Tag Archives: põrnikas

nimedest, ikka ja jälle

hoomamatu 23 kommentaari

Laupäeval tuli meil sõpradega teemaks Eesti nimeseadus ja hakkasin asja lähemalt uurima. Ja mis tuleb välja? Et Eesti nimeseadus sakib äässi.

Esiteks ma pean muidugi ütlema, et TEGELIKULT ei taha ma oma liitnime lapsele edasi anda, sest ma mäletan veel liigagi värskelt, kuidas ma ise terve lapsepõlve seda nõmedat Lambi-nime vihkasin ja ei tahtnud kuidagi aru saada, miks mul ei võiks olla ilus ja mittetähenduslik nimi nagu emmel. Lambi-nime olen ma armastama hakanud alles viimastel aastatel ja nüüd olen ma lõpuks aru saanud, et see on nii suur osa minust, et ma ei saa sellest enam loobuda. Kuidagi lihtsalt on nii, et ma olen Dagmar Lamp ja nii lihtsalt on. Seda on raske seletada, miks nimi nii olulist rolli mu identiteedis mängib. Ma saan aru, et paljude jaoks pole nimi oluline või vähemalt mitte nii oluline. Eks siin mängi rolli ka kogu mu nimeajalugu, mis on olnud keerukas. Aga mulle meeldib MINU nimi, see on MINU oma ja kui ma seda kuulen, ei teki sellega mul mingeid muid emotsioone, kui et see on MINU ja see olen MINA (ma tahan sellega öelda seda, et siin pole tegu mingi pere au edasikandmise või muu sarnasega, see nimi on puhtalt isiklik värk mu jaoks, ma ei teagi oma isapoolset suguvõsa praktiliselt üldse). Võrdluseks võib tuua siin selle neli kuud (ja see üks raamat (vist), mis on teise nimega), kui ma pidin kandma eelmise mehe nime. Ja kui see asi meil pauguga lõhki läks, siis see oli kohutav tunne, et ma pidin ikka seda nime kandma. Seda nime, mis meenutas mulle ainult seda inimest, kellega seostus nii palju valu! See oli vastik tunne, ma ei taha seda enam kunagi läbi elada. Eks oli asi ka selles, et ma ei jõudnudki elada selle nimega nii kaua, et jõuaks tulla positiivseid assotsiatsioone.

Ja ma usun, et kui ma paneks oma lastele perekonnanimeks Lamp, siis nad vihkaksid mind ilmselt elu lõpuni ja ei saaks samamoodi aru, nagu mina ei saanud.

Aga sellegipoolest on kohutavalt imelik, et minu laps hakkab kandma võõrast nime! Noh, olgu, eks ta nüüd ole minu nimi ka, aga ta on minu nimi umbes nii, nagu Abikaasa sugulased on minu perekond – ehk et by proxy, ma ju tean, et nad on mu perekond, aga see ei tundu ikka päris nii. (Ärgem saagem valesti aru, asi pole kuidagi seotud isikute endiga, tegu on toredate inimestega, aga saate aru, mis ma mõtlen? Et PEREKOND ei saa tulla üleöö, nagu ta abielludes paratamatult tuleb. Et nime poolest on, aga tunde poolest (veel) mitte.) Ja sama on selle nimega. Et see justkui on minu nimi, aga pole ka. See on siiski Abikaasa nimi ennekõike. Ja nüüd hakkab seda nime kandma meie laps. Ehk siis lihtsustatult: minu laps hakkab kandma võõrast nime.

Ma ei oskagi päriselt seletada, miks see minus nii segaseid emotsioone tekitab. Äkki on asi selles, et ma olen ise kasvanud üles nii, et kandsin emaga erinevat nime? (Heh, meie perekond oli üldse lahe, emal üks nimi, kasuisal teine ja meil õega siis see õnnetu L.) Ma ei ole varem seda väga analüüsinud, pole nagu põhjust olnud… Aga nüüd, kui ma mängin mõttes erinevate eesnimevariantidega ja panen nad klapitamiseks kokku Abikaasa perekonnanimega, siis on… nii VÕÕRAS tunne. Ja kui ma proovin sama nime L-ga, siis on nii oma tunne!

Nimeseaduse juurde tagasi tulles – mina ei või oma abiellumisel võetud liitnime edasi anda, nagu ma teada sain. Mis on asi, mis mind raevu ajas (kuigi ma ei plaaninud seda teha, AGA MUL VÕIKS OLLA SEE VALIK!). Esiteks tekkis mõte: aga mis siis, kui me mõlemad oleks võtnud liitnime abielludes?! Ja sellele vastab seadus nii:

Lapsele ei või perekonnanimeks anda vanemale abiellumisel antud kahest nimest koosnevat perekonnanime. Kui mõlema vanema perekonnanimi koosneb abiellumisel antud kahest nimest, antakse lapsele vanemate kokkuleppel ühe vanema perekonnanimi.

Ehk siis ühesugust liitnime abielludes võtta ei saa. Tuleb teha selline nimi, kus esimesel kohal on su “neiupõlvenimi” ja teisel kohal abikaasa nimi. Ehk siis kui mina olen Lamp-Jõgi, siis mu Abikaasa oleks saanud võtta Jõgi-Lamp. MIS ON ERITI JABUR! Nii et ma saan mõneti isegi aru, miks on seadus nii karmiks tehtud, sest kellelgi tuleks raudselt pähe selline stsenaarium, et mõlemad võtavad liitnime ja siis panevad lapsele veel liit-liitnime, näiteks Lamp-Jõgi-Jõgi-Lamp. Nii et liitnimede korral jääb raudselt alati üks vanem kaotajaks, juhul kui nad mõlemad otsustavad abiellumisel liitnime kasuks.

Ja kui on üks loll, kes ei taha oma neiupõlvenimest loobuda, aga on nõus tegema liitnime näol kompromissi – nagu mina – siis tema oma nime lapsele edasi anda ei saa.

Ma tahaks hirmsasti küsida, miks see kõik nii on? Miks ei saaks me võtta abielludes ühist ÜHESUGUST liitnime ja seda lapsele edasi anda? Mitte et ma oleks nüüd hull liitnimede fanatt, aga ma lihtsalt ei saa aru, miks mina ei tohi oma liitnime edasi anda, kui ma juba selle kasuks otsustanud olen. Miks minu laps ei saa kanda minu nime? Ja kuna seadus lubab anda ema nime siis, kui isadus pole kindlaks tehtud, kas siis on võimalus, et kui ma kunagi peaks lahutama ja uue lapse tegema, siis temale ma saan oma nime edasi anda (kui ma selle säilitanud olen), kui ma ei ütle, kes isa on? Eriti jaburad stsenaariumid tulevad pähe.

Kui ma üritasin teada saada, miks meil selline nimeseadus on, siis ma eriti targemaks ei saanudki. Kui see 2005 jõustus, siis ilmus küll mõni artikkel sel teemal, aga nendes keskenduti eesnimede teemale. Guugeldades jõudsin erinevate foorumiteni, mis pakkusid muidugi mõnusalt naermist. Seal ikka kurdeti, et “issi valis nime välja ja öeldi, et ei saagi panna!!! siis pidime koha peal nime välja mõtlema, no panime siis Jessica, aga issi oli nii kurb pärast”. Eriti head olid need postitused vanematelt, kes raevutsesid, sest leidsid oma lapse nime napakate nimede edetabelist, mida ikka aeg-ajalt ajakirjanduses ilmub. No ma saan aru, et napakus on vaataja silmades, aga mina olen elu aeg elanud nimega, mille puhul ma olen pidanud ALATI seletama, et see on väga levinud naisenimi Skandinaavias, jah, just NAISEnimi, nii et mul on päriselt kahju kõikidest neist, kes peavad pidevalt oma nime tähthaaval ette lugema ja, mis kõige hullem, seda õigustama.

Nagu ma aru saan, siis on nimedeteema selline, mis jagab inimesed kahte leeri. Ühed ütlevad, et eestlased on sallimatud ja ei saa aru, et vanematel on õigus panna see nimi, mis nad tahavad ja et igaüks ei peagi olema Kalle või Malle. Ja siis on teine leer, keda võib ka “mõistuse hääleks” nimetada, sest nad üritavad rõhutada, et nimepanekul võiks ikka arvestada, et laps peab sellega elu lõpuni elama.

Tõde on ilmselt kuskil vahepeal. Esiteks on üsna selge, et nimi ja sellega seotud emotsioonid (positiivne, negatiivne, tunne, et see on “nõme nimi” või “äge nimi”) on absoluutselt personaalsed. Mul on küllalt nimenäiteid, mida mina IIALGI lapsele ei kaaluks – sest näiteks oli mul kunagi selle nimega lasteaiakaaslane, kel olid kätel soolatüükad ja ma pidin temaga tantsima. Sellest saadik ei salli ma seda NIME (ja siinkohal pean kindlasti mainima, et tunnen mitmeid selle nimega inimesi ja nemad on ikka toredad). Või näiteks ei paneks ma kunagi oma lapsele nimeks Priit, mis on ju täiesti tavaline ja aktseptaabel nimi, aga mulle seostub sellega koolikiusamine ja mõnitamine, mida sellenimelise isiku poolt taluma pidin. (Ja samas on mul küll ja veel Priidu-nimelisi sõpru ja tuttavaid!)

Ehk siis lühidalt: ma ei anna inimesele hinnanguid tema nime põhjal, aga see ei tähenda, et ma ise seda nime valiks. Ja ma usun, et paljudel on nii.

Teiseks on üsna selge, et last hakatakse niikuinii kiusama. On täiesti ükskõik, kas ta nimi on näiteks Maria või Lillemor või Kati. Kiusama hakatakse igal juhul, sest lapsed on sellised. Ma usun, et kindlasti on neid, kes ei tea kiusamisest midagi, aga suurem osa kahjuks teab. Nii et sa võid ju püüda ja mõelda välja nime, millest ei anna midagi välja käänata, aga lapsed on äärmiselt andekad. Nii saab Irjast vaevata Kaelkirjak, Dagmarist Teksatagi ja nii edasi. Variante on alati lõputult ja sa ei saa kõike neid ette näha. Aga noh, sa võiksid muidugi püüda…

Nii et ma olen üsna kindel, et ka minu valitud nimi (mis praegu on esikohal nimedevalikus) tundub kellelegi hirmus nõme ja on kindlasti neid, kes pole seda kunagi kuulnud. Ja pealegi pole ma üldse kindel, et see nimi jääb, sest ma pean Põrnikale enne otsa vaatama, kui otsustan, sest no äkki ta on Elmari nägu, eks, siis tuleb ju Elmar panna.

Ahjaa, üks huvitav koht on veel, kust saab vaadata nimede statistikat. Andmekaitseseaduse tõttu ilmselt ei näidata küll seda, kui sellenimelist inimest on ainult 1 (nagu mind) ja öeldakse vaid, et tulemus on alla 5, aga ikkagi on täitsa põnev uurida, kui levinud miski nimi Eestis on.

Ja Olimpiadasid on lausa 17! Revolutsijaid küll aga vähem. Nii et mõtlemisruumi veel on.

//

Hiljem… Kommentaarides anti link nimeseaduse seletuskirjale ja sealt leidsin ka vastuse või õigemini kinnituse sellele, mida arvasin – et seadus on tehtud konservatiivne ja peab silmas seda, et hoitaks “suguvõsatraditsioone” ja ei tekiks juurde “uusi perekondi” (nime alusel). Minu meelest on see jabur, aga noh, eks ma olen ise ka teinekord üsna konservatiivne paljudes asjades. Nii et tuleb leppida:

Kahekordseid perekonnanimesid käsitatakse eesti isikunimesüsteemis erandina, mida saab juurde tekkida vaid abiellumisel ning üksnes juhul, kui abielluja soovib saada abikaasa nime, ent säilitada ka oma. Lapsele niisuguse ühekordseks kasutamiseks mõeldud nime pärandamine moonutaks perekonnanime kui suguvõsa traditsioone edasikandva nimeosise mõtet.

t+3

hoomamatu 7 kommentaari

Kolmas sünnituspuhkuse päev AND I FEEL AWESOME!

Päriselt. Ma pole vist eales puhkusest nii vaimustuses olnud kui praegu. Okei, eile pidin käima linnas ja siis õhtuks valutasin küll kõikjalt jälle, aga esmaspäeval ja täna ei teinud/tee ma mitte midagi ja see on faking fantastiline. Päriselt! Ma saan lihtsalt vedeleda, Põrnikas saab lihtsalt kasvada ja kõik on super. SUPER.

Muuhulgas käisin eile üle seitsme aasta või nii hambaarsti juures. Kui ma viimati seal käisin, siis läksin just murega, et ei tea, kas peaks tarkusehambad välja võtma, sest mul aastas paar korda lööb igemed sealt tagant nii paiste, kui hammas kasvama hakkab, et nädal aega on tõeline piin. Tookord arvas arst, et ära pole võtta vaja ja… Ja põhimõtteliselt sellega tema nõu piirduski. Eile sain ma teada, et asi pole üldse selles, et hambad kasvaks, sest hambad on alt ammu ära kasvanud, vaid tegu on hoopis igemepõletikuga, mis pidevalt välja lööb, sest seal on tekkinud mingi sopistus või midagi.Nüüd ma mõtlen, et miks see eelmine arst mulle seda öelda ei võinud…

Aga awesome on hoopis fakt, et mul oli ainult üks auk. See-eest persetäis hambakivi, aga ikkagi, üks auk! Ja seegi parandatakse ära alles pärast Põrnika sündi, sest, nagu ma eile teada sain, võib tuimestussüst (ma absoluutselt ei tunnista sõna “tuimastus”, nagu mõned ei tunnista sõna “taristu”) sünnituse esile kutsuda. Nojah. Ja ma just lootsin, et saan enne kõigega ühele poole ja siis on jälle järgmised seitse aastat mureta. Või noh, okei. Vähem. Sest mul pole midagi hambaarstide vastu, ma käin seal hea meelega. Isegi süsti ei nõua ma alati, sest valulävi on mul üsna kõrge (palun siinkohal mitte sünnitusnalju teha) ja ma ei saa senimaani aru, millest mu õde räägib, kui ta ütleb, et hambakivieemaldus on ilgelt rõve. No ega ta meeldiv just pole, aga ka midagi talumatut pole selles. Arsti juures ei käi ma sel lihtsal põhjusel, et see on MEGAKALLIS. 7 aastat tagasi käisingi siis, kui sain veel tasuta… Oot, ma just hakkasin mõtlema, et pidi ikka olema natuke väiksem vahe, sest viimati kui ma käisin, siis ma maksin. Ha, vanad blogiarhiivid ütlevadki, et oli hoopis aasta 2005. No vott. Aga seekord läks 100 euri ja natuke peale ja kuuldavasti võin ma Haigekassalt lausa 10 euri tagasi nõutada. Kas pole mitte fantastiline. Lihtsalt oivaline. Miks meil ei võiks olla dental plani?

Tegelikult võiks lausa öelda, et mulle isegi MEELDIB hambaarsti juures. Mõnus on seal pikutada, kui keegi sind paremaks teeb. See on vist natuke sarnane sellega, kuidas teistele meeldib käia näiteks pediküüris, et mõnus, kui keegi suga tegeleb. (Mina pediküüris käia ei saa, sest ma ei kannata kui keegi mu jalgu katsub. Kunagi, kui ma lapsena varba ära lõin, ei saanud ema isegi seda kinni siduda, sest ma tahtsin teda iga kord jalaga näkku peksta, kui ta käed külge pani.)

Enihuu. NII MÕNUS ON MITTE MIDAGI TEHA!

Või noh, muidugi on mul buttload of asju, mida oleks vaja teha, raamatuprojekte ja toimetamist ja värki, aga ma võtsin endale kaks vaba nädalat. Et pidada sünnipäevi, käia Tartus arsti juures ja nii üldiselt, oma zen tagasi saada. Ja ma naudin seda sajaga.

Ahjaa. Laupäeval käisid külalised ja ma sain endale kingituseks kolm rösterit. Siit õppetund: kui sa mitu aastat vingud, et sa midagi tahad, siis ole valmis, et sa lõpuks selle saad – mitmuses.

being prepared

hoomamatu 6 kommentaari

Täna öösel nägin ma unes, et hakkan sünnitama. Mu sünnitus sarnanes natuke Heljo Männi (KELLEGA MUL ON ÜHEL PÄEVAL SÜNNIPÄEV!!!) kolmanda lapse sündimisega, millest ta mulle rääkis (intervjuud loe homsest Naistest) – see väldanud üheksa päeva. No et veed tulid ära ja arstid keeldusid tegemast talle keisrilõiget, kui muu protsess juba pihta ei tahtnud hakata, sest “iga operatsioon on ohtlik ja teil on ju kaks last vaja üles kasvatada!” Noh, unes ma läksin ka haiglasse ja valud olid täiesti regulaarsed, umbes tunnis kord. Ja nii PÄEVI. Lõppu ma ei mäleta, aga ma mäletan, et ma olin üsna veendunud, et mu sünnitus kestab igavesti JA MUL POLE ISEGI ÜHTEGI SARJA VAADATA!

Hommikul hakkasin triiksärki selga nööpima ja olin siiralt üllatunud, et see mulle selga ei mahu. Ma tükk aega tõesti ei saanud aru, et miks ta nii kitsas on. Ma saan selle panna ainult nähtuse pregnant brain arvele.

Ma olen lugenud tohutul hulgal emadusest ja rasedusest pajatavaid raamatuid. Kuigi ma alguses arvasin, et ei viitsi väga, olen nüüd avastanud, et põnev on. Ja üldiselt kujunebki nii mingi pilt, mis laias laastus peaks emadusele vastama. Nagu mosaiigikildudest kokku pandud. Ma ei taha uskuda, et minu kogemus nüüd väga radikaalselt erinev saab olema, kui kõikidel teistel naistel – aga samas ei julge ma ka mingi hinna eest öelda, et ma olen valmis. Sitta ma olen! Aga vähemalt ma loodan, et ma TEAN erinevaid võimalikke stsenaariume ja oskan nad ära tunda (ning loodetavasti mäletan, mis raamatus millest juttu oli, et sealt see koht üles otsida).

Praegu loen kõikide lemmiknumpar-mehe Jamie Oliveri naise Jools Oliveri raamatut “Minus Nine to One”. Ootasin selle saabumist pikisilmi ja pidin pettuma. Lihtsalt, noh, kuidas seda nüüd kenasti öelda… Tüdruk ei oska kirjutada hästi! Seda väikest tõsiasja ignoreerides on ta küll aga tohutu tellise valmis meisterdanud. Ja noh, see et ta kirjutada väga ei oska, polegi nii morjendav, kogemustest on ikka tore lugeda. Kui ta ainult iga lauset hüüumärgiga ei tahaks lõpetada… Õh. Teate, ta on selline kindlasti hästi tore ja soe inimene, aga ta on minu maitse jaoks liiga roosa. Hoopis teine tera on Dooce’i “It Sucked and Then I Cried”, mille peaks uuesti üle lugema, sest tellisin selle kunagi ammu enne rasedaks jäämist. Mäletan, et torkasin selle soon-to-be-Abikaasale näppu sõnadega “Kui sa kunagi tahad minuga lapsi saada, siis see on raamat, mida sa PEAD lugema.”

Muidugi ei ole ta seda senimaani lugenud.

Aga kõige üllatuslikumalt on mind ehk kõige paremini asjadeks ette valmistanud Virginia Ironside’i “Minu oivaline elu”, mis on 60aastase naise päevaraamat. Jah, just! Rasedus meenutab tohutult vanadust! Näiteks:

Siis panin ma riidesse. See ei ole enam nii kerge. Minu mäletamist mööda panin ma varem sukkpüksid jalga nii, et hoidsin tasakaalu ühel jalal seistes. Nüüd istun ma voodil ja ukerdan nagu siil, kui neid üles tirin, jalad õhus kõlkumas.

Ma pean lisama, et sokkide-sukkade jalgasaamine polegi eriti naeruväärne vaatepilt, kui seda võrrelda bandaaži selga panekuga, sest mu arst ütles, et see tuleks peale panna hommikul PIKALI OLLES. No et nii toetab paremini või. Aga täitsa huvitav kogemus on suure kõhuga ukerdades pikaliasendis selga saada mingit venivat jullat, MILLE KINNITUS ON SELJA PEAL. Nii olengi ma sunnitud hommikuti mingeid “ärkav kaamel” nimega joogaharjutusi tegema, kõht taeva poole, bandaaž pidevalt näpust laksatamas, niipea, kui ma otsad lahti lasen, arvates, et NÜÜD jääb ta ju küll kinni.

Aga Ironside räägib ka sünnitusest ja lapsekasvatamisest (ja vanaemaks olemise erinevusest emaks olemisest) ja kuigi tema kogemused olla õudsed, on need olnud suurepärane õppematerjal. Päriselt, ma usun, et nüüdseks tean ma kõiki kohutavaid variante, mis võivad sünnituse ja lapse esimeste elukuude jooksul juhtuda. Miski ei suuda mind enam üllatada ja, ausalt öeldes, ma ei oskagi nagu karta. Mingi imelik pohhuism on tekkinud selle kõigega seoses. No et kui läheb sitasti, küllap siis tegeleme sellega. Ja kui Põrnikas liiga vara välja trügima ei hakka, ei ole ma ju ka üksi ja kõigi eelduste kohaselt on mul ema ja õde käepärast võtta ja koos saab ju ikka hakkama – mõelda, diplomeeritud õde ja diplomeeritud ema! Aga alati on variant, et ma hakkan KOHE sünnitama ja Põrnikal tuleb esimesed elunädalad veeta mu sokkidekorvis, sest meil ei ole veel ühtegi asja ostetud.

Aga see korv on täitsa mugav ja vähemalt on tal terve persetäis sipukaid. Toit olla kuuldavasti kah käepärast.

Nii et bring it on! Ma ei ole valmis, aga ma olen selleks valmis, et ma pole valmis!

suddenly: pregnancy

hoomamatu 8 kommentaari

Viimase paari nädala jooksul olen ma ühtäkki rasedaks jäänud. Mul on tunne, et ma peaks selle kohta demotivational posteri tegema… oot, hetk, teengi…

Esiteks on mul tekkinud üleöö TOHUTU kõht. Muuhulgas avastasin esimesed õrnad venitusarmid, mis mind ei üllatanud per se, sest mu puusad on ammu tunnistust andnud sellest, kui vastuvõtlik ma venitusarmidele olen, küll aga üllatas mind, et nad praegu tekkisid. No okei, kõht on suur, aga mitte nüüd nii hullult suur!

Sümfüüsivalu on muutunud igapäevaseks, nii et praegu on olukord selline, kus ma hindan oma mugavusastet selle järgi, kui vähe valutab (as opposed to ei valuta üldse). Eilne Tartu-tripp oli ikka ILGE BITCH, eriti tagasitee, kui minu kõrval istus seebi järele lõhnav noormees, kes ontlikult, käed põlvedel ja selg sirgu, terve tee ühes asendis istus. VÕIMALIKULT MINU LÄHEDAL. Ma juba mõtlesin, et peaks talle mainima, et bussiistmeid saab ka külgsuunas liigutada, sest mul oli tõesti väga vähe ruumi ja paigalolek oli piin, aga kuna ma olen külgsuunas liigutamist ainult telekast näinud ja pole üldse kindel, et see actually töötab, siis ei öelnud ma midagi, ägisesin ja ohkasin passiivagressiivselt ja otsisin iga veerand tunni tagant uut ja mugavat asendit.

(Ma tahan autot. MA TAHAN AUTOT!)

Niisiis andsin alla ja leppisin faktiga, et ma vist tõesti olen rase ja ostsin bandaaži. Muud suurt vahet pole veel märganud, ainult kõndides on natuke mugavam, sest selle järsku rasedaks jäämisega avastasin ootamatult, et mu kõht TAARUB liikudes. See on üsna eba tunne ja bandaaž ei lase vähemalt sel nii vabalt nelja tuule poole kõikuda.

Õnneks on viimane töönädal ja kui veebruaris poleks nii palju Tartu vahet (bussiga) sõitmisi, siis ma võiks üsna rahulolev olla. Aga mind ette juba hirmutab see, kui palju aega pean ma bussis veetma, nii et ma katsun need mõtted endast kaugel hoida.

Jajah, kõige selle juures tean ma väga hästi, et “see pole veel midagi” ja “oota veel kaks kuud”. Ma tänan väga, ma mõistan, et läheb veel hullemaks, aga ega see perspektiiv kuidagi ju mu PRAEGUST olukorda ei leevenda. It’s not like ma saan hüpata tulevikku, korra tunda, mis tunne on olla 9 kuud rase ja siis tagasi hüpata, et seda praegust aega kuidagi paremini hinnata või.

Aga muidu on kõik hästi. Käisin arsti juures, süda lööb nagu peab, kaalu on nüüd visanud kõvasti (pole ime, et järsku nii raskeks läks, kui kuuga neli kilo tuli või nii – mis ühtlasi tähendab, et ma keelan rohkem kaalu juurde tulla. Keelan, you hear me!?), proovid on kõik ideaalsed ja nii me sõuame. Kusjuures, kõige selle hädaldamise juures ei taha ma üldse, et ta sealt väga kiiresti välja tuleks. Oh, muidugi tahaks juba näha, kas ta on minu, Abikaasa või lehma lellepoja nägu ja mis värvi ta juuksed on, aga üldiselt mulle meeldib väga, et ta mu kõhus elab. Rääkisime arstiga eile, KUI lühikest aega saavad naised tegelikult oma elus rasedad olla ja kuidas seda aega peaks nautima. Noh, see on vastandlikke mõtteid tekitav seisukoht, aga ma tegelikult isegi mõistan seda. See on ikka sitaks eriline tunne, kui keegi sul kõhus elab. Sürreaalne ja tuletab meelde kõiki “Alieni” filme, aga ikkagi väga lahe.

Päeva küsimuseks on seekord mitte eilne küsimus, et kui on mupo ja kapo, miks pole lipo, vaid hoopis sarjast “Tallinna veidrusi”. Mis komme see on teha KOLM samanimelist bussipeatust (vt Kolde pst, Hotell “Tallinn”)? Kusjuures, eriti sürr on see, et kõigis kolmes peatuvad erinevad numbrid ja kõik on eri suundades. Oleks ju loogiline, et on kaks peatust: üks ühel pool teed, teine teisel pool. Ühega saab ühes suunas, teisega teises suunas. Aga Tallinn on ikka hämmastav. (Ja segadusseajav ja ebapraktiline.) Kui raske on panna ERINEVAD nimed bussipeatustele? Mis pealegi asuvad teineteisest nii kilomeetri kauguses?

kõhujutte

hoomamatu 2 kommentaari

On üks hästi ilus kõhupiltide seeria, mida näeb siin: Pacing The Panic Room. Vaatasin seda ja kahjatsesin natuke, et mul kauneid kõhupilte pole või pole kedagi, kes neid teeks, aga see oli vaid korraks-mõte. Peamiselt ma ei viitsikski sellega jamada, sest ma olen juba veendunud, et täispikkuses pildid minust praegu ajaks mind ainult masendusse. Nimelt pole meil kodus ju peeglit ja iga päev, kui ma ennast riivamisi töö juures liftipeeglis näen, olen ma aina õnnelikum, et meil peeglit pole.

Samas hõiskasin ma veel eelmisel nädalal, et jeejee, mul pole veel kõhtu, küll on tore. Kuni siis sain kokku intervjuuks ühe lauljaga, kellega olid hoopis teised jutud ja kes siis, kui hüvasti jätsime, ootamatult küsis:
“Kas tead juba ka, kas tuleb poiss või tüdruk?”

Hetkeks lõi mul juhtme kokku, sest ma ei saanud üldse aru, millest jutt käib. Siis jagasin lahti, ütlesin naeratades: “Tüdruk,” ja mõtlesin terve tee tagasi Tallinna, et mis siis, kui mul olekski selline kõht? Paljudel ju on selline kehakuju, et kõht ongi suurem. Et on ikka julgust küsida mehel!

Siis hakkasin kahtlema, et äkki polnud asi tema julguses, vaid et äkki ma tõesti näengi juba rase välja. Omast arust küll mitte, aga mis siis kui?

Siis otsisingi selle blogi üles, et kui suur peaks kõht juba olema. Ja kui 27. nädala juurde kerisin, siis sain šoki. Mina küll nii suur ei ole! St minu kõht küll nii suur ei ole! No päriselt ei ole mul sellist punni ees, nagu temal on. Aga siis ma vaatasin ja mõtlesin ja… Äkki on silmapete? Et kuna see tütarlaps piltidel on ju keegi, keda iseloomustab hästi sõna petite ja mina seda mitte ei ole, äkki ongi silmapete? Et TEGELIKULT ongi mu kõht sama suur, aga kuna mul on ka teised osad suured, näiteks tagumik ja jalad ja käed ja nägu, et äkki siis on meil peaaegu sama suur kõht, tema oma lihtsalt paistab tema muidu väikse keha küljes suuremana?

No tegelikult olen ma jätkuvalt veendunud, et mul ikka nii suur kõht ei ole, tissid on veel suuremad. Ja see on ka mu ainus tähis, mille järgi orienteeruda – kui kõht on suurem kui tissid, siis ma lõpuks ütlen, et mul on suur kõht.

Ma üldse ei hakka rääkimagi sellest, KUI SUUREKS see kõht ikka seal piltidel venib ja et kuidas ma tegelikult elasin tänase päevani (ja elan siit edasigi vist) arvamuses, et ma kuidagi pääsen sellest. Umbes nagu Mann kirjutas, et ta ei ühenda kuidagi ära, et sünnitama peab ka. Mul on kõhuga sama lugu – ma olen täitsa veendunud, et MINUL nüüd küll kõht nii suureks ei lähe! Mul on ju laiad puusad ja siin sees küllalt ruumi, et ta võikski nagu SISSEPOOLE kasvada, mitte väljapoole.

Ma võin ju aru saada, et reaalselt muidugi sellest siiski ei pääse, aga see ei tähenda, et ma päriselt seda usuks.

/

Kõige lemmikumad hetked päevast on need, kui saan pugeda voodisse, ohata raskelt kogu päevastressi endast välja, panna klapid kõhu peale ja lugeda raamatut. Need hetked on nii vaimustavad, et ei mahu sõnadesse. Ma olen varemgi ju lugemist nautinud, kuid praegu annavad need paar tundi päevas mulle nii mõnusa mahalaadimislaksu, et see on nagu narkootikum. Või pudel veini. Ja nende hetkede väärtus on seda suurem, et ma ei tea ju, millal kunagi jälle nii saab. Räägitakse küll, et ju saab, aga pärast aprilli läheb sinna ilmselt mingi aeg. Nii et ma naudin täiega, et just see on pea ainus asend, kus mul midagi ei valuta või raksu või krudise ja ma saan ära unustada, et päevad on üsna vaevalised.

Ja mind ärritab nende vaevuste juures see, et kui üldiselt ma pidasin raseduse parimaks kõrvaltoimeks seda, et pole päevi, siis vähemalt päevade ajal ma teadsin, et hiljemalt viie päevaga on see jama möödas. SEE jama kestab aga veel vähemalt kaks kuud ja rohkemgi ja keegi ei ütle mulle (sest keegi ei tea), kas läheb paremaks või ei lähe. Tähendab, ärgem saagem valesti aru, see pole midagi hullu, see on lihtsalt maru tüütu. Et vahepeal valutab. Ja et aeg-ajalt meenub äginal, kui vaevaline on olla. Õnneks on need momendid ja kui ma näiteks diivanil vedelen, siis on ikka väga mõnus. Kusjuures, see on ainult viis kilo, mis mulle vaevusi põhjustab (muuhulgas). Kui neid kilosid oleks rohkem… oeh, ei taha väga ettegi kujutada! Eks nad mingi aja peale tulevad, aga mida aeg edasi, seda vähem ma pean neid taluma, eks. Ja seda rohkem tunnen ma kaasa (või pigem sobiks siia ingliskeelne I feel for them) nendele naistele, kel juba praeguseks faasiks on kümme ja rohkem kilosid lisandunud.

Kõhust veel. Ma olen hakanud tundma hingesugulust kõigi naistega, kes on praegusel hetkel rasedad. Kate Hudson – my best friend! Pinki punus pungub piiga (üks äramärgitud pealkirju Sulev.ee Kuldse prill-laua auhinnale) – minu punus ju ka! Huviga jälgin ühe ajakirja peatoimetajat, kes minuga vist umbes sama kaugel – kumma kõht on suurem? (Ja siis sakutan Abikaasat varrukast: “On ju, minu kõht on väiksem!”) Mariah Carey ootab kaksikuid – jumal tänatud, et mul vaid üks neid on! Lily Allen kaotas lapse – ma oleksin tahtnud teda kallistada ja öelda, et kõik saab korda. Kõik rasedad naised on nagu minu sõbrannad, kuigi nad ise ei tea seda. Jah, selle partikulaarse raseduspsühhoosi eest on ka raamatud hoiatanud ja ka see oli üks asi, mida ma väga mikski ei pidanud. Aga näet, elu teeb korrektiive. Ma usun, et sama huviga hakkan ma jälgima ka neid naisi, kes minuga samal ajal sünnitavad – kui kiiresti nad vormi saavad, kuidas nende lapsed kasvavad… Siit, ma näen, on alguse saamas eluaegne väike hobi.

Aga nüüd ma lähen ja teen tööd natuke ja siis ma hakkan šokolaadikooki küpsetama. (Sellest, et minu nesting on küpsetamine, räägin ma teinekord.)

100 days to go

hoomamatu 15 kommentaari

Mu pregnancy counter, mida ma vahepeal vaatan (tavaliselt kord nädalas, kui vaja näha on, et mitmes nädal on, sest sellised pisiasjad ei püsi mul ju meeles), teatas, et jäänud on veel 100 päeva.

Ja järgmisel nädalal peaks vist algama kolmas trimester. Ega ma seda kah muudmoodi ei teaks, kui raamat ei ütleks, sest nädalatega arvutamine on nagu eurodega arvutamine – jube keeruline.

Niisiis. 100 päeva. Ja täiesti hüppeliselt läks sel nädalal olukord HULLUKS. Eks mul oli vaagen valutanud juba varem ka kergelt, kui kõndisin, aga näiteks täna hommikul ei saanud voodist väljagi, nii hull oli lihtsalt. No ilmselt ei aidanud kaasa ka see eilne linnadevaheline tööpäev, nii et juba öösel passisin jälle üleval, sest esiteks oli kõht tühi ja teiseks oli nii megavalus liigutada, et enam ei saanudki und.

The Internet on, nagu ikka, usual unhelpful self. Ühed lehed teatavad, et sümfüüsi diastaas (ma juba tegelesin self-diagnosimisega) on täitsa normaalne ja tuleb lihtsalt ära kannatada ja “rohkem puhata”, võimalusel vähem jala käia. See “rohkem puhata” soovitus meeldib mulle ERITI, nähes et see on ainus asi, mida mulle enne veebruari välja kirjutada ju ei saa. Teised lehed räägivad aga naistest, kes jäid tänu sellele ratastooli või võtsid pärast sünnitust lapse sülle ja luud liikusid jälle kõik paigast ja kaks järgnevat aastat möödusid kohutavates valudes ja nii edasi.

No ja kui guugeldada “vaagnaluu valu”, siis tuleb esimesena vastu Perekooli foorum pealkirjaga “Rase olla on õudne!”:D

Aga päriselt, see valu on PÄRIS ÕUDNE ikka. Eriti õudne on püstitulekuhetk, kui on alati selline õnnemäng, et kas jään nüüd püsti või ei – raskus ju kõik vajub selle koha peale, mis valutab ja teinekord ongi valu nii järsult tulnud, et sõna otseses mõttes lööb jalust maha.

(Ja siis saadab ämm mulle soovitusi rohkem jalutada, SEST RASEDAD PEAVAD HÄSTI PALJU JALUTAMA!!!1!!!)

//

Aga ikkagi. 100 päeva jäänud. Või noh, ligikaudu (arvestusega, et tähtaeg on 16-22.04). Ma ei oskagi hinnata, kas seda on vähe või palju. See on lihtsalt ilus ümmargune number, mis justkui tähistaks mingit murdepunkti, aga nii muidugi ei ole. Mis siis on juhtunud tänaseks?

  • Ma tunnen liigutusi üsna selgelt ja enam ei ole mingit kahtlust, mis on mis. Eriti lahe on lasta talle muusikat (oojaa, ma olen nüüd üks NEIST naistest) ja vaadata, kuidas ta hüppab ja tantsib.
  • Põrnikas on ülbelt tuharseisus, aga seda asja me veel vaatame. I dare this baby to be born feet first.
  • Öised vetsuskäimised on muutunud tüütuks igapäevaks.
  • Magada ei saa. Ja hommikuks on alati hundiisu.
  • Ja noh, valus on. Ainult pikali ei ole valus (kui ei liiguta. Kui liigutada, siis on pikali ERITI valus.)
  • Kaalu on juurde tulnud 5,5 kilo. Seejuures kõhu ümbermõõt on vähenenud 5 cm.
  • Emakapõhjakõrgus on 27cm, kuigi mulle ei ütle see arv midagi muud, kui et on väike punu.
  • Ja ma kardan. Kardan kõndida, sest kardan valu ja kardan libiseda, sest kardan kukkuda. Kardan bussiga sõita, sest kardan õnnetust ja kardan autoga sõita, sest kardan surma saada.

Kodukorralduslikelt rinnetelt. Lõpuks hakkab ilmet võtma ka garderoobisüsteem, mis tähendab, et praeguse lahtipakitud 20% asemel saan ehk ka riided ja voodipesud lõpuks lahti pakkida! Mis tähendab, et jääb vaid 50% kaste ja kotte ja muud horrorit. Äkki isegi kunagi tulevikus saab see asi siin normaalseks.

Titeriideid olen kah ostnud, sest see on ju pure fun. Kuigi, nagu kõik emad ilmselt teavad, on värvivalik jätkuvalt üsna kesine. Ikka plikadele roosa või punane ja poistele sinine või roheline ja ilmselt siis kesksoolistele pruun või valge. Aga ma tahaks võibolla šikki violetti, kreemjat beeži või igas olukorras sobivat musta. Titadele ei tehta üldse musti riideid! Ja kui tehakse, siis on need sellised “sõnumiga” riided, millel tingimata peal pealuud või mõni “äge” kiri, näiteks “Feed me or no one sleeps!” Kuigi loogiline oleks, et musta värvi rõivad on ju kõige praktilisemad…

Ja nüüd ma tean, mis on Emmaljunga. Oh lord, I’ve crossed the barrier.

mida ma rasedana ümber olen hinnanud

hoomamatu 9 kommentaari

Kui Mann, minu “raseduskaksik”, kirjutas asjust, mida ta rasedast peast on ümber hinnanud, hakkasin samale teemale mõtlema. Et küll ikka inimesed on erinevad.

Kõigepealt riietusest. Vastupidiselt Mannile ei kannata ma ÜLDSE, kui kõht on väljas. Sest nagu ma rääkinud olen, pole mul veel mingit ilusat rasedakõhtu. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin – ilmselt seda, et Põrnikas imeb kuidagi mu kõhurasva ära ja jätab järele kena ponksu sileda kõhu. Loomulikult aga ei juhtunud midagi sellist ja nüüd mul on siin rasvade all kuskil ka rasedakõht, mida on mõnus katsuda, aga kole vaadata (sest tavarasv on ju ikka alles ja pungitab igas suunas). Ja pealegi on mul mugavam, kui mu kõht on mõnusalt pükste sees ja pluuside all. Mul on hea meel, et on talv ja et mu kõht ikkagi “tavavaatajale” näha pole. Varsti muidugi saab see nali läbi. Ja lohvakad riided on küll väga mõnusad! Seetõttu ongi mul umbes 2-3 pluusi ja ühed püksid, millega praegu käia saan ja millega on tõeliselt mõnna, kuigi ma näen neis välja üsna nagu vormitu kott.

Siis on mul kuskilt raamatust meelde jäänud lugu, kuidas rasedusega keha muutub ja tekivad kühmud sinna, kus sa neid poleks eluski ette kujutanud. Selle peale ma vaid muigasin – oh jah, kullakesed, nüüd te teate, mis tunne on mul ELU AEG olnud! Aga oi, kuidas ma eksisin! Jumala tõsilugu nende kühmudega. Seisin ükspäev retuusides peegli ees (või noh, sõitsin liftiga ja vaatasin kogemata peelgisse) ja avastasin, et mul on reied kühmulised. Tekkinud on mingid Munamäed kohtadesse, kus enne laiutasid lihased ja nende peal täiesti aktsepteeritav ja ÜHTLANE polster. Ja nüüd! Mingid neetud kühmud! Rääkimata sellest, et kuigi mu keha on alati olnud nagu ta on, leian ma ikkagi aina enam üllatusi ja põhjuseid rahulolematuseks. Nii et ei päästa siinkohal see paks-laps-ilus-laps miskit. Ikka muutud, kus sa pääsed.

Üldse olid mul rasedusega kahetised tunded. Ühest küljest olen ma pärit küünikute ja kodukanade vihkajate koolkonnast, kelle jaoks olid rasedad midagi hirmsat ja titekaka ümber keerlevad jutud asjad, mida räägitakse pimedas ja teki all: “Kui sa nüüd kondoomi ei kasuta, siis muutud sa titemammaks! Kujutad sa ette seda õudust! Sa kaotad kohe igasuguse mõistuse, individuaalsuse ja kõik, mis on seni teinud sinust ägeda inimese!” See müüt on olemas ja alles sellest hoolimata, et ma ei tunne ühtegi titemammat ja kõik emad, keda ma tean, on täiesti lahedad inimesed. Nii et ma astusin sellele teekonnale olles valmis tõsiasjaks, et ma lähen üle “vastaste leeri” ja minust hakatakse õuduslugusid rääkima. Noh, eks neid ilmselt räägitakse (ilma selletagi), aga kui aus olla, siis ei saa ma ikka veel täpselt aru, et mis selles rasedas naises siis NII õudset on, mis lastetud, vallalised või põhimõtteliselt lastevastased ära hirmutab. No okei, muidugi ei saa ma enam pidutseda ega ka väljas käia ja ma olengi kookonisse tõmmanud – äkki selles ongi asi? Et ei oska nagu olla, kaasa rääkida või endist elu kaasa elada?

Teine asi, mida ma raamatutest sel teemal lugesin, oli müstiline rasedaülistamine. No et kui sa oled rase, siis hakkavad kõik sind hoidma, istet pakkuma, sinu tervise pärast muretsema ja on üldse igati hoolitsevad ja nunnud. Sittagi. Ei pööra keegi mulle eriliselt tähelepanu ja mingist nunnutamisest võin ma und ainult näha. Oh, jah, jõululauas võetud klaasi veini kõrvale nägin küll pöörlevaid silmi ja algatasin sellega peaaegu peretüli, aga see on ka peamiselt kõik. Ehk siis: ikka eeldatakse, et sa jõuad, teed, tahad, oled samamoodi nagu enne, ainult et pärast kõike seda mässamist ja pikki närvilisi tööpäevi ei tohi sa klaasi veini juua. Mitte et ma eriti tahakski, sest noh, veini niisama juua on ikka üsna igav, olen ma avastanud. No kui sa ainult klaasi võid. Aga ühesõnaga mu point on selles, et kohustusi pole vähem, soodustusi rohkem. Kõik on nii nagu tavaliselt. Võib-olla ehk ainult pööritatakse vähem silmi, kui sa ohata julged (sest saapaid jalga pannes surub kõht kopsud õhust tühjaks). Ja ma ju tegelikult ka lubasin, et ma ei hakka kunagi rasedust millelegi vabanduseks tooma, aga paratamatult vahepeal VÄGA TAHAKS. Sest mul päriselt on jaksu vähem, jalad hakkavad kiirelt valutama ja uni/magamisraskused on ka. Nii et on selline nokk kinni, saba lahti olukord: hullult tahaks, et kõrvalseisjad (eriti mehed) saaksid aru, et see on kohati päris raske, see rase olemine, ka siis kui on komplikatsioonideta rasedus nagu mul; teisalt ei taha seda ikkagi vabanduseks tuua, sest ega see mingi diagnoos pole ju.

Ja noh, eks minagi mõtlesin, et kui ma kunagi rasedaks jään, siis ma ei lase sellel oma elu muuta. Võib-olla polekski nii väga lasnud, kui kõik muud asjaolud poleks muutunud – kui ma poleks kolinud, jäänud ilma sõbrast ja elanudki sama elu edasi. Aga kuna kõik see juhtus, siis mu elu ongi teistmoodi. Mitte ainult raseduse pärast, vaid kõige pärast. Ma arvan, et kui rasedus oleks juhtunud näiteks aasta tagasi, siis tunneks ma end märksa rohkem “vana minana”, sest siis olid alles veel kõik asjad, mis minust minu tegid. Nüüd on aga kõik uus ja… Ja nii ongi. Käib enese ümberdefineerimise protsess. JÄLLE. Küll see on väsitav:)

Ainult et neid mugavaid pükse võiks rohkem olla…

/

Pilt on niisama äge, kuigi võib hästi illustreerida seda, et ma tahan oma väikses kindluses peidus olla päris sageli these days… Ja et tropid ajavad mind ka rohkem närvi kui tavaliselt.

driving home for christmas

hoomamatu 6 kommentaari

Võib öelda, et aasta hakkab lõppema edukalt. Mind polegi veel lahti lastud, jõuluks saab koju (!) ja kui nüüd rahanatukesega teisipäevase arstivisiidi välja veaks, oleks kõik super.

Põrnikas liigutab hoogsalt. Või noh, vahepeal hoogsamalt (trammis, kus ta ilmselgelt on pahane) ja vahepeal vähem hoogsamalt ja siis ma juba jõuan vahepeal minna paanikasse, et mis on juhtunud. Aga ei olegi midagi juhtunud, tüübil lihtsalt on kummaline unegraafik. Kõige ärksam on ta hommikul 5-6 paiku, siis 11-12 paiku ja siis õhtul 20 ajal. Ja varahommikud on kõige veidramad. Kuna ma üldse magan siin väga kehvasti, siis kaasa ei aita ka see, et tavaliselt ärkan ma enne kukke ja koitu hirmsa pissihädaga. Nõks on selles, et kui vetsus ära käia, ärkab Põrnikas tavaliselt üles ja vahepeal viskleb ta nii vihaselt, et ei lasegi enam magama jääda. Nii ongi nokk kinni, saba lahti: kui vetsus mitte käia, siis magada niikuinii ei saa (sest nii suur pissihäda on); kui aga üles tõusta, siis ärkab ka Põrnikas, kes olenevalt tujust võib hakata kõhutantsu tegema (ma kujutan ette, et tal on seal diskokera ja isiklik DJ Magu, kellega koos nad biite tajuvad) ja ei lase ka magada.

Nii et kokkuvõtteks ei saa ma niiehknii magada.

Kummaline on see tunne, kui keegi sees liigutab. Keegi kuskil foorumis ütles tabavalt, et tunnet saab võrrelda sellega, kui tõmmata keelega põse sisemist külge. Sama aimamatu oli see alguses ja on vahepeal praegugi. Teisel hetkel aga on konkreetne põtkimine ja kukerpallid, mis ajab teinekord isegi südame pahaks. See on mingi Pavlovi refleks vist, sest tavaliselt ju, kui kõhus tants käib, kaasneb sellega ka iiveldus – no kui on toidumürgitus või midagi. Aga ma harjun ja naudin tegelikult neid selgeid märguandmishetki täiega.

Ja ootamatult on kõht ette tekkinud. Katsudes selline kõva, mis on muidugi megaäge, sest kõht, mis on katsudes kõva, oli mul viimati ehk 18aastasena. Okei, siis oli ta lame ja mitte kummis, AGA IKKAGI. I’ll take my victories where I can. Ja ma olen ka mõelnud sellisena, et täitsa hea, et ma oma keha enne kõike seda ei saanud sinna, kuhu ma ideaalis pürgisin. Siis oleks võibolla see kehakujumuutus tulnud traagilisemalt. Aga praegu mind ei häiri miski. Või noh, muidugi HÄIRIB, aga ma kujutan ette, et neil naistel, kes on oma keha aastaid ideaalsesse vormi timminud, et nende jaoks on see muutus märksa traagilisem. Minu jaoks on see praegu kõigest viis lisakilo juba olemasoleva 20 lisakilo juures, mille mahavõtmisega peab hakkama kunagi tulevikus tegelema. Ja nende 20 lisakiloga olen ma elanud viimased aastad täitsa rõõmsalt ja rahulikult. Aga kui mõelda, et paljude normaalkaalus naiste jaoks tähendab rasedus 12-27 (nagu Beatrice) lisakilo enne täiesti ideaalse keha juures, siis… Vahe on ju märgatav.

Aga riideid tahaks küll rohkem kanda, kui neid musti stretšpükse ja kaht-kolm pluusi, mida ma praegu kanda saan. Ma pole küll eriline riietepede, aga vaheldust võiks ikka olla. Aga selleks tuleks minna poodi ja poed on stressiallikad, eriti riiete proovimine ja… No küll võib üks inimene ikka vinguda, eks ole!

Varsti saabki selle aasta viimane kontoritööpäev läbi (tööd tuleb ikka edasi teha, aga õnneks natuke vähem neil nädalail) ja saab võtta suuna Tartule ja siis ongi juba jõulud ja.