Tag Archives: naisendus

juuni stiil

hoomamatu 5 Replies

Nagu teada, elasin ma umbes märtsist… aprilli lõpuni vist ilma peeglita. See oli veits häiriv. Näiteks ükskord läksin lapsega koos vanni ja kui olin ta magama pannud, läksin ise veel poodi. Müüja oli nii-nii sõbralik, mul kohe naeratus näol, et näed! Säästumarketis on ikkagi ka inimesed tööl, mitte tundetud masinad.

Jõudsin autosse ja vaatasin tahavaatepeeglisse…

Mulle vaatas vastu Alice Cooper.

See oli päris kohutav. Ja hüsteeriliselt naljakas. Nimelt olin ma ära unustanud, et meik peas, see sai korraliku mahavõtmise asemel lihtsalt vannis käies laiali hõõrutud. Kui ma JR käest küsisin, et jumala eest, miks ta midagi ei öelnud, kehitas ta õlgu ja ütles, et ei pannud tähele.

Mehed, ma räägin. Seda paneb küll tähele, kui ma üksi kleidiga välja lähen, eks…

Nüüd on mul õnneks peegel, fopaasid juhtub… vähem. Neid täielikult vältida ma ei suuda, sest ma olen üldiselt moevõhik. Näiteks käisin ma ükspäev linnas ROOSADE retuusidega kleidi all ja sain aru, et tõenäoliselt on selline riietumine mõnedes riikides seadusega keelatud. Sest ma for reals nägin välja, justkui ma a) oleks kleidi all alasti ja kleit oli LÜHIKE, või b) üks sõna: viinerijalg.

A no polnud teha midagi, ainsad asjad, mida jalga panna. Ja ilma ei saa ka käia, paksude tüdrukute klassikaline probleem suvisel ajal – jalad hakkavad lihtsalt HÕÕRUMA. Umbes selle koha pealt, kus mul praegu postitantsusinikad on. Muidugi, mõnedel kogukatel on küll ka peenikesed jalad, nii et nemad saavad käia seelikuga ka ilma sukkadeta. Ükskord olen ma kah nii peenike, kui just see sääremarjaareng mingit vihjet ei anna praegu, et kuhu see jooksmiseharrastus mind tulevikus viia võib…

Igaljuhul, eile läksime Sikiga poodidesse ja nagu meil temaga juhtub, ostsime ilusaid asju. Odavaid, aga ilusaid. Ja ootamatult kujundasin ma leidudest selle suve looki, midagi, mida mul varem olnud pole. Õigemini, mul on igal suvel küll lemmikkomplekt, mida kanda. Näiteks eelmisel suvel sai selleks triibuline H&Mi kleit, mille Foo Fightersi konsal käies soetasin, mitu aastat on aga lemmikud olnud hoopis ühed punased põlvpüksid, mille häda tõttu Vilniusest ostma pidin, kui neli aastat tagasi Amsterdamis käisime. Lindexist ja allahindlusega.

Novot, sel korral vahtisime ka igasuguseid ilusaid asju Lõunaka uues Tally Weijlis (kas on veel VÕIMATUM ühe poe nime hääldada ja kirjutada?), Siki sai sealt paar lahedat asja, aga kuna seal suurimad numbrid lõppevad 40ga, siis mina mitte. Ilmselgelt pole Tally Weijli sihtgrupp. Küll aga sain ma sealt PARDIKESTEGA kaks kaelaketti! PARDIKESED!!! Vuhuu!

Kõige olulisem ost on aga merehõnguline triibikkleit Lindexist. Kah allahindlusega. Proovisin üht mitteallahinnatud, mis oli NII ILUS puu peal, no lihtsalt pole olemas ilusamat kleiti! Ja selga pannes nägi välja nagu öösärk. Õudselt ilus öösärk, aga öösärk nevertheless. Hoolimata sellest, et ma pidžaamapükstega teinekord tanklasse olen trippinud, ei ole mul himu ööriietega väljas käia, seega päästis päeva triibikkleit, sest selleks ajaks olin ma juba otsustanud, et mul on KOHE uut kleiti vaja.

Kodus tuhnis ema kapist välja ühe bleiseri, mida ta ise eriti ei kanna, see istus valatult ja ma tundsin, et ma pole ikka aastaid nii hot välja näinud. Selle auks läksin K.-ga linna peale, tal õnnestus peaaegu koheselt jalg välja väänata ja kui ma teda juba mitme koha vahet vedanud olin (näiteks Teises Kohas käisime kaks korda kanawrappi söömas, sest need olid ausalt PARIMAD wrapid, mis minu keelele on iial sattunud), õnnestus meil mõlemal pikali sadada ja tänaseks on mul põlv lõhki ja plaaster peal. Ma ei mäletagi, millal mul viimati põlv lõhki oli. Teismeeas tõenäoliselt. Või varemgi.

Nii et tõenäoliselt näete te mind kõikidel suvistel üritustel selle riidekomboga (miinus plaaster, SEE, ma loodan, paraneb ikka hiljemalt järgmisteks* pulmadeks ära). (*Teate ju küll mind, ma vana sariabielluja. Iial ei tea, millal jälle abielluda otsustan!)

Ja bleiser on jätkuvalt mu lemmikriideese maailmas. Uskumatu, et ma selle enda jaoks alles eelmisel suvel avastasin. Ideaalne asi ju – teeb businessist casuali, casualist natuke viisakama jne. Asendamatu. Ja juuksed, nagu näha, on megalt välja kasvanud, sest juuksuriks pole raha ja/või mahti olnud. Vahepeal ma üritan üldsust ära petta, et see peabki nii olema, ja kaabin pähe Kurt Cobaini (või Posh Spice’i, kuidas kellelegi) soengu. Aga üldiselt päris kurb on see mulletivärk juba.

Hea, et mul täiesti savi sellest on. Muidu hakkaks muretsema ehk.

PS: Outfiti hotness töötas. Kohas nimega Kivi pakkus üks agar mittesuitsetajast noormees mulle oma väikeste vilgaste kätega keeratud sigaretti. Kahju, et see kohe laiali lagunes, aga, nagu öeldakse, on mõte see mis loeb. Ja no mulle pole võõrad noormehed tänaval aastaid enam otsagi vaadanud, saati siis baarides mingeid suvakingitusi tahtnud teha (jooke näiteks või nii). Nii et win.

PPS: Samas iroonilisel kombel ei haaku kogu mu jutt või siinne hetkemeeleolu üldse sellenädalase Delfi kolumniga. Aga nii vist ongi, et teinekord teeb õige riietus imesid, kuid põhiprops on ikkagi peas kinni…

märtsi stiil

hoomamatu 3 Replies

Hiljaaegu skoorisin ma Mallukalt ühe nahktagi, mille muretsemist ma olen koguaeg edasi lükanud, öeldes: “Miinus viie kilo pärast! Mitte varem!” Umbes nagu porgand nööri otsas. Aga kuna see tagi sai müstilisel kombel minu omaks, I have wore the shit out of it. Õnneks on muidugi ilmad ka head soojad ja nahktagis on iseenesest päris palav. Uued päiksekad muretsesin ka. Mõnedel naistel on värk kingadega. Minul on värk käekottide ja päiksekatega. Aga ma tahtsin selliseid lenduriprille noh. Pildilt pole aru saada, aga nii prillid kui tagi on pruunid. Kõrvas olid ka ilusad pruunide liblikatega kõrvarõngad, mille meheõde jõuludeks kinkis, aga Mila suutis neile juba üks-null ära teha.

Niisiis tundub, et selle kevade värvid on pruun ja pruun. Üllatuslik.

January style

hoomamatu 6 Replies

Jaanuaris ei teinud ma oma riietusest ühtki pilti, kuigi oleks ju võinud, sai ju Rootsis lausa šopingul käidud. Selle asemel vaatasin Polyvore’is ilusaid riideid ja püüdsin kokku panna seda, mis võiks olla minu stiil. Mul on ühed hallid Montoni püksid, mida ma juba mitu aastat armastusega kannan ning sel suvel sai teadupoolest mu südame endale üks Stockmannist ostetud must bleiser. (Okei-okei, Stockmanni allahindluskauplusest.)

Ükspäev, kui Naabrinaine üritas kirjeldada õudukriideid, mida LMile teinekord kingitakse, siis iseloomustas ta üht särki kui “ebamäärase naisepeaga” ja ma sain aru, et enamik mu T-särke mahuvad selle kirjelduse alla. Mulle nimelt meeldivad kõiksugused pildid ja kirjad ja ebamäärased naisepead.

Ja kui ma veel üritasin aru saada, kust mu riietumiseelistused pärinevad, siis sain ma aru, et Shane. Ma tahan olla nagu Shane, kuigi mul puuduvad kõiksugused eeldused, et välja näha nagu Shane. Aga see ei takista mul edaspidigi T-särke ja maikasid viikarite, ketside ja bleiseritega miksimast. Ja kui ma viitsiks kontsi kanda, siis paneks ma selle komplekti, mis ma Polyvore’is valmis tegin, iga kell selga. ERITI selle kollase mütsi!

ich bin ich

asendamatud ilutooted

hoomamatu 21 Replies

Ühes kommentaaris keegi küsis mu silmapliiatsi kohta ja kuna mu arukad mõtted on hetkel määramata ajaks peatatud, siis panin kokku viis endale olulisimat iluvidinat. Asendamatud on nad selles mõttes, et just needsamad tooted nendelt firmadelt. Asendamatud on ka ripsmetušš ja kulmupliiats, aga ripsmetuši ostan ma tavaliselt tuju ajel ja tavaliselt mõne sellise, mida just reklaamitakse. Ja kulmupliiatsi firmast on mul täiesti savi, ostan odavaima.

Kuid on mõned tooted, mis on oma asendamatust tõestanud. Neid ostan ma ikka ja jälle.

1. Rich Pure Luxury Silk Oil Serum. Juuksed (ehk tiidud, nagu ma neid hellitlevalt kutsun) on mu needus ja nuhtlus. Kuidagi nad olla ei taha ja alati on mingi jama. Imetamise ajal kukkusid nad KÕIK korraga peast välja, pärast mida lasin lõigata pixie cuti ja avastasin mõni kuu tagasi rõõmsa üllatusena, et kõik need karvad, mis korraga välja kukkusid, on korraga tagasi hakanud kasvama. Ehk et mul on siuke mõnus minitukk kõikjal peas. Enihuu. Rich juukseseerumi ostsin mingil sellisel hetkel, kui ma olin TÄIESTI meeleheitel ja veendunud, et minu õletuustidest enam elulooma ei saa. Ja see õli on teinud imet! (Ilmselt tegi ka radikaalne lõikus imet, aga ikkagi.) Pärast selle kasutamist on juuksed nii mõnusad, siidised ja mul on tunne, et nii terveid juukseid pole mul täiskasvanueas olnudki.

2. Smashbox O-Glow põsepuna. See on viimase aja lemmikasi. Ostsin selle Rootsi laevalt, leides, et kui ma igapäevaselt väljas käies midagi muud ei viitsi näkku visata, siis vedelpõsepuna vast ikka? Tõde on muidugi ka see, et ma sageli unustan ta olemasolu ära, aga kui ta meeles on, siis annab Smashbox jumele kohe teise… jume, nii et asjal on… jumet. Jap, see võrdlus läks käest ära. Igal juhul, ta on olekult muidu värvitu ja väidetavalt valib põsel ise sulle sobivaima tooni, mis tähendab, et sellega pole võimalik eriti mööda panna. Eriti minusugusel iluäbarikul, kes päikesepuudrit nähes ilma seda puutumatagi näost laiguliseks läheb.

3. Aqualan L baaskreem. Kevadel, kui seoses massiivse allergiahooaja algusega TERVE mu näonahk korraga maha kukkus, tõusis valulikult esile vajadus HEA näokreemi järele. Ja ükski neist kallitest või ka odavatest näokreemidest, mis ma olin kokku ostnud, ei sobinud, sest kõik sisaldasid mingil määral lõhna- ja muid aineid. Tatsusin apteeki ja küsisin, mida nad allergilisele nahale soovitavad. Soovitasid Aqaulani ja nüüd olen selle truu kasutaja. Näonaha ärakukkumisega pole ka enam probleeme olnud, eks näis, mis kevad toob.

4. MaxFactor Smokey Eye Effect. Tuli kaasa mingi ripsmetušiga ja on tõestanud, et kauni suitsusilma saab pähe kahe minutiga. Absoluutselt asendamatu. Ma arvan, et ma viskan kõik muud oma ideaalse suitsusilma otsingutel kokku korjatud erinevad lainerid-pulbrid-kreemid-värvid südamerahuga minema ja MaxFactori kaheosalisest lauvärvipulgast piisab mulle elu lõpuni.

5. SpaRitual matt küünelakk. Selle ostsin kogemata Tartust Zeppelinist oma pulmadeks. Vaatasin, et umbes sobib värv kleidiga ja võtsin mõtlemata ära. Suur oli minu üllatus, kui lakkima asudes selgus, et tegu on mati küünelakiga! Matt! Küünelakk! Kes sellisest imeasjast enne kuulnud on! (Võib-olla muidugi olid kõik sellest varem kuulnud, aga ma ei loe kunagi ajakirjade ilukülgi.) GENIAALNE! Kui ma sel suvel uuesti Zeppelini samasse poodi läksin, et kõik selle sarja SpaRituali küünelakid kokku osta, selgus muidugi, et otsas on. Nüüd olen ma siin-seal ajakirjades märganud (ma spets olen vaadanud noh), et ka teised firmad on üksikuid matte küünelakke teinud, aga ma pole eriti viitsinud otsida ja tavaliselt ei taha ma peale OPI küünelakkide midagi osta. Seega: otsingud jätkuvad. Sest matt küünelakk on absoluutselt tegija!

Millised on sinu asendamatud iluvidinad?

december style

hoomamatu 9 Replies

Lund hakkas sadama 30. detsembril, mis tähendab, et täna lumetuisus ringi mütates otsustasin, et vist on aeg kampsuniga käimise asemel hakata mantlit kandma.

Jah, mul on plaanis Ilmataadile avalik pöördumine kirjutada.

Igal juhul, pidudekuul sai palju tehtud suitsusilma, mis mul tavaliste lauvärvide-pliiatsiga kunagi välja ei tule. Kuskilt sain ma aga spets suitsusilmapulga (suitsupulga?), millega on nüüd pool vaeva kohe vähem ja ei pea pead vaevama, et mis ja kuidas. Enne pittuminekut võtab meik ikka viis minutit aega ja mulle sobib see hästi.

Jõuludeks kinkis Abikaasa mütsi, sest ma tahtsin seda. Ma nimelt olen otsustanud, et ma annan jooksmisele VEEL ÜHE (sajanda umbes) võimaluse. Peamiselt sellepärast, et jooksmine on jõle popiks muutunud ja no LJB kirjutab oma blogis jooksmisest sellise kirega, et ma kohe tahan ka proovida, kas ikka tõesti on võimalik, et mingist hetkest hakkab jooksmine päriselt äge olema, mitte ainult mingi vabatahtlik surmaaktsioon. Muidugi on ka Dooce sel, st eelmisel aastal jube palju jooksmisest kirjutanud, nii et ma ausalt hakkan proovima!

Eriti mage oleks ka jätta ju Nõmme imelised jooksurajad lihtsalt niisama sinna seisma mulle maja taha. Kui ma sinna kolin, pole mul TÕESTI enam ühtki vabandust. (Disclaimer: ma jätan endale alati õiguse kasutada vabandust “mulle ei meeldi see”.)

Ühesõnaga, sain jõuludeks jooksmismütsi koos peene iPodi/telefonihoidjaga (noh see krõpsuga vidin, millega saab käe külge kleepida telefoni) ja ma avastasin, et see on üks vähestest mütsidest, mis mulle nüüdse soenguga ka päriselt sobib. Niisiis kannan ma seda mütsi nüüd igapäevaselt. Või noh, peaaegu igapäevaselt. Pittu ikka saabaste ja väikese musta kleidiga ei pannud.

Küünelakid on jälle pastelsed mingil põhjusel, kõrvarõngalemmikuks said sel kuul kiilid.

Ja, nagu ikka, miksin ketse ja viikareid, just like dr House. Üle kahe aasta tõmbasin jalga ka ühed Liiga Parajad* püksid, mida ma vahepeal kanda ei saanud/julgenud. Imede ime – lähevadki jälle jalga.

Juuksuris käisin ka ja lasin kelmika salgu allesjäänud juustesse värvida. Muuhulgas sain teada, et mu juuksevärvi number on 11-2. Võit.

*Liiga Parajad riided.

K: “Ostsin Seppäläst kleidi, aga kuna suurem number oli odavam, siis otsustasin selle ise väiksemaks õmmelda. No ja ega ma ju ei mõõtnud, võtsin kohe julgelt külgedest neli senti kokku. Aga nüüd sai liiga paras.”

october style

hoomamatu 3 Replies

Londonis tehakse ees, mina teen järel.

September ja oktoober on Tallinnas üsna ühesugused, ainult et oktoobris on tuult rohkem. Lehti on ikka sama palju okstel, õhk on ikka sama jahe ja kõndides päikese käes hakkab palav. Ühesõnaga, Tallinna sügisest ma aru ei saa. Kus on külmad krõbedad tuulevaiksed hommikud? Kus on punasekirjud pargid ja laisalt liuglevad lehed? Ainult üks tuul ja tuul.

Oktoobri märksõnadeks on jätkuvalt triibud ja triibud. (Mu järgmine titeprojekt on saada talle üleni triibuline garderoob.) Otsisin välja villased pätikad, et kärut soem lükata oleks ja mu truu portselanist ÜLINUNNU termostass käib muga igal võimalusel kaasas. Sügisest annab veel aimu tolmumantli (peenemalt vist on selle nimi trenškot) kandmine ja mõnikord tuleb mul isegi meelde sall kaela panna. Jätkuvalt käin poolkinniste kingadega, sest kuni pori põlvini pole, keeldun ma saapaid jalga panemast. Ehetest rokivad erinevad loomakõrvarõngad: öökullid, kassid, pardid ja mu viimased lemmikud, kuldsed lõvipead (Naabrinaine muidugi teatas, et need on hoopis samovarid). Küünelakitoonid pole enam hõbedased, vaid roosakad ja lillakad.

Ja muidugi: poisipea! Täna on mul eriti heade juuste päev ja ma leidsin, et see lõikus on täitsa õnnestunud. Võib elada küll.

september style

hoomamatu 5 Replies

LJB postitus inspireeris. Kui temal on Londonis veel suvi, mida ta ka riietuses käest ei taha lasta, siis mina naudin täiel rinnal lõpuks saabunud minu jaoks normaalset ilma, teksapükste kandmist (MA SAAN TEKSAPÜKSE KANDA JÄLLE!) ja seda, et kõik aknad ei peagi koguaeg lahti olema.

Riietuses tähendab see, et ma olen taasavastanud enda jaoks normaalselt riides käimise, mis muidugi minu kui Kopli lapi (term coined by Neighbour Woman) puhul tähendab, et see, mis teiste jaoks on üsna tavapärane, on minu jaoks vaat et piduriietus. Üleüldse olen ma avastanud, et suvisel ajal käin ma… huvitavalt riides. Ma alguses arvasin, et see on mingi noore ema sündroom, no et isegi hea, et midagi selga tõmbas ja pidžaamadega parki jalutama ei läinud. Tegelikult olen ma igal suvel nii käitunud. Talvisel ajal vaatan oma suvist rõivastust ja imestan, kuidas ma üldse nii välja julgesin minna. Tegelikult muutub kuumakraadide saabudes lihtsalt kõige olulisemaks ellujäämine, viisakas väljanägemine sealjuures pole enam prioriteet.

Niisiis – elagu teksad, maikad, bleiser ja sügiskingad!