Tag Archives: põrnikas

oma kohast ja bussiks olemisest

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine Leave a reply

Ma ei nõua siin elus just väga palju. Oh, no muidugi igavest õnne ja armastust ja tunnustust ja eneseteostust ja kõike seda, aga TEGELIKULT on mul üsna väikesed ja tagasihoidlikud soovid.

Mul on siin maailmas Üks Koht ja see on Minu Koht. Saage tuttavaks, minu väike maailmanurgake, where all the magic happens.

Ma võin voodis päevade kaupa elada. Viimased 9 kuud käin ma muidugi ka ikkagi jalutamas ja/või mingit muud sorti trennilaadset liigutamist tegemas, aga nii üldiselt võin ma oma voodis päevade kaupa elada ja vahel möödub mõni tööpäevgi nii, kus ma olen õhtuni pidžaamades. Ma mäletan veel aega, mil mul oli suisa oma kirjutuslaud, aga Klõugal on välja kujunenud Minu Kohaks siiski voodi ja 60+ ruudu kohta ei ole see ruutmeeter ju üldse palju palutud, kas pole?

Noh, tuleb välja, et just see koht on KÕIGE NÕUTUM KOHT SIIN MAJAS. No päriselt, see on müstiline, mis siin toimub!

Tõusen ma püsti, et minna pissile või süüa tegema või ükskõik, mida muud tegema (mida voodist teha ei saa ja neid asju siin maailmas veel on), kui pauhti! Ma tulen tuppa tagasi ja sinna ruutmeetrile on surunud end mõni kass või mõni laps ja kusjuures nad on ALATI sellise näoga, nagu  nad oleksid igavesti seal olnud ja MINA olen see, kes nende rahu segama julgeb tulla.

Ükskord tegin ma katse. Kassid magasid jummala sügavalt, no ikka nii sügavalt, et norsked täitsid toa ja käpakesed tõmblesid unenäos toimuva tagaajamise tõttu. Ma katseks veel togisin neid natuke – ei, sügavas unes. Tõusin vaikselt püsti, läksin KORRAKS suurde tuppa ja kaks sekundit hiljem lamab Pussakas mu kohal, nii pikk kui lai ja vidutab silmi: “Naine, ära sa mitte julgegi mind puutuda!”

Lapsega on muidugi sama värk, aga tema üldiselt ei tee nägu, nagu ta oleks seal igavesti olnud ja on nõus minema natuke edasi – no selles mõttes, et see konkreetne voodi on umbes tuhat meetrit lai, ruumi ju on.

No ja vahel, kui on selge, et ma siit ei liigu, siis nad muidugi lihtsalt lambist tulevad ja võtavad mu üle.

Home office. #catsofinstagram #catsofhomeoffice

A post shared by daki (@instadaki) on

Kõik see on kaasa toonud sellise imeliku tunde, mis mul vahel peal käib – ma olen nii väsinud, et mu otsas tallutakse. Teate, selline kummaline sensatsioon, et nahk valutab pidevast puudutamisest, tahaks lihtsalt RAHU ja ÕHKU korraks. Aga no muidugi siis tasub endale kohe meenutada, et see on armastus, mis natuke lihtsalt raske taluda vahel ja kui väga on mul vedanud, et mul on need kassid ja inimesed, kes mu otsas tahavad talluda.

Aga seda kõike täna mõtlesin, kui puhkuse esimese päeva puhul Milaga ujuma läksime (ja ma muidugi olen JUBA totaalses segaduses selles osas, MIS päev täna täpselt ikkagi on) ja ma vaatasin kõiki neid emasid ja isasid ja kõiki neid lapsi, kes oma vanemate otsas kõõlusid ja turnisid ja mõtlesin… Kas nemad ka vahel seda tunnevad, ei tea? Et uuuf, korraks noh, tahaks korraks mitte olla kellegi ronimispuu!

No ja siis ütles Mila mulle, et ma olen suveniir ja seejärel täpsustas, et buss, nii et all made sense ja ma olen leppinud oma rolliga siin maailmas kui suveniirbussist ronimispuu.

Aga oma kohast, sellest ma veel hoian kinni!

endise naljaka ema märkused

Argielu, Kooskasvamine 6 Replies

Ma olen end alati keskmiselt humoorikaks inimeseks pidanud, seega olen eeldanud, et see naljalembus on kandunud ka mu emandusse. Aga täna purunesid kõik mu maailma alustalad.

Nimelt on Milal jälle normaalne kelk. Üle mitme aasta vist, võiks isegi öelda – kasvas titekelgust välja ja siis on jätkunud pepulaudade ajastu. Koguaeg nagu olen mõelnud, et küll jõuab osta, aga siis pole lund olnud ja noh, ongi jälle kevad käes.

Aga täna lõpuks sain minna kelguga lasteaeda järele ning ühtlasi mahutada sisse väikese trennisessiooni. Mila tuli asjaga väga hästi kaasa, kamandades muudkui “Ette!” ja “Sinka-vonka!”, mis vastavalt siis tähendavad, et pean kelku suurema hooga tõmbama või, noh, tegema sinka-vonka. Lasteaeda ja tagasi on paras 40 minutit, seega pool sellest intensiivselt käsi treenides on juba piisav, et ma süümepiinadesse maha ei sureks.

Ja siis selgus ka kurb tõde. “Emme, sa oled kelguga nii naljakas! Sa oled kelguga nii lõbus!”

No selge! Et muidu nagu emme küll, aga lõbus? Ei, ainult siis, kui kelguga!

/

Aga Klooga oli tänases õhtupimeduses muidugi imeline. Issand, kuidas ma armastan talve! Ma tunnen end NII ELUSANA KOGU AEG! Ja teate, kui imeline tunne see on, eriti, kui sa oled harjunud sellega, et tunned end kogu aeg tavaliselt ülesoojendatud surmana?

Fakit, see on ikka tõeline elu.

Järvelt tõusis udu, sealt, kus veel on vesi. Udu sai üheks selle uduga, mis hõljus mändide vahel, segunes küdevate ahjude lõhnaga ning keerles ümber tänavalaternate. Klooga pimedus on mulle ka alati väga meeldinud – välja arvatud muidugi siis, kui see hullude klounide maania hakkas ja ma nii elavalt kujutasin ette, kuidas üks neist metsas kettidega kolistab, kui ma õhtupimeduses rongilt tulen.

Või noh, siis, kui poodi kõndides puujuurikal komistad ja ninali porri käid, siis ka pole see Klooga pimedust just BESTEST asi, aga no saate aru küll. Ikka suhtkoht fantast on see, et astud maja ette ja vahid näkku otse Linnuteele.

Väikesed rõõmud.

//

Ahjaa. Meenus täna, et kunagi beebina kutsusime Milat Juhanpartsiks. Ja arhiividest koorus välja selline pärl:

juhanparts1

rebastest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 5 Replies

Mul on aken lahti. Sirelid röögivad õitseda, männid kisavad tolmelda ja ennist oli üks rong, mis tuututas nii palju, et ma olen kindel, et loen sellest homme uudistest.

Mul on aken lahti ja õhku pole. Ja samas seda on, mingit värvilist, segast, lõhnu täis õhku. Imelikku ajastute lõppemise ja uute alguste lõhnu.

Ja mul on tunne, et ma tahaks igavesti istuda aknal ja vaadata Klõuga mitte-iia-pimedaks-minevat-taevast, sest praegu, praegu on siin nii palju avarust ja ruumi, et see on imeline.

/

Mõtlesin täna hästi palju, mõtlesin pea katki. No kõige muu vahelt, muidugi, hästi palju toredaid asju on elus käimas, ma olen kuidagi… nii õiges kohas omadega. See on suurepärane tunne (ja muidugi ma endale omaselt ütlen seda kõigile, kas nad tahavad seda kuulda või ei, ikka ütlen).

Aga pea läks ikkagi katki, koos südamega natuke, sest…

Vahel on vist nii, et sa pead teatud osadega endast hüvasti jätma. Või teatud osadega enda elust. Isegi, kui need on olnud aastaid osa sinust, vahel lihtsalt noh, saavad peatükid läbi. Ja see on okei, ma arvan, käib inimeseks olemise juurde.

Aga kuidagi… Sa panustad end, eks. Panustad end igasse suhtesse, mis sul on. See kasvab ja areneb, sina kasvad ja arened koos sellega, selle inimesega. Vahet pole, kas tegemist on su parima sõbraga keskkooli päevilt või siis inimesega, kellele oled harjunud kirjutama, nii et näo asemel moodustab peas suhte sõnad. Sellel pole vahet, sama tõeline on kõik igal juhul.

Ja kui see saab läbi, siis samal viisil võib see haiget teha.

Ma, muide, ei mõistnud selle ulatust. Siin kontekstis siis “selle” – kõik see, mida inimhing on võimeline panustama ja majutama, ehitama ja igapäeva mässima, millest toituma ja millele toetuma. Ma ei mõistnud varem nii täpselt, sest nii laialdaselt ei olnud ma pidanud millegi lõpuga silmitsi seisma. Või õigemini – …

Oodake, sõbrad.

Ma alustan otsast.

Sa kasvad üles ja sulle öeldakse, et nii toimib elu. Sul on käegakatsutavad inimesed, rutiin, lasteaiad ja koolid ja pärastkoolihängid ja kõik see, mis kaasneb. Öeldakse, et nii on, ja nii sa eladki seda elu.

Kuni ühel päeval sa avastad, et on mingid muud dimensioonid. Näiteks, minu puhul, olid nendeks dimensioonideks sõnad. Et on sõnad, eriti ekraanidel, need hakkavad elama oma elu, nende sõnade kirjapanijad muutuvad ja kasvavad su hinges oluliseks. Ja mitte keegi, kes ei ole seda tunnet kogenud, ei saa sellest aru. Kui olulised on inimesed sõnade taga.

Ja teistpidi ka – kui olulised on sõnad koos inimestega. Mu igapäev, eks, möödub poolenisti Klooga-kookonis, teise poolega kontori-(oosõm)-kookonis, ja suurem osa mu lähisuhteid toimuvad sõnades ekraanil. Ja nii on ja see ei vasta ühelegi dieedile, mis on tänapäeval normaalne või populaarne – no teate küll, “ära söö, kui su vanaema seda söögiks ei peaks”.

Mu vanaema, muide, ei saa isegi aru, mida ma tööks teen.

Aga see kõik ei vähenda olulisust, on vist mu…

… ma tulin siia mingi mõttega täna.

Ma tulin selle mõttega, et esiteks – Mari-Leen mainis oma blogis, et saurused (ma pärast otsin lingi), mina üks neist – see tegi mind ütlemata rõõmsaks ja teisalt pani mõtlema kõigele sellele, mida see blogi mu ellu on toonud. Või õigemini, kuidas see blogi mu elu on loonud. Absoluutselt kõike, mis mu elus praegu on, kõik, mis on oluline, saan ma blogiga seostada.

Ja ma keeldun uskumast, et see on pseudo. See ei ole.

/

Aga rebastega on see, et ma mõtlesin täna palju rebastele. Mila vaatas oravavideoid, vahepeal tõi ta balalaika ja käskis mul mängida (“Ma ei oska!” – “Mängi ikka, mängi mulle saadet!”), seejärel, kui ta nägi, et ma olen kurb (ma väga püüdsin mitte olla), arvas ta, et ta teeb mulle võileiba – ja ta tegigi! Minu beebi! Tegi mulle võileiba!

Ja siis me laulsime, laulsime rebastest ja oravatest ja kassidest ja ponidest ja sellest, et kui tuju hea, siis kõike seda tee.

Ja siis rääkis Mila mulle anekdoodi.

“Emme, kas sa tead, kuidas rebased metsas elavad?”
“Ei tea.” (Siiralt noh, ma tõesti ei tea.)
“Nad elavad armastusega!”

Minu päev anno 2016

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 1 Reply

Ma ikka olen vahel kirja pannud, millised mu päevad välja näevad, nii tore tagasi vaadata ja mõelda, et midahelli, elu võib ikka nii erinev olla. Ja ükskord palusin ju ka lugejatel oma päevi jagada. Igal juhul, siit saate pilgu minevikku heita.

See nädal on olnud täiesti pöörane. PÖÖRANE MA ÜTLEN TEILE. Hakkasin täna mõtlema, et mis värk on siis, et kuidagi nii käest ära elu tundub, aga sain aru, et tegelikult pole iseenesest midagi väga erinevat, lihtsalt paar ebasoodsat asja (väga palju linnakohtumisi, haige laps) kokku sattunud ja kohe ongi, pauhti, sisemine komfort läinud. Lisada juurde mõni breakdown of the närv (jällegi ei midagi tõsist) ja siis saabki ühe zombiducky, kes ei jaksa õhtuti muud teha kui lage vahtida.

Aga siis tuli pähe ka see, et ammu pole kaardistanud oma igapäeva ja kui inimesel üldse millekski blogi on, siis selleks võiks ju olla.

Niisiis, minu päev, anno kevad 2016.

Kui on lasteaiapäev, heliseb äratuskell 7.30. Vahel on Mila selle aja peale juba minu voodisse roninud ja toksib mind, vahel (enamasti) ajan ma end püsti, koperdan tema tuppa, tõmban ruloo eest, Mila ringutab ja teatab, et armastab mind, ronib unesoojana sülle ja me koperdame voodisse tagasi.

Seejärel teen ma oma hommikusi asjatoimetusi, Mila vaatab multikaid, räägib kassidega, vahel sööb midagi kerget ja kiiret, aga üldiselt sööb lasteaias. Siis sibin-sabin riidesse (“Ei taha seda kleiti! Tahan seda roosat! Südametega! Ei, seda teist roosat ja südametega!”), sibin-sabin soeng (“Punupatsi! Elsa-patsi! Hobusesaba! Lahtiseid juukseid!), asjad kokku ja minek. 8.20 sõidame kodu juurest ära.

Kui ei ole lasteaiapäev, saan ma magada umbes tund kauem – Mila sisemine kell äratab teda umbes sel ajal, headel hommikutel põõnab suisa poole kümneni. Siis toimub lihtlabane kodune asjatamine – mina teen tööd, tema teeb omi asju. Vahel sööme koos ning kuskil 14-15 ajal lähme õuetiirule.

Linnapäevadel aga lahkun ma lasteaia juurest 8.30 ja sõidan tööle. Kui on normaalne aeg aastast, siis on teetöödest puutumata kõik need kolm marsruuti linna, aga ebanormaalsel ajal aastast (praegu) on HEAL JUHUL valikus ainult üks marsruut, sital juhul pole sedagi. Ja kui on ainult üks marsruut, siis on muidugi see umbes. Ehk et kui ma muidu sõidan tööle 40 minutit, siis nüüdsel ajal ikka tund ja peale.

Tanklas teen vahel peatuse, ostan kohvi ja suitsu, või õli ja aknapesuvedelikku. Või noh, bensiini.

Üleüldse need sõidud linna ja tagasi on osutunud oluliseks osaks mu mentaalse stabiilsuse säilimise juures. Muusikale kaasa üürgamine, oma mõtete mõtlemine, analüüsimine, unistamine, vahel ka niisama röökimine (kui vaja hingelt ära saada) – see  poolteist tundi päevas on ainult minu oma ja ma ei saa ilma selle ajata enam elada.

Tööl olen ma üldiselt 9.30, oleneb ummikutest ja kui kaugele pargin. Joon head masinakohvi, aga olen veendunud, et see ükskord mind veel hauda ajab. Ajan kolleege närvi. Naeran. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin rõdul veelgi enam kolleege närvi ajamas. Teen tööd. Kuulan mussi. Käin töösõbrannadega lõunal ja kohvil. Siis teen veel tööd, kuulan veel mussi, ajan veel natuke kedagi närvi ja ideaalis kell 15 stardin.

Poes käin Keilas peaaegu iga kord. (See lause on nii sisutühi, et ma ei saa aru, miks ma selle siia kirja panin, aga no las ta siis olla.) (Vt ka zombid.)

Kui on selline päev, kus saab natuke vabamalt võtta, püüan koju jõuda varem, et saaks enne Milale järeleminekut näiteks jooksmas käia. Viimasel ajal on mul jooksmisega kehvad lood – hooaeg algas okeilt, aga siis tuli mingi totaalne error sisse ja nüüd ma olen umbes nädal aega jooksmist vältinud. Proovin varsti jälle, sest öeldakse, et hea on. (Ma ei usu seda, aga ma jään arvamuse juurde, et ma ei pea jooksmist armastama, et seda teha.)

Niisiis, kell neli on umbes lasteaed, seal on vaja kõigi Mila sõbrannadega arutada viimast kleidimoodi, imetleda Elsa-patse ja kõrvarõngaid. Lahkudes on kohustuslik kalliring, mis algab miskipärast tavaliselt minust, kui mõni Mila sõbranna leiab, et ilma kallita ei tohiks ära lasta.

Ja siis vist – peaaegu – üks päeva lemmikosasid. Õhtusöök, muusika, ebamäärane tühjus, aga see ei ole mitte rahulolematus, aga produktiivse päeva järellainetus.

Pärast õhtusööki teen veel tööd (vahel vaatan logidest, et ikka ka südaööl ja pärast sedagi olen teinekord üht-teist teinud, aga pigem üritan mitte), enne magamaminekut on tavaliselt mingi nukumaja või niisama jutustamise aeg.

Kell 21 on Mila üldiselt voodis. Loen õhtujuttu, laulan unelaulu (enne peab kokku leppima, mitu korda. Mila nõuab viis, mina pakun kolm või neli. Vahel Vestmann peal ja Piibeleht all, siis jälle vastupidi). Kallistame, musitame. Musitan läbi kaisuponi (Haruldus, obviously), kellelt saab öösel musisid võtta, kui hirmus peaks hakkama. Uksel veel lubame, et näeme kindlasti üksteist unes ja magame hästi ja armastame nii-nii-niiiii palju.

Ja siis, kui ükskord Mila on magama jäänud (vahel trallib, aga üldiselt vist jääb hästi), on see:

Sweet, precious me time. Me, me, me!

Ja mis ma sellega teen? Venitan poolde öösse, sest vaikus ja mitte mingeid kohustusi on bestest tunne maamunal vist.

Aga üldiselt püüan olla vastutustundlik täiskasvanu ja minna vähemalt enne südaööd magama. Sarjad, raamatud, headöödjutud ja medsid.

Ja hommikul algab ju kõik otsast peale.

Elu on hea. Stabiilne. Rutiin on mõnus, aga kohati ahistav. Kõik Klooga teed on läbi jalutatud, kõik siinse kandi meelelahutusvariandid on end üsna ammendanud (kui Kummitusmets välja jätta ja no tegelt pole sealgi suurt midagi teha). Ükspäev rääkisime, et ilge piin on tegelt see looduskaunis kohas elamine – koguaeg tunned suurt kohustust järve või mere äärde minna, sest SA JU SAAD. Aga TEHA pole seal tegelt sittagi, siin järve ääres konkreetselt on ainult kurjade luikede eest põgeneda ja vaadata, kuidas mehed kala püüavad. Mis on põnevam filmides kui päriselus.

Aga tegelikult on vähemalt mingigi seltsielu. Milal on sõbrannad, kes vahel käivad külas või kellel tema külas käib – ja vahel käin kaasas, sest sõbrannade emad on ju ka ägedad. Lisaks on nad täiskasvanud inimesed, kellega saab rääkida ja keda ma tunnen ja kes pole kaugemal kui 40 kilomeetrit. Selles mõttes – oleme kodustunud.

Ja ei kurda.

60 kuud

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 3 Replies

2015-09-19 23.18.53Kallis Mila,

täna viis aastat tagasi sel ajal olin ma haiglas. Digiloost saab lugeda segadusttekitavaid ja natuke õudseid sissekandeid, mis sisaldavad selliseid fraase nagu “01.05.2011 – Valud 3-4 min.tagant 25-30 sek.järgi.S/l 156-168x´.Loteveed alles.” või “KRG normis. PV status idem . Naine soovib epiduraalanelgeesiat. Kutsutud anestesioloog.”

Eks see kõik oligi parajalt hirmus, aga nüüd takkajärgi on seda veel veidram lugeda. Issand kui kaua aega kõik võttis! Õnneks aga lõppeb anamnees sellise kliiniliselt kauni lausega: “Saabub sünnieelsesse 01.05.11 k. 15.44, sealt viiakse edasi sünnitusosakonda k. 20.50 oodatava I sünnitusega (42+1) latentsperioodis. 02.05.11 k. 10.33 sünnib elus tütarlaps 4150 g, 51 cm. Apgar 7-8.” Palju õnne, Mila, sa olidki sündinud!

Ma ei ole sulle ammu enam kirjutanud. Peamiselt vist seetõttu, et päevad on rutiinsed, mis muidugi ei tähenda, et ma iga päev ei saaks jälle selle üle hämmastuda, et sa olemas oled. Ja milline sa oled! Kohati on mul sind nii raske mõista – praeguseks on väga selge, kui erinevad me oleme. Meie isiksusetüübid põrkuvad üsna sageli ning ma pean kohati teadlikult seisatama, sisse hingama ning meelde tuletama, et sa oledki teistsugune ja see on okei. On inimesi, kes ei ole sellised aktivist-optimist-kummipead nagu mina. On inimesi, kes ei torma pea ees kõikjale, kes enne tahavad kaaluda ning veenduda, et olukord on turvaline. Ja sina oled üks neist inimestest. Võõrastega pelglik, uutes situatsioonides pead harjuma. See-eest aga on sul välja arenenud juba suurepärased eneseanalüüsioskused ning ma kuulan uhkusega, kuidas sa sõnastad oma hirme, emotsioone ning teed neist järeldusi.

Või siis teatad – pärast seda, kui ma sind tänan, et minuga poodi kaasa tulid, sest nii tore oli – lihtsalt matter of factly: “Noh, vähemalt ei läinud me tülli!”

Ma ei ole väga kannatlik inimene, ma arvan, et see ei tule mitte kellelegi üllatusena. Aga sinuga ma olen õppinud olema kannatlikum, sa oled mind õpetanud teise inimesega arvestamist ulmelisel tasemel. Ma ei ole selles alati suurepärane, aga ma üritan nii väga. Ja sa näed ja hindad seda, mille üle on mul väga hea meel.

Sa oled kasvanud tänaseks uskumatult tähelepanelikuks, hellaks ja armastavaks olendiks. Sulle meeldib inimestele hästi öelda. Mu elu oleks värvitu ja komplimendivaba, kui sind selles poleks, sest sa leiad iga päev asju, mida minu juures koplimendiga õnnistada. Ilus kleit, kaunid kõrvarõngad, naljakas tants (okei, kas see on ikka kompliment?), soe kallistus, hea parfüüm, maitsev supp. Ja sa ei ole selline ainult minuga. Ma vaatan heldimusega, kuidas sa leiad oma lasteaiakaaslastele alati mõne hea sõna ning alles hiljuti rääkis baabuška mulle, liigutuspisar silmas, kuidas sa teda kehval hetkel kallistama läksid ning teatasid, et teda armastad. Sa veel ei mõista, aga see, kuidas sa kerge paitusega oma elus olevaid inimesi puudutad, on kohutavalt oluline.

Ma olen sinu üle väga uhke, kuigi ma muutun kärsituks, kui sa tahad teha asju omas tempos. Ma olen uhke, et sa tahad laulda ja tantsida, et sa huvitud lugemisest ja numbritest ning vahepeal pursid vene, siis inglise keelt. Ma olen uhke, et sa jooksed tänaval sõbrannat nähes tema poole, et teda kaisutada. Ma olen uhke, et sa vaimustud loomadest ja lilledest ja kutsud mind aknale päikeseloojangut vaatama. No mis siis, et veel ei julge rattalt abikaid ära võtta, mina õppisin üldse alles 10aastasena jalgrattaga sõitma (ja ei tee senini seda väga hästi) – ma õpin, et kiirustamine ja pea ees tormamine ei ole kõige olulisem, see ei ole ärritumist väärt.

Sinu see eluaasta on kulgenud mõnusas tempos. Lasteaed, sõbrad, jalutuskäigud, sõidud maale, ujumised ja kelgutamised ja kooskokkamised ja meisterdamised ja sissemagamised ja kaisutamised ja elevandipisarad ja lõkerdav naer, mille peale sa alati luksuma hakkad. Sul on uhke oma tuba, kus sa magad baldahiini all ja alati tänu päikesele liiga varakult ärkad. Su hing on suur ja maailmale valla ja täpselt nagu su ema (ma olen kuulnud öeldavat), kipud sa teinekord maailma väga hinge võtma ja aia saama. (Erinevalt emast aga unustad sa selle peagi ning liigud rõõmsalt edasi.)

Ma vahel vaatan sind, kui sa peaga mu kõhtu jooksed, et üks kiirkalli saada ja ei suuda ära imestada, et sa mu elus oled. Ja sel aastal, rohkem kui kunagi varem, olen ma mõelnud rahuldustundega mõtet, et kui nii jääbki elu lõpuni, ainult sina ja mina, siis see on täiesti okei. See on parim. Sest meie kahe maailm on tegelikult – kuigi väga roosa – ääretult väärt maailm, milles elada.

Ja mul on hea meel, et sa oled mind lubanud ja kutsunud oma maailmast osa saama.

Armastan sind kuuni ja tagasi,

sinu emme

pildikesi autosõidult

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine Leave a reply

Täna hommikul ühel maanteel. Stseen rullub lahti, tegelasteks ema (31) ja tütar (4).

Tütar: “Mida sa täna teed?”
Ema: “Ma viin su baabuška juurde ära ja siis lähen autoga töökotta. Ja siis lähen tööle.”
Tagaistmelt kostub hingestatud ohe.
Tütar: “Oehhh… Ma olen sellest nii tüdinenud!”
Ema (hoiab naeru tagasi): “Millest?”
Tütar: “Et kogu aeg on autot vaja parandada.”
Ema: “Jah, ma tean, mina olen ka tüdinenud.”
Tütar: “See on… nii väsitav!”
Ema (ikka veel naeru alla surudes): “Isegi mitte niivõrd väsitav, kuivõrd kulukas. Raha pole.”
Tütar: “Nojah, aga siis sa pead minema ju tööle, näiteks hakkad veel teist tööd tegema. Siis on rohkem raha.”
Ema vaikib hetke imestunult. Siis: “Mm… Aga ma teen praegu juba päris palju tööd, ma teist tööd ei jõuakski.”
Tütar: “Aga no mõtle, siis me saaksime rahulikult käia Selveris. Selveris on alati parimad pakkumised. Minu lemmikpood on Selver.”
Ema (rohkem iseendale): “And she rested her case.”

klõuga elu vol x

Argielu, Kooskasvamine 6 Replies

Kloogal on kohati kummaline elada. Või noh, kas just “kohati”, aga … ikka on. Ma alles hiljaaegu hakkasin mõtlema, et need meie kolm supermarketit siin, et nii naljakas – ma pole kordagi näinud, et keegi püüaks vihiku peale alksi osta, ja ometi on meil ju siin pool elanikkonnast (kes vähemalt majade vahel ringi jõlguvad) sellised, kel ikka iga päev mingi alks peab käes olema. Ja noh, umbes nagu on nii, et iga kord kui sa mõtled, et pole ammu ühtegi Žigulid näinud liikluses, hakkad sa neid koguaeg nägema, juhtus ka nüüd.

Olen selle nädala jooksul suisa kaks korda näinud, kuidas prouad üritavad vihiku peale alksi saada. Mõlemal korral on toidu jaoks raha, maksavad ära, ja siis natuke püüavad müüjat seepida, et kas ikka ei saaks seda pudelit. Ühel korral oli “peremehe jaoks” vaja, misiganes see tähendab, täna oli lihtsalt natuke veider, et “no mul tegelikult on raha küll, aga ma ei tahaks maksta, maksaks hiljem …”

Ühel korral olime Milkaga koos poes sel ajal, ta hakkas pelgama. Ta pelgab neid napsiseid kloogakaid, keda vahepeal poes või poe lähistel kohtab. Ja ma ei imesta muidugi üldse, eks ma püüan igati teda kaitsta või noh, kuidas nüüd öelda … Ma ei ütleks, et Kloogal just eriti suur bomžide kontsentratsioon oleks, ma usun, et kõigil on kodud ja kodutuid näiteks pole, aga siin hakkab see rohkem silma, sest see on väike kogukond ja noh, nad tahavad suhelda. Linnas nad kuidagi kaovad ära, sest ei taha väga suhelda. Nõmmel oli ju ka igasuguseid, kui poes käisime, või turul, või niisama jalutamas. Aga seal nad on anonüümsemad. Siin püüavad nad ikka juttu teha teinekord, alumine naaber näiteks, tundub tore mees, väikse viinaveaga ehk, Milka on ta suur lemmik, aga Mila muidugi ei räägi temaga üldse.

Meenub see kord, kui meile tuli Nõmmele mingi küsitleja, no teate küll, need, kes uurivad statistikat, ja Milka siis ka häbenes. Mees püüdis talle kommi anda, sõnadega: “Ära karda onu, näe, võta kommi!”, mille peale ma vaatasin teda pikalt ja ütlesin: “Jah, just seda ma tahan oma lapsele õpetada – et võõralt onult tasub ikka kommi vastu võtta …”

Milkal on lasteaias üks hästi intensiivne sõbranna ka, temast aasta vanem. No ikka selline, kuidas öelda, full on dakitüüpi plika, kes lendab kohe peale, ikka sajaga. Hästi intensiivselt. Milka on leebe mutt, ta ei taha sellist pealelendamist, talle meeldib, kui saab olukorraga harjuda. Ja ma vahel hommikuti lasteaias mõtlen sellele, et noh, minu üks ülesandeid on püüda õpetada oma last kohanema, hakkama saama erinevate inimtüüpide ja olukordadega. St see bomžijutt, ega muidugi ei ole mul mingit kavatsust õpetada oma last jotadega suhtlema, eks need olukorrad on mulle ka ebameeldivad (naljakas, et mõlemal korral küsisid vihiku peale naised just, sellised natuke väsinud prouad), ja 4aastane laps ei peagi oskama selliste olukordadega diilida, sellejaoks ongi tal vanemad, kes teda kaitsevad.

Aga lõppeks, no kasvõi see üliintensiivne sõbranna (kellega ta on õhtuks tavaliselt tülis ja järgmiseks päevaks parim sõber jälle), ma püüan talle selgitada, et sõbrad ikka tülitsevad, et see käib asja juurde. Et kui lähed tülli või ei nõustu, et see ei tähenda automaatselt, et sõprus oleks läbi.

See tähendab, mu point vist oli, et ma mõtlen tihti sellele, kuidas teda õpetada hakkama saama, ja ma nii sageli ei oska … Tahaks lihtsalt viskuda ta ette, kaitsta teda KÕIGE HALVA EEST, pugeda pessa ja kaissu ja nii, et maailmas poleks ühtki halba asja, mis mu lapseni jõuaks. Aga paratamatult ikka jõuavad, ja sellega on nii kuradi raske leppida.

Aga Klooga, jah. Täna tulin poest, vaatasin ringi. Hooaeg on alanud, trepid rahvast täis, eri vanustes, eri jookidega. Ja ma sain aru, jälle, et TEGELIKULT ma tunnen siit ainult üht inimest, seda lahedat abiõpsi A-d, kes ükspäev heledalt üle lasteaia hõikas: “Oo, sexy lady saabus!”, sest ma olen olnud oma magistrikirjutamise bootcampis, kus ma ei suuda riidessegi panna, läksingi mingi kleidi ja kampsuniga, ketsid, jalad paljad. Ma pöördusin, juuksed harakapesas peas, segaduses ta poole, et mis seksi leidi, millest ta räägib … A. on jubetore. Aga no sõnaga, vaatasin täna ringi, vahel vaatan aknast välja, näen kui palju isasid lastega siin jalutab ja mõtlen, et kas tõesti on Kloogal head isad, see kontsentratsioon paistab olevat nii kõrge.

Ja siis ühel õhtul nägin aias südantmurdvat vaatepilti, kus isa oli tulnud lapsele järele, kaasas paar sõpra, need jõid värava taga (vist sel hetkel küll batteryt), hiljem kui tulime poetiirult tagasi, oli sama seltskond sans laps ühe maja nurga taga päikeselaigus, õlled käes. No et on selliseid isasid ka. Ja see tundus kuidagi nii traagiline, need natuke vindised sõbrad ja see isa ja see laps, mul jäi südamele ja ma täpselt ei teagi, mis. Vist see klassikaline Tolstoi parafraseering, et kui perekonnad on õnnelikud, on nad kõik õnnelikud ühtmoodi, aga kui õnnetud, siis iga õnnetus on omaette traagika, unikaalne.

Aga kust ma tean? Äkki nad on õnnelikud kõik. Vaesed müüjad lihtsalt, kes peavad vahepeal selgitama, miks nad ei saa vihiku peale anda. Ja nii palju noori peresid on siin, see on tegelt ülimõnna, lihtsalt … Ma ei saa aru, miks mul on ikka veel tunne, et ma ei kuulu siia.

bruises

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Üks mu viimase aja lemmiklugusid on Traini “Bruises”.

Ma katsusin just oma pead, juuste all. Mul nimelt on nüüd see komme – nüüd, kui mul on jälle juukseid, mida ma saan patsitada ja siduda, ma otsin pidevalt viise, kuidas neid sättida, vähemalt öösiti sarjade ees, hommikuti ever ei viitsi – katsuda oma juukseid, eks. Mul on see komme ja ma vaatasin “Grey anatoomiat” ja kõik seal on nii kohutav ja doom is expected to happen, sest käes on SEE AEG aastast, mil sarjad hakkavad lõppema ja sa tead, et kõik nad lõppevad cliffhangeriga ja sa juba tead. Sa juba tead, et katastroof on tulemas. See on õhus, nad kerivad seda meelega, ja see üldse ei aita kaasa, kui sul on esmaspäeval üks tähtis asi, kolmapäeval maka lubatud üleandmine juhendajale ja üleüldse selline pidev rahutus hinges.

Sarjad ei aita kaasa.

Aga, sõnaga, vaatasin, katsusin juukseid, proovisin pimesi igasuguseid patse punuda ja katsusin oma pead. Ootamatult tajusin OMA PEAD. Ja leidsin nagu unes selle koha, kus mul peaks olema suur arm. See, mida õmmeldi, kui ma kord peaga vastu puud lendasin. Mõtlesin, milline näeb see arm välja. Ma teaksin, kui ma ajaksin end kiilaks, aga ma ei aja (kui ma just vähki ei haigestu, siis ajan). See on nii naljakas mõte – et ma tunnen sõrmedega kohta oma kehal, pealael, ja mul pole õrna aimugi, milline see välja näeb. Ja ma ei saagi teada (kui kiilaks ajamine välja jätta).

No keha sisemus muidugi ka, selle üle ma ka vahel mõtlen. Et milline näen ma seestpoolt välja, huvitav. Kõik need krimisarjad, need hakkavad ükskord ajudele. Ma pidevalt mõtlen, et huvitav, milline laip ma küll olen. Millised näevad välja mu siseorganid. Milline on mu süda? Ja kui mind lahti lõigata, kas siis kuskilt sealt südame alt leiab ka selle liblikapesa, mis vahel on liblikapesa, vahel ööliblikapesa?

//

Makaga edeneb väga hästi, tänan küsimast. Ma olen jõudnud faasi, kus ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Ma näen vastamata kõnesid ja ma ei suuda tagasi helistada. Ma näen tšätte, aga ma ei suuda vastata. Kummalisel kombel, kui mul on vaja julgustust või human contacti, sidet reaalsusega, lähen ma kontorisse. On olnud juhuseid, kus ma langen tegevtoimetaja sülle, kurtes haledalt, et vajan kalli. Ja seda ma saan, sest – imeline noh. Ma ei suuda absoluutselt mõelda muule kui oma artiklitele, sellele, kuidas ja kui väga Milake igavleb need KAKS PÄEVA, mis ta on minuga kodus ja ma tema kõrvalt kirjutan (mitte, et see poleks olnud igapäev enne lasteaeda, ikka on süümekad) (ja ta tegelikult absoluutselt ei igavle, ta on fantastiline). Ja siis muidugi oma armidele ja sinikatele, nendele mõtlen ka x-hetkedel.

Ma lähen kohe magama ja mõtlen, et Rome wasn’t built in a day, aga magistritööd kirjutataksegi vist just nii. Kui mul oleks aega, st järgmise nädala lõpus mul natuke on, siis ma läheks ja vaataks, kas samasuguse meeleheiteseguse enesekindlusega kirjutasin ma ka oma bakat.

Ma mäletan, et bakat kirjutades oli päev, mil ma sain kõikjalt elektrit. Näiteks sularahaautomaadist – KOLM korda järjest.

Täna andsin ma kogemata Milale elektrit ja siis pidin langema (mulle täiesti mõistmatusse) füüsikamaailma, et talle staatilise elektri olemust selgitada. Ta vist sai aru.

//

PS. On imeline, see viis, kuidas Mila silitab mu nägu kui ta hakkab magama jääma. Ta teeb mulle paar korda pai, siis silitab põsesarna ja siis ronib sõrmedega mööda nina üles, ja teeb veel ühe pai. Kust ta seda õppis, ma ei tea.

Aga see on imeline.

Peaaegu-47 kuud

Kooskasvamine Leave a reply

PhotoGrid_1427487150315Milka, mu Milka,

kohe, õige kohe, saad sa 47 kuud vanaks. See tähendab, et kohe, õige kohe, saad sa 4aastaseks.

Me oleme veetnud koos viimased nädala, paar, kaks, kolm – pead-jalad koos, sisuliselt. Ja täna on esimene õhtu üle pika-pika aja, mil me pole koos, ja mu süda VALUTAB sinu järele. Päriselt. Seda on võimatu kirjeldada. Süda VALUTAB. Ma sõitsin kõiki neid radu, mida ma sõidan tavaliselt koos sinuga, ja VALUTASIN.

On nii raske kirjeldada, mida elu sinuga minu jaoks tähendab. On raske kirjeldada või sõnadesse panna kõike seda, mida ma sinu vastu tunnen. Mind lohutab natuke teadmine, et see peabki olema selline tunne, et emad üle kogu maailma tunnevad nii – ja nad ei oska seda sõnadesse panna.

See on uskumatu, kui toredaks sa oled kasvanud – ja aina kasvad. Vahepeal tuled sa minu juurde täiesti lambist ja ütled, et sa armastad mind. Niimoodi vaikselt, aga kindlalt. Niimoodi, nagu – noh, peab. Peab, mõttes, et – niimoodi peabki avaldama armastust. Vaikselt. Kindlalt. Ja nii, et läheb kõige õigemasse kohta. Surveta. Aga siiski kindlalt. Uskumatu, kuidas sa juba seda oskad. Tulla kõige õigemal hetkel – kõige vajalikumal hetkel! – ja öelda, et sa armastad mind. Eriti üllatab see mind neil hetkedel, kus ma tunnen end kõige rohkem üksi… Sinuga, muidugi, pole ma kunagi üksi. Aga, sa ju tead küll, et see meie kaksinduse-idüll… Ma ei oska seda hästi tööle panna. Ma tahaks osata, ma tahaks, et ma suudaks, aga ma ei oska.

Ma tahaks anda sulle kõik, mis mul on, ja rohkemgi veel. Aga ainus, mis ma suudan anda, on… Noh, näiteks kohukesed. Ja Emma kohupiimakreemid. Ja banaanid ja tatrapudrud ja pelmeenid ja köögiviljahautised ja pastaroad ja kassid ja see alati-sulle-avatud-pesa minu kaisus. Ma ei tea, kas see on piisav. Ilmselt pole. Ma püüan alati, pidevalt rohkem. Ma tahan sind viia tädi Siki juurde siis, kui sa seda palud. Ma tahan sind viia vanaema juurde siis, kui sa teda igatsed. Ma luban sulle baabuškat – ja annan sulle tema. Ma leian võimaluse, et sa saaks korjata papaga käbisid, tädidega meisterdada ja roosiaeda mängida, vanavanematega kallistada, isaga seigelda… Ja ma ei tea kunagi, kas see on piisav.

Ükspäev me rääkisime sellest, kas sa sooviksid endale õde või venda. Sest sul on natuke raske aru saada, kes täpselt on õed ja vennad – sul ju on tädisid ja onusid nii palju! Sa ei kujuta vist isegi ette, kui rikas sa selle poolest oled! Minul ja tädi Sikil, meil oli ainult üks tädi ja tädi- või onulapsed, oh, neist võisime vaid und näha. Minu jaoks olid sellised sugulased unelm, mis jäi alati täitumata.

Aga mul oli õde.

Võibolla on õde unelm, mis sinu jaoks, kui sa oled 30, mõtled, et jäi täitumata.

Aga tol päeval, kui me rääkisime, arvasid sa, et õde või vend oleks täitsa tore.

“Aga ta võiks ikkagi olla juba suurem.”
“Suurem? Kuule, nii ei saa. Kui ma ikkagi sünnitama hakkan, siis tuleb ju alguses titt, eks, sa ju tead seda.”
“Nojah, aga… Ma tahaks ikkagi kedagi, kes oskaks juba rääkida. Tited ei oska rääkida.”
“Aga isegi siis, kui ta on su õde või vend? Sa saaksid siis olla suur õde! Aidata teda riietada ja kärus lükata…”
“Nojah… Aga ISSAND see võtab NII KAUA kuni nad lõpuks rääkima hakkavad…”

Mõistan sind, mu arm.

Ma ootasin mitu aastat.

Aga ära ootasin.

Ja nüüd sa ei vaiki – ja palun ära vaikigi. Räägi minuga alati.

Ja ma luban, et ma alati kuulan.

Igatsen sind nii-ii väga. Juba pühapäeval näeme, ma luban.

Armastades,

emme