Mila viimase aja lemmikharrastus on kappi või kõrgustesse ronimine. Nii läks tänagi, kui koju jõudsime – Mila ronis kappi. Õige pea kostus sealt ühetimõistetavat puuksuplörinat. Naeru tagasi hoides küsisin: “Mila, mis teed? Puuksutad?”
Mila paotas ust, vaatas mulle otsa ja sõnas mõtlikult: “Ma puuksutasin ära juba ju.”
Hakkab siis ust sulgema, peatub, ja lisab: “Ma tegin emme häält.”
Elu õied, ma ütlen. Elu õied.
Armas Milake,
praegu oled sa kaks aastat ja üheksa kuud vana, mis minu (pikka aega võtnud) kalkulatsioonide kohaselt tähendab kolmekümmend ja kolme kuud. Kolmkümmend kolm kuud. Uskumatu.
See kuu on olnud sinu arengus jälle märgiline, sest mingil hetkel umbes nädal tagasi avastasid sa enda jaoks sõna “Miks?”. Niisiis peame me sääraseid põnevaid dialooge.
“Lähme nüüd, kiire on.”
“Miks?”
“Sest me peame õigeks ajaks rongi peale jõudma.”
“Miks?”
“Sest muidu läheb rong meieta ära.”
“Miks?”
“Sest rong käib graafiku alusel.”
“Miks?”
“No sest inimesed… ee… tahavad olla teatud aegadel teatud kohtades ja… ee… siis on oluline, et rongid jõuaks kohale sel ajal, mis nad on lubanud.”
“Miks?”
“Nii on kujunenud. Kellaajad on olulised tänapäeval. Muide, kas sa teadsid, et kellaajad kui sellised võetigi kasutusele üsna hiljuti, see saigi vajalikuks tänu rongiliikluse tekkele. Kui varem võisid oma naabrimehega kokku leppida, et kohtute kõrtsus õhtul, teadsid kõik, et millalgi pärast laudas käimist te seal ka kokku saate. Aga kui rongid tulid, siis muutus ühtne kellaajasüsteem oluliseks, muidu passisid inimesed lihtsalt tühja perroonidel, teadmata, kas üldse ja millal üldse ja kas tuleb nüüd rong naaberküla kella järgi või sinu vanaisa seinakella järgi või…”
“Miks?”
“…”
Nii et jah, ei saa öelda, et oleks igav. Mõte on hakanud tööle endal ka.
Teine huvitav asi, mis sa oled hakanud tegema – sa oled hakanud teadlikult nalja viskama. Või õigemini, verbaalselt nalja viskama. Varem tegid sa nalja küll, said ju aru, kui inimesed su tempude üle naersid ning tegid neid meelsasti veel. Aga nüüd oskad sa juba verbaalselt huumorit panna, ja see on freaking hilarious.
No ja muidugi situatsioonikomöödia. Issand, sa oled lihtsalt nii naljakas, sa mu väike konnapoeg. Näiteks ronisime ükspäev autost välja, sa hakkasid üle jäätunud lumevalli ronima, hopsti!, libastusid, kuid said end kenasti pidama, maandudes kätel, jalad sirgelt pulgana. “Libe,” nentisid sa rahulikult, ajasid end Päikest Tervitava Koera poosist üles ja jätkasid oma teed. Ma pidin tilgad püksi naerma.
Ja üks hetk veel sellest kuust, mida ma tahan mäletada… Istusin, tegin tööd ja sina kammisid mu juukseid. “Emme on hea tüdruk,” ütlesid sa justkui muuseas. “Emme on armas. Armastan emmet.”
Mu süda sulas ja kuna sa just eriti sageli a-sõna ei kasuta, tahtsin sind kohe emmata. “Ei!” teatasid sa resoluutselt. Tõmbusin tagasi ja sa jätkasid mu juuste sättimist.
“Emme on ilus…” ütlesid sa siis, pöörasid mu pead ja andsid mopsuva musi.
Milake, sina oled ka ilus. Sa oled tõesti väga hea tüdruk ja üle mõistuse armas.
Armastan Milat.
Sinu emme
Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)
Kui te pole veel märganud, siis olen ma mõned kuud juba Manona asemel Naistelehe Nipiraamatu uus kolumnist. Siin on mu esimene kolumn, mis ilmus Nippari novembrinumbris (seal veidi lühendatud kujul).
Ma ei pea ilmselt teile ütlema, kui kohutavalt raske on mõnikord lihtsalt oma päevaga õhtusse jõudmine. Mul on täna üks neist päevadest. Kahepoolene tütar Mila on käitunud nagu… oleks ta kahepoolene. Mis on minu jaoks üllatav, sest, olgem ausad, mul ei õnnestuks eladeski käia koolis ja teha kodust tööd, kui mu laps oleks alati selline nagu täna.
Aga ju ta teadis, et täna on mu esimese Nipiraamatu kolumni tähtaeg!
Õnneks plaanisin ma niikuinii kirjutada sellest, kui palju väljakutseid pakub ühele magistrikraadi püüdvale üksikemale elu, kui ta keeldub olemas üks neist naistest, kes saavad ja/või tahavadki koduperenaise elu elada. Selle asemel tahan ma kirjutada, õppida, töötada, elada aktiivset ühiskondlikku elu ja muuhulgas vahepeal ka kõigest puhata. Minu perenaisendus täna? Tegin süüa ja vahetasin lapse pidžaamasärgi pluusi vastu. Pidžaamapükste vahetamiseni ei jõudnudki. Kas ma tunnen end seetõttu läbikukkunud emana? Kaugel sellest!
Microsoft kutsus mind oktoobri keskel ajakirjanikuna kaasa lööma üritusel nimega Garage48, kus kahe ööpäeva jooksul teeb sadakond inimest valmis mingi laheda projekti või rakenduse. Ma tegin selle hullumeelse maratoni algusest lõpuni kaasa: presenteerisin oma kokaraamatuäpi ideed, tegin tiimitööd ja 48 tundi hiljem oli meil mitte küll valmis, aga töötav virtuaalne kokaraamat. Emotsioonide karusselli, mis mind valdas, on võimatu kirjeldada, aga üks olulisemaid õppetunde, mis ma sain, oli imelihtne. Naised suudavad kõike!
Muidugi on see teadmine minuni varemgi jõudnud. Esimest korda tundsin seda täie selgusega pärast üht teist 48tunnist katsumust, kust ma võitjana väljusin – sünnitust. Ning iga ema teab seda tunnet, mis valdab teda neil esimestel kuudel beebiga koos, kui järsku on su silmad avanenud selle ees, KUI palju sa varem oled oma aega lihtsalt raisanud. Kõik need pikad nädalavahetused, kus sa tõusid voodist ainult selleks, et köögist näkse tuua? Puhas ajaraisk. Kõik need päevad, kui sa tegid ainult ÜHTE tööd ja ei pidanudki pärast kontorist lapsehoidja juurde tormama, sealt toidupoodi, siis kodus valmistama veel tervisliku õhtusöögi, käigult koristama ning õhtul pärast laste uneaega veel natuke töötama, et siis väsimusest poolsurnuna voodisse kukkuda, vaid läksid ehk hoopis töölt otse kinno ja siis sõpradega dringile? Jalutuskäik pargis!
Naljakas on see, et me kõik teame enne emaks saamist, et see muudab meid ja on väljakutse igal rindel. Ja me tegelikult püüame nautida noorust ja vabadust, mis meil enne lastesaamist oli. Aga on asju, mida sa lihtsalt enne ei tea, kui neid ise ei koge. Teine naljakas asi on see, kui palju kordi olen ma oma elus öelnud, et mu graafik on hullumeelne ja imestanud, kuidas ma küll jõuan… “Sel nädalal kolm eksamit, kuidas ma küll jõuan?” või “Sel nädalal olin kontoris iga päev kaheksani – kuidas ma küll jõudsin?” või “Mul on täna õhtul kolm pidu, kuhu vaja jõuda – kuidas ma küll kõike jõuan?”
Heheh. Toonane mina ei oleks ilmselt osanud ettegi kujutada, et sellesse sügisesse lähen ma kahe täistöökohaga, vabakutselise ülesannetega, lasteaiakohatu kaheaastasega JA täiskohaga magistriõpingutega. Ahjaa, ja üksikemana. Ja teate, mis? Ma jõuan! Mitte ideaalselt, mõnest kohast asjad lonkavad, mõnele asjale tahaks rohkem keskenduda ja vahel on mul tunne, et ma ei näe oma last päevi. Aga jõuan, sest ma tahan jõuda. Sest ma tahan, et kui mu tütar ükskord suureks saab, on ta uhke, et tal on ema, kes ei tea küll, millises poes on odavaim pesuloputusvahend ning kes vihkab triikimist ja koristamist, kuid kes teeb oma tööd kirega ning otsib alati viise, kuidas end veelgi harida.
Sest mu tütar on sellist ema väärt.
Käsil on suuremat sorti kolimisaktsioon. Mila on uues kodus, uudistab aknalaudu ja ühtäkki…
“Emme!”
“Jah, mis on?”
“Kärbes!”
“Või nii.”
“Kärbes ei tööta! Kärbes ei tööta!”
Pidin end katki naerma. Kärbeste mittetöötamise põhjustest räägin talle ehk mõnel teisel korral…
Ma mõtlesin pikalt, kuidas täpselt oma kehale Mila saabumine ja tema olulisus ära märkida. Alguses mängisin mõttega, et äkki seoks kuidagi tema sünnikuupäeva, nime, tähtkuju või nimetähedki, aga no mida sa sellest Sõnnist kaunist välja oskad võluda. Hiina kalendri järgi on ta Kassi aastal sündinud, aga no kuulge, mu kehal on juba piisavalt kasse, palju võib neid üks inimene ikka endale peale tätoveerida. Niigi peetakse mind teatud ringkondades napakaks kassimooriks.
(Aga mitte muidugi Mallu ringkondades. Tema mõistab mind. Mu hingekass!)
Mõtlesin kaua ja vahepeal tundus, et mõte jääbki teostamata. Kuni ükskord Liisu juures K2-ga istusime ja naersime, kuidas Mila iga asja peale “Ei karda!” ütles.
“Novot, selle sa peaksidki endale tätoveerima,” arvas K2.
“Ei karda?”
“Nojah, näiteks “No fear”, tramp stamp’iks, siis on nagu topelttähendus,” irvitas K2.
AGA mõte oli iseenesest ju hea! My beloved Ingrid, kes mulle ka küüsi teeb, usub, et sõnad, mida sa endale peale tätoveerid, saavad osaks sinust ja su elusaatusest, seega tasub need hoolikalt läbi mõelda. Ja “No fear” on ju tegelikult väga hea sõnum, mida endal kanda.
Ma olen liiga palju kartnud, eriti viimased aasta-kaks. Kartnud koputusi uksel ja seda häält, mis teeb telefon, kui mulle tuleb e-kiri. Kartnud vastu võtta võõraid numbreid ja minna trepist alla (sest mis siis, kui ma kukun?!). Kartnud kõrvalteelt lähenevaid autosid, kui ise olen peateel ja kartnud homset päeva ja kartnud alatasa ebakindlat tulevikku ja kartnud eksameid ja tähtaegu ja kartnud uksi avada, sest iial ei tea, mis nende taga võib peituda.
Mõni aeg tagasi ma otsustasin, et ma enam ei karda. Umbes sel ajal sai ka selgeks, et just need sõnad ma endale tätoveerida ka lasen. Sest omal kombel on just Mila õpetanud mind mitte kartma.
Aga mida küll peab tegema üks õnnetu hing, kes on hüljanud Tartu ja oma tätuu-Antoni? Hakkasin siis siit-sealt uurima, et ei tea, kas Tallinnas ka sellist teenust pakutakse. Kirjutasin siia-sinna, aga kuidagi ei võetud vedu. Kuni Ingrid ütles, et õu kle, ma lähen jaanuaris tegema, tule kaasa, pane aeg, räägi läbi. Pööfi!
Ingrid olemas pööfi.
Ja siis helistas ta ühe korra veel ja ütles, et pärast teda vabanes just samal päeval üks aeg, teed ära? Muidugi!
Nii me siis läbi lumest lörtsiks ja siis omakorda vihmaks muutuva sademe Mama’s Pride stuudiosse suuna võtsime. Kohe sisse astudes oli selge, et Ingridi ihutätoveerija Erm on üks andekas inimene.
Ermi kunst.
Üldse on tema stuts väga mõnna, kuigi selline… dark.
Noh, ja edasi läksid asjad juba loomulikku rada mööda. Kõigepealt pikali…
…ja siis tööle!
Miks just see koht ja vasak käsi? Sest ma kannan Milat just selle käega. Siki arvas küll, et sealt nahk jube õrn ja tundlik, aga tuleb välja, et ma olen ikka üks tundetu inimeseloom küll, no absoluutselt ei saanud arugi, et peaks valus olema või misasja. Lihtsalt niiiiiii mõnna oli! Issand, kuidas ma olin seda igatsenud!
Ja lõpptulemus:
Mu armas väike päkapikk, sel korral palusin, et sulle kirjutaks hoopis su tädi Liis. Siin see kiri on.
Kallis Mila,
kas Sa mäletad seda aega, kui Sa olid väike täpp oma emme kõhus ja ta neid kirju kirjutama hakkas? Mina mäletan. Minu meelest on täiesti fantastiline, kuidas ühes pisikesest täpist ja õrnast aimdusest kasvab Päris Inimene ja veel fantastilisem on minu meelest see, kuidas täiesti tavalisest inimesest kasvab Ema.
Sina ei saa kunagi teada, milline oli sinu ema enne sind aga mina tean ja nägin seda metamorfoosi. Nii nagu ma olen näinud Sinu esimesi sõnu ja samme, olen ma näinud tema emaksolemise omasid. Ma olen igal kuul poetanud mõne pisara neid kirju lugedes, mida ta Sulle kirjutab. Miski, mida mina Retile teinud ei ole (kuigi ma olen teinud nii mõndagi muud).
Kui ma vaatan Sinu ja Reti pilte, siis olen ma alati hämmelduses sellest, kui sarnased te olete. Mingi joon, mingid tõrksad silma tükkivad juuksed, mis takistavad teie kiiret rütmi muudab teid nii lähedasteks, nagu te oleks kaksikud. Eks te oletegi. Reti sünnist saati teineteise jaoks olemas olnud, sest teil mõlemal on hullud emad, kes peavad kogu aeg tööd tegema. No ja nii te kaklete ja olete sõbrad selles kaheaastase hoomamatus „MINU – EI MINU“ taktis, mis ometi jätab palju ruumi armastusele ja üksteiselt õppimisele. Alatasa võrreldakse lapsi, kes mida ennem tegema või ütlema hakkas, aga teie areng on läinud vaieldamatult sarnases rütmis.
Mulle väga meeldis väljend „kõvaketas läks tööle“. Üks asi on see, kui beebile jõuab kohale, et ta on inimene ja teine faas on see, kui kaheaastane saab aru asjade loogilisest järjekorrast. Sul on juba iseloomu ja Sul on oma mõtted ja teod, mida Sa vaikselt salaja nihverdad vahel emmegi eest varjatult. Sa oled ISE, samas oled Sa empaatiline ja mõistev. Sa oled iseseisev, selle koha pealt küll Retist ees, sest temal on venna turvaliselt kõrval.
Iga kord meile tulles on Sul kaasas midagi, mille Sa suure tõenäosusega maha unustad, sest asjade vajalikkus tekib ja kaob. Küll aga on Sinu jaoks püsivad olnud inimesed ja ma loodan, et sa saad oma lapsepõlvest kaasa selle turvatunde, et Sinu „tädid ja onud“ (rääkimata emmest) ei jäta Sind isegi siis, kui Sa tahad kakskümmend minutit nutta, sest esimesena pandi jalga vasaku jala sokk või sest Reti ei loovuta oma männikäbi. Ja Reti juurde oled sa alati oodatud.
Sinu tädi Liis
Pakkisime Milaga kingitusi. Kõik oli fantastiline, Mila oli ülielevuses ja teadis lõpuks täpselt, et see kingitus läheb vanaemale ja see tädi Sikile ja see ‘Obile ja ja ja
Hiljem rääkisin Sikiga.
“Tead, me siin pakkisime kingitusi, nii äge oli…”
“Oot, mis, sa pakkisid Milaga KOOS kingitusi?”
“Nojah, tead, ta oli nii elevil, nii äge jõulutunne on sees ja…”
“Sa pakkisid Milaga koos kingitusi?”
“Nojah, mis on siis?”
“No siis ta ju teab, et need kingitused on teie perest!”
“No ja siis? Muidugi teab, väga hästi teab! Kõik on selge,” pakatasin ma uhkusest oma paljuarenenud tütre üle.
“Daki. JÕULUVANA.”
“…kräpp.”
Ühesõnaga, ma olen ikka totaalne feil. Umbes nagu sel korral, kui ma unustasin Milale midagi sussi sisse osta ja otsustasin siis, et half-assin ja panin sussi sisse ühe mandariini ja õuna.
Hommikul ärkas Mila üles, jooksis sussi juurde, kallas selle sisu voodile ja teatas rõõmsalt: “Ma tean küll, kuhu need käivad!”
…ja viis mandariini ja õuna puuviljakaussi rõõmsalt tagasi.
Feiliväheseid pühi teilegi:)
Üks lahedamaid asju maailmas on vist kellelegi päkapikku mängida. Ainult et… Mila on veel natuke väike, et päkapikkude kontseptsioonist aru saada ning on üsna veendunud, et ju see mina olen, kes talle sussi sisse öösiti asju poetab. Mila kaheaastane tädipoeg on see-eest aga veendunud, et päkapikku mängib nende kass – sest miks muidu ta iga kord nii kahtlaselt seal sussi kõrval aknalaual istub? ÕIGLUSTATUD KAHTLUSED, ütleks ma.
Täna hommikul avastasin, et päkapikk oli Milale sussi sisse muidu väga kenas pakendis kommipaki pannud, ainult et poes suures tuhinas jäi märkamata, et tegu rummikommidega… Õnneks Mila väga ei pettunud, kui tal kommid söömata jäid. Endal oli lihtsalt ülifeil tunne. Superema! Aasta ema! Aasta põllumees ja aasta traktorist – kõik üheskoos ma olen!
KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!
Aga suur oli siis hoopis minu üllatus, kui mõni aeg hiljem Mila kuuse ümber siblides ja kitarri mängides (tal on see uus thing nüüd) kuskilt – ma ei pannud ka tähele, kust – kaks šokolaadi välja võlus. Kaks täiesti ausat šokolaadi, üks oli Bounty ja teine mingi see väiksem, jõuluvanapildiga.
“Kust sa need said?” uurisin, natuke murelikult. Sest, mis? Kas mul on mingi šokolaadi munev jõulupuu? Või olen ma ise lihtsalt totaalselt peast segi ja ei suuda enam meeles pidada, milliseid šokolaade ostan ja kuhu nad poetan?
Või on – OMG – tõesti mängus kasside karvased, kuid see-eest seda kahtlasemad käpad?!
“Päkapikk!” teatas Mila tähtsalt ning sõi mõlemast šokolaadist täpselt poole, andes ülejäänu lahkelt minule.
Mul ei ole isegi õrna aimugi, kust need šokolaadid majja said. Oli see Naabritüdruk, kes eile “kuuske imetlemas” käis? Ruumi, kes hetkel pole kuuske veel näinudki?
Paistab, et praegu tasub mul tõesti päkapikkude teooriat uskuda, sest alternatiiv on, et keegi käib minu selja taga mu elamises ringi ja… ee… poetab veidratesse kohtadesse šokolaadi.
Nojah, aga mures tasub ikka ju olla! Täna šokolaad, mis siis homme? Mandariinid? Kommikotid?
KINGITUSED?!
Kurat, need jõulud on ikka üks kahtlane värk, ma ütlen…
Mu kallis väike päkapikk,
kolm päeva tagasi said sa kahe aasta ja seitsme kuu vanuseks. Meie päevad on natuke kaootilised, ehk liiga kaootilised, aga ma lohutan end sellega, et see on mööduv etapp ja et uuest aastast saad sa ehk juba lasteaeda.
Siis muutub elu juba kardinaalselt.
Sul on lapsi muidugi enda ümber vaja, mul on teinekord sinust nii kahju, et sul on selline loll ema, kes peab KOGU AEG tööd tegema. Ja ma pean tegema kogu aeg tööd seetõttu, et ma saan kodus olles seda nii vähe ja katkendlikult teha, mis tähendab, et töö ei saagi kunagi otsa.
Ja ma ei taha olla see ema, kes peab kogu aeg tööd tegema.
Ma tahan olla see ema, kes tantsib sinuga köögis, kui ta süüa teeb. Ma tahan olla see ema, kellele sa vanniparti kasutades vannis ootamatu veerünnaku teed. Ma tahan olla see ema, kelle otsas sa ronid niikaua, et emal on juba vaikselt kopp ees, et keegi ahvike pidevalt ta seljas elab. Ma tahan olla see ema, kellega koos sa voodil hüppad. Ja see ema, keda sa videokõnede ajal naerda kilgates kiusad, nii et see ema peab OMA emale hüüdma: “Emme, Mila kiuuuuuuuusab!”
(Mille peale su vanaema vastab naerdes: “No te kiusate ju koguaeg üksteist ja naerate selle peale nagu hullud…”)
Ma tahan olla see ema, kellele sa teed lõunaunele minnes pai ja ütled: “Tudu hästi, emme.” Ja ma tahan olla see ema, kes jääb sinuga tänaval seisma, et uurida, kuidas pannakse viiekorruselisele majale lamekatust või see ema, kes seletab sulle, mis on patsuti ja milleks seda kasutatakse. Tahan olla see ema, kes sinuga tänaval võidu jookseb, ikka käest kinni, sest mis võidujooks see muidu oleks! Tahan olla see ema, kes jaksab sinuga pool tundi enne väljaminekut riideid valida. Tahan olla see ema, kellega sa tahad õhtuti lõputult raamatuid lugeda, või see ema, kes mängib sulle kallikoletist. Tahan olla see ema, kellega koos sulle meeldib seintele joonistada kasse ja kirjutada laulusõnu. Tahan olla see ema, kellega koos sa jõulutulesid imetled ning see ema, kellega sa koos igatsevalt õhkad: “Varsti ongi jõulud…”, ise täpselt aru saamata, mis need jõulud on – aga aimates, et need on midagi väga erilist…
Ja ma tahan olla see ema, kes selle peale, kui taksojuht sinu leelotamise peale raadio megavaljuks keerab, sinuga hoopis raadiole kaasa hakkab laulma ning takso tagaistmel sellise tantsupeo korraldab, et sa ainult rõkkad naerda ja vaene taksojuht ei ütle hiljem meile head aegagi.
Ma ei tea, kas ma olen see ema. Olen, aga… ma olen kindlasti ka teinekord teistsugune ema. See, kes teeb tööd, see, kes sunnib sind magama kui sa ei taha magada, see, kes teinekord ei viitsi ja koguaeg on väsinud, väsinud, väsinud… Ma olen see ema, kes pidevalt läheb tööle või kooli, see ema, kes, peab kirjutama siis, kui sina tahad “Charliet ja Lolat” vaadata. See ema, kes sõidab trolliga linnast sulle hoidja juurde järele siis, kui juba on liiga pime, on hilja ja õhtusöögiks on eelmise päeva soojendatud supp, sest kohe ongi uneaeg käes.
Aga praegu ma olen see ema, kellele sa üritad klotsi suhu mahutada ning kes kohe hakkab sulle frikadellisuppi tegema.
Sest, sa mu väike päkapikk, ma arvan, et täna on meil mõlemal frikadellisupi isu.
Seoses Mila äkitsi KOHUTAVAKS KAHESEKS saamisega, on ellu tekkinud uued huvitavad probleemid. Ja ühel õnnetul korral olen ma pidanud üle elama ka selle kohutavuse, kui laps hakkab poes jonnima. Oo õudu! Okei, see kestis mingi kaks minutit, AGA IKKAGI.
Kuidas vanemad sellega hakkama saavad? Jube!
Õnneks on see poeasi olnud üks isoleeritud kord. Ju neid kordi tuleb veel, aga paistab, et selline käitumine on siiski pigem erand kui reegel.
Aga!
Üks suurepärasemaid asju mu elus on hetkel lapse riidesse panemine. Oh jeebus-jeebus! Kui on vaja kuskile kella pealt minna, siis on selge, et tuleb hakata umbes tund aega varem eeltööga pihta. Näiteks panna jalga sukapüksid.
Mila võtab sukapüksid jalast.
Kümne minuti pärast proovin uuesti, ise samal ajal muudkui rääkides, et oi, meid ootavad nii põnevad kohad ja kuna väljas on ju külm, siis tuleb ikka riidesse panna. Mila on erutatud. “Reti! Õue mängima!”
Mõtlen: jess. Töötab!
Ja kõik on superfantastiko kuni selle hetkeni, mil Mila mõistab, kuidas ma teda praegu riidesse üritan trikitada. “Ei taha riideid! Ei taha!” Ja võtab kõik riided seljast ära. Vahepeal jätab mõne üksiku veidra eseme külge endale, näiteks särgi pähe. Ja siis teatab, et tema on printsess.
Kuninganna samal ajal muutub juba natuke närviliseks. Hakkavad uued riietumisläbirääkimised. Vahel ma pakun, et äkki ta tahab siis ise riided selga valida. Tavaliselt lõppeb see mingi kohutava What Am I Wearing Today stiilis riidekomboga, mille tõttu oleks mõni hipsterist ilublogija kadedusest roheline. Aga kuna ma pole hipsterist ilublogija, siis ma kas a) löön käega ja loodan, et jope katab kinni või b) löön käega.
Aga vabandage mind nüüd, poole tunni pärast läheb buss ja üks siin just teatas, et tema läheb täna Reti poole kõige parema meelega öösärgis.
Sest ta on effing printsess after all!