Tag Archives: põrnikas

lastest

hoomamatu 17 kommentaari

Mulle väga ei meeldi lapsed. See tähendab… Nad meeldivad mulle, aga ma ei ole kunagi tundnud vajadust neid (=võõraid lapsi) hirmsasti nunnutada ja tutiplutitada ja sülle kakkuda. Mulle meeldib neid jälgida ja neid inimestena tundma õppida ja alles siis kasvavad nad mulle südame külge.

Ma mäletan seda hetke, kui ma tundsin, et Epu Marta on nii südame külge kasvanud ja see lõi hinge kinni. Uskumatu oli ka – võõras laps ju! Olgu, ma käisin teda ja Annat eelmisel kevadel (või oli see sügisel?) hoidmas paar korda nädalas ja ta on koguaeg tore (kuigi väsitav) olnud, aga see emotsioon, kui lõpuks oli lihtsalt meeldimisest saanud midagi rohkemat, see oli päris äge.

Nüüd on Naabrinaise (SIA*) pisem põnn LM kah samamoodi südame külge jõudnud kasvada, kuigi ma ausalt ei ole kordagi teda nunnutanud või tutiplutitanud või sülle kakkunud, pigem aupaklikust kaugusest jälginud. (No aga siis ta tuleb ise mu juurde, vaatab mulle otsa ja paneb oma pea mulle sülle ja no kuidas see saab MITTE armas olla.)

Ehk siis ma tahan öelda, et mul läheb natuke aega, enne kui ma lastes näen rohkemat kui lihtsalt lärmakat ja väsitavat… entity‘t, kes on küll kohati naljakad ja ägedad, aga siiski ei tekita mingit tahtmist “Aww” oiata. Ja kindlasti kohe ei taha ma veel nende hoidmisega tegeleda, kuigi näikse levivat arvamus, et “harjutama ju peab”. Aga ma ei taha harjutada! Ma saan küll ja veel Põrnikat vannitada ja hoida ja tal mähkmeid vahetada, nii et miks ma pean seda praegu tegema, kui ma saan veel viimased nädalad vabadust nautida?

Lapsed on põnevad jälgida, nad on sageli naljakad (ja natuke tüütud) nagu purjus inimesed. Nende koordinatsioon on paigast ära, nad pole eriti taktitundelised ja nad lähevad kergesti oma lollitamisega üle piiri (nähtus, mida meie oleme Sikiga nimetanud Õhtusteks Hullutuurideks ja mu meelest pole ükski laps neist puutumata, meie küll polnud).

Ma ei tea, kas ma peaks oma emainstinkti pärast muret tundma, et ma iga suvalist beebit ei taha sülle krabada? Ja mul on tunne, et võibolla lähenen ma sellele lapseasjandusele kuidagi kardinaalselt valesti, sest mu lähtepunkt on, et tegu on väikeste INIMESTEGA. St nagu iga teise inimesega tahan ma neid enne tundma õppida, kui ma otsustan, kuidas ma neisse suhtun. Nad võivad küll mingid asjad andeks saada, sest nad on veel VÄIKSED inimesed (näiteks püksi tegemine ja jonnihood) ja ma võin aru saada, et nende isiksus on alles kujunemisjärgus, aga ikkagi.

Selles mõttes on üks mu suurimaid hirme, et mu laps ei meeldi mulle. Mul pole kahtlust, et ma teda armastan – ma armastan teda juba praegu väga palju – aga et temast saab inimene, kes mulle ei meeldi. Muidugi on mingi osa sellest meie mõjutada – kuidas me teda kasvatame jne – aga mingi osa isiksusest on ju geneetiliselt määratud, kaasa sündinud?

Seda kõike mõtlesin ma täna hommikul kell pool 8, kui Põrnikas oli otsustanud koos Abikaasaga üles ärgata ja tegeles hommikuvõimlemisega ja tegi paar jooksutiiru ja ilmselt tõstis ta ühtlasi ka mööblit ümber. Issand, mõtlesin ma uniselt, mõelda, kui temast tuleb… HOMMIKUINIMENE?!

 

—

*SIA – mittetulundusühing Lätis, aga siin kontekstis Staažikas Ilguste Analüüsija, aunimetus, mille Naabrinaine julmalt endale ise andis. Because that’s the way she rolls.

life unexpected

hoomamatu 13 kommentaari

Rasedajuttu ka vahepeal.

Ma olen alati arvanud, et on võimatu ära unustada seda, et sa oled rase. St sa võid selle üle nalja visata ja teinekord kui poes kipub käsi suitsupakki võtma, siis ununeb hetkeks, aga see pole päris selle kaliibriga unustamine, mida ma silmas pean. Ma olen alati arvanud, et kui sa oled rase, siis see teadmine on alati sul kuskil tagaplaanil olemas, umbes nagu kõik need bakcground running programs, mida sa Task Manageril näed.

Ja veel vähem oleks ma arvanud, et ma unustan rase olemise KAHEKSANDAL KUUL ära.

Aga just see on viimastel päevadel juhtunud. Mõnikord ma ärkan üles ja olen juba jõudnud võileibu sööma hakata, kui Põrnikas liigutama hakkab ja mulle järsku meenub, et oijah, õige küll, rase olen ju. See on nii imelik tunne, et ma EI MÄLETA. Ja et see kõht tundub täiesti normaalne ja osa minust, umbes nagu suvalised lisakilod, mis sind tulles häirivad, aga ajapikku sa harjud nendega ära ja nad tulevad meelde ainult siis, kui sa venitad mingeid riideid selga ja mõtled, et peaks trenni minema.

See on nii imelik tunne, see mõni minut, kui ma päevas tunnen end NORMAALSENA.

Sellele aitab vist kaasa tõsiasi, et vaagnaluuvalud on järele andnud ja iga kord, kui ma liigutan, ei annagi rasedus endast piinavalt tunda. Ja et meil pole elamises sellist peeglit, kus ma end täispikkuses pidevalt näeks (st üks on, aga see on nii imelikus kohas ja imeliku nurga all, et seal tunduvad kõik paksud vist). Mis on muidugi hea, aga kõik see on jube kummaline.

Ma olen küll viimased kuud kandnud ainult üht paari pükse, aga kõik mu tavalised särgid-kampsunid mahuvad kenasti selga, nii et ka see ei aita pidevale meelespidamisele kaasa. St ma võin võtta kapist suvalise asja ja selle selga panna ja see läheb selga ja ongi jälle tavaline tunne. Kõik kokkukuhjatud (peamiselt kingiks saadud) rasedariided seisavad üsna kasutuna nurgas ja ilmselt ootab neid edasikinkimise saatus, sest kuigi ma olen oma rasedapükstest tüdinenud, ei ole mul mingit himu lillelisi tuunikaid selga tõmmata, just because I’m pregnant, eriti kui mu teised, tavalised riided lähevad kenasti.

Lisaks õnnestus mul eelmise nädala lõpus haigeks jääda. Kõige nõmedam on asja juures see, et ma TUNDSIN nii selgelt seda tulemas. Ma pole vist kunagi varem nii täpselt haiguse tulekut ette tundnud, ilmselt aitab sellele kaasa kogu see keha diktatuuri asi, see, et ma PEAN pidevalt oma keha kuulama ja veini ka pole. Ei tea, kas karsketel inimestel on kogu aeg nii? Et nad on nii valusalt teadlikud oma kehas toimuvast? Igal juhul, tundsin haigust tulemas, tühistasin reedese vessari, jõin teed ja ikka ei suutnud haigust eemal hoida. Which sucks. Ehk siis ma veetsin kolm päeva koomas, algne köha muundus nohuterroriks ja MA EI SAANUD MIDAGI ETTE VÕTTA kui lihtsalt kannatada. Õigemini, kuna mu pea valutas plahvatusohtliku taseme lähedal, siis lubasin endale siiski Paramaxi, aga ikkagi pidin ma lihtsalt olema ja ootama, et see üle läheks. Eile võtsin välja raskerelvastuse, lasin Abikaasal osta kausi ja tegin sinepivanni, mille tagatipuks tõmbasin jalga viinasokid. Yes, that’s right, viinasokid! Ja esimest korda elus tegin endale kompressi otsa ette, sest emme jahedaid käsi, mis on KÕIGE PAREM RAVI HAIGUSE AJAL ÜLDSE polnud kusagilt võtta.

Ja täna ärkasin ja ei tundnudki end enam surmasuus olevat. Ime on sündinud!

Imeline oli ka see, et ma nutsin kogu haiguse jooksul vaid ühe korra (kui avastasin, et meil pole kaussi ja MA VÕIN SIIA SURRA ILMA SINEPIVANNITA ja Tartus poleks eladeski sellist asja juhtunud JA TALLINN ON KÕIGES SÜÜDI!!1!!!) ja ei langenudki tavapärasesse haigusdepressiooni, mis paneb mind arvama, et mu ajukeemiaga on midagi lahti. Sest mis mõttes jäi depressioon tulemata?!

Lisaks olen aru saanud sellest, kuidas juhtub see, et rasedad peast hulluks lähevad. Ma olen püüdnud ette kujutada, milline oleks mu elu siis, kui ma poleks rase ja ma EI SUUDA seda teha. Eriti saan ma aru sellest, kui väga on elu muutunud, kui ma üritan suveplaane teha. No teate küll ju, et sa võid üldiselt ikka umbes-täpselt teada, mida sa paari kuu pärast teed, milline su elu välja näeb ja võid üsna julgelt planeerida, et jood end jaanipäeval mõnusalt täis. Mina seda teha ei saa ja see on õudselt häiriv. Ma saan plaane teha maksimaalselt kuu aega ette ja SEE ON KÕIK. Mis edasi saab, on teadmata. Ostsin pimedas optimismis ära piletid 30 Seconds To Mars kontserdile, ise õndsas teadmatuses, kellega ma sinna lähen või kas juuni lõpp on üldse aeg, kui ma a) saan kodust eemale mõneks tunniks, b) suudan minna kodust eemale mõneks tunniks, c) elan veel.

Ehk siis kogu see titavärgendus on elu täiega omastanud. Ja tuleviku. Ja see on hirmus. Ma saan aru küll, et mingi hetk hakkavad asjad jälle jooksma ja et pole kogu see värk nii hull midagi, aga kuna minu jaoks on see esimene kogemus, siis ei oska ma üldse ette kujutada, kuidas kõik minema hakkab.

Ning paratamatult tundubki “eelmine elu” nii kauge ja teistmoodi, et ma ei suuda sellega enam suhestuda. Sest “eelmises elus” polnud selliseid elumuutvaid tähtaegu. Kõik venis määramatusse tulevikku. Ja oli vabadus ka, vabadus teha suveplaane, kontserdiplaane, pidutsemisplaane… Aga nüüd on see üks suur tähtaeg mu elus, mis lööb nii selgelt kõik kaheks: enne diktaatorit ja pärast diktaatorit (ma ikka panustan, et Põrnikas sünnib Hitleri sünnipäeval).

Õnneks on üks asi, mis jääb – ma saan kirjutada. Ma võin end kasvõi segi kirjutada, kui soovin. Ma küll ei tohi selle eest sissetulekut saada, aga keegi ei saa seda takistada. Mis tähendab, et ma saan mingilgi määral jääda oma “endise mina” juurde, on miski minust, mida ma saan jätkata. Mis paneb mind nende emadega võrreldes natuke paremasse olukorda, kes ei saagi tööd teha, ÜLDSE ei saa tööd teha (ja see aitab alati kaasa hulluks minemisele). Mina vähemalt SAAN tööd teha.

pregnant woman’s guilt

hoomamatu 6 kommentaari

Mõtlesin täna süütunde peale.

Ma olen raseduse jooksul mitmeid kordi end kohutavalt süüdi tundnud. Kõige rohkem ja kõige teravamalt selle pärast, kui lihtsalt see meil õnnestus. Me isegi ei jõudnud proovima hakatagi kui juba oli titt valmis. Tõsiselt, see on mulle – tädile maailma kõige regulaarsema tsükliga – täielikuks mõistatuseks, kuidas see juhtus sel ajal, mil ta juhtus. Aga, nagu Abikaasa ikka ütleb: “Kuuldavasti on lapse tegemiseks vaja vaid kord seksida.”

Ma ei uskunud ise ka, et see meil nii lihtsalt läheb. Ma ausalt öeldes ei olnud veel eriti valmiski proovimiseks, see oli vaid kena mõte, millega mängida, see ei tähenda, et ma oleksin olnud päriselt valmis neid kaht triipu nägema. Aga kas keegi kunagi on PÄRISELT valmis? See on muidugi juba teine teema.

Igal juhul, meil käis see jube kergelt ja ma olen tundnud end selle pärast TOHUTULT süüdi. Ma sain ühelt oluliselt inimeselt kirja, kui ma olin umbes kolm kuud rase, kus ta ütles mulle, et ta on mu pärast väga rõõmus, aga ei oska nagu hästi seda rõõmu väljendada, sest tema püüab ja püüab ja see ei õnnestu, nii teeb teiste õnnestumine haiget… Ma saan ka sellest aru, ma olen olnud kunagi ka selles rollis – et ise väga tahaks, aga kuidagi ei saa või ei tohi või ei ole õige aeg või lihtsalt ei õnnestu…

Mu süda murdus seda kirja lugedes. Ja mu süda murdub iga kord, kui ühel teisel väga olulisel inimesel JÄLLE päevad hakkavad ja kui ma kuulen ta hääles seda pettumust ja valu ja viha…

Ja siis olen mina, kellel lihtsalt juhtus, poolkogemata, põhimõtteliselt esimese korraga… Ma tunnen end süüdi, et ma ei suuda läbi kogu selle katsumuse kogu aeg rõõmus ja tänulik olla. Ma tunnen end süüdi, kui ma tunnen, et ma tahaks, et see saaks juba läbi. Ma tunnen end süüdi, kui ma vihastan nende valude või kõige kaasneva peale. Ma tunnen end süüdi, sest mulle tundub, et maailmas on nii palju naisi, kes oskaksid seda uue elu õnne palju paremini hinnata. Ja kui palju on neid naisi, kes püüavad, proovivad, soovivad… ja kes kunagi ei saagi.

Ma lohutan end sellega, et iga rasedus on ikkagi individuaalne kogemus. Ja mõttega, et lapsed valivad ise aja, millal tulla. See mõte on kuidagi fatalistlik ja ulmeline isegi, aga see kuidagi lohutab…

Eriti jabur on kuidagi see soovitus, mis antakse neile naistele, kes soovivad last saada – seda nõu on mullegi kunagi antud. “Ära tee endale stressi. Ära mõtle selle peale.” Iga naine, kes on kunagi selles olukorras olnud, teab, kui võimatu on MITTE selle peale mõelda! Ma saan aru, kuidas see nõiaring töötab, aga ikkagi! Ning siis ma tahaks, et ma võiksin olla selline “edulugu”, et selles olukorras naistele öelda: “Oh, pole midagi! Meie proovisime nagu hullud, higipull otsa ees ja ma mõtlesin iga päev sellele, jalad seinal, ja olin kohutavalt stressis, aga ikkagi jäin rasedaks!” Aga ma ei ole see keiss. Ma olen ikka see keiss, kes võttis plaastri maha ja jäi kolm nädalat pärast seda rasedaks. Ilma sellele mõtlemata.

Ma ei tea, kas teised rasedad end ka vahepeal nii tunnevad. Süüdi kõigi maailma lastetute naiste ees või nende ees, kes nii hirmsasti tahavad ja kel veel pole õnnestunud… Ma tahaks nagu vabandust paluda teinekord. Ja siis saan aru, kui jabur see mõte on.

Aga võib-olla siiski lapsed valivad, kuhu sündida. Võib-olla Põrnikas valis, et nüüd on aeg (kuigi ma ikka arvan, et ma pole päriselt valmis). Ja meie valisime, et võtame ta vastu. Ja võib-olla peabki kõik nii olema.

Aga ikka tunnen ma end natuke süüdi teinekord.

Oeh.

vankrisaaga

hoomamatu 6 kommentaari

Nüüd on see suur asi siis tehtud. Ostsime vankri ära. Ja see oli täpselt nii õudne kui ma arvasin.

Esiteks ei meeldi mulle ammu enam titepoodides käia, sest kui sinna sisse astuda ja sall natuke hooletult on, siis märgatakse KOHE su kõhtu ja müüjate nägudele ilmub selline näljase hundi ilme. Et nüüd on üks loll, kellele saab kõike pähe määrida. Ega mul eriti pole titepoodidesse asja olnudki. Olen käinud seal vaatamas reisivoodit (selle sain õnneks kingiks emmelt ja Sikit) ja siis seda kiiktooli (selle lubas kinkida isa) ja vannide hindu. (Vanni ostame kolm korda odavamalt Prismast ilmselt.)

Ja siis muidugi vankreid.

Suured lootused olid mul pandud vankri osas hoopis osta.ee-le, sest niipalju kui ma paar korda neist poodidest läbi jalutasin, sain ma juba hindu nähes šoki. Aga osta.-eed olen nüüd mitu kuud jälginud ja ei ole õnneks läinud. Kas on liiga koledad, liiga kallid või ei vasta sellele, mida ma umbes tean, et tahaks. Ühe vankri leidsin, tegin pakkumise ka, aga müüja müüs selle oksjoniväliselt maha (ma muidugi kitusin ära ja ta sai vist trahvi või midagi). Nii et ma lõpuks andsin alla – tuleb osta ikka poest.

No ja käisime siis kolm poodi läbi, mis ei ole üldse palju tegelikult, aga see oli kurnav. Juba esimeses poes veendusin, et pean ikkagi müüjalt abi küsima ja seda ma ei tahtnud teha. Aga õnneks oli tore müüja ja ma sain natuke targemaks. Teises poes, kus ma juba olin targem, oli üks ninakas müüja, kes hakkas kõigepealt pakkuma kohe komplekte, kuigi ma ütlesin selge sõnaga, et tahan vanker-käru.

“Aga turvahälli on ka vaja!”
“Meil on see olemas.”
“Aga mis firma oma see on?”

Selle peale pööritasin ma silmi, vaatasin abiotsivalt Abikaasale otsa (kes ei olnud sugugi targema näoga) ja ütlesin: “Ee… Ei tea, see kingiti meile.”
“Aga mis firma oma see on?!” nõudis müüja.
“Ee… Ma ei tea! Mis tähtsust sel on!”
“No kui on näiteks Brittoni oma või Maxi-Cosi, siis saan ma teile pakkuda vankrit, mille KÜLGE saab seda hälli panna.”

Selle peale vaatasime me veel lollimate nägudega üksteisele otsa. Et milleks sellist rumalust veel vaja on? (Enne, kui te hakkate kommentaarides mulle seletama – jap, juba lugesin, tean. See ei ole mulle.) Milleks siis vanker veel on?!

Siis võtsin ma varukast trumbi, sest ma olin eelmisel õhtul ometi ju sada foorumit ja ajaleheartiklit vankrite teemal läbi lugenud ja ma olin juba üsna tark.

“Lastearstid ei soovita üldse lastel turvahällis kauem kui kaks tundi olla!”
Selle peale pööritas müüja silmi: “No LOOMULIKULT. Aga…”

No nii me siis seal uurisime ja puurisime ja mu olematu rikkus kahanes iga hingetõmbega, kui ma neid va hindu ikka lähemalt vaatasin.

Lõpuks läksime veidra nimega veidrasse poodi 101 Lapsevankrit, mille kohta me mitu korda oleme nalja visanud, et ei tea, kas nad on võtnud selle nime meerikamaalt, kus 101 tähendab midagi muud… Samas, see oleks kah sobiv.

Seal polnud pilt parem. Ikka suht jubedad värvid: erkroosa, plass punane või siis “poistekad”. Unisex tähendab lastevankrimaailmas musta või halli või äärmisel juhul rohelist. Ja lõpuks! Seal ta oli! Minu nunnu! (Sest ma ei loogi endale illusioone, et lapsel vankri välimusest sooja või külma oleks.) Tuli viisakas ja tagasihoidlik müüja, kelle käes käis vanker klips-klõps kokku lahti ja kärust vankriks ja kõik muud laulud. (Muidugi, kui me pärast hakkasime teda autosse panema, siis ei käinud see asi üldse klips ja klõps ja ma küll aru ei saa, kuhu ma peaks lapse panema, kui ma vankrit veel tassin ja kokku-lahti pakin…)

Aga muidu – ideaalne. Hind ka ideaalne, vaid 210 eurot. Ja kuigi ma võin seda ostu kahetseda, arvestades et see on minu jaoks avastamata territoorium, siis vähemalt praegu on olemas asjad, mida ma tahtsin: suured õhkrattad, kahele poole käiv sang, kookon, mille saab mugavalt koos magava lapsega välja tõsta ja suhteliselt kerge ka. Pluss kena näeb välja ja kuigi tal pole topsihoidjaid, leidsin ma salatasku, kuhu ma saan vajadusel veinipudeli veepudeli peita.

Nüüd jääb üle ainult laps lõplikult valmis teha ja kuidagi väljutada.

Pildid pole kuigi head, sest ma kaotasin hetkeks lootuse, kui temaga täna mässasin, et saada vankriks ja presenteeritavaks. Nii et näitab peamiselt värve ja peamiselt neile, keda see huvitab;) (Näiteks mu ema.)

keha diktatuur

hoomamatu 18 kommentaari

Nüüd ma räägin seksist.

Ma püüan seda teha võimalikult delikaatselt, et mu ema, endised õpetajad (hei, ma tean, et te loete) ja kolleegid kohe breakdown of the närvi ei saaks. Aga mõned asjad peavad öeldud saama ja peamiselt selleks, et keegi tuleks ja ütleks mulle kommentaarides, et “sa pole üksi, mul on ka nii!” või et “you are crazy, stop talking”.

Ühesõnaga, ma tahaksin purjus peaga seksida. Mitte maani täis, vaid teate küll seda mõnusat švipsis olekut, mis tuleb pärast… mingi hulga (iga jaoks on see mingi hulk ju erinev, eks) alkoholi tarvitamist. Kui pole veel end sisse sättinud alkoholi tuimastavad mõjud (krt selle kohta on nii hea sõna, aga ma ei saa seda kasutada, sest see pole minu sõna) ja su piirid on parajalt maas, tuju laes ja üleüldse on NII VALLATU olla, et kohe on noh.

Ma igatsen seda tunnet nii väga. Mitte et mulle oluliselt meeldiks joogise peaga seksida. See on sageli tüütu ja venib pikale ja uni tundub enamasti parem variant. Üleüldse juhtub joogise peaga seksides sageli see, et sa arvad, et sa oled palju ägedam kui tegelikult oled ja siis juhtuvad igasugused kummastavad ja järgmisel hommikul piinlikud asjad. Aga see kergelt-švipsis-shag, vot seda ma igatsen. Sest sellel olekul on üks tore kõrvalmõju – sa ei mõtle siis absoluutselt oma kehale.

Ma olen oma kehast nii tüdinenud. Päriselt. Või õigemini, ma olen tüdinenud sellest, et kõik tiirleb minu keha ümber. Ma pole kunagi varem oma elus pidanud nii palju oma keha peale mõtlema kui praegu ja see on FUCKING EXHAUSTING. Sest mu keha annab endast pidevalt (valulikult!) märku, sest ta kas a) liigutab omatahtsi, b) valutab või c) laieneb suundadesse, kuhu ta laienema ei peaks ja seda kiirusega sentimeeter tunnis. Enamasti juhtuvad kõik kolm varianti korraga, mis tähendab, et ma olen pidevalt teadlik, et mul on keha, selle sees kasvab inimene ja et see valutab. Eriti sealt areast, mis varem puhtalt sexy time´ile reserveeritud oli. Ja see on kuradi kurnav.

Ei noh, muidugi on see fantastiline (te kuulete mu hääles entusiasmi I’m sure), et mu keha suudab seda kõike teha. No venida ja last ehitada ja puha. Aga ma olen sellest väsinud, et ma pean oma kehale KOGU AEG mõtlema. Ma tahaks korragi tunda end vabalt, nii et ma ei oleks piinavalt teadlik sellest, et mu sees kasvab elu ja et nüüd keerleb kõik tema ümber. (Enne, kui ta on isegi sündinud!) Võtaks ühe alkoholivaba õlle ämma silme all sünnipäeva puhul? Kus sa sellega, siis lähevad ju jalad paiste! Tuunikalavõileib? MÕTLE TITALE! Pool klaasi veini? Issand jumal, sa ju tapad ta! Miks sul mantel nii lahtine on? Sul on ju kõht külmas! Ja siis äia tarkust täis silmad: “Sa pead JALUTAMA. Igal õhtul. Mis siis, et valutab, võtad väikesed sammud!*” SEST MUIDU SA TAPAD LAPSE ÄRA, KUI SA OMA KEHA EI LIIGUTA.

Varem oli meil kehaga väga hea diil. Ta oli mul olemas ja lasi mul üldiselt teha endaga, mida ma heaks arvasin, eriti asjale kaasa elamata (olgu selleks trenn või pidu, ta jäi ühtemoodi ükskõikseks). Meie vahel oli vaikne teineteise respekteerimine – mina viisin teda trenni ja toitsin ainult superheade toitudega ja tema vastutasuks… oli. Aga nüüd! Mu keha nagu üldse ei huvitagi enam, mis mina asjast arvan. Ma tahaks ükski öö rahulikult magada, et ma ei peaks iga kord külge keerates valu pärast otsi andma. Et ma ei peaks iga kord diivanilt tõustes valu pärast maha surema. Et ma ei peaks iga kord võtma kuradi virgin mojito, kuigi see on üks faking suhkruvesi. Et ma ei peaks iga kord seksile mõtlemagi hakates tundma tahet käega lüüa, sest ausalt, kogu see majandamine selle kere ja valutamise juures tundub rohkem rabelemist kui asi väärt on.

Ja see viimane lause on see, mille pärast ma end kõige rohkem praegu jälestan. Sest ma lihtsalt ei suuda uskuda, et MINA midagi sellist üldse mõelda võin! Sex has always been my thing (nagu teavad kõik kuulsad kõmublogijad ja muud asjapulgad), see on asi, mida ma üldiselt oskan ja ma olen alati uhke olnud oma oskuse üle suhtuda sellesse nagu toredasse ajaveetmisvormi, mis ei pea ilmtingimata hinge sandistama või südant… survestama (ah, persse, on hilja ja ma ei saa magada ja olen frustreeritud. Metafoorid ei tule hästi välja.).

Ma lugesin üleoleva muigega Jools Oliveri rasedaraamatut ja tundsin numparkokale (ma ei ole kunagi ühtki ta saadet näinud, nii et ka see epiteet on öeldud ülima entusiasmiga) kaasa, kes ei saanud (raamatu põhjal otsustades) neli kuud enne sünnitust ja neli kuud pärast sünnitust kordagi keppi, sest ta naine kartis lapsele liiga teha. Ahjaa, ja alguses oli tal süda paha, nii et tundub, et ta ei saanud pooleteise aasta jooksul kordagi. Ma olin täiesti kindel, et ma ei muutu mitte kunagi selliseks, sest kamoon, kes tänapäeval kardab lapsele seksides liiga teha**?! No igal juhul, minul seda probleemi pole, et ma kardaks… kuidas seda nüüd parent friendly viisil öelda… kutsumata tema toakese uksele koputada, aga mul on probleem sellega, et seksimiseks tuleb kasutada minu keha. Seda, mis mul praegu on. Seda, MILLE PEALE MA MÕTLEN KOGU AEG. Ja millest mul on täiega siiber. Rääkimata sellest, et see valutab ja kõiksugused seksikad ja metsikud liigutused – näiteks asendivahetus – nõuavad nüüd rahulikku ajastamist, oigamist (not the good kind), AAAAAEEEEEGLASEEEEELT enda keeramist, valuga võitlemist, hädiselt naermist ja vabandamist ning heal juhul ka kõhu sättimist and you can see where the romance died.

Nii et mul on oma keha diktatuurist kopp sajaga ees. Ma tahan teha midagi destruktiivset! Meeletut! Hullu! Näiteks juua ära kolm õlut ja kolm jäägrišotti! VÕI MINNA PALJA KÕHUGA VÄLJA. Ükskõik mida. Ma tahaks ärgata nii, et ma ei mõtleks esimese asjana oma kehale. Või ainult võtmes, et küll on ilge pohmell. Ma tahaks võtta oma keha ja minna temaga õue mängima, neela-tuld-söö-kääbikuid-stiilis õhtule. Aga öelge mulle palun, millal ma järgmine kord saan kääbikuid süüa? AH!? Ma tean, et kõik ütlevad, et it’s not the end of the world, aga see päriselt on. Mingis mõttes. (Ja see on hoopis teise posti teema.)

Ma tahaks nii väga, et see läbi saaks ja ma ei tahaks üldse, et see läbi saaks. Saate aru? Sest kui see läbi saab, siis see tähendab, et järgneb järgmine horror. Keha diktatuur lõppeb ja algab Põrnika diktatuur. Praegu ma vähemalt saan lubada endale seda, et istun öösel üleval ja vingun internetis. Varsti istun ma öösel üleval ja ei saa isegi internetis vinguda, sest piimapais-lõge-koolikud (ja muud sõnad, mille tähendust ma täpselt ei tea, aga mis ennustavad horrorit; ei, te ei pea selgitama mulle). Nii et there’s that.

Samas on kaheksa nädalat jäänud ja see aeg pole mitte midagi. See on lumme kusta. Igal juhul saab see väga kiirelt läbi ja igal juhul on praegu the end of an era. Kui ma ainult saaksin seda ajastu lõppu korralikult tähistada…

…näiteks mojitode ja sellele järgneva seksiga. Normaalsete inimeste seksiga, kus inimesed vahetavad poose ilma eelnevalt selleks kaks tundi hoogu võtmata. Ja kes saavad kasutada rohkem poose kui kolme.

—

*Üks selline märkus veel ja ma hakkan karjuma. Päriselt. Esiteks ei peaks üldse andma rasedale nõuandeid inimesed, kes pole olnud rasedad (fakt, et sa oled “suurest perest” ei tee sinust asjatundjat). Pealegi võiks isegi need, kes on olnud rasedad, natuke ka kuulata, mis see konkreetne rase VASTU RÄÄGIB. Sest see valu, mis mind saadab, on asi, mida ei ole võimalik kirjeldada, edasi anda või ette kujutada, juhul kui seda pole ise läbi elatud. Ka mina ei saaks selle olukorra jubedusest aru, kui keegi mulle sellest räägiks. Nii et nõuanded “jaluta” on ausalt oma aja ära elanud.

**Olen täiesti teadlik, et on teatud meditsiinilised näidustused, mil vahekord pole soovitatav. Praegusel juhul polnud selline keiss.

pregnant brain

hoomamatu 8 kommentaari

Täna hommikul tegin endale sooje võileibu. Lõikasin valmis suitsuvorsti ja juustu, panin masina sisse, asetasin saiaviilud kenasti masinasse, ladusin vorsti ja juustu peale ja vajutasin kinni.

Kui ma viie minuti pärast masina lahti tegin, ei suutnud ma oma silmi uskuda: pealmine sai oli kadunud! Kuidas see võimalik saab olla, imestasin ma suuril silmil. Ma ju ei lahkunud köögist, masin oli suletud, KES KURAT PANI POOL MU SAIA PIHTA?!

Ja siis näen ma, et kaks saiaviilu istuvad kenasti aknalaual, täpselt seal, kuhu ma nad jätsin. Ning mul ei olnud mõtted hajevil ega midagi, ma lihtsalt UNUSTASIN saiadele teise viilu peale panna.

Rasedaaju. No tõe poolest.

lapsenahk

hoomamatu 5 kommentaari

Kui ma laupäeval grandioosset-fabuloosset sünnipäeva-/dekreeti mineku/uue aasta/soolaleiva-/hilinenud jõulude pidu pidasin, siis saime me kingituseks esimese ametliku lapseasja – toolivärgenduse, milleta, öeldi, meid lapsega haiglast välja üldse ei lastagi. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas seda nimetatakse. Turvatool? Turvahäll? Toolikujuline asjandus, kuhu läheb laps sisse? Igal juhul on see meil nüüd olemas ja tuli kauni kollase aksessuaariga, mis peenelt “lapsenahaks” nimetati.

Paar päeva hiljem vaatasime mõlemad Abikaasaga seda imeasja, arutasime, kuidas see töötada võiks ja olime igatepidi uhked, et meile nii asjalik asi usaldati.

“Nii et me saime lapsenaha,” ütles Abikaasa mõtlikult.
“Jap!”
“Kollase.”
“Jap!”
“Ja me peame sinna lapse sisse panema?”
“Jap!”
“Aga… Aga lapsel ei ole ju kõrvad üldse selles kohas!”