Tag Archives: random

etapivõit

hoomamatu Leave a reply

Ma ei tea, kas ma olen juba seda maininud (ilmselt olen), aga Mila hakkas kallistama.

Ta lihtsalt tuleb ja jookseb ja haarab kaela ümber kinni ja kallistab. Kallistab-kallistab-kallistab. Hingetuks. Ta tegi seda emmele ükspäev ja ma mõtlesin: “See. SEE on hetk, mille pärast lapsi teha.” Kui sinu jaoks kaks maailma armsaimat inimest kogevad SEDA hetke.

A jube häiriv on, et ta pidevalt mööda mind üles üritab ronida.

Pluss me kohe lähme esimesele lennureisile. Tema jaoks esimesele. See kestab küll vaid pool tundi, AGA IKKAGI.

Pluss vol 2: mul on nii palju muid lugusid ka rääkida, aga… Ülehomme ehk?

puhkus

hoomamatu 7 Replies

Nagu te kõik teate, ei ole ma suurem asi kõnedele vastaja. Ma haaran kinni igast võimalusest telefon välja lülitada või hääletule panna, ma tervitan seadusi ja norme, mis eeldavad, et teatud kohtades telefoniga ei räägita – autorool, teater, kino, intervjuud, hambaarst jne. Viimased nädal aega olen aga poolsunnitult viibinud igasuguses suhtlusaugus. Mila haigus on sellele veelgi kaalu lisandunud, mul on tunne, et ma pole AASTAID ühtki inimest näinud, kes ei suhtleks vaid küsimustes “Kesse?” ning üllatuslikult olen ma avastanud kaht asja:

i) ma olen väga sügavas depressioonis ja seda endale juba kuid eitanud,

b) antud olukord on SUNDINUD mind endasse vaatama ja oma elu kohta põhjapanevaid järeldusi tegema.

Lõppeks aga ei oleks ma mina, kui ma ei tegeleks eituse ja vältimistega, seega let me present you, minu seletav list põhjustest, miks ma telefoni vastu ei võta*:

  • Ma magan. Tõsi ta on, et ma magan ääretult veidratel aegadel. Viimased paar kuud magan ma kellaaegadel 5-7 ja 12-14.
  • Kõik teised magavad. Kuigi ma olen ääretult palju ärkvel, ei tähenda see, et teised mu ümber ei magaks. Teinekord nõuab asjade korraldamine nii, et ma rahus rääkida saaksin, liiga suuri pingutusi (nt tõusta just uinunud lapse kõrvalt, et välja rääkima hiilida).
  • Ma panen last magama. Vahel võtab see viis minutit, vahel poolteist tundi. Ja sellele eelneb pool tundi kuni tund magamaminekurituaale ja järgneb pool tundi diivanil vedelemist, lakke vahtimist ning puhkamist, mõeldes: “Uh, jälle üks päev seljataga.”
  • Ma olen vannis või vetsus. Hoolimata oma nutindusearmastusest ja sotsiaalmeediandusest ei võta ma telefoni tualetti kaasa.
  • Mul on telefon hääletu peal. Kusjuures, seda on ta 90 protsenti ajast. Kuidagi on nii jäänud.
  • Ma jooksen. Siis on telefonil küll komme mu muusika katkestada ja kõne julmalt vahele helisema lükata, aga ma tean, et KUI ma peatun, siis ma ei jõua enam edasi joosta, seega helistan ma pigem tagasi.
  • Ma teen süüa. Jap, viimasel ajal läheb ka see kategooriasse “vabandused mitte vastamiseks”, sest enamasti tähendab söögitegemine seda, et ma hakin, lõigun, koorin, praen, keedan, kurnan, segan ja vahustan kõike nii, et Mila ripub mu jala küljes ja püüab endale kõikvõimalikke teravaid või keevaid asju kaela tõmmata. Olen kuulnud, et paljud emad kasutavad seks puhuks bluetoothi. Mina kasutan vana head meetodit “mine-hulluks-ja-katsu-kõik-viie-minutiga-tehtud-saada-ja-lahku-lapsega-köögist”. Telefon on viimane asi, millele sel hetkel mõtlen.
  • Ma teen tööd. Õigemini, las ma täpsustan: ma olen leidnud oma päevas selle pooltunni, kus ma SAAN tööd teha, sest ei pea tegelema kaoste likvideerimise, mähkmevahetuse, potitreeninguvältimise, liivakastiäärel istumise, nõude pesemise, söögi tegemise, pesu pesemise või lappimise, raamatu ette lugemise, peituse ja mommymonsteri mängimise, söötmise ja söömise, riietamise, riietumise ja kõige muuga, millega ma igapäevaselt tegelen. Ma kasutan neid võimalusi hardalt ja armastusega.
  • Ma olen autoroolis. Mul küll on bluetooth, aga mul hakkab kõrv valutama, kui ta ripub mul seal ja ma ausalt ei viitsi seda igaks väikseks tripiks installida. Ja pikemaks tripiks ei taha ma teda installida, sest ma tavaliselt loodan selle peale, et Mila magab autos.
  • Ma olen kohas, kus ma ei saa vastata. Neid kohti on veel tänapäevalgi, kus on mobiilidega rääkimine vastunäidustatud. Lisaks hambaarstile ja teatrile ei saa ma füüsiliselt vastata näiteks ka poesabas seistes, kui ma pakin kotte, maksan arvet, hoian ühes käes Milat ning proovin kogu selle kupatusega autosse saada. Pluss kõiksugused tööintervjuud ja kohtumised, kus pole viisakas vastata. Ma pole nii tähtis inimene, et ma peaks alati kättesaadav olema, ka kohtumistel inimestega, kes on tähtsad. What is this, White House?
  • Ma tegelen kvaliteetajaga. See võib tähendada erinevaid asju, viimasel ajal tähendab see minu jaoks (tsenseeritud).
  • Mul pole tuju. Vahel tõesti juhtub nii. Ausalt, see (enamasti!) pole kuidagi seotud helistaja isikuga. Vahel ma lihtsalt ei jõua. Viimasel ajal kuidagi eriti tihti. See tekitab vahel probleeme, aga mitte nii tihti kui võiks arvata – ma tahaks loota, et tänu sellele, et ma olen meilitsi tõesti enamasti kättesaadav. Muidugi ei ignoreeri ma neid kõnesid, mis tulevad inimestelt, kes tõesti mulle AINULT siis helistavad, kui midagi konkreetselt kuskil põleb. Lähedaste puhul on muidugi raske eeldada, kas nad helistavad niisama (mida juhtub tihti) või on päriselt midagi hullu (mida juhtub harva, aga kahjuks ikka juhtub). Samas kõik tunnevad mind ja mu meelest on vaikiv kokkulepe, et kui mingil põhjusel kõnele ei vasta ja päriselt midagi põleb, siis saab kohe smsi otsa panna.
Tegelikult muidugi valmistun ma aina enam tööle naasmiseks (kui ma leian koha, kuhu naaseda) (jap, ma saan aru, et see pole keeleliselt õige lause) ja harjutan end rohkem telefoniga suhtlema.
Aga samas kasutan ma praegu ka seda sunnitud puhkust ära. See iseendaga kahekesi olemine on vaevarikas ja valus ja vastik, aga… Siit edasi saab ainult paremaks minna, jah?
Pealegi, kui mul on õhupall ja Mila, mis saaks siis veel valesti minna?
—
*Ma olen sellest kõigest oma blogis sadu kordi kirjutanud ja iga kord on kommentaarides ilgeks andmiseks läinud selle kahe koolkonna vahel, kellest üks austab privaatsust ja teine arvab, et telefonile mittevastamine on solvav teise osapoole suhtes. Ma ei soovi sellesse vaidlusse uuesti astuda, aga lisan, et sõnumitele ja mailidele reageerin ma tavaliselt kiiremini kui kõnedele. Senini pole ükski tööpakkumine saamata või lotovõit võitmata jäänud mu kummastava ja veidra kombe tõttu telefoni rääkimiseks väga mitte kasutada. Sorry noh, ma olen pigem kirjutaja-inimene.

update

hoomamatu 3 Replies

Mila õpib naiseks olemist peamiselt Mallu pealt. Huviga. Pluss! Lõpuks on tšikil juuksed kasvama hakanud ja paistab, et need lähevad lokki. Unelmate laps!

Tulin Tartusse puhkusele. Õigemini – tulin Tartusse, et emme saaks puhkusele sõita, aga ka minu jaoks on see üsna puhkuselaadne olukord. Kui kolmapäeval saabusime, trippis Mila peatumata kuus tundi mööda maja ringi ja lihtsalt NAERIS omaette, umbes nagu filmides kurikaelad naeravad, kui plaanid korda lähevad. Niimoodi maniakaalselt. Ma kujutlen, et ta oli megarõõmus lihtsalt vahelduse üle. Mõelda! Täiesti teistmoodi toad! Täiesti uued inimesed, keda pole üle kuu aja näinud! Täiesti uus kass! Suured peeglid! Kardinad! Aknad, millest ulatub välja vaatama!

See on õudselt lahe, et Milal on jälle käes periood, kus ta sotsialiseerub rõõmuga. Täna näiteks tuli Andra ja kuigi ta oli siin vaevalt et pool tundi, täitis ta juba Mila päevanormi kategoorias “Värskendavad näod”. Ma kaalun tõsiselt Mila tallinlaseks registreerimist (praegu ta ju tartlane), et saaks ta Tallinnas lasteaiajärjekorda panna, sest see tšikk vajab seltskonda, see on enam kui selge.

Aga kõige tagatipuks jäi mu paljajalgne ja karastatud kaaslane haigeks. Palavik. Nii et nüüd on mu puhkuselaadne olukord muutunud pantvangikriisiks, sest ma ei saa minna poodi (sest haiget last ju kaasa ei võta) ja mul pole vaat et mitte kedagi siin, keda lapsevalvesse jätta. Või õigemini, ilmselt oleks, aga mul ei tule absoluutselt pähe, kes see olla võiks. Sest nagu teada: ei viitsi mina eriti võõraste lastega hängida ja by default eeldan, et teisedki ei viitsi. Kuigi elu on näidanud, et päris paljud ju siiski viitsivad.

Ja lisaks kannab see postitus eesmärki kutsuda teid endale külla, millalgi uuel nädalal ju võiks? Kokkame, jutleme, teeme pilte ja oleme armsad? Mis?

tätoveeringu lugu: selg

hoomamatu 5 Replies

Kui ma olin 16 ja tättuu-Anton veel kodus tagatoas tätoveeringuid tegi, tabas meie sõpruskonda tätoveeringuvaimustus. Kõigepealt tegi endale tätoka Hade, siis otsustasime meie Maschaga mitte alla jääda. Mascha tegi käe peale skorpioni ja Hade toonane girlfriend tegi tramp stampi, kuigi me siis ei teadnud keegi, et seda nii nimetati. Selleks ajaks oli mul juba hieroglüüf olemas ning ma olin ääretult üllatunud, et Hade gf tätoveerimist nii valulikult üle elas. Me olime talle moraalseks toeks ja kui mu mälu mind ei peta, siis sai rohkem kui üks julgustuspits võetud.

Igaljuhul, tagasi suvesse 2000, kui ma Antoni Vaksali korteris tagatoas istusin ja hieroglüüfi välja valisin. Tähendab see nimelt head õnne või õnnistust, inglise keeles oli alla kirjutatud lucky. Interneti andmetel hääldatakse seda “fu”. Aastaid hiljem konföörmis üks hiina keelt õppinud tütarlaps, et mulle pole tõesti nuudlid selja peale kirjutatud. Nii et hästi läks.

Ma olin 16 ja mul oli käimas vaat et esimene suhe, mis tagantjärele mõeldes suhte mõõtu välja ei anna. Kolme koosoldud kuu jooksul kohtusime me võibolla 4-5 korda, ühel neist kordadest ootasin ma ärevusega, et saaks talle oma tätokat näidata. Kuti reaktsioon oli ääretult leige.

Tänks, djuud.

Ääretult leige oli ka mu ema reaktsioon, kui ta mu tätokat mingi hetk kartulivagude vahel küürutades märkas. Ja isa nägi seda juba sügise poole ning kuna ma oskasin seljavälgutamise ajastada MAAILMA KÕIGE AWKWARDIMALT ehk visates vanatädi matustel kolme peotäit mulda, siis leidis isa, et elu ja kaduviku küsimustega võrreldes on üks teismelise tätoveering vaevalt et mainimist väärt.

Millalgi ma otsustasin, et tahaks seljale midagi rohkemat. Kuna ma 16aastaselt ei osanud ette mõelda, et hakkaks mingit kontseptsiooni taga ajama, siis saime Antoniga kokku ja koos aretasime välja mingi idee lainetest, pilvedest ja kirsiõitest. Pilt on jätkuvalt poolik, sest kuna Anton nüüd peab kesklinnas peent tätoveerimissalongi, on ka hinnad võrreldes diivanitätoveeringutega tõusnud. Pealegi on mul põletavamaid tätoveeringuid ootamas kui selle selja lõpetamine. Näiteks tuleb ära märgistada tõsiasi, et maailmas on olemas Mila. Kuidas täpselt, seda pole ma veel välja mõelnud.

Ja ma olen täiesti kindel, et ma olen kunagi varem endast avalikustanud “pornomaid” pilte ka, näiteks päevitustes või… Aga ikka on mul tunne nagu oleks see foto mingi eriti suur vägitegu. See on ju kõigest selg, kuidas mulle TUNDUB, et tegu on rämeda aktiga?

Fu.

Pildi tegi Mallu. Kes siis veel.

tööemo

hoomamatu 21 Replies

Istusin täna Mika konsal. Jõudsin sinna läbi suure surma – ärkasin hommikul üles maailma KOHUTAIVAMAS olekus, ma olin täiesti kindel, et see ongi surm. Läbi värinate ja lihasvalude ja dry heeveimise  ja milleiganesi ma jõudsin järeldusele, et see vist toidumürgitus on, ja et kui ma ei tee POWER THROUGH!!!, siis ma jään igavesti seda kahetsema. Sest, palun öelge mulle, millal oli viimane kord, kui ma Sikiga kahekesi kuskil käisin, midagi tegin?

Ahjaa, oli üks kord, kus me käisime Lõunakeskuses.

(Kui seda Sikile ütlesin, hakkas ta suure häälega naerma.)

Enivei.

Istusin Mika konsal, higi voolamas, üsna surmalähedane, ja mõtlesin Mika trummarit vaadates: mida vittu. Päriselt noh: mida vittu. Natuke konteksti sulle, mu kallis lugeja – nimelt eile (või üleeile, üsna just ühesõnaga) teatas mingi suvaline tüüp mulle, et: “Sa oled ikka väga käest ära lasknud ennast.”
Mina: “Aga… ma just sünnitasin?”
Tüüp: “No kuule, see oli poolteist aastat tagasi!… Aga vähemalt on sul ilus nägu.”

No. Mida vittu?!

Vaatasin Mika trummarit, umbes minuga samas kaalus musta naist, ja mõtlesin, et kas keegi on kunagi tema juurde läinud ja öelnud: “Kuule, paistab, et sa oled end käest lasknud…”

Ja siis mõtlesin ma sellele, et täna hommikul, kui ma vappekülmade ja lihasvalude käes kriisates oma meilboksi kontrollisin, said ma vist absoluutselt igalt töökohalt, kuhu ma olen eales kandeerinud, eitava vastuse. Mul on tunne, et ka töökohad, millele ma kandideerisin 7 aastat tagasi, ütlesid mulle täna ära. Mul on tunne, et ka töökohad, kuhu MA POLE kandideerinud, ütlesid mulle täna ära.

No et ikka oleks öeldud.

Aga vähemalt mul ilus nägu.

Pekki.

Emosin siis veits. Et kas mul on valed eeldused? Et kas ma tõesti panen oma elule liiga suuri ootusi, kui ma eeldan, et ma saan teha tööd, milles ma olen hea, mis pakub mulle pinget, mis on lahe ja mis on natukenegi minu erialaga seotud? Enamik inimesi teevad tööd selleks, et elada ja väga ei vali. Äkki ma ka ei peaks nii palju eeldama?

Hiljem juhtis k-vend mu tähelepanu sellele, et tänapäeval teevad kõik tööandjad guugeldamist. Ja kui nad guugeldavad mu nime, siis… Mis nad leiavad? Noh, leiavad Tähismaade blogi ja siis leiavad minu blogi. Enamik tööandjaid hoiab sellisest asjast nii kaugele eemale kui võimalik, ilmselt mõeldes: mis sitta puutuda, läheb haisema!

Jap, ma saan väga hästi aru sellest. KÕIK mu tööandjad on minuga mingil hetkel selle vestluse maha pidanud: “Tead, see su blogi… Et ära siis seda va tööasja…”

Mille peale ma olen alati natuke solvunud, sest kui nad mu blogi LOEKS, teaks nad, et ma ei kirjutaks IIAL oma tööst nii, nagu nad kardavad, et ma kirjutan. Mul, vaadake, on selline lahe omadus, et ma justkui kirjutan väga palju isiklikke asju, aga tegelikult ma ei kirjuta mitte midagi. See muidugi ei takista kõigil pidevalt solvumast.

Aga ma ei saa ka eeldada, et tööandjad, kes midagi minust ei tea, hakkavad üldse süvenema.

Läksin siis ja istusin vetsus ja mõtlesin asja üle järele.

“Tead,” teatasin k-vennale, “ma mõtlesin selle üle. Et ma ju TEGELIKULT ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks megalt varjama, et ma blogin. Et TEGELIKULT on see mu faking blogimisasi pigem pluss. See on asi, milles ma olen hea. Mul on unikaalsed teadmised selles vallas. Pluss: ma olen oma faking erialal VÄGA hea. Ja lõppeks ma ju ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks teesklema, et ma olen teistsugune!”

Nojah.

Tõde kõik, aga lõppeks: ma ju ei saa eeldada, et ma leiangi endale kohe unistuste töö ja värki. Ja loodan, et potentsiaalsed tööandjad viitsivad süveneda minu blogi filosoofiasse ja tagamaadesse, eriti kui nad minu nime guugeldades leiavad kohe Tähismaade mingi faking pasa ja siis minu blogi. MINA muidugi vähemalt kutsuks mind vestluselegi, aga no mina olen mina, eks.

Pluss: ma ikka ropendan päris palju. Mitte et kõik teised ka ei ropendaks, aga see minu ropendamine on ju palju avalikum.

Ja siis ma vaatan ringi ja… Väljaanne, kus ma tahaks nii väga töötada, et ma viskun rekkade alla sellele mõeldes, just palkas kaks uut inimest ILMA KONKURSITA. Jap. Ma tean seda, mind on kutsutud SITAKS tööle. Kohtadele, kuhu ei tehtagi konkurssi. Aastal 2007, kui ma abiellusin, surin, Tähismaade verbaalse sitarahe alla jäin, kokku kukkusin jne – siis pakuti mulle iga nädal tööd. Üks uhke väljanne teise järel. Ma ei võtnud vastu, nagu teate, sest ma arvasin, et mul on aega atra seada.

Oli mul jee.

Nüüd istun siin ja tunnen, et ma olen megavalesti oma elu elanud. Et kui ma vaid oleks saanud selle lapse 18aastaselt! Siis poleks mul praegu tunnet, et ma pole mitte karjäärirongist maha jäänud, vaid et mind on selle rongi alla lükatud ja siis korra see rong tagurdas ja tõenäoliselt keegi veel viskas prahi ja suitsukonid mu peale, kui ma seal rööbastel vedelesin ja…

A no vähemalt on mul ilus nägu.

Hea seegi.

Kogu selle jama juures olen ma juba pikemat aega jõudnud järeldusele, et ma ei taha teist last. Mitte iial. Sest kui ma veel siit kunagi end kuidagigigigigi järje peale vean, siis katsuge vaid mult see töö käest võtta! Tapan ja töötan! Tõsiselt noh. See on ikka nii faking ebaõiglane. Ja kõige haigem on kogu mu frustratsiooni juures see, et no OLEKS mul siis enne lapse saamist mingi megakarjäär olnud. Sitta mul oli. Aga ikka on mul tunne, et mind on rööbastele visatud. Et kui ma vaid poleks hakanud kogu selle lapseasjaga jamama, siis ma võibolla ei istuks töötuna siin faking Tallinnas (mida ma küll juba armastan, aga armastus ei maksa palka mulle kahjuks), pea laiali otsas, kõht venitusarme täis.

Samas. Kurat. No näidake mulle töökohta, kus MINA oma arme näitama peaks.

Ah, teate.

See konkreetne emo möödub koheselt. Sest see Mika võlujõud natuke ikka töötas. Chantisin seal koos miljoni inimesega, et: “You’re the origin of love…”, ja mõtlesin, et pekki küll. Positiivsed mõtted ja kõik see. Et ma ikka peangi mõtlema just nii. Ma olen oma erialal sitaks hea. Mul on mingid teadmised, mida pole kellelgi teisel. Ma olen teatud osas päris andekas. Pluss kuuldavasti on mul vähemalt ilus nägugi.

Ja ma lõppeks tahakski töötada kohas, kus töötavad inimesed, kes minu blogi lugedes saavad ARU, mida ma mõtlen.

Aga noh, elu on näidanud, et isegi enda sõbrad ei pruugi aru saada, mis ma mõtlen, seda rumalam on loota, et võõrad inimsed mind palgata tahaks.

Äkki peaks kah väljamaale koristajaks minema?

linnud

hoomamatu 2 Replies

“Oot, miks sa täpselt kuulus olidki?” küsiti mult täna.
“Ah, ma ei tea. Kirjutan?”
“Ja üleüldse, MISASJA sa abiellud koguaeg?!”

Lõpuks jõudsime ikkagi välja selleni, et kui enda üle ei oska nalja visata, siis on elu ikka väga kurb. Teisalt: ma omast arust viskan koguaeg enda üle nalja, aga ainult umbes pooled inimesed saavad aru, et viskan. Teised arvavad, et ma tõsine olen, kurvastavad, pettuvad, ja siis hakkavad abistavaid linke jagama.

Ma isegi ei tea, mida ma selle kõigega öelda tahtsin.

Ahjaa. Linnud.

See meenus mulle, kuna mingi ilgelt tige musträstas lihtsalt MÖLISEB praegu köögiakna taga. Kust ma kusjuures pidin sisse ronima, sest JR oli võtme risti ette keeranud. Päris cool, ma teadsin, et ma varem või hiljem siin akendest ronima hakkan. Ikka päris hea, et see enne 30ndat sünnipäeva juhtus. (Tuletage mulle meelde, et ma räägiks sellest, kuidas mul õnnestus eile Mihkel Rauda solvata. For reals.)

Ühesõnaga, Nõmmele kolides on mul taas tekkinud suhted erinevate lindudega. Kõuplis ei olnud üldse linde, aga praegu karjub mul hommikul kell 5 mingi lind akna taga ja EI KAVATSEGI VAIKIDA.

Pekki.

Igal juhul, osad linnud on mu sõbrad ka.

(Ta ikka veel tänitab. See on ausalt õudsem kui vihase naise näägutamine, sest ta on PISSED! Pussaka peale peamiselt, aga no see tänitamine on päris hull.)

Meil kõrvalmaja otsas elab üks kajakas, keda ma kutsun Peeduks. Ta on valge ja kajakalik, ja ta istub seal oma torni otsas ööd ja päevad läbi. Vahel lähen ma öösel kell 3 suitsu tegema kui und ei tule, ja ta istub seal. Katusel, mingi ventilatsioonitoru otsas, ja lihtsalt on. Vahel ta hõõrub oma nokka selle toru vasta, vahel ta tõstab tiivad laiali ja õiendab kajakalikult, aga peamiselt ta istub.

Peedu on cool. Me oleme sõbrad. Kui kõik muu elus feilib, siis vähemalt see on kindel, et öösel trepile trippides näen ma vastu taevast kajakakujutist.

Hmm. Kajakakujutis. Seda on raske trükkida.

Ja siis on need musträstad. Kusjuures, ma alles nüüd sain aru, et need on musträstad. Ma nimelt olen neid elu läbi kuldnokkadeks pidanud. Aga tänu äppile (mingi… “tunne linde”? “linnuaabits”? midagi oli) ma tean, et need on hoopis musträstad.

And man, are they PISSED!

Nad on ikka tõsiselt tigedad. Juba mitu kuud. Kui me üritasime laupäeval grillida, siis võttis üks rästas heaks istuda meie kohal räästa otsas ja möliseda terve õhtu. Lihtsalt mölises ja mölises. Mulle meeldib, kui nad niisama tšillivad ja laulavad, aga see mölin… Issand, see on nagu siis, kui Mila vingub. Ma kohe ei kannata seda vingu ja mölisemist.

Nii et ma olen väga selgeks saanud, mil Pussakas linde passib, sest nad kuulutavad seda valjuhäälselt.

Aga vähemalt on siin ka mingid muud põnevad linnud, keda ma pakun olevat puukoristajad või käblikud, aga nad on NUNNUD!

Ja oravad. Nemad on ka.

Ühesõnaga, jutu kokkuvõte: linnud. Linnud on coolid, kuni nad sinuga ei mölise.

The end.

 

sport, sport, sport, minu hinges ja südames on…*

hoomamatu 6 Replies

Noh, eks, see jooksmise-asi.

Eile ei jõudnud MITTE ÜLDSE joosta. No kohe üldse ei jõudnud. Jalad olid nagu pakud ja vaevu-vaevu venitasin… vot, ei teagi palju välja venitasin, sest unustasin Sports Trackeri käima panna. Või noh, ei unustanud, aga seal peab sada korda starti vajutama ja kuskil mingi hetk ma loobusin.

Nii et nüüd ütlen Naabrinaise soovituse kohaselt, et ju ma ikka kolmeka jooksin.

Õhtul Liisi juurde jalkat vaatama roomates avastasin, et mu general area valutab. Esimene mõte: rase! Teine mõte: ei, rasedus ei valuta nii, pealegi on ju titepeleti installitud. Kolmas mõte: pimesool! Neljas mõte: neerud! Õnneks oli meditsiinivaldkonnas töötav Naabrinaine toru otsas, kes pakkus sooli ja midagi veel, aga lõpuks mulle meenus, millal ma varem olen veel sellist valu alakehas tundnud.

Siis, kui pidin oma miljonikilost kõhtu tassima.

Noh, ja siis see kõik lõppes sellega, et kuigi ma ostsin hüppelugeriga hüppenööri (väga fäänsi, maksis Selveris alla kahe euro), tõmbasin ma IKKA mingi core training äppi ka, sest ilmselgelt on kerelihased lihtsalt nõrgad. Nojah, ma lõpetasin ju ka nende istessetõusude tegemise ära, kui keegi teadja mul siin kommenteeris, et pole mõttetumat harjutust ja et see tapab ainult selga. Tegin igast muid asju, aga no ilmselgelt mitte piisavalt.

Võtsin siis pärast jooksu oma roosa matikese ja läksin oma tulevasele terrassile (loe: köögi akna talla, pesuköögi nurga taha künklikule murule rukola ja peterselli vahel) ja hakkasin harjutusi vihtuma, iga minut kahtlustavalt ringi vaadates, et ega keegi naabermajast või kuskilt ei passi ja laia häälega ei naera. Siis üritasin meelde tuletada, et mõned teevad selliseid asju täitsa avalikult. Mitte küll vist mitte Eestis, aga ma filmidest olen näinud, et igast tai chid ja asjad on popp meelelahutus näiteks Central Parkis.

Kuulasin, kuidas JR keldris möllas ja vihtusin teha. Lõpuks viskasid sääsed nii kopa ette, et pakkisin asjad kokku ja lugesin ürituse lõpetatuks.

Aga samas, hiljem vaatasin, et olin tund aega kokku trenni teinud, käisin ju jooksmas ka ikkagi enne, mis siis, et ikka ei jõudnud.

Kogu mu jutu point on see, et mul on vist praegu mingi minisein ette tulnud. See pidi kuuldavasti juhtuma. Aga kuuldavasti on võimalik end sellest ka läbi suruda, lihtsalt väga emotsema ei tohi jääda, et oi-oi, nüüd ei jõuagi enam midagi.

Kogu oma suurepärase tervisenädala lõpetuseks bronnisin homseks Mallu ja tema kautš söörferi ja Naabrinaise ja Naabrimehe ka, ja ma olen päris kindel, et mingi kokkulepe jäi ka Liisiga… Ühesõnaga, tervisenädala kaunis lõpp võiks olla mohhitodega. Mul piparmünt juba kasvab aias ju. Seal, kus mõned hullud võimlevad.

Kohe päris siuke tunne on, et oleks nagu midagi jõudnud sel nädalal. Kuigi tegelikult ju väga ei ole. Sport teeb imesid ajudega, see on ikka müstiline.

*Kui te ei tea pealkirjas viidatud laulu, siis KUULAKE SEDA KOHESELT:

kuidas käituda töövestlustel

hoomamatu 21 Replies

Iga kord, kui ma jälle töövestluselt uksest välja astun, olen ma poolnõrkemas närvipingest ja pidevas hämmelduses, KUIDAS küll üldse KEEGI töövestlustel tööandjaid nii palju impressida suudab, et ta päriselt töö ka saaks.

Ja siis meenub mulle, et kõik mu töökohad, mis ma olen saanud, on tulnud ilma kandideerimata – mind on kas tööle kutsutud või soovitatud. Kandideerinud olen muidugi ka kõvasti, aga seni pole iial veel nii tööd saanud.

Seega jääbki mulle mõistmatuks, mis imeasja inimesed töövestlustel teha suudavad, et neid päriselt keegi tööle tahab? Sest näiteks mina ei suuda absoluutselt käituda. Esiteks olen ma närvis. Ja kui ma olen närvis, siis ma näen välja nagu hullunud narkomaan, kes püüab oma diilerilt järgmist doosi välja rääkida. Ma räägin ruttu, segaselt ja kui vastuse lõppu jõudes on nii mul kui küsijatel meelest läinud, MIDA üldse küsiti.

Päriselt, see on kohutav. Ma olen tavaliselt päris hea esineja, mulle on ainult väike props suurte auditooriumite ees rääkida, enamasti ma teen seda rõõmuga ja mulle meeldib see rush, mida esinemine pakub. Eriti kui ma juhtumisi teemast midagi tean. Tänane vestlus oli sealsel töökohal, mis mu praegustest kandidatuuridest kõige enam minu kogemusele ja oskustele vastab, seega oleks pidanud vestlus minema sujuvalt ja tõrgeteta.

Läks ta jee.

Õigemini, ma ei tea, mis lühis mu ajus juhtub, aga midagi on ilmselgelt mu närvidega valesti, kui ma ei suuda end vaos hoida ja hakkan patrama juttu, millest osa on isegi mõistlik, aga teine osa kõlab nagu ma oleks ülbik või lihtsalt elukauge naiivitar. Ma vist ühel hetkel isegi ütlesin, et ma olen elukauge naiivitar.

Ahjaa, ja kui nad küsisid mu vigade kohta, siis ma loetlesin neid terve hunniku. Me läksime teemaga edasi ja järgmise veerandtunni jooksul karjatasin ma iga natukese aja tagant: “Oh, vabandust, aga mul tuli VEEL ÜKS viga enda kohta meelde!”

I mean, who DOES that?!


Eesmärk oleks ju see töö saada, mitte lähenemiskeeld välja teenida.

Noh, ja siis muidugi pidin ma oma elust lühikokkuvõtte ka tegema, sest kuna see on normaalne, et tänapäeval tehakse taustauuringuid nime guugeldades, siis paratamatult tuli ka selline küsimus: “Et siis tausta kohta… Kuidas kommenteeriksite Tähismaade blogisissekandeid enda kohta?”

Uau. Ma olin TÄIESTI unustanud, et kuskil veel see haisev sokikuhil mul vedeleb. Naabrinaine on nimelt pikka aega üritanud mind veenda, et ükski normaalne inimene ei loe Tähismaade blogi ja kui loevadki, siis on neil sügavalt ükskõik sellest, mis seal kirjas. Ja et ma ei peaks üldse muretsema, sest ükski normaalne inimene ei tee Tähismaade blogi põhjal minu kohta järeldusi.

Aga potentsiaalsetel tööandjatel on muidugi igati õigus muutuda ettevaatlikuks. See on normaalne. Pealegi, ma arvan, et minu nime guugeldades tuleb see vist esimese või teise vastena välja, nii et isegi Google arvab, et see on oluline. (Ma ei tea ise, ma ei guugelda enam oma nime ammu juba, liiga õudne on.)

No ja siis ma selgitasin lühidalt, ütlesin, et ise pole lugenud, aga kuuldavasti on seal enamik juttu vale või liialdus. Rohkem õnneks selle kohta ei küsitud, kuigi ma hakkasin oma kaitsekõnesse juba süvenema. Noh, ja siis tuli mul veel paar viga enda kohta meelde, ma lisasin need ka ruttu ära ja peaaegu hakkasime otsi kokku tõmbama.

“Kui sa selle töö saaksid, siis kuidas sa väikese lapse kõrvalt seda ette kujutad?” päriti.
“Oh, see on mul juba organiseeritud! Esiteks on ämm kodune ja teiseks võtame sõbrannaga kahe peale sügisest hoidja,” vastasin kiirelt ja (enda meelest) julgustavalt naeratades.
“Ahah, aga kas nagu kodust või…?”
“Tähendab, mulle väga meeldib variant, et ma SAAN kodust teha, aga mulle meeldib ikkagi ka, kui on olemas kontor. Üksi kodus istudes lähed lolliks. Head mõtted tulevad ikka inimestega koos. Aga muidugi meeldib mulle see, kui ma saan soovi korral tööd omas rütmis teha. Näiteks öösel. Ahjaa, mul meenus VEEL ÜKS viga enda kohta – ma nimelt armastan nädalavahetusi ja millegipärast ei taha sel ajal töötada…”
“Ahah… Aga kas siis Tartust või…?”

Oppa! Siis mulle meenus, et olin neile saatnud poolenisti uuendatud CV, kuhu olin kirjutanud viimase aja töösaavutusi, aga unustasin muuta ära aadressi. Nime olin vähemalt ära muutnud.

“Oih, jah, teate, vabandust! Ma ikka elan Tallinnas! Ma küll vaatasin CV üle ja täiendasin ja muutsin nime ära, aga ei taibanud muid ridu vaadata…”
“Eks see on normaalne, et andmed võivad muutuda,” ütles asutuse DIREKTOR leplikult.
“Jajah, mina vana sariabielluja, pean ikka silma peal hoidma, mine tea, millal jälle abiellunud olen.”

Appi.

Üks inimene kolmest turtsatas naerda, ülejäänud kahele ei julgenud otsa vaadata.

MIS MUL VIGA ON?!

Appi.

Noh, igal juhul, oli päris vahva jälle püüda end võõrastele inimestele arusaadavaks teha (näost näkku) (samas on elu näidanud, et ka kirjasõna teel ei õnnestu mul alati end võõrastele inimestele arusaadavaks teha) (zombie apocalypse!!!) ja isegi kui ma seda tööd ei saa, oli vahva. Enda kohta ikka õpib päris palju sellistes… kriisisituatsioonides. Kriisisituatsioon on võibolla karm sõna, sest pole ju tegu päris rongiõnnetusega (kuigi kõrvaltvaatajale võis selline mulje jääda). Ja siis jälle tuleb meelde tuletada, et esimest muljet saab jätta ainult ühe korra.

Appi.

On ikka puhas ime, et ma ÜLDSE olen elus mõnele tööle kutsutud. Ahjaa, muidugi, nende tööde jaoks ma ju ei kandideerinud.

Praeguseks on aju lühisest lahti ja tunnen, et ma suudaks ikkagi mõnel järgmisel korral normaalse inimese mulje endast jätta. Samas, ma ju ei tea, äkki on teistel ka nii? Et lähevad natuke (või palju) närvi sellistes situatsioonides?

Appi.

jooksuaeg

hoomamatu Leave a reply

Umbes kevadel hakkasin ma märkama, et kõik kohad olid täis minu erialale vastavaid töökuulutusi. Tundus, et käes on ajakirjanike jooksuaeg – toimuvad mingid võnked ja vangerdused, mõned lähevad sünnitama, teised muule tööle… Igal juhul oli kevadel kuulutusi kõvasti, millele ma oleksin võinud kandideerida, kui just mu vanemahüvitise lõpp ei oleks olnud poole aasta kaugusel.

Nüüd, kui vanemahüvitise lõpp terendab käega katsutavas kauguses, on töökuulutuste hulk kokku kuivanud. Aga see ei takista mind kandideerimast. Jälle kirjutan ma motivatsioonikirju, jälle loen läbi oma CVd, jälle mõtlen, mis või kus on mu tulevik. Mingitel hetkedel tunduvad väljavaated trööstitud, teistel aga nii väga mitte. Ma olen viimastel nädalatel kümnetesse kohtadesse kandideerinud, väga vähe tagasi kuulnud, skoorinud lõppeks ühe (1) intervjuu.

Ma olen elus vist pidevalt töötu olnud, on mul tunne. Okei, samas on mul tõesti üle seitsme aasta ajakirjanduse vallas töötamise kogemust, aga mulle TUNDUB, et ma olen pidevalt töötu. Jälle see hirm, et mis saab. Jälle see tunne, et olen alakvalifitseeritud. Jälle see õõv, et peangi minema pudeleid korjama (ikka pärast kaheksat, siis kui laps juba magab).

Õudne, vastik, ma vihkan seda tunnet. Muidugi on selles ka oma põnevus: mõelda, kõik teed on veel lahti! Aga ikka vihkan seda tunnet. Ma tean TÄPSELT, mida ma teha tahan ja umbkaudu, KUS ma seda teha tahan, millise graafikuga, millises väljaandes, millise palga eest. Ma tean, milles olen hea, milles kehvem, mida üldse ei oska. Ma tahaks minna uuesti kooli, aga selleks pole praegu ÜLDSE finantsi, no kohe ÜLDSE mitte. Ja samas on mul jälle tunne, et kui ma kohe nüüd ei lähe, siis jääbki see magister tegemata, sest millal veel mul tulevikus on aega koolile mõelda? Jap, iseenesest oleks võinud ju eelmine sügis kooli minna, aga siis mulle tundus, et ma kukun kohe katki, et ma suren siia imetamisse ja unetusse ja et iialgi ei jaksa enam midagi muud teha.

Nüüd ma jätkuvalt suren (enam mitte imetamisse, küll aga unetusse), aga koolimineku hetk on jälle nagu maha magatud (rahaliselt) ja töö… Oh, kuidas ma tahaks tööd teha! Õigemini, ma teen tööd ju pidevalt, siiski. Aga karjääri tahaks ka teha. Või siis… mingeid oma väikseid asju, asju, mis mulle meeldib teha ja milles ma olen hea ja et see kõik ära toidaks.

Aga selleks, et vabakutselise elu toidaks, peaks mul olema üks väga tulus projekt ja mõned väiksemad. Mitte nii, nagu mul praegu on: hunnik väikseid, aga ei ühtki suuremat.

No miks ometi keegi blogimise eest raha ei maksa? Ahjaa, sellepärast, et ma ei oska reklaami müüa ja pole Dooce või The Bloggess ja kirjutan eesti keeles.

Appi ja see Hispaania-Portugali mäng tapab mu närvid ära praegu!!!

Oeh, ühesõnaga. Homme ootab töövestlus, üks neist sadadest, mida ma olen elus pidanud. Ja praegu, ma tean, võin ma veel natuke pirtsutada. Valin, kuhu kandideerin. Valin, kui keegi peaks mingit otsa pakkuma. Poole aasta pärast ma tõenäoliselt enam ei pirtsuta ja olen nõus tatrakottide eest tööle minema. Ja ometi sai Tallinna muuhulgas kolitud seetõttu, et siin on rohkem töövalikuid.

Ah, on muidugi, aga ma ise ka ju valin.

Ja samas on see tõesti põnev. Ma ei kujuta ette, mis mind ees ootab, see võib olla midagi väga lahedat.

Aga see võib olla ka aasta 2008 kloon, kus ma istusin tööta ja igasuguse motivatsioonita oma pulmalaenu otsas, kallis üürikorteris, masu alguses, Tartus. Vot see oli suurepärane aeg olla mina.

Praegune on parem selles osas, et korter on natuke odavam kui too üürikas, pluss see on mu unelmatekorter ja lisaks kõigele on mul Mila.

Parafraseerides klassikuid: pole võimalik olla õnnetu, kui sul on õhupall ja Mila.

boutros boutros

hoomamatu 5 Replies

Pildike autosõidult. Nagu ikka, eelneb sellistele vestlustele pikk vaikus, nii et need algavad sitcom’idele omaselt täiesti rändom koha pealt. Kui mu elul oleks laivpublik, siis nad sel hetkel teeks kohtlase naerukõhina. (Sest see on NATUKE naljakas, aga mitte väga.)

Mina: “Kes oli Boutros Boutros-Ghali?”
JR: “Ee… Ta vist oli ÜRO peasekretär.”
Mina: “Hmm…”
JR: “See, kelle järel tuli Kofi Annan.”

Ühine naerupahvak.

Mina: “Miks ta nimi Boutros Boutros oli? Kas üks Boutros oli ebapiisav?”
JR: “Ma ei tea. Umbes nagu selle Läti presidendiga oli, et keegi ei teadnud…”
Mina: “…kas ta oli Vaira-Vike…”
JR: “…või lihtsalt Vaira.”
Mina: “Mulle tundub, et ta oli Vike-Freigberga. Aga päris kindel pole.”

(Nutitelefone ju kellelgi pole, et järele vaadata.)

Mina: “Boutros Boutros-Ghali ja Kofi Annan…”
JR: “Jap. Sellepärast oligi kõigil vist mida-keppi-hetk, kui kaks selliste nimedega meest ÜROs tegutsesid.”
Mina: “Võib-olla see Boutros Boutros on umbes nagu Nikolai Nikolajevitš.”
JR: “Võib-olla tõesti.”
Mina: “Kas ma saaksin ka ÜRO peasekretäriks? Või on see võimatu unistus?”
JR: “Ei usu, vast ikka saaksid. Aga selleks pead ilmselt pikka aega õigetes ringkondades liikuma.”
Mina: “Ahnii. Või et kui ma praegu pihta hakkan, siis on lootust 50aastaselt ÜRO peasekretäriks saada?”
JR: “Täpselt.”

Hiljem kodus. Mila tõstab parasjagu köögikappi riisikottidest tühjaks.

JR: “No kui sina ÜRO peasekretäriks ei saa, siis Mila kindlasti saab.”
Mina: “Miks?”
JR: “Noh, ta juba praegu üritab meie riisi nälgivatele Aafrika lastele viia.”