (mis on samas imelik, sest ma ju ei võta võõraid numbreid vastu…). Kustutan selle küll teatud ametialaseid kirju saates maha. Kunagi varjasin küll, aga siis, kui emale lingi andsin, siis tundsin küll, et nüüd on kõikidele olulistele inimestele öeldud ja edasine on juba suva – st enam varjama ei pea. Mul küll tekkisid väikesed identiteedikriisid, eriti siis kui ÕLis töötasin ja seda blogi liiga minu töökohaga seostama hakati. Tööd olen alati proovinud blogimisest eraldi hoida. St ma võin vinguda, et palju tööd on, aga see ei tähenda, et ma peaks kirjutama, mida ülemus täpselt ütles või mida kontoris tehti. Raske on seletada, kust see piir täpselt läheb, aga nagu Supreme Court vist porno kohta kunagi ütles: I know it, when I see it. Ehk et ma saan aru, kui mõni blogija (minu jaoks) selle eetilise piiri ületab oma blogis töö kohta rääkides.

Ma küll vabatahtlikult ei saada oma linke konkreetsetele inimestele, küll aga olen ma sidunud selle blogi RSSi ja Networked Blogsiga oma FB ja Twitteri kontodega, ehk et ma vaikimisi ju siiski reklaamin oma kirjutisi tuttavatele. Millegipärast ma ALATI üllatun, kui ma teada saan, et nad ka loevad…

Ka tuleb tunnistada ilmselget tõsiasja, et inimesena, kelle tööks on kirjutamine, on see blogi mingil määral ju ka minu portfolio. See on viis hoida end kontaktis potentsiaalsete lugejate-kriitikute ja, kes teab, ehk ka tulevaste ülemuste-kolleegidega. Olla pildis, mis on meie alal oluline. See tähendab – blogi ei aita mul teenida, aga ilma blogita oleks mul võibolla natuke raskem teenida. Ja loomulikult on mu “professionaalsed” tekstid blogitekstidest TÄIESTI erinevad, nii ilu- kui ajakirjandus, aga täpselt nagu mulle meeldib teada, mis toimub (aja)kirjaniku peas tööväliselt, meeldib ilmselt paljudele teistelegi seda teada.

Ja kui juba heietamiseks läks, siis mõni aeg pärast seda, kui olin ÕLi värvatud, tunnistas peatoimetaja mulle, et luges enne minuga lepingu sõlmimist põhjalikult ka mu blogi (siis oli mul veel üsna väike lugejaskond). Tema poolt täiesti mõistetav liigutus, küll aga tõmbas mul hetkeks jahedaks… Ja siis saingi aru, et tuleb alati kirjutada nii, et olla valmis selleks. Et võib lugeda su ema, vanaema, ülemus või naaber. Sest, you know what, NAD LOEVADKI.

7. Kuidas sattusid blogimise juurde?

Sellest olen ma pikalt laialt kirjutanud, näiteks Ekspressis.

/

Ja kuna blogimine on surnud ja see meem ammugi:), siis enam edasi ei anna. Välja arvatud Susan. Susan võib küll seda teha.

elutoariiul

hoomamatu 15 Replies

Kuna ma ei tea, millal võib olla minek haiglasse, siis teen ette teatud hulga poste, mille panen suvalistel aegadel ilmuma. See on üks neist postidest. See ei tähenda, et ma automaatselt juba haiglas oleks – minekust katsun ikka siiagi kraaksatada – aga kes teab, äkki läheb õnneks ja ei jäägi igavesti rasedaks…

Kaua tehtud, kaunikene…

Kõik algas sellest, et me kolisime kasti. Siin polnud mitte midagi ja kuna me oleme alati elanud möbleeritud korterites, siis pole meile ka eriti mööblit kogunenud. Nii oli meil vaja leiutada midagi, kuhu saaks kõik mu raamatud ära paigutada (ette rutates – ei mahtunud kõik ikkagi ära).

Abikaasa pakkus, et teeme magamistuppa riiulid. Ma olin sillas. Siis aga oli vaja garderoobisüsteemi ja mingil hetkel tundus, et kui veel riiulid ka teha, siis oleks magamistuba nii üle koormatud. Ja nii jäigi elutoasein.

Abikaasa ja äiapapa hakkasid ehitama. Õigemini – nad hakkasid planeerima. Tavalisest variandist riiuliplaadid lihtsal viisil nurkadega seina külge kinnitada kasvas mulle arusaamatutel põhjustel mingi insener-tehniline suurprojekt, mis hõlmas trosse ja üldse tundus ebamõistlikult vaevanõudev ja keeruline. Väidetavalt töötab selline variant paremini, sest see sein on nii lödi. No ma ei tea.

Äge oli veel see, et see asi võttis SITAKS aega. Ma isegi ei tea enam, mitu õhtut pidin ma kodust põgenema, sest insener-tehnilised suurlahendused nõudsid aega ja ruumi (ja minu närvid nõudsid vaikust). Kui te panete tähele, siis on meil “elutoas” (ehk köögis/elutoas/esikus) FANTASTILINE ripplagi. Sellest, kui väga ma ripplage vihkan, peaks kunagi eraldi rääkima, aga olgu öeldud, et ma jälestan seda südamepõhjast. No ja siis need trossid kinnitati lakke ja siis ehitati riiul valmis ja siis… Siis tuli uuesti kõik lahti võtta, et trossid läbi ripplae panna. Miks seda kohe teha ei saanud, is beyond me. Ilmselt mingi guy thing.

Tulemusega olen ma muidugi täitsa rahul, aga ma oleks rahul olnud ka tavalise seinariiuliga. Aga see redel on ka päris cool ja kui ma kunagi selle üle värvimiseni ka jõuan, siis on veel eriti cool. Nii et siis selline redel-riiul-trepp tuleb meil laest (klikates peaks nägema suuremalt):

Nagu näha, on mul suurepärane katalogiseerimissüsteem. Ma nimelt sätin oma raamatud ritta laheduse järgi. Ja mingid sõnadega raskelt seletatavad kriteeriumid on veel, aga peamiselt on nii, et on riiulid, kus on lahedad raamatud ja siis on riiulid, kus on teised raamatud.

Probleem tekkis sellega, et äi ja Abikaasa olid riiulivahede tegemiseks võtnud mingi müstilise numbri ette, mis tähendab, et pikemad raamatud ei mahu kõikidesse riiulitesse. Ja nagu ma avastasin, on pikki raamatuid palju. Nii et see ajas mu muidu lollikindla süsteemi natuke sassi, nüüd on kohati lahedad pikad raamatud koos lihtsalt pikkade raamatutega.

Ainus vähegi loogikat järgiv süsteem on Abikaasa raamatutes – ehk et tema raamatud on kõik üheskoos.

Loogika on ka neis osades, kuhu ma panin kokku teatmeteosed, reisikirjanduse ja õpikud, kuigi ka siin on natuke segadust temaatikas, sest osad riiulivahed olid liiga kitsad, ja nii tuligi tõsta McQuail kokku reisiajakirjade ja Teaga, sest ta lihtsalt ei mahtunud “Praktilise suhtekorralduse” ja “Fotoamatööri käsiraamatu” riiulisse ära. Uudise töövihikust ei hakka ma üldse rääkimagi!

 

Ja muidugi said ühte ritta kõik Pratchettid… Või õigemini, eestikeelsed ja pehmekaanelised Pratchettid. “Nation” ja “I Shall Wear Midnight” läksid lahedate raamatute riiulisse, sest see oli laiem…

Kuidas teie oma raamatuid riiulisse sätite? Tähestikujärjekorras? Värvide järgi? Temaatiliselt?

joyeye

hoomamatu 7 Replies

Käisin täna (või noh, kuupäeva järgi juba eile) Pelgus verd andmas (sest ma olen IKKA VEEL RASE). Kahe-kolme meetri laiusel kõnniteel kõndisid minu ees vanaema ja lapselaps, no nii 10aastane. Kui ma neile aeglaselt taarudes järele jõudsin, vaatas vanaema üle õla ja ma lausa kuulsin tema peas seda karjatust: “Oh jeisuke!” (või kuidasiganes vanainimesed õumaigaad ütlevadki). Paanikas haaras ta lapselapse käest, tõmbas ta kõnniteeäärsele murukamarale ja ronis ka ise porri, et mind mööda lasta.

SEST MA MUIDU POLEKS JU MAHTUNUD.

Ma pole vist elus end nii kohutavalt tundnud.

Ma kujutan ette, et varsti areneb mu nabas või kuskil välja signalisatsioonisüsteem, mis hakkab piiksuma iga kord kui ma liigun (või pigem: kui maalaamad liikvele lähevad), et ümberkaudseid hoiatada: Ettevaatust! Hiiglaslik pregnant lady coming through!

Ja et voodis ümberkeeramiseks on juba kraanat vaja, nagu Liis eile tabavalt märkis, ka sellest ei maksa üldse rääkidagi…

Eile õhtul surfasin aga Ovi poes ja leidsin uue toreda appi nimega Joyeye, millega saab lihtsa vaevaga (loe: Photoshoppi varastamata ja raamatut “Photoshop for dummies” lugemata) ägedate efektidega pilte teha (telefoniga, muidugi). Sellest, et Ovi poest KALLI RAHA EEST (.99) ostetud app “Contraction Timer” seisab mul ikka veel niisamuti ja vaatab mind iga kord etteheitva pilguga, kui ma telefoni kätte võtan, ei hakka ma üldse rääkimagi. (Hm, kuidagi palju on asju, millest üldse pole mõtet hakata rääkimagi, ma vaatan…)

Ahjaa, ja et oleks ajalooannaalidesse kirja pandud, siis eile oli mul esimest korda tõeline senior moment. Läksime nimelt Naabrinaise vanema tütre DM-iga (10) vaidlema, kes laulab “Jätke võtmed väljapoole” ja mingil hetkel ma võtsin oma telefoni ja teatasin: “Tead, ma saan ju kohe järele vaadata, ET MUL ON ÕIGUS, sest MUL ON TELEFONIS GUUGEL.”

Mille peale Naabrinaine vaatas mind natuke aega mureliku näoga ja küsis siis: “Kas sul muidu on telefon raskem ka kui tavalised telefonid, no kui sul terve internet seal sees on…?”

(Ja mul ei olnud õigus. Krt.)

Aga kuna mul pole enam midagi asjalikku lugeda, siis ma olen hoopis Joyeyega tegelenud peaasjalikult. Eriti meeldib mulle muidugi lomoefekt, ja ägedam veel, kui see on segatud polaroidefektiga. Lomo on üldse all the rage tänapäeval ja kuigi ma pole sellest päriselt aru saanud, siis sihilikult tehtud “ebaõnnestunud” pildid on mulle alati meeldinud.

Kannatava raseda blogija portree.

Ma ei suuda ette kujutada, et teda oleks neli. Kaos! Õõv!

“Oh, ma olen nii häbelik. Aga samas ei häbene ma kõigi ees oma jalgevahet lakkuda…”

Suht kriipi on see pilt, aga ma kinnitan, et seda fotot tehes ei kahjustatud ühtki looma.

Geneetilised kortsud. Ma olen nii hullult ma isasse, et süda läheb pahaks lausa. (Sest milline tervemõistuslik naisterahvas tahaks sarnaneda üks-ühele mõne meesterahvaga? Isegi kui see on tema isa?)

Seda pilti vaadates saan ma aru, et Pussaka loomulik filter ongi seepia.

vabastus

hoomamatu 18 Replies

Ma olen närvidehunnik. Stressipall. Kogum ärevust ja erutust ja frustratsiooni.

Õudselt raske on ümbritsevatele inimestele praegust olukorda selgeks teha. Ma vihkan, et mu telefon pidevalt heliseb ja ma tunnen end süüdi, et ma neid kõnesid ignoreerin. Sest mul on tunne, et ma ei suuda enne inimestega normaalselt suhelda või üldse mingil muul teemal rääkida, kui see aeg on mööda saanud. (Siis on mul muidugi uus vabandus, miks ma ei suuda suhelda, aga no vähemalt siis ma ehk ei pea nii hullult end süüdi tundma selle pärast või vähemalt pole selleks aega.)

Ja ma tean ju, et helistatakse ainult sellepärast, et teada saada: noh, kas on uudiseid! Täiesti jaburalt eeldades, nagu ma EI annaks sellest kohe teada, kui ON uudiseid. See on nii kohutavalt kurnav ja ajab närvi ja ma arvan – või tunnen – et esimest, ehk isegi ainukest korda elus on mul ÕIGUS nõuda seda, et mind ometi rahule jäetaks! Palun, ärge helistage mulle! Ma ju lubasin, et annan teada, ju ma ka siis leian selle hetke, et anda teada!

Eriti jabur on see, et töötab loogika – kui ei võta vastu, siis, kurat, äkki sünnitab! Järelikult helistame mõne tunni pärast uuesti, sest… Ma ei teagi, mis mõeldakse. Sest et siis äkki, kui ta juba sünnitab, võtab ta vastu? Yeah, right.

Ma olen eluaeg olnud üsna telefonivastane (ja sellest ka korduvalt kirjutanud), aga seekord ma tõesti ei suuda ja ei taha suhelda kellegagi peale õe, ema, Naabrinaise ja Abikaasa ja mind vihastab kohutavalt, et ma pean sellepärast üldse muretsema ja end süüdi tundma.

Seejuures olen ma jätkuvalt muudeks asjadeks (töö, käsikiri, muud elu (oh, kas on veel muu elu? hämmastav, et kusagil on muu elu!)) meilitsi kättesaadav ja reageerin tavapäraselt. (Ainult üks kiri on hetkel vastamata.)

Teine asi, mis mind kohutavalt vihastab, on see, et arvatakse, et ma olen järsku muutunud invaliidiks. Ma saan aru, et inimesed muretsevad ja samas ma ka ei saa aru, miks nad muretsevad. Ses mõttes, et ma ju annaks teada, kui midagi oleks viltu või mul oleks abi vaja. Kui ma aga sain kaks kuud tagasi ise poes käidud, siis saan ma ka praegu ise poes käidud, nii et miks peaks järsku eeldama, et ma olen teovõimetu ja mulle igal hetkel abi pakkuma? Või on see lihtsalt vabandus, et helistada ja kuulda, et kas on uudiseid – aga teha seda abi pakkumise varjus? See on jõle solvav, tegelikult, et arvatakse, et ma ei saa iseendaga enam hakkama. Ma olen rase, mitte teovõimetu! Ning asjad, mis tekitavad vaeva, on sellised, mille juures mind eriti ei saa aidata. Teised ei saa minu eest sokke jalga panna või voodis külge keerata või, noh, hingata.

Ma nii hullult katsun olla mõistev selle muretsemise suhtes, aga ühe korragi tahaks, et minu suhtes oldaks ka mõistvad. Ma tahan olla praegu üksi ja ma ei taha pidevalt ette kanda. Sest mind ärritab samamoodi, et midagi ei toimu, ilmselt rohkem kui kedagi teist, sest TEISED EI ELA MINU KEHAS. Ja iga kord, kui ma pean tegema head nägu ja viisakalt vastama, et “no ikka muutusteta läheb”, siis see ajab mind närvi ja tekitab veel rohkem frustratsiooni, mida ma ei vaja hetkel oma ellu juurde.

Ja ma ei oska seda kuidagi viisakalt serveerida ja pole isegi Abikaasat, kes oleks kogu selle välismaailma pideva ründe suhtes puhvriks. Välja telefoni ju ometi lülitada ei saa, sest siis läheks ammugi kõik paanikasse.

Aga head on ka. Mulle meeldib, et ma saan veel viimaseid asju lõpetada. Praegu on veel üks asi pooleli ja ma tean, et mul on aega seda lõpetada, sest noh, ma olen ju igavesti rase. Ja tegelikult on tore see üksioleku, pooleldi mediteerimise ja vaikselt kulgemise aeg, sest ma ju tean, et varsti igatsen ma seda aega taga. Ja mulle isegi meeldib, et Abikaasat praegu pole, sest üksi olla on kuidagi mõnus ja vabastav ning ta ei pea pidevalt taluma frustreerunud kümnendat kuud raseda naise vihapahvakuid.

Lisaks see ootus. Õudselt põnev on, et ei tea, mis saama hakkab. Kuidas saama hakkab. Millega kõik algab. Sest sünnituse juures on ju fantastiline see, et see on absoluutselt igaühel erinev. Ja algus on erinev. Võib alata valudega, võib alata vetega, ei pruugi üldse alata valude või vetega. (Näete, jah, kuidas ma praegu väldin sõna limakork?) Vahepeal mind kummitavad pildid sellest, et ma ei saagi aru, kuidas kõik algab ja sünnitan siiasamma diivanile. Aga peamiselt ma ei kujuta midagi ette, peamiselt ma lihtsalt ootan. Ja tegelikult on see kõik ikka päris äge.

Ainult et, jah, kuidagi tahaks osata ülejäänud maailmale selgeks teha, et gimme some space. Minu puudumine maailmast nädalaks või kaheks võiks olla võimalik. Keegi võiks mulle vabastuse kirjutada, nagu kooliajal.

Kallis maailm,

palun Dagmar vabastada kõikidest sotsiaalsetest kohustustest ja telefoniga kõnelemisest (eriti küsimustele “Noh, kas on uudiseid?” vastamisest) kuni sünnituseni. Siis saame esitada juba arstliku tõendi. Lubame pühalikult sünnitusest teada anda (because hiding that baby would be difficult). Ahjaa, ja palun ühtlasti vabastada Dagmar ka kehalisest kasvatusest ja sellest jõledast troll-face’i nägemisest, mida praegusel ajal meme-lehekülgedel huumoriks peetakse.

Alla kirjutanud,

yours trulee