Tag Archives: põrnikas

vabastus

hoomamatu 18 Replies

Ma olen närvidehunnik. Stressipall. Kogum ärevust ja erutust ja frustratsiooni.

Õudselt raske on ümbritsevatele inimestele praegust olukorda selgeks teha. Ma vihkan, et mu telefon pidevalt heliseb ja ma tunnen end süüdi, et ma neid kõnesid ignoreerin. Sest mul on tunne, et ma ei suuda enne inimestega normaalselt suhelda või üldse mingil muul teemal rääkida, kui see aeg on mööda saanud. (Siis on mul muidugi uus vabandus, miks ma ei suuda suhelda, aga no vähemalt siis ma ehk ei pea nii hullult end süüdi tundma selle pärast või vähemalt pole selleks aega.)

Ja ma tean ju, et helistatakse ainult sellepärast, et teada saada: noh, kas on uudiseid! Täiesti jaburalt eeldades, nagu ma EI annaks sellest kohe teada, kui ON uudiseid. See on nii kohutavalt kurnav ja ajab närvi ja ma arvan – või tunnen – et esimest, ehk isegi ainukest korda elus on mul ÕIGUS nõuda seda, et mind ometi rahule jäetaks! Palun, ärge helistage mulle! Ma ju lubasin, et annan teada, ju ma ka siis leian selle hetke, et anda teada!

Eriti jabur on see, et töötab loogika – kui ei võta vastu, siis, kurat, äkki sünnitab! Järelikult helistame mõne tunni pärast uuesti, sest… Ma ei teagi, mis mõeldakse. Sest et siis äkki, kui ta juba sünnitab, võtab ta vastu? Yeah, right.

Ma olen eluaeg olnud üsna telefonivastane (ja sellest ka korduvalt kirjutanud), aga seekord ma tõesti ei suuda ja ei taha suhelda kellegagi peale õe, ema, Naabrinaise ja Abikaasa ja mind vihastab kohutavalt, et ma pean sellepärast üldse muretsema ja end süüdi tundma.

Seejuures olen ma jätkuvalt muudeks asjadeks (töö, käsikiri, muud elu (oh, kas on veel muu elu? hämmastav, et kusagil on muu elu!)) meilitsi kättesaadav ja reageerin tavapäraselt. (Ainult üks kiri on hetkel vastamata.)

Teine asi, mis mind kohutavalt vihastab, on see, et arvatakse, et ma olen järsku muutunud invaliidiks. Ma saan aru, et inimesed muretsevad ja samas ma ka ei saa aru, miks nad muretsevad. Ses mõttes, et ma ju annaks teada, kui midagi oleks viltu või mul oleks abi vaja. Kui ma aga sain kaks kuud tagasi ise poes käidud, siis saan ma ka praegu ise poes käidud, nii et miks peaks järsku eeldama, et ma olen teovõimetu ja mulle igal hetkel abi pakkuma? Või on see lihtsalt vabandus, et helistada ja kuulda, et kas on uudiseid – aga teha seda abi pakkumise varjus? See on jõle solvav, tegelikult, et arvatakse, et ma ei saa iseendaga enam hakkama. Ma olen rase, mitte teovõimetu! Ning asjad, mis tekitavad vaeva, on sellised, mille juures mind eriti ei saa aidata. Teised ei saa minu eest sokke jalga panna või voodis külge keerata või, noh, hingata.

Ma nii hullult katsun olla mõistev selle muretsemise suhtes, aga ühe korragi tahaks, et minu suhtes oldaks ka mõistvad. Ma tahan olla praegu üksi ja ma ei taha pidevalt ette kanda. Sest mind ärritab samamoodi, et midagi ei toimu, ilmselt rohkem kui kedagi teist, sest TEISED EI ELA MINU KEHAS. Ja iga kord, kui ma pean tegema head nägu ja viisakalt vastama, et “no ikka muutusteta läheb”, siis see ajab mind närvi ja tekitab veel rohkem frustratsiooni, mida ma ei vaja hetkel oma ellu juurde.

Ja ma ei oska seda kuidagi viisakalt serveerida ja pole isegi Abikaasat, kes oleks kogu selle välismaailma pideva ründe suhtes puhvriks. Välja telefoni ju ometi lülitada ei saa, sest siis läheks ammugi kõik paanikasse.

Aga head on ka. Mulle meeldib, et ma saan veel viimaseid asju lõpetada. Praegu on veel üks asi pooleli ja ma tean, et mul on aega seda lõpetada, sest noh, ma olen ju igavesti rase. Ja tegelikult on tore see üksioleku, pooleldi mediteerimise ja vaikselt kulgemise aeg, sest ma ju tean, et varsti igatsen ma seda aega taga. Ja mulle isegi meeldib, et Abikaasat praegu pole, sest üksi olla on kuidagi mõnus ja vabastav ning ta ei pea pidevalt taluma frustreerunud kümnendat kuud raseda naise vihapahvakuid.

Lisaks see ootus. Õudselt põnev on, et ei tea, mis saama hakkab. Kuidas saama hakkab. Millega kõik algab. Sest sünnituse juures on ju fantastiline see, et see on absoluutselt igaühel erinev. Ja algus on erinev. Võib alata valudega, võib alata vetega, ei pruugi üldse alata valude või vetega. (Näete, jah, kuidas ma praegu väldin sõna limakork?) Vahepeal mind kummitavad pildid sellest, et ma ei saagi aru, kuidas kõik algab ja sünnitan siiasamma diivanile. Aga peamiselt ma ei kujuta midagi ette, peamiselt ma lihtsalt ootan. Ja tegelikult on see kõik ikka päris äge.

Ainult et, jah, kuidagi tahaks osata ülejäänud maailmale selgeks teha, et gimme some space. Minu puudumine maailmast nädalaks või kaheks võiks olla võimalik. Keegi võiks mulle vabastuse kirjutada, nagu kooliajal.

Kallis maailm,

palun Dagmar vabastada kõikidest sotsiaalsetest kohustustest ja telefoniga kõnelemisest (eriti küsimustele “Noh, kas on uudiseid?” vastamisest) kuni sünnituseni. Siis saame esitada juba arstliku tõendi. Lubame pühalikult sünnitusest teada anda (because hiding that baby would be difficult). Ahjaa, ja palun ühtlasti vabastada Dagmar ka kehalisest kasvatusest ja sellest jõledast troll-face’i nägemisest, mida praegusel ajal meme-lehekülgedel huumoriks peetakse.

Alla kirjutanud,

yours trulee

t-4 days

hoomamatu 27 Replies

Ma tahaks alustada kõiki oma lauseid neil päevil sõnadega “Istun siin ja olen rase…”, sest mulle tõsiselt tundub, et ma võin ajaloos olla esimene naine, kes on igavesti rase, saades lõpuks päriseluliseks tegelaseks sellest anekdoodist, mis lõppeb sõnadega “Jah, ma olen juba kolmandat aastat rase, sest ema ei luba sünnitada!”

Kui nüüd mõtlema hakata, siis see lause oligi kogu nali vist.

Enihuu.

Samas annab see muutumatu situatsioon lisaks vaikselt ja aeglaselt hullumisele mulle siiski võimaluse veel (loodetavasti) oma viimaseid rasedamõtteid mõelda ja ma päriselt loodan, et hiljemalt kolme nädala pärast võin ma sõna “rase” oma sõnavarast igaveseks kustutada, või ehk ainult selleks teda meelde tuletada, kui on vaja moodustada lauseid: “Fantastika, mida rasedus kehaga teeb” või “Selles on süüdi rasedus!”

Ma muidugi kahtlustan, et siis tulevad sõnavarasse uued ja hullemad sõnad, mis veel rohkem inimesi närvi ajavad (mind kaasa arvatud).

Küll on aga üks teemaarendus, mida ma olen edasi lükanud, kuigi mõelnud, et võiks rääkida. Või noh, valjult arutleda, nagu see mul ikka kipub olema. Selleks on teema “mees sünnitusel”.

Kunagi, kui mul oli veel hiilgav (ja ilmselgelt suurepäraselt teostunud) plaan saada üksikemaks, siis ma ei pidanud sellistele asjadele mõtlema. Ja see plaan oli mul vankumatu, sama vankumatu kui mu usu puudumine monogaamiasse (see on tegelikult praegugi, aga jätkem see teema mõne järgmise posti jaoks, because I have scientific proof!) ja sellesse, et keegi võiks mind kunagi päriselt endale tahta. (Kui me juba siin agaralt sulge kasutame, siis peaks lisama, et ma neil hetkil ei mõelnud eriti sellele, et päris vähe on neid inimesi, keda MINA päriselt endale tahaksin, kuigi mulle meeldis nii sageli arvata, eriti kui ma inimest tundsin vaid umbes kuue õlle jagu.) Ühesõnaga, mu ideaalne plaan oli saada kunagi üksikemaks ja ma olin selleks igati valmistunud.

Aga siis tuli Exhusband ja lõi mu plaanid segi, sest esimest korda oli mul inimene, kellega reaalselt me arutasime pereloomise võimalusi. Ja kui telliskivi lendas mulle näkku arusaamine, et issand jumal, ta arvab, et ta saab sünnituse juures olla!

Samasugune telliskivi tabas mind sel sügisel raseduse alguses ja ma isegi ei mäleta, kuidas me täpselt sellest Abikaasaga esimest korda rääkisime, aga selge see oli. Moodne mees ja moodne mees tahab sünnitusest osa saada. (See ei ole üldse siin ironiseerivalt tema suunas öeldud, pigem selle tänapäevase uue usu suunas.) AND PANIC ENSUED.

Mul läks ikka tükk aega, enne kui ma selle mõttega harjusin ja seda lõpuks isegi nii omaks hakkasin pidama, et läksin lausa endast välja, kui hakkas tunduma, et ma pean üksinda ikka selle läbi tegema (või st et on 5% šanssi, et keegi kohale ei jõua). Huvitav, mis hetkel see murdumine täpselt toimus? Või kas see oli üldse murdumine? Äkki ma olen ikka koguaeg tahtnud seda värki kellegagi koos läbi teha, lihtsalt et enne üksikema-plaani ajal polnud see niikuinii reaalne?

Pigem kipun ma arvama, et mu deep rooted issues on ikka koguaeg olemas olnud. Ma olen mingil määral suhtefoob. Ma ei taha tunnistada, et ma kellestki sõltun ja kui ma tajun, et ma hakkan kellestki liigselt sõltuma, siis läheb peale Scaring Off Mode ja ma teen kõik endast oleneva, et inimest taas kaugemale lükata, sest JUMAL HOIDKU ET MA SÕLTUKS KELLESTKI. Lisaks on mul igast muud issued ka ja ma kohe kindlasti ei hakka kunagi olema nii kontaktis oma kehaga, et ma tahaks, et keegi näeks mu keha ja mind sellises ekstreemses olukorras, nagu seda sünnitamine paratamatult on. Kui saaks, siis ma astuks oma kehast isegi selleks ajaks välja, nii et miks peaks keegi, eriti veel meesterahvas, tahtma seda kõike näha ja vahetult kogeda, on beyond me.

Teisalt jälle saan ma aru sündmuse unikaalsusest ja lisaks kõigele tahan ma siiski, et mu ponnistusi vääriliselt hinnata osataks, nii et mul pole tegelikult väga midagi selle vastu, et ma saan esineda vapra, tubli ja ürrrrrgnaisena, kui see hetk kätte jõuab. Kui seda saaks aga kuidagi ilma fekaalide, rebendite ja vereta teha, palun.

Lisaks kõigele kardan ma seda, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ise selles olukorras käituda võin. Ma olen juba mänginud peas läbi erinevad stsenaariumid, mis peamiselt koosnevad roppuste karjumisest, sada korda Abikaasast lahku minemises (“Sest SINA TEGID SEDA MULLE!”) ja hüsteerilisest naerust (sest ekstreemolukordades hakkan ma tavaliselt halba nalja tegema). Samas millegipärast ma kujutan sünnitust ette kui vee all olemist – et ei kuule ega taju enam hästi ülejäänud maailma. Nii et võib juhtuda, et mul on üsna savi, kes seal ringi lendlevad, olgu kasvõi Savisaar ise nabanööri läbi lõikamas (“Ja me kuulutame uue tallinlase sündinuks!”).

Nii et sellega, kas mees peaks sünnituse juures olema, on palju vastakaid tundeid. Ühest küljest on suur lootus, et see Sünni Ime (ja kaasnev kräpp) teeb meid lähedasemaks ja lisaks pakub sideme Põrnikaga meile mõlemale, mida muudmoodi ei saa. Teiseks ma tegelikult ikkagi tahan, et mul oleks kellegagi rääkida – niikaua kui ma rääkimiseks olen võimeline. Sest… kas te mu blogi muidu olete lugenud? SEST KUI MINA KANNATAN, PEAVAD KÕIK SELLEST TEADA SAAMA!!!!1!!! Ja kellele ma muidu vingun? Kolmandaks… võib juhtuda, et mul hakkab väga suur hirm ja lisaks sellele, et Abikaasa arvab, et ma suren ära*, hakkan ma ise arvama, et ma suren ära ja siis on mul vaja kellelegi öelda ju, mida mu varandusega (raamatud, vanaemalt saadud jalgratas ja kaks rösterit) teha, kui see peaks juhtuma. Pluss üksi surra oleks nõme. Neljandaks – ikka ilgelt hea oli, kui keegi selga masseeris nagu me seal perekoolis harjutasime. Viiendaks – peab olema keegi, kes suudab selle võimaliku koonuspea üle minuga koos nalja visata, sest muidu ma hakkan ilmselt nutma. Kuuendaks – kui ma hakkan nutma, siis peab olema keegi, kes mind kaissu võtaks. Ja seitsmendaks – nabanöör. This thing is NOT going to be touched by me even not with scissors.

Ahjaa, ja kaheksandaks peab olema keegi, kes õigel hetkel paneb käima pleilisti nimega “Music for Birth”, kus on peamiselt Disturbedi lood ja need on hädavajalikud, sest on hetki, mil ainult David Draimani hääl aitab mõistusel püsida.

Vastulaused? Kas ma juba mainisin verd, fekaale ja rebendeid?!

Kokkuvõttes oleme me asja lahendanud niimoodi, et Abikaasal (või õel – kui tõesti läheb nii, et Abikaasa kuidagi kohale ei jõua ja laps kui torpeedo kolme tunniga minust välja peaks lendama**) on kindel ülesanne – hoida mind mõistuse juures, keelata ämmakatel, arstidel või ükskõik kellel nimetada Põrnikat tibuks ja üldse kasutada mingeid nunnuväljendeid, ja vajadusel kommunikeerida mu segaseid mõminaid (“Jah! Ta TAHAB epiduraali, kuidas seda nii raske mõista on?! Ta ju ütles, et msdnfuosbfawü!!!”). Mitte mingil tingimusel ei tohi nägemisraadius ulatuda general areasse. Ja vajadusel peab ta mulle mantrana kordama, kuidas ja miks ja kui palju ta mind ikka armastab – või siis tegema õigel hetkel ühe keeva vee ja puhaste linade nalja, või siis selle siilikeste nalja. Ning lõppeks peab ju keegi minema ja mulle pärast mäkki tooma!

Nii et all-in-all olen ma üsna leppinud juba mõttega, et mees ongi sünnituse juures. Sest plusse on palju rohkem kui miinuseid ja needki ei pruugi sündmuskohal üldse enam märkimisväärsed olla. Tegelikult ei taha ma ju seda värki üksi läbi teha ja võibolla toimib see kõik lõpuks ka teraapiana ja mingid issued (näiteks selle vetsu-oma) võib hiljem minevikku jätta. Kes teab.

Aga muidugi on jätkuvalt šanss, et ma jään igaveseks rasedaks, nii et ma ei peagi seda kõike läbi elama! Haa!

*Naabrinaise seletus sellest, kuidas mehed sünnitust näevad. “Noh, ühesõnaga, nende peas on ainus mõte: ära jumala eest nüüd ära sure! Nad ilmselt kardavad lihtsalt seda, et naine sureb nüüd kätte ära.”)

**See lause iseenesest juba näitab, et ma olen hulluks läinud. Täiesti rase. Hullem kui Perekool. Andeks.

hoomamatu 13 Replies

Kuna mul ei tule und (õigemini, und ei saa voodis tavapärasel moel oodata, sest teadupoolest külili hakkasid puusad ja vaagen valutama ja selili lämmatab), siis mõtlesin, et teen plusside-miinuste nimekirja, mis äkki aitaks mul ära otsustada, mida kogu selle sünnitusvärgiga ette võtta. Sest tegelikult on variante ju küll, ma oma vingujahalaga ei tahtnud üldse märku anda, et variante poleks. On, aga need on kõik siuksed pooletoobised. Ideaalne variant oleks see, kui me elaks Tartus. Siis ei oleks mingit probleemi mitte millegagi, pealegi oleks mul vann. Kuna me aga ei ela Tartus, siis tegelikult ongi just see kõikide murede allikas.

Ehk siis, variandid on järgmised.

1. Tartu, kassidega. Teha mingi orgunn ja ikkagi kassidega koos Tartusse kolida. Plussid: Abikaasal lühem maa metsast tulla; õe ja ema olemasolu; TARTU; sissekirjutamisprotsessid lihtsamad. Miinused: ebavajalik stress kassidele; tegelikult ei tunne ma end ju seal mugavalt ja vabalt (mis olla väga oluline sünnitustegevuse alguses, sest kõik ju rõhutavad, et kodus mugavas tuleks olla nii kaua kui võimalik), sest seal ma olen külas ja pole just kõige ideaalsem variant kasuisa ees uutama ja aatama hakata.

2. Tartu, kassideta. Teha mingi orgunn ja leida kassidele Tallinnas hoidja. Plussid: vt eelmine. Miinused: kassid on ikkagi ka stressis üksiolekust; ma juba tean ette, kui stressis ma ise sellest korraldusest olen + juba nimetet miinused

3. Tallinn. Jääda rahulikult paika ja vaadata, kas ja kuidas saaks mäe Muhamedi juurde toimetada – ehk et õde saaks ilmselt siia varemgi juba tulla ja ilmselt saaks ema ka mingi hetk järele orgunnida. Plussid: ma oleksin omas kodus, kus ma tunnen end suhteliselt hästi (st et pole ju muud kohta maailmas hetkel, kus ma end paremini saaks tunda) ja mul poleks midagi selle vastu, et siin ka üksinda alguses uutada ja aatada, ma oleksin vähemalt kodus, saaksin käia duši all ja kasvõi alasti ringi tuterdada kui ma nii peaks valima. Kassid oleks kah siin ja nad peaks kõige kauem üksi paar päeva olema – kui sedagi. Mehepoolne suguvõsa on olemas. Miinused: Abikaasal pikem maa tulla; võimalik, et siin tekib hoopis probleem mehepoolse suguvõsa liigse hoolitsusega; kui kaua ema ja õde siin saavad olla, pole selge.

/

Ma nii tahaks, et Põrnikas asjad minu eest ära otsustaks. Et ta hakkaks mingi hetk lihtsalt tulema ja et see juhtuks umbes homme. Või ülehomme. Või hiljemalt üleülehomme, aga siis, tõsiselt, mina enam ei mängi. Sest ei ole lihtsalt VÕIMALIK, et võiks veel suuremaks inimene paisuda. Kahjuks on kindlasti võimalik, et olemine saab veel ebamugavamaks minna, sest kohale on jõudnud ka kõrvetised ja ma kohe huviga ootan, et mis kurat järgmiseks.

Kui see kõik ei kõla nagu parim rasestumisvastane reklaam, siis ma ei tea, mis peaks seda olema.

Ahjaa, tellisin selle raamatu endale ka. Sest minu meelest on see maailma PARIMA kaanekujundusega rasedaraamat, rääkimata pealkirjast.

Ma tahaks juba seda adorable osa palun.

Ja ma LUBAN, et homme ma kirjutan midagi, mis ei ole rasedusega mitte kuidagi seotud. Mingist eriti rämedast läbust või millestki. Ausalt.

being an AW

hoomamatu 22 Replies

Ettevaatust, järgneb täiesti vihane ving, sest ma olen emotsionaalne ja RASE ja elan pärapõrgus ja ehitus siin korteris ei saa IIALGI valmis ja mu laps kasvab üles kastide otsas ja ma hakkan vaikselt hulluks minema.

Mul oli jummalast hea plaan. Mu plaan oli selline, et kuskil aprilli keskel kolin ma oma kasside ja suure kõhuga mõneks ajaks Tartusse ema juurde sünnitust ootama. Ja pärast seda jään veel umbes nädalaks, kuni asi on nii käpas, et ma julgen üksinda (sest Abikaasa on Kevadtormil) koju tagasi tulla. Kuigi mõned inimesed (naisterahvad! (mitte minu) emad!) avaldasid valjuhäälselt oma hukkamõistu minu sellise mõtte üle (“Mis MÕTTES sa tahad oma emaga koos olla pärast sünnitust?! MEHEGA peab sel ajal koos olema!”), arvasin ma siiski, et see on hea plaan. Sest kas pole mitte aastasadu olnud nii, et värskel emal on aega olla nurgavoodis ja teda aitavad klanni vanemad ja kogenenumad naised? Et alguses on keegi abis, kes muretseb toiduteo, koristamise ja muu taolise pärast?

Aga siis hakkas järjest kõik viltu vedama. Kõigepealt selgus, et Abikaasa peab juba aprillikuus metsa minema (maikuine Kevadtorm oli küll teada, aga aprill pidi olema “normaalne”, öeldi mingi ajani). Siis asetati mind fakti ette, et ma pean kogu selle värgiga ÜKSI hakkama saama, heal juhul jõutakse haiglasse nabanööri läbi lõikama. Suurepärane. Aga noh, vähemalt oli mul ema ja õde, kes lubasid toeks olla ja kui mul on Tartu, siis saan ma kõigega hakkama.

Siis jäi kuidagi sujuvalt Caspar ema juurde ja mitmetel erinevatel põhjustel elabki ta nüüd seal, mis tähendab, et mina oma kassidega sinna minna ei saa. Ka ei saa ma kasse siia üksinda jätta, sest mul lihtsalt süda ei luba. Ma isegi ei saa aru, kuidas see mõne jaoks arusaamatu on. Ma olen miljon korda öelnud ja ütlen tulevikuski, et loomi ei võeta endale nii, et kui “elu muutub” või “asjaolud muutuvad”, siis sokutame nad kuhugi ära. Loom tahab olla inimese juures. Jah, muidugi saaksin ma leida kellegi, kes siin käiks ja toitu-vett ette paneks, aga nii see asi ei tööta. Sest esiteks on tegu määramata ajaga. Ei ole ju nii, et ma lähen neljapäeval Tartu ära ja reedel hakkan sünnitama, lootes kolmapäevaks kodus tagasi olla. Tõenäoliselt läheb selle asjaga nädal-kaks – kui mitte rohkem. Ja terve see aeg loomad üksinda? Mitte mingil juhul.

Ja kui keegi ütleb mulle, et oh, kui sünnitus ja värgid juba käimas, siis sa ei muretsegi kasside pärast, siis ma vaidlen vastu. Kas naine, kes saab teise lapse, ei muretse järsku oma esimese pärast? Muidugi on täiesti jabur kasse ja lapsi võrdsustada (mitte muidugi nii jabur, kui ennast kassidega võrdsustada, mida naised miskipärast way too often teevad), aga olukord on üsna sarnane. Nad on minu vastutusel, minu hoolitseda ja hoida. Ei ole nii, et viskan kellelegi võtme ja kaon ise pooleks kuuks minema kuskile. Hoopis iseasi oleks, kui Abikaasal oleks sel ajal normaalne töö ja ta ei peaks metsas konutama nädalate kaupa, vaid tuleks igal õhtul koju nagu normaalne inimene. Siis ei oleks probleemi. AGA NII JU POLE, sest Eesti Riik on suurepärane*.

Kunagi oli mul veel parem plaan – hakata üksikemaks. Ja tundub, et mu plaanid saavadki nüüd täituma, sest mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem saab selgeks, et ma jäängi aprillis üksinda Tallinna oma sünnitust ootama ja kui trall pihta hakkab, saadan universumisse sõnumid, lootuses, et keegi kohale ja toeks jõuab. Ise samal ajal kablutan Pelku ära oma roosa kotiga ja nii ongi.

Kogu see värk on nii masendav, et eile tugiisiku perekooliloengus tulid pisarad silma. Vaatasin elevil paare, kes tõsiselt koos sünnituseks valmistusid, viskasid nalja, olid teineteisele toeks. Mõtlesin, kui tore see oleks, kui ma saaks ka kellelegi öösel küünarnukiga ribidesse lüüa, et õu kuule, hakkab pihta vist. Mõtlesin, kui hea oleks olla kindel, et ma ei pea olema üksinda.

Aga oma viga, et lapse sellesse aega planeerisite, ütleb Eesti Riik. Sest KÕIK JU TEAVAD, et Kevadtorm on just sel ajal, sest ta on igal aastal sel ajal. Ja alati on sul ju valik juunikuuni last sees kinni hoida, kas pole?

Samas saan ma aru, et selliseid naisi on ju väga palju, kes peavad üksi hakkama saama ja saavadki. Et mis mina siis vingun, ise tegin endale lapse ja nüüd tuleb tagajärgedega leppida. Pealegi olen ma võrreldes mõnede army wifeidega suurepärases olukorras, sest mu mees on vaid paari tunni kaugusel, mitte teises riigis pidevas surmaohus demokraatiat juurutamas. Ja on suur tõenäosus, et ta millalgi ikka jõuab ja et ta samal ajal ei pea oma elu pärast võitlema. Aga võib-olla on need hormoonid, võib-olla kõik see loengutes sisse taotu: “Tugiisiku abi ON OLULINE! See on oluline, et naisel oleks keegi toeks!” Keegi ei ütle, mida siis teha, kui naisel ei ole kedagi toeks. Kui Eesti Riigile on olulisem, et peatne isa kaevaks metsas kaevikuid** kui et oleks oma naisele toeks, samal ajal kui keegi teda pooleks rebida üritab.

Ja kõige fantastilisem on selle kõige juures see, et ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA, kus me elame. Pelguni on küll vaid mõni kilomeeter, aga ma kardan, et ega ma just autojuhtimisvormis sel hetkel pole. JA ÜKSKI TAKSO EI TULE SIIA. Okei, eks ma dramatiseerin hetkel natuke, ma pole Tallink Taksot proovinud veel, väidetakse, et see ikka tuleb. Nii et lootus jääb. Pealegi sain ma ükskord hommikul kell 9 siiski takso (tund aega ette helistades).

Õnneks ei ole mul midagi Pelgus sünnitamise vastu, see koht on saanud väga koduseks, Maarjamõisas polegi ma üldse ju käinud praktiliselt. Oleks siis, et saaks veel Toomel sünnitada, siis oleks teine lugu, aga nii pole. Iseasi on muidugi see, et ma pean siis kuu aja jooksul titega Tartusse jõudma, sest temast saab Tartu kodanik ja see pole vaieldav küsimuski. Aga ju ma ikka jõuan.

Nii et ma olen vihane ja pettunud ja lisaks kõigele ei saa ma magada, venitusarme tekib juurde üks igas minutis ja nii kuradi valus on kogu aeg, et ma enam ei jaksa. Ainus, mis ma tahaks… oleks vist see, et keegi võtaks ümbert kinni ja ütleks, et Eesti Riik ongi nõme ja et see ongi erikuradi nõme, et ma pean nii olulise asja selle jaoks ohverdama, aga et ma olen tubli ja ma saan sellega üksinda hakkama. Ja et ma ei kandnud ennegi nabapluuse, nii et ma ei peaks üldse oma kõhu seisukorra pärast endast väljas olema.

Ja ma olen nii väsinud sellest, et ma näen igal öösel sünnitamist unes.

*See Eesti Riik kaldkirjas kirjutamine ajas mind “Varjuteatris” hulluks. Ja ma üldse kohutavalt pettusin selles raamatus, ilmselt seetõttu, et haip oli ootused kõrgele ajanud. Aga siin kontekstis mõtlen ma tõesti seda, mis tundub, et ma mõtlen. Ma olen vihane, et riik ei anna puhkust eeldatavaks sünnituse ajaks (sest kõik on ju nii erikuradiasendamatud), heal juhul saab paar vaba päeva pärast sünnitust. Ma olen vihane, et ma pean seda kuradi jama üksinda ajama nagu see laps oleks ainult minu projekt.

**Ma tegelt ei tea päriselt, mis nad seal metsas teevad. Ja ma olen üldiselt siiski leplik, et Abikaasal on selline töö nagu tal on, sest ma tean, et ta teeb seda, mida ta teha tahab ja milles ta on hea. AGA MA OLEN FAKING NII PALJU PIDANUD SELLE PÄRAST OHVERDAMA ja mul on kopp ees, et kõik eeldavad, et ma peangi seda tegema sõnagi vastu vaidlemata, head nägu tehes. Ja mul on kopp ees, et keegi pole mulle kunagi aitähki öelnud, et ma koguaeg neid ohverdusi tegema pean.

—

Hiljem… Ma lisan siia juurde täpsustuse ka. Et tähendab, see aprillikuine metsamineku värk tuli hiljem, eks, kui puhkused olid juba esitatud. Ja selle puhkuse ikka saab, mis on ette nähtud, kui laps on sündinud. Minu probleem ongi peamiselt selles, et tahaks seda algusest peale koos teha, aga kuna seda ei saa planeerida väga, siis ilmselt tuleb leppida sellega, et haiglasse jõutakse, millal jõutakse. Ja sinna kindlasti jõutakse. Peamiselt mind häirib ikka see Tallinn-Tartu värk, kuna ma ei suuda ära otsustada, kus oleks parem. Kui suudaks selle ära otsustada, siis saaks hakata juba mingeid lahendusi välja mõtlema.

uus ja roosa

hoomamatu 19 Replies

Ma saan aru küll, et see blog hakkab vaikselt perekooli mõõtmeid võtma, aga no ei tule lõppu sel rasedushalal.

Jõudnud on kätte aeg, kui enam mitte kuidagi pole hea.

Varem ei olnud mul selja peal olemisega probleemi, kuigi kõik raamatud hoiatasid selle eest. Ärge olge selili, laps surub siis mingi suure veresoone kinni, teatasid nad. Ma ainult naersin ja selitasin edasi.

Ja nüüd on nii – kirjutan seda ainult selleks, et a) ise mäletaks (juhul kui mul peaks kunagi veel idee tulema rasedaks jääda) ja b) äkki saab keegi targemaks – et selili ei saagi päriselt olla. Uskumatu! Tuleb välja, et mul ongi kuskil mingi suur veresoon, mille Põrnikas kinni surub. Kas ma olen juba öelnud, et bioloogia on faking imeline? Niipea, kui ma selili olen, hakkab umbes viie minutiga rõvedalt pooma. No hakkab sitt ja sitt ja aina sitem, kuni lõpuks tuleb külg keerata ja imepäraselt siis poomistunne kaob.

Aga siis hakkab taas vaagnaluu valutama, sest talle üldse ei meeldi, et kogu mu raskus puusadel on.

Faking imeline, ma ütlen noh.

Nii et nüüd ma saan magada ainult tunni aja kaupa, kuni külg ära sureb ja/või vaagnaluuvalu nii piinavaks läheb, et tuleb keerata. Ja keeramine on loomulikult valus. Kui mingi ime läbi ühtki eelpoolmainitust ei juhtu, siis, kuulake nüüd seda, SUREVAD KÕRVAD ÄRA. Täpsemalt see kõrv, mille peal ma magada üritan.

Kõige parem on selili, aga siis on jälle see faking veresoonejama ja nii me siin elame. PIINADES.

Lisaks käisime eile sünnituse perekooliloengus ja sealgi ei saanud ma muud korrata, kui et imeline. IMELINE on see loodus. Ja ma lausun seda oma kõige iroonilissarkastilisema häälega. Kas te olete kunagi süvenenud sellesse, KUI ebapraktiline on naise kehaehitus? KUI sünnituseks absoluutselt sobimatud on meie kehakujud, sünnitusteed ja vaagnaluu asetus? Ma olen lugenud, et selle äärmise komplitseerituse, raske sünnituse ja muu huinjaa eest peame me tänama oma esivanemaid, kes otsustasid, et jalgadel käia on nii erikuraditore. Ja evolutsiooni, kes pole siiamaani aru saanud, et võiks vaikselt hakata sünnitusteid ümberprogrammeerima, nii et need vastaks olenditele, kes käivad kahel jalal.

Ja sabakondist EI HAKKA MA ÜLDSE RÄÄKIMAGI.

Perekooli juures oli eriti lahe veel see, et kui ämmakas küsis meie suurimaid hirme sünnitusega seoses, siis absoluutselt KÕIK naised (mina kaasa arvatud) vastasid, et nad ei karda midagi. Mehed olid targu vait. Ma olen kindel, et nad valetasid. Sest mina valetasin ju ka, kui ma ütlesin, et ma ei karda.

Tõde on, et rasedus on lõpuks tõesti nii kurnav, et sünnitus tundub kergendusena. Võib-olla see ongi Emakese Looduse väike trikk? Ma päriselt ei suuda sünnitust ära oodata, sest ma nii väga tahan, et see kõik juba läbi saaks. Hirmud on jäänud tagaplaanile (või on see “tahaplaanile”?) või on need minema loetud või siis olen juba leppinud paratamatusega, et kogu see operatsioon tuleb läbi teha niikuinii ja puiklemine teeb asja ainult hullemaks. Aga ei saaks öelda, et ma ÜLDSE ei kardaks. Ma kardan sitaks asju. Ma kardan, et mul ei jätku jõudu. Ma kardan, et midagi läheb valesti. Ma kardan, et Põrnikal ei jätku jõudu. Ma kardan, et ma ei oska “oma keha kuulata” või “oma keha usaldada” või all that other new age crap. Ma kardan rebendeid ja verd ja fekaale ja lima ja seda, et ma ei suuda end lõdvaks lasta oma mehe juuresolekul (vt eelnevat loetelu) ja seda, mis pärast minust järele jääb. Ja ma saan aru, et ma ei saa sinna mitte midagi teha. See juhtub niikuinii ja niikuinii pole miski enam endine.

///

See-eest on kogu selle värgi juures üks suurepärane asi. Haiglakott. Esiteks andis see mulle täiesti legitiimse vabanduse osta endale uus kott. See on roosa ja nunnu ja ma saan seda pärast trennikotina kasutada, mis oligi mu Grand Plan, sest vana trennikott on liiga väike. Teiseks on seda kotti päris äge pakkida ka, kui jätta kõrvale tõsiasi, et sa pead sinna panema rinnapadjad (!) ja sidemed sellises suuruses, et ma arvasin alguses, et tegu on täiskasvanu mähkmetega. Ülejäänu on puhas lõbu, sest sinna läksid raseduseelsed (või pigem, kuni-kuue-kuu) püksid, mida ma pole mitu kuud kanda saanud, uued sokid (kõik raamatud rõhutasid sokkide olulisust) ja siis paar väikest sipukakomplekti, punane mütsike ja tillukesed sokid. Ja siis üks hästi nunnu kombekas.

Vaatasin seda kotti ja ei suutnud ära uskuda, et järgmine kord, kui ma selle lahti võtan, siis selleks, et võtta sealt need sipukad ja PANNA OMA TÜTRELE SELGA.

Bioloogia. Faking imeline!

t-30 days

hoomamatu 2 Replies

Tartlased teavad, et Tartus on üks koht, mida nimetatakse Aeglaseks Surmaks. See on see rada, mis läheb vana karskusliidu maja tagant üles Toomemäele, seesama, kus me ülikooli lõpetades kursusepilti tegime või kust me vanasse anatoomikumi loengutesse ronisime. Ma olen ühe korra sealt ka rattaga üles sõitnud, siis kui ma olin veel noor ja tugev ja mul oli boyfriend nimega V., kelle perekonnanime ei suuda ma nüüd enam meenutada. Aga temaga koos me sõitsime ja see oli päris hull.

Kõik see tuli mulle eile meelde, kui ma kõndisin umbes kiirusega kilomeeter tunnis üles Vanemuise mäest ja mõtlesin, et vana kurat. Üheksandat kuud rasedate (on juba üheksas kuu ju? Jah?) jaoks on KÕIK Tartu väikseimadki kallakud Aeglased Surmad. Ma pole vist iial nii aeglaselt kõndinud ja ikka nii läbi olnud. Muidugi, aega oli mul ka küllalt, sest tuli kaks tundi enne rongi minekut parajaks teha ja nii ma siis Hurda parki jõudes puhkasin, lumevallide vahel, ja lugesin ajakirja. Sest et kevad on ju ometigi.

Ühtlasi pean teatama, et ühistransport ja kolmetunnised reisid on ko-hu-ta-valt piinavad. Kui ma julgesin vinguda selle üle, et bussid on ebamugavad, siis soovitasid mulle kõik enesestmõistetavalt rongi, sest rongi, need on ju NII MUGAVAD. On nad jee. Ainuke pluss on see, et saab püsti tõusta ja kõndida vahepeal, muus osas on rongid ikka märksa ebamugavamad. Ja noh, ega mul tegelikult kuskil praegu mugav ei olegi. Dudette on nii suur juba, et ainuke vähegi aktsepteeritav asend on poolröötsakil, sest muidu on jalad kopsus/pea põies ja see on ilgelt valus.

Aga see-eest nägin ma rongis NII ILUSAT tüdrukut. Ta oli nii ilus ja ma arvan, et ta tegi veel ilusamaks tõik, et ta ise ilmselt ei teadnudki, et ta nii ilus on. Sellega seoses tekkis mul ka teooria, et ilusad inimesed pole lihtsalt ilusad, neis on kõik täiuslik. Näiteks nägin üht teist ilusat tüdrukut, kellel olid maailma kõige pikemad jalad, mis ulatusid otse tagumikuni välja, ja tal oli juustes kummipael. See istus nii täiuslikult, et tegi kadedaks, sest kuigi ka mul on kodus kaks sarnast kummipaela, pole mul IIAL õnnestunud neid pähe püsima saada, ikka kerivad nad end pealae peale kokku nagu halvad sukapüksid, mis end puusadele kokku kerivad.

Ja ma olen täiesti kindel, et neil ilusatel tüdrukutel pole ka mingit probleemi sukapükste kandmisega ja nad ei pea kunagi batmani tegema, et need jalas püsiks.

Nagu mõned siin.

Aga kõige olulisem on siiski see, et üks teekond hakkab kohevarsti läbi saama. AS IN 30 DAYS. AS IN 4 WEEKS. Või noh, äärmisel juhul natuke kauem, aga 28.04 saadetakse mind esilekutsumisprotseduuridele, nii et aprillikuu sees saame kindlalt oma dudette’i siit kõhust kätte. Mis tähendab, et võiks haiglakoti kokku panna. Mis tähendab, et võiks ära otsustada, kus ma siis lõpuks sünnitan ja mis kassidest selleks ajaks saab. Mis tähendab, et ringiliikumine on muutunud äärmiselt piinavaks, sest kõht on liiga raske ja läheb rämedalt krampi, kui mingeid jalutusliigutusi teha kauem kui kümme minutit. Mis tähendab, et ma olen NII TÜDINENUD rase olemisest. Mis tähendab, et ma ootan päeva, kui saaks jälle teksaseid kanda ja need jubedad mustad püksid, mida ma olen viimased KUUS KUUD kandnud, lõpuks ära visata. Mis tähendab, et varsti saan ma kaalunumbri pärast tõsiselt masendusse langeda. Aga mis samas tähendab, et ma saan teha KÕHULIHASEID ja kätekõverdusi ja joosta (mitte et mulle joosta meeldiks eriliselt, aga see on juba suur väärtus, et ma SAAN seda teha) rohkem kui voodist vetsu ja mis tähendab… mis tähendab…

et kuu aja jooksul saame me VANEMATEKS.

Holy motherfucking Batman.

olulised lisandused raamaturiiulisse

hoomamatu Leave a reply

Käisime eile poes ja ei suutnud vastu panna…

Mina tahtsin uut liiklusseadust ja kui Abikaasa natuke liiga pikalt värviraamatut lehitsema jäi, veensin ma teda, et kuna meil on nüüd ettekääne “Me oleme tulevased vanemad!”, siis võime me osta koju maastikuautode värviraamatu küll.

Ja kui Abikaasa seda enne ära ei värvi, siis võibolla kunagi saab ta seda Põrnikaga koos teha.

Kui mina samal ajal liiklusseadust loen.

Täiuslik.

samet must go

hoomamatu 6 Replies

Täna öösel nägin unes, et Põrnikas torkas läbi kõhunaha kaugele-kaugele oma käsi ja jalgu välja, ma võisin lugeda ta sõrmi ja neist praktiliselt kinni võtta ja ma nägin isegi ta varbaluid. No kohe ikka nii kaugele sirutas, et need jäsemed rippusid mu kõhust välja, luud sees helendamas nagu röntgenpildil.

SEE OLI NII KRIIPI. Ja ega päriselu vähemkriipi pole!

No päriselt. BIOLOOGIA ON KRIIPI. Sest MIS MÕTTES kasvab minu sees mingi inimene ja MIS MÕTTES ta liigutab end minu kõhus ja mis mõttes ma TUNNEN käega oma kõhtu katsudes tema põlvi ja peput ja käsi ja jalgu?

Ja mis mõttes elab ta järgmised pool aastat kuni aasta toitudes MINUST?!

Bioloogia on faking uskumatu.

Ma tean, et ma peaksin panema kokku sünnitusmajakoti, panema kokku võrevoodi (et kassid jõuaks sellega harjuda ja ühtlasi õppida, et see on off limits), vaatama üle kõik saadud titeriided ja nende hulgast sametasjad välja sortima, kirjutama veel üht-teist…

Ah et mis sametasjad? Mul nimelt on selline kiiks, et ma ei suuda sametasju katsuda. Ma lihtsalt ei kannata, see on minu jaoks sama rõve kui mõne jaoks küüntega mööda tahvlit tõmbamine. Kui ma ise titeasju ostsin, siis ma vältisin automaatselt kõike sametist, aga sõbrantsidelt saadud titeasjadest on vist 90% sametist (ma muidugi ei taibanud öelda, et ärge mu majja sametit tooge) ja ma kahtlustan, et kui keegi annaks mulle sametisse riietatud beebi kätte, siis ma pillaks ta kiljatades maha. Nii et SAMET MUST GO.

Ma veel ei tea, mis nende tonnide sametasjadega teha. Ühest küljest ei saa vist bodysid ja värke kunagi olla liiga palju (äkki lõpuks on mul neid nii palju, et ma ei peagi pesu pesema, võtan muudkui uue puhta korvist ja panen selga), teisest küljest SAMET MUST GO.

No ma katsusin olla ratsionaalne selle asjaga. Et jätan nad alles, lasin Abikaasal panna eraldi kotti ja et ta võib ise neid Põrnikale selga panna. Aga kui ma nüüd sellele mõtlen, siis see tähendaks, et MINA ei saa samal ajal ju sametisse riietatud titte sülle võtta ja ma tahaks näha, kuidas Abikaasa endale rinnad kasvatab. Ehk siis see variant ei tööta ilmselt ja SAMET MUST GO.

Noh okei, eks ma ilmselt ikka saaks ta sülle võtta häda korral, aga ma eelistaks, et sellist olukorda ei tekiks. Nii et kas on natuke ennatlik ENNE lapse sündi juba lapseriideid ära anda?

Sest noh, SAMET MUST GO.

/

Seda tahtsin veel öelda, et nii hirmus mõnus on magada. Ma magaks vist praegu igavesti. Nii hullult mõnus on!