Tag Archives: random

the one where I try to explain myself

hoomamatu 12 Replies

Suur osa minu elust moodustab endast kirjutamine. See on olnud vaba valik, loomulikult, ja kui see mulle ei meeldiks, siis ma seda ei teeks. Aeg-ajalt – ma ei tea, millest see sõltub, võibolla kuu seisudest? – tuleb tuttavatega jälle teemaks, et miks ma küll üldse blogi pean ja, issake, nüüd veel kogu see Delfi kolumnisti teema. Enamasti on mu blogi kõige suuremad kritiseerijad inimesed, kes pole kordagi mu blogi lugenud. Teisel kohal on inimesed, kes on paari postitust lugenud ja selle põhjal mingi oma arvamuse kujundanud. Ilmselt on ka mu püsilugejate hulgas vaikivaid kritiseerijaid, kes loevad lihtsalt selleks, et saaks pead raputada ja mõelda, et mis inimene ma küll selline olen. Ja see kõik on okei, üldiselt, mul on mingi zen tekkinud, ise ka imestan. (Aga ikka ei julge vahepeal kommentaare lugemas käia ja Delfi kommentaare ei loe ma muidugi kunagi.) (Mitte Delfi pärast, ma pole kunagi enda artiklite kommentaare lugenud, sest mulle ei meeldi veebiväljaannete kommenteerimise stiil ja see, milline see kõik hetkel Eesti ajakirjanduses on.)

Ka tegelen ma ammu juba sellega, et ma alati teavitan inimestele, kui midagi nendega seotuvat avaldada tahan. Küsin, kas nad eelistaksid varjunime. Räägin, mida ja kuidas umbes kirjutan, et nende põhimõtteline nõusolek oleks olemas. Sellepärast on ajapikku mu tekstid aina rohkem minule endale keskendunud, sest teistest kirjutamine on tricky business. Muidugi on blogi püsikülalistel (Naabrinaine, mu mees*, õde ja ema) umbes teada, milliseid asju ja mil määral ma neist kirjutada võin ja vähemalt omast arust tajun ma hästi seda piiri, mida ja kuidas avaldada.

Endast kirjutamine on mõnus, aitab salvestada mingeid hingeseisundeid ja pidev eneseanalüüsiga tegelemine tundub olevat vähemalt minu jaoks arengu alustala. Arvestades, et ka minu wellbeing on väga tihedalt seotud sellega, et ma märkaksin võimalikult vara läheneva depressiooni märke, siis ilma eneseanalüüsita ja pideva jälgimiseta ei saakski. Või noh, saaks ikka, aga siis pendeldaksin ma ilmselt kontrollimatult bipolaarsuse erinevates otstes ja sureksin tõenäoliselt üksildast surma mõnes hullumajas.

Aga loomulikult on see kõik kohutavalt väsitav, sest for fuck’s sake, ma ei ole nüüd NII huvitav inimene ka. Pealegi olen ma iseendaga veetnud 28 aastat ja uudsuse võlu hakkab vaikselt kaduma.

Juba aastaid mõtlen ma alati väga hoolikalt läbi, mida ja kuidas kirjutada. Ma ei ole kunagi väga anonüümne olnud, seega muudmoodi ei saakski. Sekunditega leiab üles info mu pereliikmetest, seega ma PEAN kõik väga hoolikalt läbi mõtlema. Võib-olla, kui ma alustaksin blogimist nüüd, kaaluks ma anonüümselt kirjutamise varianti. Aga seda ma enam küll muuta ei saa. Piisavalt paranoiline olen ka, et kui ma oma blogi kinni paneks ja kuskil sarnase kirjastiiliga anonüümne blogi pead tõstaks, siis leiduks ikka mõni inimene, kes otsad kokku viiks.

Ja avalik olemisel on omad eelised siiski ka, eriti arvestades, et ma püüan ju kirjutamisega siiski ka elatist teenida.

Niisiis, postitus või kolumn sünnib tavaliselt nii, et ma kannan mingit ideed endas paar päeva ringi, proovin erinevaid lauseid läbi (umbes nagu maitseks veini: keerutad käes ja siis mekutad suus), mõtlen välja poindi, alguse, lõpu ja puändi (sest viimasel ajal ma tahan miskipärast, et mu lugudel oleks puändid), panen kirja, loen läbi, mõtlen, kas kõik sai nii kirja nagu ma PLAANISIN, st kas sellest on võimalik välja lugeda midagi muud, ja siis alles avaldan.

Ning ikka ja alati avastan pärast, et ükskõik KUI hoolikalt ma asju ja sõnastusi läbi ei mõtleks, on peaaegu alati võimalik lugejal tekstist välja lugeda seda, mida ta soovib. See pidi olema ju üks inimeseks olemise alustalasid – et sa otsid alati kõikjalt neid infokilde, mis juba kinnistavad sinu olemasolevaid arvamusi.

Teine kräpp asi endast kirjutamisel on see, et see sõltub teistest inimestest, inimestest, kes mind ümbritsevad. Sest nende käitumine peegeldub minus ja kui ma tahan endast kirjutada, pean teinekord kaasama sellesse teisi inimesi, isegi kui vaid taustaks või kontekstiks. Ma püüan seda alati teha hinnanguid TEISTELE andmata, tuues ja seostades kõike ikkagi lõpuks endaga. Aga vot SEE toob alati jama kaasa, sest isegi kui ma kinnitan endale ja teistele, et jutu point pole ju TEINE INIMENE ja tema teod, vaid MINA ja see, kuidas ma neile reageerisin, siis lugejal on väga raske seda vaid minu vaatepunktist näha ja ikka kiputakse looma mingeid maailmu ja kujundama mingeid arvamusi. Ja ma võin huilata palju tahan, et teine inimene pole ju selle asja juures oluline, loob vaid minu mõtetele tausta, lugeja ikka loeb ja tajub asju omamoodi.

Muidugi olen ma juba ammu aru saanud sellest, et ma kontrollin oma tekste vaid teatud määrani. Seda, kuidas lugeja seda tajub, ma enam kontrollida ei saa. Niisiis on mu valikuks kirjutada (mu meelest) aina igavamalt, kaasamata teisi inimesi oma tekstidesse, või siis teha kõik omalt poolt, et oma sõnumit selgelt edasi anda, vajadusel teisi kontekstiks ja peegliks kaasates ja loota, et vähemalt enamasti mõistetakse ming õigesti.

Nagu eluga ikka, läheb vahel see läbi, teinekord aga tuleb klattida mingit jama, mida sa absoluutselt tulemas ei näinud. Nagu näiteks see kord, kui siin kommentaarides läks andmiseks, sest ma ütlesin 30-35aastase kohta “keskealine”. Absull ei näinud seda tulemas!

Ja tegelikult on see kõik ikkagi ka põhjus, miks ma teen seda, mida ma teen. Sest mulle MEELDIB. See on õudselt oosõm, kuidas minu tekstid, mingid minu mõtted ja arvamused kajavad teistes inimestes vastu. See annab teinekord üllatavaid tulemusi ja on SITAKS LAHE, sest mulle jubedalt meeldivad inimesed, teate. Isegi ääshõulid on põnevad, sest kontrastid alati on. Pealegi õpin ma selle kõige kaudu ise palju, nii enda kui teiste kohta. Ja maailm on jälle natuke helgem.

Aga vahepeal on mul tunne, et ma peaksin üle kordama: ma ei taha kunagi kedagi oma tekstidega solvata või haavata või häbistada. See lihtsalt pole mu stiil (sest teadupoolest kardan ma hullult konfrontatsiooni), olen selles osas juba aastaid tagasi oma vitsad saanud. Oma isiklikud vimmad õiendan ma mitteavalikult. Muidugi annan ma endale aru, et paratamatult võivad teinekord mu tekstid põhjustada solvumist, kui inimesed minu maailmavaatega näiteks nõus pole, aga iialgi ei plaani seda. Ja vahel ajab muidugi maailm närvi ja mingid inimtüübid ajavad eriliselt harja punaseks, aga kui ma frustratsiooniposte kirjutan, siis ikka püüan seda teha umbisikuliselt. Sest on ju suur vahe, kas jutt käib inimtüübist või konkreetsest inimesest, kes mõtted sellele inimtüübile juhtis. Ja kui kellegi lause vallandab mus mingi mõttejada, siis jätkuvalt arvan ma, et see mõttejada peegeldab MIND, mitte seda inimest.

Oeh, ma olen jõudnud punkti praegu, kus iga seletus nõuab uut seletust, ehk siis jäin jänni. Noh, igaljuhul, sellel lool puänti kahjuks pole, lihtsalt tahtsin öelda, et ma arvan asjust umbes nii. Lugejal on alati vabadus arvata seda, mida ta soovib.

Aga aitäh teile, et olemas olete ja loete. Te olete mulle olulised, ise seda võibolla teadmatagi.

Muah!

*Pärast seda, kui Tikker oma meest ka blogis Abikaasaks nimetama hakkas, tunnen ma, et ei saa enam seda nime siin kasutada. Lihtsalt imelik on. Olen hetkel uue nime otsingutel.

vanadus hiilis ligi

hoomamatu 11 Replies

Vahepeal on mul tunne, et ma olen astunud kellegi teise ellu kogemata sisse ja ei leia nüüd enam üles ust, mille kohal kirjas EXIT ja pilt rohelisest jooksvast mehikesest. (Kusjuures, see paneb mind mõtlema, et miks neil väljumissiltidel on alati MEESfiguurid, aga neil liiklusmärkidel, mis sümboliseerivad jalakäijaid, on alati ema lapsega? Kus on isad, küsiks ma? Ahjaa, õige, NAD PÕGENEVAD PARASJAGU UMMISJALU. Kesiganes silte välja mõtlevad, peaksid võtma pausi ja mõtlema oma eluvalikute üle hoolikalt järele.)

Enihuu, vahepeal ei saa ma aru, kuidas ma siia sattunud olen.

See kõik on nii veider. Ma ometi kõlan oma peas täpselt samamoodi nagu ma kõlasin näiteks kümme aastat tagasi, aga ometi on mul raske suhestuda isegi kaks aastat noorema endaga. Vananemine on ikka üks kummaline asi. Sa ei saa ise üldse aru, et sa vananed, kuid ühel hommikul mõistad ootamatult, et kui sa teeksid endale kaks punupatsi, naerdaks sind lihtsalt välja. Võimalik, et mõned teismelised emod viskaksid sind isegi sihvkakoortega.

Sel põhjusel – ilmselt seetõttu, et mul on eitusfaas – olen ma viimastel aegadel kuidagi väga palju noortega hänginud. Et mitte tunnetada nii teravalt oma paratamatut vananemist ehk? Naabrinaine arvab muidugi, et see on mul mingi keskeakriisi-laadne toode. “Mõnedel naistel tuleb pärast lapsesaamist jah uus noorus peale,” märkis ta emotsioonitult ja ma naersin. Hahahaa, uus noorus indeed. Ma ei saa ilma ägisemata enam isegi põrandalt püsti, sest mu selg on nii pekkis neist tundidest, mida ma olen veetnud võrevoodi kohal küürutades ja OMA LAST KINNI HOIDES, et ta keset ööd minema ei põgeneks, sest I swear to God, ma olen päris kindel, et seda ta mõnedel öödel plaanitseb. Silmad pärani lahti, oodates, mil ma ära väsin, et siis joosta lähima metsa poole vabadust otsima.

Ma üldse ei imestaks, kui ta õpiks lähipäevil ära saagimise, et end võrevoodist välja murda. (Note to self: otsida läbi võrevoodi beebisuuruses saagide koha pealt.)

Noh, igal juhul, näiteks on mu uus noor sõbranna Mallu, kes meenutab mulle nii palju mind ennast (kuus aastat tagasi), et ma üldse ei saa aru, kuidas ma varem elasin ilma kellegita, kes mõistaks poolelt sõnalt, mida tähendab SOULMATE SEIN.

(Siinkohal võiks ratsionaalsemad täiskasvanud ehk märkida, et pole ühtki universumit, kus oleks NÕUTAV mõista väljendit “soulmate sein” ja et pigem on see miinuseks, kui sa seda mõistad, aga leppigem jääda ses osas eriarvamustele. Sest soulmate sein on oosõm.)

Enihuu, tegelikult muidugi annavad noored sõbrad eriti selge kontrasti su enda (vananevale) elule. Sa kuulad nende (hüsteeriliselt naljakaid) lugusid ja järsku adud, et midagi on viltu. Midagi… ei klapi. Ja siis mõistad, et nende sõbrad elavad kõik veel vanemate või korterinaabritega. Täpselt nagu siis, kui sina olid 22. Aga aeg läheb ja sõbrad vananevad koos sinuga ja nüüd pead sa neid tuttavaid vähe imelikeks, kes praeguses vanuses veel vanematega elavad (kui nad just näiteks oma vanemaid ei hoolda või midagi taolist) ja teevad mingit tööd, mida tegid sinu sõbrad ülikooli ajal enda äraelatamiseks (mitte selleks, et teha karjääri, mida paratamatult sinu sõbrad ju praegu juba teevad).

Ja sa mõistad, et sa oled tõepoolest vana. Mitte see ei näita, et sa oled vana, et sul on laps ja kopsakas pangalaen (või mitu), vaid see, et, maitea, su sõbrad eelistavad nädalavahetusi veeta oma elukaaslaste ja peredega, selmet läbudel hängida, sest nii lihtsalt juhtub mingil hetkel. Ja sa mõistad, et sa isegi ei mäleta viimast korda, kui sa olid actually mõnel läbul, saati siis veel sellisel, kus keegi suitsetas kanepit ning keegi teine oksendas nurka.

Päriselt, millal see kõik juhtus?

Mitte et ma seda kõike taga igatseks, aga on lihtsalt veider, kuidas elu muutub, hammasrattad keerlevad, dekoratsioonid vahetuvad nii märkamatult, et sa ei panegi tähele. Noh, okei, ma elan aasta aega sellist elu, kus on ääretult TÕENÄOLINE, et keegi on kuhugi nurka oksendanud, aga mitte sel põhjusel, mis kümme aastat tagasi.

Või siis näiteks breakdown of the närv. Vanasti, ma mäletan, oli küll kordi, kus ma avastasin end laupäeva varahommikul vannist, hüsteeriliselt nutmas ja arvamas, et ma ei tõuse siit iialgi ning plaanimas, kuidas võiks oma elupäevad vannis veeta (kas peaks ehitama mingi toitetoru, kust mõni usaldusväärne sõber mäkki ja kalasuppi sisse kallaks?), sest välismaailm on liiga valus ja raske, et see ära händlida.

Tavaliselt oli selle põhjuseks mõni ääshõul, kes mind paksuks nimetas või mõni südamevalu mõne mõttetu kuti pärast, kes isegi ei teadnud, et ma olemas olin. Noh, nagu ikka, kõik NORMAALSED põhjused, miks vanni ronida ja looteasendisse tõmbuda.

Nüüd leiavad mind teinekordki laupäevahommikud vannist või põrandalt kägaras ja hüsteeriliselt nutmas. Põhjuseks mitte mingi suvaline kutt, vaid see, et MA OLEN KOHUTAV EMA ISSAND ME SUREME KÕIK PIINARIKKASSE SURMA KUIDAS ÜLDSE MULLE KEEGI LAPSE USALDAS!!!!!1!!!

Ja kõik muud probleemid, mis varem sind vanni peitu ajasid, tunduvad naeruväärselt tühised. Olen paks? No mis siis – ma faking tõin lapse ilmale. Kena kutt ei tea, et ma olen olemas? Nojah, mis siis, vähemalt võib loota, et mu tütar teab mu olemasolust ja ei ole veel avaldust ema väljavahetamiseks sisse andnud. Ja kellele neid kenasid kutte ikka vaja on, eriti arvestades, et ta tõenäoliselt langeks minestusse kui mu venitusarme näeks.

Jap, see on see glamuurne elu, mida ma siin elan.

(Ja nüüd on mul kõikidest kenadest kuttidest kahju, keda ma olen stalkinud või plaaninud stalkida. Kui nad vaid teaks…)

(Okei, ma sain just aru, kuidas kõik need eelnevad lõigud kõlasid ja juba näen perekooli pealkirju oma vaimusilmas. “Noor ema jälitab kenasid kutte!” või “Kenad kutid, hoidke end – noor ema liikvel! NB! Venitusarmid!” Tõde on muidugi see, et, olles aastaid virtuaalmaailmas ringi tšillinud, on mul kadunud absoluutselt igasugune filter, mis puudutab virtuaalseid piire. Mis tähendab, et mulle pole mingi probleem iseenesestmõistetavusega lisada sõbraks suvalisi inimesi, kes mulle tunduvad ägedad ja üldse mitte pead murdma selle üle, kas neile see tundub veider või mitte. Umbes nagu mul pole probleemi tänaval võõraste inimestega rääkimisega.)

(Ma peaks vist arvutile mingi child protectioni peale panema. Midagi, mis kaitseks mind (ja kõiki teisi inimesi) minu eest. Maybe there’s an app for that?)

Ma üldse ei mäleta enam, mida ma kõige sellega öelda tahtsin ja ma ei viitsi ka üle lugeda, sest kell on siiski peaaegu 3 juba. Ma arvan, et mu point oli midagi sellist: sa vananed ja see hiilib sulle märkamatult kohale. Ja siis sa veedad oma ülejäänud päevad, et seda ignoda. Ning lõpuks istud sa vanadekodus, taod jalaga kivikesi ja sniigid käekotist džinni juua ning räägid su kõrval istuvale ja kuduvale seniilsele sõbrannale juba kolmekümne viiendat korda sedasama naljakat juhtumit su noorusest, kui sa ükskord arvasid, et su külmkapp kummitab ja te naerate kähinal ja langete siis melanhoolsesse vaikusse. Jap-jap, mõtlete te. Olid ajad.

Ja alles ma ju olin 22.

Aga, kui sul veab, tuleb su tütar sind vaatama ja su kunagi NII PALJU NOOREM sõbranna kolib ka õige pea samasse vanadekodusse ja oma peas oled sa ikka veel sama noor kui siis. Ja tütar toob džinni kaasa. Ja võib-olla ühe mäkiburksi. Nii mõeldes ei olegi see vananemise asi nii kohutav.

Pluss, tahaks džinni ja mäkki.

gardening, gardening, gardening, death

hoomamatu 12 Replies

Istusin üksõhtu trepil, ootasin Mallut. Saabus juuste lehvides ja ainuke, mida ma suutsin öelda, oli: “Saad aru, ma olen ERUTUNUD väljavaatest, et mul on varsti pool peenart maikellukesi täis.”

(Sellele järgnes õige pea infokild, et viin teisipäeval vanaema arsti juurde, mille peale Mallu lihtsalt ohkas ja ütles: “Ei noh, igal ühel oma glamuursed hetked… Sina ja su põnev elu.”)

Niisiis on juhtunud see, mille eest Dylan Moran ammu on hoiatanud. Või noh, okei, ma olen alati mingist peenrakesest unistanud, aga täiesti ootamatult on see kätte jõudnud. Ma istun õhtul trepil ja vaatan oma lillekesi ja käin neid kastmas ja… ja 16aastane Daki (kes planeeris filmistaari karjääri ja glamuurseid pidusid kaatritel Vahemerel) mu sees lihtsalt röögib pettumusest. Lõpuks on see juhtunud. See sai mind kätte. Mulle tundub, et ma olen… täiskasvanud.

Õudne.

Mina ja täiskasvanud? Tegelen AIANDUSEGA?! Issand jumal.

Järelikult on surm üsna lähedal.

See on täitsa huvitav, mida üks mullane maalapike inimesega teeb. Vaatad kevadel – muld. Hmm. Äkki siia kasvab midagi? Paar nädalat hiljem avastad – oo, kasvaski! Lilled! Minu mullasel lapikesel! Siis tuleb emapalk ja sa arvad, et kuluks ära üks tripp aianduspoodi, kuhu sa paned hakkama summad, mida sa varem kulutasid nädalavahetusel baarides. OSTES LILLI. Ja seemneid. Ja mulda. Ja põõsaid.

Siis vead sa need kõik koju ja paned lapse magama ja müttad poole ööni köögiakna all maad üles kaevata, et enne kevade esimest äikest jõuaks seemned mulda pista. Higine. Mullane. Selg sügeleb. Meenub, et käisid enne seda kõike ju veel vannis. Pühid higi. Kaevad veel. Leiad igast huvitavat kultuurikihti maa seest, peamiselt kive ja klaasikilde, aga ka mingi plastiktoru.

Kõplad. Vead vaod kühvlikesega. Kirjutad plastjubinatele, mida maha paned. Avastad, et marker tuleb plastjubina pealt kohe maha. Teed plastjubinatest pilti, et pärast meeles oleks, kus miski kasvama peaks.

Siis tõmbad hinge ja mõtled… MIDA KURADIT? Toas on ju vein ja kassid ja sarjad, ja millega tegeled sina? KAEVAD MAAD, vot sellega tegeled. Miks? Ei tea. Aga tundub, nagu peaks. Huvitav on ka see, et ma tegelikult ei tea üldse, mis ma teen. Pole viitsinud guugeldada või aiandusalaseid asju lugedagi, lihtsalt läksin ja hakkasin lambist tegema. Mingist loomulikust intelligentsist. Ikkagi igipõline maaharijast eestlase veri, umbes tead ikka, kuidas mullast ja seemnetest kokku söödavaid asju toota. Natuke kaevata, natuke kõblata, mitte unustada kasta ja ongi olemas.

Ja siis olen ma mitu õhtut lilli istutanud. Tegin isegi ühe lillekorvi, kuhu toppisin erinevaid asju sisse ja arvasin, et on ilus.

Siis jälle istusin trepile ja mõtlesin… mida kuradit? KUIDAS SEE NÜÜD KÕIK JUHTUS? Kus on glamuur!? Kus on fabuloosne elu?! Gardening, gardening, gardening, death!

Kõige müstilisem kogu selle aiandusvärgi juures on see, et… see on fucking satisfying. Oled kurb, kui laps lilleõie ära lõhub. Oled rõõmus, kui avastad, et piibelehed on. Oled rahul, kui tuleb vihma. Oled rahul, kui paistab päike. Oled õnnelik, kui ostad kastekannu. Mõtled juba järgmisele suvele ja sellele, et forsüütia on siis juba natuke suurem ja sirel võibolla võrseid ajanud ja ootad pikisilmi, millal roniasjad müüri najal lehte lähevad ja…

Appi kui mõnus.

Nüüd tuleb ainult loota, et ikka vihma tuleks ja et laps kõiki asju kohe maast üles ei kisuks ja et maitsetaimepeenar ei saanud liiga varjulisse kohta ja et naabermajalt kive lilledesse ei kukuks.

Elu.

Aiandusglamuur, tundub mulle, ongi see pärisglamuur. Kui enam pidudele minna ei saa, siis lähed aeda ja räägid lilledega.

I totally get it now.

“PROJEKT: LAPS” III Ebamugavad kõnelused ja triibud

hoomamatu 3 Replies

Kolmas osa ajakirjale Naised kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. I osa. II osa.

3. Ebamugavad kõnelused ja triibud

 

Kõik naised teevad vist rasedusteste ühtemoodi. WC, ebamugav soristamine ja siis paaniline ootamine. Elu pikimad viis minutit, mil sa kõnnid mööda elamist ringi ja püüad mitte testi poole vaadata, kartes tulemust ära sõnuda. Või siis vastupidi: vaatad pulga poole nii pingsalt kui vähegi suudad, lootes, et suudad kuidagi nii tulemust soovitud suunas mõjutada.

 

Mina olen paari kuu jooksul jõudnud täieliku ükskõiksuseni. Ma olen teinud kümneid rasedusteste, ka ajal, kui nende tegemisel pole mingit meditsiinilist mõtet. Ma tegin neid söögi alla ja söögi peale ja tulemus oli alati sama: üks triip. Tänaseks on rasedustesti tegemine kui hommikune hammastepesu – lähen poolkinniste silmadega pärast äratuskella helinat WCsse, avan kogenud liigutusega testipaki, teise käega võtan hambaharja, istun potile, tehes kõike korraga. Test jääb pärast hammastepesu kraanikausi äärele ootama, kuni ma söön, riietun ja meigin ning vahepeal on mul alles õhtul meeles seda vaadata.

Continue reading

on a Moon

hoomamatu 3 Replies

Ma ei ole üldiselt viitsinud Milale senini raamatuid ette lugeda. Olen küll neid kokku kogunud ja talle kätte andnud, paar korda üritasin lugeda ka, aga teda väga ei huvitanud. Laisk nagu ma olen, jätsin asja sinnapaika, lohutades end sellega, et vähemalt lasin ma talle rasedana klassikalist muusikat (ja new age’i).

Nüüd on ta ise hakanud raamatute vastu huvi tundma. Kui tal pudelikorkidest ja muust põnevast kopp ette saab, tuleb ta raamatuga, taob mind sellega nõudlikult ja jääb huviga ootama. Siis on minu ülesanne raamat ette lugeda. Mida ilmekamalt, seda parem. Kui raamat läbi, avab ta suvalise koha ja ma pean seda kohta uuesti lugema. Siis avab järgmise suvalise koha jne. See kestab TUNDE. Mul on kõik need kiisusalmid juba pealuu sisse kulunud.

Aga samas on tore, et enamike asjadega on nii, et ta ise näitab mulle, millal võiks olla õige aeg nendega tegelema hakata. Nii juhtus söögi-joogiga, nii juhtus raamatutega, äkki juhtub nii ka potiga? (Jap, ma ikka veel terroris selle asja pärast.)

Muuhulgas käisime täna Kuul. Kui tuppa tagasi hakkasin last viima, noh et õhtu ja söögiaeg ja nii, hakkas laps meeleheitlikult kisama.

Jap. Ma juba kujutan ette, et sel suvel ma toas eriti midagi tehtud ei saa. Aga noh, äkki saab väikse päevituse ja kõvasti raamatuid läbi loetud. Kuul ju hakkab päike hästi peale?

“PROJEKT: LAPS” II Seks ja šokolaadikohv

hoomamatu 8 Replies

Krääääp! Mul läks seoses Mila sünnipäevapidustustega täiesti meelest, et esmaspäeva järjekapäevaks kuulutasin. Vabandust! Siin nüüd teine osa. Järjejutt ilmus algselt ajakirjas Naised.

I osa.

PROJEKT: LAPS

II Seks ja šokolaadikohv

Ma tean, et peaksin lahkuma, kuid ei suuda seda. Miku juures on kuidagi nii mõnus olla, hoolimata akna all käratsevast linnast. Me lebame hämaras, joome teed ja vaikime. Ma ei tea, millest mõtleb Mikk, aga mina mõtlen vaid ühest – lapsest. Kas ma peaksin hoidma meie suhted võimalikult külmad? Nii külmana, kui üldse on võimalik üht seksisuhet hoida. Olen juba otsustanud, et tulevaste komplikatsioonide vältimiseks ei tohi ma Mikku kunagi endale külla kutsuda, isegi talle mitte öelda, kus ma elan. Seda veel vaja, et ta aasta pärast minu kodukanti sattudes pilgu mu aknasse heidaks ja mind seal näeks, titt kätel. Jah, kindlasti – mida vähem Mikk minust teab, seda parem.

Continue reading

ajuseisk

hoomamatu 26 Replies

Üleeile tuli Naabrinaine korraks läbi. (Tõde: eile tuli ka, aga siis ma juba/veel magasin. See üürike tund enne pikka piinarikast ööd 39+ palavikus lapsega, kes ei saa hingata.) Rääkisime tühjast-tähjast, noh, nagu ikka. Mu aju on viimasel nädalal täiesti seiskunud. Ainus, millele ma mõtlen, on see, et palgapäev on veel megakaugel (see also: selle nädala eesmärk elada 15 euroga) ja elektriku jaoks ikka veel raha ei ole (mis tähendab, et kõik SEISAB, välja arvatud juhtmed, need ripuvad).

Ja siis läheneb veel õõvastava kiirusega Mila esimene sünnipäev, mille auks ma ostsin poti, sest ma olen aru saanud, et see on vist üks asjadest, millega peaks tegelema, kui ma iial enam tahan ära unustada, mis tunne on mähkmeid vahetada (vastus: tüütu).

Mina: “Ma võiksin vabalt praegu sünnitada paar last. Andke mulle paar vastsündinut! Ma võtaks nad KOHE, kui keegi tegeleks minu eest selle potitreenginguga.”
Naabrinaine: “Ma võtaks lausa kaks kaheaastast, kui keegi ütleks mulle, kuidas teismelist õnnelikuks teha.”
Mina: “It’s not getting ANY easier at all, is it?”
Naabrinaine: “No.”

Ja siis läksin ma tuppa ja lugesin vannis The Bloggessi MAAILMA PARIMAT raamatut “Let’s Pretend This Never Happened” ja kas sa näe kokkusattumust:

“Potty training is not a fun subject to reminisce about. It’s more like a horrible death march through a haunted forest, and the trees are made of angry bears that you’re allergic to. And you have to look at pictures of dead people at the same time. Like, it’s so awful you want to just make your kid go live outside for the rest of their life, but you can’t do that because the dog’s out there. And that’s why I’m not going to write about potty training, and instead I’m going to write about perspective.”

(See ei ole ausalt mingist lapseteemast. See raamat on TOTAALSELT OOSÕM ja kõik, kes peavad end huumorimeelega inimeseks, peaksid seda lugema, kasvõi selleks, et veenduda, et me pole kunagi nii ägedad kui The Bloggess.)

Ühesõnaga, DO NOT WANT. Üldse ei taha tegeleda selle jamaga. Miks ta kuidagi… ise ei võiks kõik asjad selgeks õppida?

Siia juurde veel märkus, et haige lapse kõrvalt, kelle põhiline suhtlusviis on HUILGAMINE või valjuhäälne halamine, on TÄIESTI võimatu ajatundlikku tööd teha. Ja nagu neetult on praegu kõik kohad ajakirjanikele suunatud töökuulutusi täis. Ja kus te olete siis, kui ma septembris tööpõllule naasen? Te olete tööalasel väljasõidul kõikide nende oosõm ajakirjanikega, keda te PRAEGU värbate, that’s where!

(Ma tahaks nii hullult elada näiteks viis aastat oma elust nii, et ma ei peaks töötuse pärast muretsema.)

(Või potitreeningu.)

(Või selle pärast, kuidas 15 euroga nädal aega läbi tulla.)

(Muidu on hästi, for reals.)

esimesel korrusel elamise võlud

hoomamatu 9 Replies

Abikaasa on kardinahull ja tõmbaks koguaeg kõigele kardinaid ette, kui vaid saaks. Mina käin sabas ja tõmban jälle eest ära, sest mulle ei meeldi, kui kardinad ees on. Lolli järjekindlusega tõmbab ta kardinaid ette ka sellele aknale, kus meid keegi võiks ainult sel juhul näha, kui nad meid otsima tulevad, st mingi suvakad selle akna taha ever ei satugi. (Peaaegu kõik aknad on samas meil sellised, aga ainult sellel ühel on hetkel kardinad.) Just üleeile ma veel küsisin talt, et mis erilist pointi on ÜLDSE kardinaid ette tõmmata sellele konkreetsele aknale. Mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Et sõber tuleb ukse taha ja näeb, et sa vahid arvutiekraani?

Noh, nüüd siis sain.

Kõigepealt tuli ootamatult Naabrinaine ukse taha ja ma pidin väga graatsiliselt pleedi alt välja ronima ja, peff välkumas, lehvima tagatuppa riietuma. Sest mul on vahepeal komme mitte pükse kanda, sest pants are bullshit, nagu ütleb Tädi Becky.

Teiseks oli väljas juba hämardumas, kui panin vannivee jooksma ja lehvisin niisama toast tuppa, kui Mallu helistas. Mila otsustas täna haigeks jääda ja ma üldse ei viitsinud minna  õue trepile rääkima, vann ootas ja nii, viskasin telefoni käest ja just, kui hakkasin vannituppa astuma, kuulsin mingit häält. Meenus, et uks oli lahti (kass oli väljas), mis tähendab, et ma istusin lihtsalt kümme minutit hirmunult vannitoas, julgemata vaatama minna, sest olin KINDEL, et mingi potentsiaalne mõrvar astub kohe uksest sisse.

Hiljem selgus, et Mallu oli ukse taga olnud ja nähes, kuidas ma lihtsalt nii ülbelt ignon, akna peale koputanud. Talle tundus muidugi hüsteeriliselt naljakas, et ma selle peale vannituppa kadusin ja ta pidi akna taga vahtima ja Pussakaga hängima. Oli siili ka näinud, muuhulgas. Lõpuks andis alla ja läks minema.

Mina hiilisin lõpuks vannitoast välja, otsustavalt potentsiaalsele mõrvarile vastu astumas, kamandasin kassi sisse ja lukustasin ukse ja… tõmbasin kardinad ette.

Elu õpetab. Kui mitte miski muu, siis tõeline sarimõrvarihirm paneb ka paadunud kardinavastase neid kasutama. Ma parem isegi ei hakka mõtlema sellele, et tegelikult ei takista miski sel konkreetsel sarimõrvaril akent lihtsalt sisse löömast ja sisse ASTUMAST, sest ma elan esimesel korrusel.

Fantastiko.

Ilukirjandusnurgake. “Projekt: laps” I

hoomamatu 8 Replies

Samal ajal, kui ma meeletutes kogustes tööd vihun teha ja õpin savikrohvi seina panema, avaldan blogiski algselt ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutu “Projekt: laps”. Seda on kümme osa, igal esmaspäeval ilmutan uue osa (sest tavaliselt on mul nädala algus muus osas kõige kiirem, et teid oma tavapäraste fantastilistustega rabada). Ma teadupoolest olen pussy ja ei oska kriitikat eriti händlida, aga esialgu jätan kommentaarid ikka avatuks. Julge hundi rind jne.

Projekt: laps

 Geneetika ja lõppvoorud

Ma vaatan Mikule üle laua otsa ja märgin mõttes üles: head lõualuud, ilus sirge nina, normaalsed kõrvad. Kõrvad on väga olulised, olen ma kuulnud. Kui ma tahan, et mu lapsel saaksid olema normaalsed kõrvad, siis pean ma sellistele asjadele tähelepanu pöörama.

“Mis on?” pärib Mikk ühtäkki, juttu pooleli jättes. Tunnen, et mu nägu oli tahtmatult kiskunud naerule.

“Ei, ma niisama… jäin mõttesse. Palun, jätka!” Võtan lonksu vett, et peita kohmetust. See on ju kõigest neljas kohting! Ja Mikk… Mikul pole aimugi, miks ma siin kohtingul üldse olen!

Continue reading