Tag Archives: põrnikas

värske ema õppetunnid

hoomamatu 12 Replies

Reegel 1. Miski ei tule tasuta, kõige eest tuleb maksta. Kui tahad, et laps oleks übertupsununnu ja istuks küllatulnud tädide süles rahulikult, kuni naised juttu ajavad ja teineteise kiusamise vahepeale paar lõuatäit irvitamist teevad, siis võid vabalt arvestada, et pead hiljem kella üheni öösel mööda tubasid tammuma, sest djuudur lihtsalt tahab asjatada (ja kui mitte asjatada, siis hakkab nutma ja seda ei taha ju mina jälle).

Reegel 2. Õpi ära, et süütunne jääb sinuga nüüd alatiseks. Ma tunnen KOHUTAVALT palju süüdi end. Pidevalt. See ületab igasuguseid süütundeid, mida võisin tunda raseduse alguses tõmmatud sigarettide või pulmas ja tüdrukuteõhtul joodud alkoholi üle (kui ma veel ei teadnud rasedusest). Ma tunnen end süüdi, kui ta voodis rahulikult asjatab ja ma ei tegele temaga (või õigemini ei saa ma ju aru, kas ma peaksin või võiksin tal rahulikult lasta olla, sisetunne ütleb, et võib rahulikult lasta olla küll, kui ta on rahul). Ma tunnen end süüdi, kui ta nutab ja ma ei saa aru, mis tal viga on. Või kui ma saan aru, mis tal viga on (gaasid) ja ma ei saa MITTE MIDAGI TEHA. Siis tunnen ma end süüdi, kui ma mõtlen kõigele sellele õudusele, mis tal järgneb: aeg, mil ma pean taas tööle minema, kooliaeg (ÕUDNE! MIKS TA PEAB KOOLI MINEMA?! Koolid on ju õudsed!), teismeiga, murtud südamed, eneseotsingud, ELU… Õudne.

Reegel 3. Päevad ei ole vennad. Just hetkel, kui sa arvad, et juba hakkab minema ja sa võid ennustada, milline järgmine päev välja võiks näha, nii ei lähe. Sa võid LOOTA, et ta nutab päeval rohkem ja on öösel rahulik, aga see, et ta senimaani nii käitunud on (v.a see päev, kui külalised olid), ei tähenda, et ta ka homme nii käituks (vt see päev, kui külalised olid).

Reegel 4. See on kõige lihtsam reegel. Mähkmeid tuleb alati vahetada siis, kui sa oled uue mähkme alla pannud.

 

snippets

hoomamatu 9 Replies

Eile käis arst. “Noh, lugesin, et raske sünnitus oli.” Nojah, oli vist jah. Ma ise pole viitsinud üldse süveneda sellesse ja haiguslugu ma ka pole näinud. Niisiis ma täpselt ei teagi, mis juhtus (peale selle, et mu emakas on loll). Eks vist tuleb järgmine kord arsti juures paluda näha, et teada saada. Kuigi praegu ma tegelen aktiivselt selle unustamisega. Juba on asjalood nii head, et silmi kinni pannes ei tulegi kohe košmaarid ette ning ma vaikselt harjutan end mõttega, et võib-olla tuleb* seda kunagi uuesti teha ja kuna Loodus on IMELINE, siis ma tugevalt loodan selle unustamisefekti peale, millest räägitakse. Või noh, ilmselgelt see on olemas, sest iga päevaga ei tundu enam asi nii kohutav. Aga võib-olla sellepärast, et see on jäänud seljataha.

//

Päevad ei ole vennad. Olen avastanud, et ma olen ikkagi mingil määral režiimiemme. Kui haiglas tundus mulle ERITI JABUR last söötmiseks üles äratada, siis nüüd mulle täitsa meeldib see, et toiduajad võiks olla kindlatel aegadel. Üldjoontes nad ongi, mis tähendab, et mulle jääb arusaamatuks, kuidas teised on hakkama saanud. Näiteks raamatus “Suurepärase ema käisraamat” kirjutas autor, et pärast kolme kuud (!!!) hakkas teda häirima, et ta ei saa välja minna (!!!), sest tal pole aimugi, millal laps võib süüa tahta. No meie igal juhul proovime (või peaks ütlema “mina proovin”? Aga ma proovin ju koos lapsega, nii et meie on adekvaatne vorm? Või pole?! APPI!) juba homme poodi minna ja ma tean juba täna, mis kella paiku see juhtuda võiks, sest dudette on tegelikult väga tubli. Õhtuti ainult kipub jonnima, aga kui on enneöine (23 paiku) söök ära olnud ja sinnani asi üle elatud, siis magab nagu nott hommikuni välja. Tema vist ei ärkaks üldse öösel, aga mind ajab sisemine kell ikka kella 4 paiku üles ja siis, kui on õnnestunud unesegast pliksi veenda, et süüa võiks, magame hommikul 8ni ja siis 11ni välja. Ja edasi läheb jälle kolme tunni takka.

(Oi, ma rääkisin söögiaegadest! MOMMYBLOGGER ALERT!)

///

Ma olen saanud ainult kahed lilled. Laps pole saanud ÜHTKI lusikat. Sünnitoetuse saamiseks tuleb paberkujul asju viia Tartusse. Aga vähemalt on nimi registreeritud ja asi võttis umbes kaks sekundit (ja pool tundi, et ID-kaardi UTILIIT tööle saada). Elagu e-Eesti!

/

Kuidas peaks üks poollombakas moor koos lapse ja mingi 12 kilo kaaluva lapsevankriga treppidest alla ja üles saama, tahaks ma teada. Üles on täitsa võimatu, õnneks aitas mind täna üks naaber. AGA KUIDAS HOMME?! Masendav.

//

Könt. Könt on ILGELT rõve sõna. Könt. Könt. Köntköntkönt. Täna vedeles mul päev otsa üks könt diivani peal, sest see otsustas irduda (irduda on ka rõve sõna) ja ma ei tahtnud seda puudutada, sest see on RÕVE. Palju rõvedam on aga see, mis nüüd kõigest järele jäi ja ma seda pean ikka puhastama. Ehk siis… Ma teadsin, et kakased mähkmed mind häirima ei hakka, aga see nabavärk on ikka ilgelt rõve. Teine vastik asi on küünte lõikamine. ÕAH. Mul on mingi mälestus lapsepõlvest, et iga kord, kui isa mul küüsi lõikas, lõikas ta liiga lühikeseks ja NII KOHUTAV tunne oli pärast. Nüüd ongi minu jaoks teise inimese küünte lõikamine üks vastik tegevus. Aga noh, elu õied jne.

//

Kolm kilo veel ja olen tagasi raseduseelses kaalus. Sünnitusega õnnestus kaotada üle kümne kilo (ma enam lõpus ei lugenud, palju ma juurde võtsin, sest seda oli PALJU. Küll vist normaalkõvera sees, aga ikkagi PALJU). Mõned naised kaifivad kohutavalt rasedust ja ütlevad, et tunnevad end siis kõige naiselikumana. Teised ütlevad sama sünnituse kohta – et ultimate woman experience. Mul seda polnud teadupoolest, aga naljakal kombel on mul praegu väga naine tunne. Ma kaifin täiega oma kõhtu, esiteks sellepärast, et see pole enam suur ja teiseks on ta nii mõnus ja pehme. Kuidagi teistmoodi pehme kui tavaliselt ja kuna ma tean, et see on sellepärast, et rasedus ja laps jne, siis on see minu jaoks ultimate woman experience. (Lisaks ma tean, et teda kauaks ei ole.)

Aga läkski nii nagu arvasin – rasedusjärgne keha teeb mulle ainult rõõmu, kuigi ma tean, et enamikku naisi ajab see masendusse. Mina tervitan rõõmuga iga uut päeva, kus ma tunnen end paremini ja mis viib lähemale sellele ajale, kui saab jälle hakata trenni tegema (ja jälle hakata peale igikestva projektiga “suveks saledaks või surnuks”). Ehk et kuna mul juba enne olid kehaga sellised lood nagu olid, siis praegune ei ole üldse masendav, kaal sulab nagu lumi. Masendavaks läheb asi siis, kui on raseduseelne kaal käes ja peab hakkama jälle ALLA VÕTMA nagu ma terve elu olen teinud. Teoorias. Praktikas… noh, jah. Pealegi annab laps mulle veel vabanduse mõneks ajaks, sest dieeditada tegelikult ju niikuinii ei tohi ja ega ma seda oskagi.

///

Kohustuslik TISSID!

//

Ühel öösel ärkasin võpatades selle peale, et Abikaasa võttis kaissu ja APPI ME TAPAME LAPSE ÄRA! Hakkasin metsikult tekki loopima ja last otsima, ainult selleks, et avastada – dudette magab täiesti rahulikult oma voodis. Kuigi ma ei saa (veel?) aru, kuidas oleks võimalik toitmise ajal ise magama jääda (või üldse magama jääda, for that matter), mu alateadvus ilmselgelt arvab, et see mitte pole ainult võimalik, vaid ka KINDLASTI JUHTUB varem või hiljem.

Ahjaa, sünnitusmajas leppisime Abikaasaga kokku, et ükskõik, mis saab, proovime last mitte ära tappa. Et see võiks olla selline põhireegel, millest lähtuda. Senimaani läheb edukalt, tänan küsimast.

///

Ma arvan, et see, et kassid asja nii rahulikult võtavad, on seotud hea suhtega. See kõlab natuke jaburalt, aga ma tunnen, et tänu kodus olemisele sain ma nendega raseduse ajal hästi lähedaseks ja nüüd ei tunne nad (väga) armukadedust, sest teavad, et ma neid ei hülga. Sest ma olen kuulnud igasuguseid lugusid sellest, kuidas kassid uut ilmakodanikku tervitavad või noh, pigem “tervitavad” ja ma tõesti ei näe neid märke oma kodus. Pussakas pole isegi teinud NÄGU, nagu ta tahaks kuhugi pissida ja seda nägu tegi ta ennegi liiga tihti. Nii et ma loodan, et läheb samas vaimus see rahulik ja sõbralik kooseksisteerimine edasi.

/

Põhilised paanikateemad** sel nädalal: kas on normaalne, et ta nii rahulikult omaette voodis tšillib (ehk siis kas ma olen halb ema ja hülgan oma lapse, kui lasen tal seda teha)? Kas on normaalne, et ta õhtuti nutab ja ainult ringikõndimisega lepib (ja mina ei jõua ju ringi kõndida oluliselt) (ehk siis kas ma olen halb ema ja hellitan oma lapse ära, kui lasen tal süles rahuneda)? Kas on normaalne, et naba ära tuli (ehk siis kas ma olen halb ema, et see nabavärk minu jaoks rõve on)?

Ja üleüldse, kas ta valis meelega Osama surmapäeva sündimiseks, selle asemel, et sündida Hitleri sünnipäeval? Et nagu diktaatori asemel saime terroristi?

__

*Kui ma nii otsustan.

**See tähendab siis, et ma vahepeal obsessin nende küsimuste üle, aga ei paanitse pidevalt. Pidevalt olen ma üllatavalt rahulik. Ma ei saa aru, kust see rahu ja kannatlikkus tuleb? Mina ja kannatlik?!

nädal numbrites

hoomamatu 14 Replies

1 nädal on Põrnikas vana

1 nädal olen ma olnud ema

375 987 korda olen selle aja jooksul tundnud südantmurdvat heldimust

5 korda olen kaotanud närvi (teiste inimeste, mitte Põrnika peale)

1,8 triljonit korda tundsin eelmisel pühapäeval-esmaspäeval, et ma suren

10:32 on kirjas sünniajaks jalavõrul

10:33 on kirjas sünniajaks sünnitunnistusel

10:35 sündis Põrnik Abikaasa kella järgi

5 tundi järjest olen saanud kõige enam magada

2 tundi magan keskmiselt järjest

15 korda umbes on mult küsitud, kas mul ikka piima on (kus ta siis olema peaks?!)

27 korda olen oma emakaga nädala jooksul tülli läinud (ta no lihtsalt EI OSKA teha oma tööd)

5 korda olen pidanud laadima oma telefoni

1 kord nädala jooksul oleks normaalne laadida oma telefoni

2 korda on külalised tulnud TÄPSELT KÕIGE halvemal ajal ÜLDSE

49 korda olen tahtnud aevastada

49 korda pole saanud aevastada

49 korda olen mõelnud, kui imelik see ikka on, et aevastamiseks kasutatakse ka vaagnapõhjalihaseid

72 korda olen itsitanud nagu segane, sest Põrnikas on ilgelt naljakas

375 korda on Põrnikas kulmu kortsutanud

375 korda olen öelnud lauset; “Kohe näha, et oma isa tütar.”

9 erinevat alternatiivi olen välja mõelnud istumisele, mida ma teha ei tohi

∞ hulk armastust

e-päeva mõtteid

hoomamatu 12 Replies

Esimene emadepäev. Ikka veel ei ole mingit erilist tunnet. Ma nagu ootasin, et see kõik on suur raketiteadus ja seda ei lasknud unustada ka KÕIK inimesed, kes, suunurk naerul, arvasid, et alles pärast sünnitust läheb asi hulluks.

Ega ikka ei ole läinud küll. Ma olen jätkuvalt arvamusel, et 18+ aastat lapsekasvatamist ei ole päriselt võrreldav selle eelneva tüütuse ja kohati ka piinaga, nii et ka praegu tunduvad mulle kohatud ja naljakad kommentaarid stiilis “oota-oota, nüüd alles läheb asi käest”. Ei tea, kuhu ta minema peaks? Muidugi olen ma arvestanud magamatusega ja teatud füüsiliste hädadega, aga esiteks saavad need läbi ja teiseks ei lähe progresseeruvalt hullemaks (st ei ole kõik kokku pressitud kümnesse piinarikkasse kuusse ja neid asju on märksa lihtsam taluda, kui need on aja peale laiali jaotatud). Tähendab, ma ei oska vist end hästi väljendada hetkel… Mis ma tahan öelda, on see, et esiteks tunnen ma end iga päevaga füüsiliselt aina paremini ja kuigi ma saan 9 tunni asemel järjest umbes 5 magada, on see kõik (hetkel) väga talutav. Väikese inimese eest, kes saati veel enamiku ajast magab ja ülejäänud osa ajast ringi vaatab ja naljakaid nägusid teeb, on tegelikult üsna lihtne hoolitseda. Ja kuna ta praegu ka öösiti väga hästi magab, siis ei ole mitte mingit põhjust kurtmiseks.

Tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida sellest, et mis nüüd edasi saab – blogi mõttes. On ju emadepäev ja emmeblogijate teema peaks väga hästi tänasesse päeva sobima. Emmeblogijad on üks imelik kamp. Esiteks on emmeblogijad väga populaarsed, vähemalt ingliskeelses blogosfääris. Teiseks on naljakas see, et igaüht nimetatakse emmeblogijaks, kel juhuslikult on ka laps. Aga nagu kõikide blogidega ja blogijatega, leidub ka emmeblogijate hulgas äärmusest äärmusesse inimesi.

Ma ei tea, millisel tasemel minust emmeblogija saab. Praegu ei tunne ma küll mitte mingisugustki vajadust ette kanda, mis kell on söögiajad, palju ta päeva jooksul “lää” ütles (vähemalt 17 korda) ja TISSID! ÄRGE UNUSTAGE TISSE!

Ma klõpsin küll pilte teha, aga ma annan endale aru, et Põrnika erinevad näoilmed on huvitavad ja naljakad tõesti vaid mulle, Abikaasale ja meie lähedastele ja et ülejäänud maailma jaoks on need pildid kõik ühesugused – titapildid. Lisaks tahan ma väga vältida olukorda, kus võõrad inimesed võiksid mu last tänaval ära tunda nagu on mul paljude “netilastega”, keda ma elus näinud pole – aga tänaval tunneks ära, sest nende vanemad on piltidega interneti täitnud. Ma ei arva, et ÜLDSE ei peaks mingeid pilte avalikustama, aga kuskil on piir (igaühe jaoks ilmselgelt erinevas kohas) ja eks ma seda piiri hakkan otsima. Pealegi on praegu suhteliselt ohutu ses osas, sest ma arvan, et isegi MINA ei tunneks veel oma last teiste tittede hulgast ära. Ausalt öeldes ei ole praegu isegi võimalik aru saada, kas ta on poiss või tüdruk, võiks vabalt olla emb-kumb. Aga noh, peagi hakkab ta inimese nägu minema… (mida ma ei jõua ära oodata!)

Emmeblogijad lähenevad asjale erinevalt. Mulle meeldib Kessu lähenemine, kellel on spets lukus lapseblogi. Mulle meeldib ka Dooce’i lähenemine, kes räägib, aga piiratult ja alati humoorikalt. Nii et ma arvan, et ma katsun leida mingi vahetee – ei hakka tegema eraldi blogi, aga mingid edusammud, mis on huvitavad mulle endale ja mida ma salvestada tahan, panen ilmselt parooli alla ja ülejäänu… No vaatame.

Mulle meeldis, mis Naabrinaine ükspäev laste kohta ütles. Et tema meelest ei võta lapsed elult midagi ära, vaid hoopis annavad juurde. Ma arvan samamoodi, tegelikult, ja ma loodan, et ma oskan seda suhtumist ja elu igapäeva ka blogi kaudu edasi anda. Sest TEGELIKULT on ju peamine siiski see, et ma tahtsin last saada, ma tahtsin saada last just selle inimesega, kellega ma ta sain ja mu laps ongi täpselt nii vaimustav, kui ma arvasin, et ta on. See, et kogu see protsess oli selline nagu ta oli – no las ta siis oli. Elu ongi ju selline, et head asjad tulevad käsikäes halbadega, oleks ebaõiglane teha nägu, et kõik kõige (raseduse, sünnituse, lapsekasvatamise jne) juures on superhüpernummupummu ja oleks jabur võtta kõike seda pühaliku hardusega ja kaotada igasugune huumorimeel. St saab ka nii, aga ma ei taha nii ja ega vist oskakski.

Ma tahan vist selle kõigega öelda, et kuigi mu blogi on viimastel kuudel olnud vist parim kontraseptiiv paljudele, siis, ma loodan, on ta olnud ka valgustav (ja ehk vastukaaluks sellele roosale, mis tavapäraselt rasedusteemat ümbritseb). Ja kuigi ma ei salli ütlemist “eesmärk pühendab abinõu”, siis… Kuna kahjuks muudmoodi lapsi saada pole võimalik, siis tuli see läbi teha. JA NÜÜD MA EI PEA SEDA ENAM KUNAGI TEGEMA (kui ma ei taha). Nüüd hakkab tõesti kõige lõbusam aeg (ilma irooniata). Ja igaüks, kes ütleb selle peale “oota vaid, kuni tulevad unetud ööd/koolikud/gaasivalud/hambalõikumised/teismeiga/NARKOOTIKUMID/valib Keskerakonda”, siis tuleb minu poolt vastu selle peale stink eye. Ma küll jätan omale õiguse vinguda, kui aeg käes, aga ma ei kavatse elada nii, et pidevalt on mingi hullu ja õudse ootus. Miks peaks üldse nii elama keegi?!

(Ja samamoodi ma loodan, et see kibedus, mis mus viimastel kuudel oli, ei hakka välja lekkima ja vaikselt kaob ja et minust endast ei saa mutti, kes kellegi rasedusuudise peale kibeda muigega teatab: “Jajah, oota vaid…”)

Niisiis. Ma ei taha endale külge silti emmeblogija, aga samas ei taha ma ka teha nägu, et laps ei muuda mu elu või suhtumist või et ta ei annaks mu elule palju juurde. Kindlasti annab.

Ja kindlasti saab selle üle veel kõvasti nalja. Pisaraid ilmselt ka, aga peamiselt ikkagi nalja.

deliirium

hoomamatu 7 Replies

Mull. Täielik mull on.

Kolmapäeval tulime* koju ja nelja päevaga oli maailm muutunud. Maja ees oli muru. Ületee-park rohetas. Sadas kevadvihma, mina liipasin nagu haavatu ja kõik tundus nii teistsugune. Siis jõudsime tuppa ja kõik oli… täitsa tavaline. Kassid võtavad asja üldiselt väga rahulikult. Kuigi kui Põrnik ming hetk nutma hakkas, siis Miuksul hakkas mingi emainstinkt või midagi tööle, igal juhul hakkas tema ka näuguma ja tuli, silmad suured ja küsivad peas, nuusutas ettevaatlikult pampu ja ta näost võis lugeda emotsiooni: “Mis toimub?! Miks ta nutab? Kas ma peaks midagi tegema?!”

(Üldiselt hoiavad nad aga aupaklikku kaugusse ja ega me ise ka ei lase eriti ninapidi ligi. Aga jah, läheb valutult selles osas.)

Vahepeal on selline peata kana tunne. No et peaks nagu midagi TEISTMOODI tegema, aga ei oska. Põrnik ju magab suurema osa ajast ja “vabal ajal” on tunne, et ei oska midagi peale hakata. Suht juhe on ka, killustatud päevad ja uned (kõige kauem olen maganud järjest 2 tundi, keskmiselt tuleb ööpäevas ära umbes 5 tundi**) ja ega ei jaksa või ei tahagi midagi teha. Lisaks on jätkuvalt füüsiliselt jube olla, kuigi iga päevaga palju parem.

Ühtlasi olen võtnud iga päev pool tunnikest või nii “trenniaega”, mis esimesel päeval tähendas pooletunnist jalutuskäiku ÜMBER MAJA. Pigem oli see selline aeglane liipamine ja hingeldamine. No täitsa lõpp noh, nagu bussi alla oleks jäänud.

Eile läksin juba kaugemale, käisin kodust 300 meetri kaugusel poes (läks tund aega). Samal ajal oli Kopli kodutute öömajas mingi jalutustund või midagi, igal juhul komberdasid seal maja ümber erinevas staadiumis inimesed oma kõndimisraamide ja keppidega ja eranditult kõik liikusid minust kiiremini. Ühed bomžid vaatasid pikka aega, kuidas ma tuterdan ja ütlesid siis kõva ja selge häälega: “Tere!” No ilmselgelt olen ma nüüd nende hulka arvatud. Kui ma oleks jaksanud (või saanud, for that matter), siis ma oleks naerma pursanud. No see oli tõeline zombie walk siin Koplis eile ja ma sobisin ideaalselt nende hulka.

Lisaks on sellised tüüpilised värske ema mured. Sirvin erinevaid lastekasvatamisraamatuid ja aeg-ajalt ikka avastan, et me oleme üht või teist asja valesti teinud või tegemata jätnud. Nii et täiesti tüüpiline on, et peast lendab läbi paanikamõte: “Appi! Õhuvannid! Me pole ÜHTEGI õhuvanni teinud!” või “HÄLLISURM. Maailmas on selline asi nagu HÄLLISURM.” või “Miks ta ei söö? Kas ma juba näljutan oma last?!” või “Ta paistab täiesti normaalne. Aga kust ma tean, et ta on normaalne? Appi!” või “Miks meie laps ei nuta üldse? Kas see on normaalne, et ta ei nuta üldse? Ja ta juba sündides ei nutnud, appi!”

Rääkimata sellest, et juba haiglasoleku ajal suutsid kõik õed ja ämmakad anda täiesti erinevaid nõuandeid, kuidas edasi tegutseda. Kõige adekvaatsem nõuanne, mis ma üldse selle aja jooksul sain, tuli sünnituslaual, kui oli see what the fuck moment ja ma seda imetegelast oma kõhul vaatasin ja ämmaemandalt küsisin: “Või et nüüd on mul titt. Mis nüüd edasi?” ja ta vastas: “Usalda oma instinkte.”

Nii et tegelikult on kõik kontrolli all. Ma usaldan oma instinkte, mis – uskumatul kombel – ongi mul olemas (kuigi kõik teised võõrad titad mulle jätkuvalt väga ei meeldi)! Ma nagu ootasin, et mul lendab kohe katus kuhugi teadmata suunas minema ja eks pooled eterniidid ongi juba läinud, aga siiski suudan ma enamuse ajast olla peaaegu täiesti adekvaatne. Ainult naerma ajab kõik kohutavalt. (Ja siis järgneb paanikamõte: “Nutt! Kus on mu nutt! Miks ma ei nuta juba?! Miks ma pole kordagi nutnud veel?!”)

Mingi täiesti hoomatav suhtumise muutus on ka toimunud. Mul on nii absoluutselt ükskõik nii paljudest asjadest, sest MA JÄIN ELLU. Ning kogu see eelnev paanika teemal “mees ja sünnitus” on praeguseks täiesti tühine… See tähendab, et mul on a) sitaks hea meel, et ta seal oli, kuigi ta ei saanud midagi teha, aga kohalolek oli peamine ning b) väga pohhui, mida ta nägi või ei näinud, sest MA JÄIN ELLU ja MEIL ON LAPS. Mina olen ju ikka mina edasi ja see pole nüüd kohe üldse minu süü, et lapsed just sel viisil maailma tulevad. Noh, on jah messy business, aga mis teha. Pealegi – kui ma poleks julgenud oma mehele näidata seda mind, kes ma need 50+ tundi olin, siis ilmselt ei oleks olnud õige otsus selle mehega ka lapsi muretseda, või õigemini – pere luua. Nii et jah, ma tõepoolest tunnen täiesti uuel tasandil armastust ja kiindumust oma mehe vastu, rääkimata sellest, et ma olen Põrnikasse TOTAALSELT ÄRA ARMUNUD.

Žizn takoje.

—

*Mul on mingi täielik meietamise-foobia ja isegi siis, kui on täiesti adekvaatne öelda “meie”, tahan ma juba end parandada. Näiteks ütlesin Abikaasale haiglas: “Tule, istu meie juurde!” ja kohe kukkusin end kiruma, et kurat, juba meietan nagu kanaema… Ja siis sain aru, et misasja, see on ju täiesti adekvaatne lause! On ju meie – mina ja Põrnikas. Miks ei võiks öelda, et “tule, istu meie juurde”? See meietamine saab veel järgmiseks peale/pärast õuduseks mu jaoks. No et ma tahan nii hullult koguaeg kasutada sõna “pärast”, et kipun seda toppima sinna, kus seda vaja pole. No et kui on lause algus “peale selle”, tahan ma juba öelda “pärast selle”… Õudne.

**St Põrnikas laseks magada küll, aga ma EI OSKA magada. Ma ei ole osanud ilma abita magada juba viimased seitse aastat. Mul on muidugi lootus, et siin ajaga õpin ma selle taas selgeks, aga samas pole mul mingit alust arvata, et nüüd järsku oleks mu ajukeemia muutunud ja ma oleksin unetusest “terveks saanud”. Õigemini ei ole mul ju unetus diagnoos, vaid hoopis millegi muu sümptom, nii et… Kuna praegu rohtusid võtta ei saa, siis elamegi nii. Kui asi läheb kriitiliseks, siis vaatame edasi. Kriitiliseks siis selles mõttes, et minu jaoks võib unetus kaasa tuua palju hullemad probleemid, kui “tavainimesel”. Aga selleks ongi mul saik ja kõik teised, kes mind aidata saavad vajadusel. Praegu ma veel ette ei muretse.

good thing I brought my axe cane

hoomamatu 19 Replies

Mõtlesin, mida siis sellest ülipikast nädalavahetusest ja kõigele järgnevast kirjutada ja kas üldse kirjutada… No ilma päris ei saa (ma arvan, et blogimine on mingi patoloogia juba mul), aga… Teeme siis lühidalt.

  • Kõik lood, mis ma olen kohutavate sünnituste kohta kuulnud ja mida ma oskasin ette kujutada, juhtusid minu puhul täiesti tõeks saama. Ma ei ole elu sees midagi nii õudset läbi elanud. Ma olin täiesti kindel, et ma suren. Mingil hetkel mäletan ma end mõtlemast, et miks mul relva pole ja miks üldse keegi ilma püssita sünnitama tuleb – kui olin aru saanud, et arstid EI AITAGI mind ja see tundus olevat ainus viis piinu lõpetada.
  • Jutud sellest, et “kui laps rinnale pannakse, ununeb kõik” on – nagu ma arvasingi – täielik bullshit. Miski ei unune, kuigi see, et laps rinnale pannakse, on muidugi awesome. Aga see ei võta möödunut ära. Või õigemini oli see selline… what the fuck moment. Ma vaatasin seda dudette’i, kes isegi ei nutnud ja kuigi ma ju NÄGIN, kust ta just tuli, ei mahtunud mulle pähe, et ta tuligi niimoodi. Just praegu. Et mis kuradi mõttes nagu.
  • Ma olen jätkuvalt arvamusel, et inimesed ei ole ette nähtud eriti paljunema. See PEAB olema looduse viis öelda, et me ei peaks nii kiiresti paljunema, sest ei saa olla normaalne ja ette nähtud, et kõik lapsega kaasnev on nii kohutav ja piinarikas (alates rasedusest lõpetades imetamisega).
  • “Tuleb juba! Juuksed juba paistavad!”
    “Mis värvi juuksed on?”
    “Mustad.”
    “No siis pole minu laps. Pange tagasi!” (Keegi ei naernud. Ma ise ei jõudnud ja ämmakatel oli mu mölast kopp ees vist.)
  • Epiduraal on PARIM. ASI. MAAILMAS. (Kuni see töötab.) Kõiksugused jutud sellest lootoseõiest ja muust jurast – teate, väga kena, et mõnel naisel on kerge sünnitus ja et ta “avaneb kui lootoseõis” ja suudab “valuga kaasa lainetada”. See on tõesti kõik väga kena ja palju õnne neile… Ma mõtlesin, et oskan siia lõppu midagi leplikku lisada, aga ei oska. Tore, et neil nii on. Minul polnud.
  • Naljakas on see, et kõik asjad, mida ma oskasin karta ja kartsin, ei osutunud sugugi nii õudseks ja asjad, mis mulle pähe ei tulnudki, üllatavad oma horroriga mind (keegi ei öelnud mulle, et SABAKONT niimoodi valutab pärast!).
  • Ma leian veidratest kohtades sõjahaavu. Näiteks on mul lõua peal mingi sinikas ja labajalad on ka sinised.
  • Abikaasa on mul awesome. Ja tütar ka.

Emotsioonid on muidugi… segased. Ühest küljest ma muudkui ootan seda hetke, kui ma tajuks, et nüüd on kõik teistmoodi, aga seda ei tule. Hommikud mööduvad ja ma tunnen end ikka samamoodi nagu varem (no kui füüsiline konstantne piin välja arvata, kuigi see tasapisi taandub ja noh, see oli enne ka, ainult teistsugune). Ainult et nüüd on üks dudette, kelle heaolu eest ma pean hoolitsema. Ma tajun seda küll, et mul hakkab emmehullus peale tulema. No näiteks võin ma muudkui vahtida teda ja ikka ei saa küll. Või siis igatsen ma teda, kuigi ta on siinsamas voodi kõrval oma kausis (kuidasiganes seda kasti nimetatakse, kus haiglas tittesid hoitakse).

Mulle ei mahu pähe, et me tegimegi tite valmis. Uskumatu. Mul on imik. Erikuradiimelik.

Emiliana

hoomamatu 46 Replies

Emiliana sündis 2. mai hommikul kell 10:35, kaalus 4150 grammi ja oli 51 cm pikk. (Ja ma ju ütlesin ammu juba, et ta tuleb hiiglane, kui ta veel kauaks mu sisse jääb.)

Titt nagu titt ikka. Silmad on hallid, juuksed helepruunid, kõrvad on Abikaasa omade miniatuursed koopiad, veregrupp on minu oma (AB pos) ja rohkem praegu veel aru ei saa temast, et mis nägu on (peale selle, et tite nägu on).

Ning jah, kuigi ma saan aru, et ta on üsna igav veel, näeb välja nagu titt ikka ja ÜLEÜLDSE eks, olen ma totaalselt armunud. Kuidas saab võimalik olla, et keegi on NII ARMAS isegi siis, kui ta nutab?! Uskumatu.

Kõik on nii paigas hetkel. Saaks koju ära ja kasse kaisutada, oleks asjad veel rohkem paigas.

Looks on Emiliana Torrini “Honeymoon Child” (jap, temalt nime võtsingi. Hea, et poiss ei tulnud, muidu oleks pidanud Robert nimeks panema või Johnny või midagi).

PS: Kuidas on võimalik, et maailm on ülerahvastatud, ei mahu mulle pähe.

42+1

hoomamatu 24 Replies

Eilsest alates on toimunud järgmised sündmused:

  • Ärkasin. Tuli meelde, et mingi kell on kuninglik pulm. Avastasin, et algas juba kell 11, aga ma panin teleka käima täpselt õigel ajal – kui kirikusse jõuti. Oli imelik, natuke igav, aga samas ilus ja naljakas.
  • Kell 16:18 läksin Abikaasale meie vana autoga, mida ma nüüd kutsun hellitlevalt Traktoriks (sest sõidab umbes sama kiirelt ja raputab vähemalt sama palju, rääkimata välisest sarnasusest) tööle järele.
  • 16:55-17:20 ummikud, Tallinna suurepärased teed.
  • 17:30. Militaarpood. Ostsime mulle pipragaasi (“Ära seda käekotti pane,” õpetas müüja. “Pärast võtad vale asja ja kas sa tead, kui raske on kedagi pihustada roll-on deodorandist?!”)
  • Läksime rõõmsalt poodi, enne väravateni jõudmist tabas mind selline räme lihasvalu kõhus, et ma ei suutnud üldse enam liikuda. Tibusammud, vandumine, rohke seisimine ja tunne, et nüüd on kõik kõhulihased rebenenud saatsid mind autoni. Just see on põhjus, miks on soovitus “Jaluta!” täielik BS – no kui ikka kõhulihased ei suuda enam seda laadungid kanda, siis ei saa ka kõndida.
  • Sõime junki. Hesburgerit ja pastasalatit.
  • Vahepeal käisin ja nutsin elu pärast kolm korda.
  • 22:10 hakkas selg valutama. Needsin.
  • 23:15 viisin Abikaasa linna pidutsema, tagasi tulles unistasin Möirakarust, mille istmesoojendused oleks seljavalu puhul NII ära kulunud.
  • Jõin ühe Newcastle’i väikse õlle. Nii. Hullult. Hea. Oli.
  • 1:20 läksin magama.
  • Kell 4 ärkasin, selg ikka valutas. Saatsin Abikaasale sõnumi, et ta võiks varsti koju jõuda. No igaks juhuks.
  • Kell 5:13 avastasin, et valude hulgas saab eristada selliseid, mida saab PÄRISELT Contraction Timeriga mõõta. Tulid 14 minuti takka.
  • Kell 6:08 sundisid elulised sündmused mind arusaamisele, et mu punkbändi järgmine hittlugu kannab pealkirja “Tere, sõber Limakork!” (Punkbändi nimeks võiks saada Amniotic Fluid, aga selleks pole elulised sündmused veel põhjust andnud.)
  • Saatsin Abikaasale sõnumi: “This is not a drill. I repeat, this is not a drill.” Abikaasa saatis vastu: “Boys, this is what we’ve been waiting for. This is war.”
  • Kell 7 jõudis Abikaasa koju, sõime hommikust ja kupatasin ta magama. Contraction Timer teatas, et vahed on 9-23 minutit.
  • Kell 8.20 vahetasin kassiliiva, viisin prügi välja, kuulasin linnulaulu. Mõtlesin, et ise olen süüdi, et mailast tahtsin – nüüd saangi.
  • Kell 8:30 käisin duši all ja läksin magama, sõrm telefonil, kuid enam midagi registreerida ei olnud (või siis jäin ma magama ja koos sellega kadusid ka registreerimispärased värgid).
  • Kell 14:00 ärkasin, NII HEA OLI OLLA. Ma sain magada! Protsessid käivad, kuid on tunduvalt aeglustunud. Enne õhtut hõisata ei julge, aga no… See peab ikka millegi algus ju olema, eks!
  • Õhtul kella 22 paiku käisime Pelgus, kust saadeti koju tagasi hommikut ootama. Aga vähemalt esmaspäeval võtavad nad mind kindlasti sisse! Lõpuks friiking ometi.
  • Praegu lähme rahus magama ja vaatame hommikul, mis edasi saab.

Panen selle posti ilmuma kunagi hiljem, sest see asi siin võib sitaks aega võtta, enne kui päriselt asjaks läheb ja noh, mis siin ikka väga hõisata enne õhtut. Mis edasi saab, sellest kirjutan juba siis, kui on asju, mis on edasi saanud. Aga et siin nüüd homse, hiljemalt ülehomse teema – ma loodan. Ilmselt karjatan Kõige Suurema Uudise Twitterisse. Millal blogisse tagasi jõuan, ei tea.

Teile kõigile aga ägedat nõidadeööd ja pidutsege nii, et teilgi oleks aasta hiljem (nagu mul on eelmisest aastast) telefonis mõni video maiööst, kus teie sõber alasti ringi jookseb. Olid ajad…

PS. Jei!!!!

41+5

hoomamatu 20 Replies

Kui ma rasedaks jäin, olin valmis kõiksugusteks asjadeks. Ma olin valmis selleks, et mu kõht venib hiiglaslikuks. Ma olin valmis selleks, et kaalunumber, mis mulle lõpuks vastu vaatab, ajab mind nutma. Ma olin valmis iivelduseks (seda ei tulnud), veidrateks isudeks (seda ka ei tulnud), unetuseks (tuli), kõrvetisteks (ei tulnud peale ühte korda), hemorroidideks (ei tulnud), tujukõikumisteks (aga need olid juba enne), veidrateks valudeks (kohati) ja muuks.

Ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa liikuda, sest nii valus on, ma ei olnud valmis selleks surveks, mida ümbritsevad avaldavad (õigemini ei osanud ma aimata, et nüüd järsku olen ma kõigi oma ja kõigil on justkui õigus mu elule), ma ei olnud valmis selleks, et ma ei saa hingata ja ma ei olnud valmis selleks, et sünnitust ei tule.

Ma arvasin, et see kõik lõppeb pigem varem kui hiljem (arvestades, et ma ise tulin varem). Ma ei osanud ai-ma-ta-giii, kui frustreeriv võib olla näha kuupäevi aina mööda minemas ja… ikka midagi ei toimu.

Ma mõistan hetkel vist väga hästi, miks öeldakse, et naised, kelle sünnitus lõppeb keisriga, on palju suuremas ohus sünnitusjärgseks depressiooniks. Ma mõistan, mis tunne see on, et sa oled justkui feilinud. Et su keha, mis peaks OSKAMA sünnitada, seda ei oska. Sest mul on just praegu selline tunne – et mu keha on mind alt vedanud, et ma olen feilinud nii lihtsas asjas, nagu seda on sünnitus(e algamine).

Ametliku kuupäeva järgi on praegu 41+5 nädalat rasedust ja mu Tartu-arst ütles mulle, et 28nda paiku hakkame juba esilekutsumisele mõtlema. Aga kuna ma enam Tartus ei ole, siis Pelgu-arst, kelle juurde ma 15ndal läksin, võttis kuupäevaks hoopis ultraheli pandud 22.04 ja tema kalkulatsioonide kohaselt on mul praegu alles (ALLES, hah!) 40+4 rasedusnädalat.

Niisiis, ülekantuks loetakse last siis, kui täis on tiksunud 42 nädalat ja lapsed sünnivadki 38-42 nädalal. Ehk siis RATSIONAALSELT võttes ei ole veel põhjust muretsemiseks. Üldse. Aga tunnetetasandil olen ma täiesti lootuse kaotanud. Mõlemad mu raseduskaksikud, kellel oli minust hilisem tähtaeg, on praeguseks emaks saanud, mõlemad juba üle nädala aja tagasi. Ja mina ikka veel istun siin ja olen õnnetu.

Arst teatas ka, et esilekutsumisele hakkame me alles MÕTLEMA pärast 4ndat, mis tähendab, et mul on veel nädal aega jäänud oodata, kui mitte rohkem. Ma uurisin eile palju esilekutsumise kohta (sest see on ju kõige targem, mida mures rase saab teha, pöörduda foorumite poole, eks) ja ma saan aru, miks nad sellega ei kiirusta. Esilekutsumisel on omad riskid. Aga ma lugesin ka ülekandmise kohta ja ka sellel on omad riskid. Muidugi ei ole ma pädev meditsiinilisi riske hindama, aga see on ko-hu-ta-valt frustreeriv.

Niisiis võib ees oodata veel kaks kolmapäeva (lisaks juba olnud kahele), kus me Naabrinaise ja Naabrimehega teeme Sünnituse Esilekutsumise Õhtu (sisaldab šampust ja ananassi ja palju irvitamist) ja kuigi mulle meeldivad traditsioonid – this is getting ridiculous!

Õudne on see, et täiesti konkreetselt on VÕIMATU, et minu sisse mahuks rohkem last kui seal juba praegu on. Ses suhtes, et kui ta liigutab, siis see ei ole enam see tore põmmutamine, vaid räme lammutamine, mis võiks võistelda parimate õudusfilmidega, kus parasiit peremeesorganismist läbi kõhunaha välja end pressib. Ma ausalt imestan, et mu nahk veel rebenenud pole. Lisaks olen ma kohutavalt väsinud ja kuigi ma tean, et õige väsimus alles ALGAB, ootan ma pikisilmi seda, et mu keha võiks juba taastuma hakata ja et ma ei tunneks end KOGU FRIIKING AEG nii kohutavalt. Ma ei saa hingata. Mul puusad ja selg valutavad IGAS asendis. Kui ma kogemata jään selili ja hakkan lämbuma, siis tunnen ma end nagu see kilpkonn, ainult et mul pole kedagi, kes mind ümber aitaks pöörata.

Ja midagi ei toimu. Nothing. Nada. Ei mingeid valusid (seal kus nad peaks olema), ei mingeid märke sellest, et mu keha üldse valmistuks sünnituseks kuidagi-gi. Mu keha on jõudnud ilmselt järeldusele, et ilgelt fun on igavesti sellesse seisu jääda. Või siis on mu emakas vigane ja oskab lapsi ainult ehitada, mitte neid väljapoole hakata suunama.

Väljas on kaunis kevad ja ma ei saa seda nautida. Väljas hakkab grilli- ja tšillihooaeg ja ma ei saa seda nautida. Väljas on kõiksugu huvitavaid üritusi, millele ma pean pidevalt ära ütlema (Aron friking Flam tuleb Comedy Estoniale!), sest esiteks pole mul tuju kuhugi minna, teiseks on mul vaja spetsiifilisi tingimusi, et end üldse kuskil hästi tunda (kandetool oleks soovitatav) ja kolmandaks ei julge ma eriti kuhugi ronida, sest mis siis, kui see vetenali, mida igas filmis näeb, päriselt tõeks osutub?

Rääkimata sellest, et ma olen Põrnika heaolu pärast mures. Kõige tobedam asi, mida selles olukorras öelda saab – ju ta siis tunneb end seal nii hästi, et ei taha välja tulla. See on BS. Ta ei saa seal end hästi tunda. Ja isegi KTG tegi mind täna murelikuks (aga mitte arsti). Lisaks peab talle väga halvasti mõjuma ka minu pidev stressisolek, aga ma ei oska seda kuidagi eemale ka tõrjuda.

Ühesõnaga, ma pole veel emaks saanudki, aga juba feilin emaks olemises. Ma arvasin, et see võtab vähemalt mõned ajad aega.

Aga mis siin ikka. Lähme vastu järgmisele nädalale ja loodame, et maikuu JOOKSUL saab ikka asjaga ühele poole ja et kõik lõppeb õnnelikult (kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad tõenäosusprotsendid meie vastu töötama).

Vahepeal joon šampust ja söön ananassi ja katsun mitte hulluda.