Tag Archives: naisendus

vanadusest

Argielu 4 Replies

Kõik algas sellest, et Marta tuletas eile #naistejuttudes meelde, et enam pole selfide tegemisel kõige popim pardinägu, vaid hoopis kalahuul, mille peale ei suutnud ma vastu panna ja tegin kalahuuleselfi.

See tähendab, üritasin.

Üritus nägi välja nii, et kõigepealt ma käisin jalutamas ja mõtlesin jube pikalt, kuidas näha pildil välja maksimaalselt seksikas. No et pilk peaks olema hägune, selline “ma ei tea eriti midagi, mis toimub, aga see on minu juures üks väga seksikas omadus”, vaatama ehk natuke kaamerast eemale kaugussegi. Seejärel tuleb kuidagi ära petta, et mul on lopsakamad huuled kui need tegelikult on. (Marta ütles selle peale muidugi, et ei ole vabandus mingi kriipshuul – kalu ju ka igasuguseid… mis on sulatõsi.) Ja kui ma lõpuks jalutamast tagasi jõudsin, olin ma kohe ülimas tujus ja hästi meelestatud, et teha üks kena kalaselfi, seksikas, vastu valgust (sest nii on müstilisem).

Ma ütlen kohe ausalt, et ma sain krambid, kui seda selfit nägin. Ma pole mitte ÜHEGI pildi peal elus nii tard välja näinud ja ma NÄGIN SELLEKS VAEVA.

Sest, no vaadake ise:

2016-04-05 16.41.04

Mis muidugi selgitab, miks ma eriti ei deidi – sest kui ma üritan välja näha seksikas ja clueless, näen ma välja nagu Seewaldist põgenenud patsient.

Igal juhul, sõbraga tekkis selle pildi peale vaidlus, väikene, et kas ma ikka näen välja nagu 8. klassi õpilane või ehk olen ma siiski juba 14 täis. St vaidlus oli tegelikult natuke teisel teemal, aga ma täna tööle sõites pikalt mõtlesin, et mingi huvitav värk on tõesti, et ma näen piltidel vist suht laps välja. Kui ma olin 20+, nägin ma välja palju vanem ja kui ma olin 10+, nägin ma välja nagu, noh, kole laps. Nüüd ma vist olen selline, adekvaatne laps, vahel küsitakse dokumenti ja ainsad jäljed vananemisest on miimikakortsud otsa ees, mis on geneetiliselt Lampide liinist mulle edasi antud.

No ja hommikuti on dekoltee kergelt kortsus, aga sellegi vastu aitaks ilmselt rinnavähendusoperatsioon.

Aga! On üks väga oluline vananemise märk, mis mind kummitab. See tuli mulle täna meelde, kui kulme käisin korrastamas. Nimelt ma leidsin millalgi sügisel HALLI KULMUKARVA. Ses mõttes, auka, see leid oli ÕÕVASTAV. Tähendab, mul ei ole hallide karvade vastu midagi – ma ei tea, et need mul on, sest ee, ma harrastan juuste värvimist ja ilmselt harrastan seda elu lõpuni. Aga KULMUS?! WHO DOES THAT?! See on nagu mingi meeleolukas meeldetuletus looduselt. “Palju õnne, sa lähened neljakümnele, siin on kingituseks sulle vanaisakulm ja sa pead seda nüüd erilise hoolega hoidma.”

No tänan väga. Mehed saavad vananedes aina rohkem naisi ja mõnusa soolapipraseguse habeme, ja mida saan mina? HALLI KULMUKARVA! Mis, mulle tundub, kasvaks igavesti, kui ma teda ei takistaks. Nagu ta üritaks mu juustega kokku kasvada. Et hea kindlam olla nii, seltsis segasem.

Niisiis vedelesin ma täna oma kulmuprofi all, lubasin endast teha salongi Insta jaoks enne-pärast fotosid ja olin hiljem meeldivalt üllatunud, et isegi siis, kui lamp on näkku suunatud ja ülilähedalt on tehtud pilti, ei ole liiga täpselt võimalik foto põhjal öelda, kui vana ma olen. Ja vanaisakulm, hahaa! Sinu me pagendasime ka jälle ära.

PS. Sõber muidugi arvab, et mul pole eriti deite sellepärast, et ma olen näost nii laps. No et keegi ei julge või nii.

Äkki peaks vanaisakulmu ikka alles jätma? Noh, nagu tõestuseks, et ma ikkagi vananen täie hooga.

alaline akuutne probleem, aastast 2004

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Vahetasin oma päisepildi ära, sest palju õnne meile kõigile, ma olen bloginud internetis sel kuul täpselt tosin aastat.

No tõesti, mida te enne mind tegite?

Tegelikult, ee, olen ma palju mõelnud. Noh, mõtlemine tuleb kaasa, kui tavaelu tagasi tuleb (ma nimelt puhkasin eelmisel nädalal ja unustasin oma tavaelu ära. Tuleb välja, et mu tavaelu on üsna igav – puhkus oli nimelt nii põnev, et noh, läks meelest, et igapäev võib olla nii fantastiline ja igav samaaegselt) – kõige rohkem aega veedan ma mõeldes autoroolis.

Ja kuna ma sõidan päevas tööle ja koju jõudmiseks maha keskmiselt sada kilomeetrit (eeldades, et ma ei käi mujal kui ainult ofisis), siis on mul aega mõelda.

Niisiis, ma mõtlesin.

Kõigepealt mõtlesin ma sellele, et kui ma ei saa sõita, lähen ma legit hulluks peast. No tõesti, kuidas peaks KEEGI ÜLDSE suutma olla normaalse mõistuse juures, kui nad ei saa üksinda sõita ja samal ajal Foo Fightersile või Mumfordile kaasa karjuda, aru ma ei saa. Kuidas saab muudmoodi?

Siis mõtlesin ma sellele, et mm…

Et ma teen oma elus nii palju asju valesti, vist, ja samas aru ka ei saa. Tähendab – seda mõtet ma arendasin nüüd edasi. Vaatasin “Grey anatoomiat”, seal vaene Meredith üritab terapeudi juures end lahti sõlmida (oo, lahtisõlmimine, mu lemmik! – ainult et minu saik ütles mulle, et ma peaksin minema ja sotsiaalset elu elama) (sama ütles psühholoog) (kas nad teavad, kui raske on mul sotsiaalset elu elada muidu?). Niisiis, istub, kurdab.

“Iga päev, mil keegi ei sure, on hea päev.”

Osa lõpuks ta jõuab muidugi arusaamale, et noh, ta ei teagi, kes ta on. Kuigi ta on õppinud üksi olema ja üksi olemine tuleb tal väga hästi välja.

Aga see on okei, sest see on sari ja seal ainult kõik surevad. Ta on tegelane, kelle abikaasa sai surma ja kelle – teate, te kas vaatate seda sarja või ei vaata. Kui vaatate, siis teate, et KÕIK saavad KOGUAEG surma ja see on okei nagu selles universumis. Ja kui ei vaata, siis noh, kõik saavad surma.

Niisiis, on okei, et Meredith, meie kangelanna, tunneb end natuke… paigast ära. No pärast seda, kui sa oled jälle mingi major trauma üle elanud, on see ju okei. Ja pealegi, ta on nii tubli. Kolm last, kirurg, õppejõud – saab hakkama, kenasti!

“Iga päev, mil keegi ei sure on hea päev … Aga mis ma nüüd edasi teen?”

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin, et vot, näete kui tore. Kui sa oled inimene, kel on elus pidevalt mingi draama ja jama, siis on see nagu lubatud. Et sa oled vahel ebakindel, vahel inimestest tüdinud, samaaegselt neid enda ümber tahtes. On okei, et sa leinad oma surnud abikaasat (sest kamoon, muidugi on okei!), aga on okei, kui sa ka edasi liigud. See kõik on okei, sa oled tubli, sa saad üksi, aga on ka okei, et sa kõige selle juures, kõige selle hästi õlitatud elu juures ikka veel ei tea, kes sa oled. Või siis – jälle ei tea.

Ja ma vaatasin seda ja mõtlesin…

Aga mis siis, kui sul pole mingeid draamasid ega traumasid? Kui ei surda, kui ei tapeta, kui sind ei peksta poolvigaseks – mis siis, ah? Sa oled 30+ ja mõtled, et noh, ikka veel on nagu kahtlane selles osas, et kes sa täpselt oled. Võib tunduda, et ongi okei, nii nagu sa oled – kuni tuleb keegi, kes ütleb, et kuuuuuuuuule. Aga vaat, sa oled tegelt ju selline, kõik mis sa teed, paistab nii. Viskab lambi (no pun intended) näkku ja ütleb, et vot. Ja kui sulle ei meeldi see, mis ma sulle näitan, siis ffs, sul on vahendid ja piisavalt aju, et teha teistmoodi.

Ehk et lühidalt: mingil hetkel sul pole enam vabandusi. Kedagi ei huvita su pööraselt huvitav elu, sest see on tegelikult igav. Kedagi ei huvita, et koguaeg elad tuludeklaratsioonist tuludeklaratsioonini. Kedagi ei huvita, et sa vaatad mände ja mõtled, et suruks end vastu seina ja jääks nii. Sest sa oled juba Suur. Jumala eest, sa oled isegi internetis räusanud juba kaksteist aastat, oleks aeg juba.

Ja tegelikult ongi ju kõik täiesti okei. Sa üldiselt tead päris hästi, kes sa oled. Oled jõudnud arusaamale, et pole mõtet teeselda, et oled keegi teine, sest päris kähku tuleb tõde päevavalgele. Oled jõudnud arusaamale, et fuck this, mulle meeldivad selfid ja teen neid, kui tahan. Tead, et on olemas x arv inimesi, kes on su kõrval no matter what, kuigi su elus ei juhtu seebikaväärseid draamasid.

Niisiis, sa istud, vaatad endale otsa ja saad aru, et …

vaikimistest, vallalistest ja 2006. aasta postitustest

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Ma igaks juhuks teen kähku ühe postituse otsa, sest niikuinii keegi ei märganud, et postitus, mille just avaldasin, on tegelikult aastast 2006 (ja kannab ka 2006. aasta kuupäevatääge).

Miks ma üldse vana postituse välja otsisin – sest meil tuli #naistejuttudes jutuks, et noh, kurat, mismoodi siis see vastassooga suhtlemine vallalistel naistel (või üldse inimestel) peaks käima. Ja ma otsisin Marta õhutusel vana postituse välja ja selgub, et ei olnud sittagi teistmoodi kümme aastat tagasi.

Mis on iseenesest täiesti masendav.

Ma käisin sünnipäeval vaatamas Luisa Omielani stand upi “Am I Right Ladies” ja tal oli üks väga hea bit selle kohta, et miks naised saikod on. “Well, we weren’t psychos BEFORE WE SLEPT WITH YOU!” Ja etendas väga elava stseeni sellest, mis saab, kui sa jooksed kokku kutiga, kellega sa just möödunud ööl voodis lõpetasid.

“Hei, kuidas läheb?” küsid sa.
“Ööõõõõõ… Ma pean minema…” põgeneb ta ära.

Siis üritad sa asja võtta megatšillilt, rahu, rahu, ei ole hullu, ega sa ei tahtnudki ju mingit suhet arutada.

Ja siis sulle meenub, et ta peenis oli just hiljaaegu su vagiinas ja KES KURAT KÄITUB NII pärast seda, mis, sul on raske nüüd tere öelda mulle vä?!

And then you go full on psycho bitch.

Kui läheb hästi, friigid sa auti ainult oma peas ja võibolla kriiskad mõnele sõbrale, kui loll sa ikka oled ja võibolla röögid natuke autoroolis teel koju (sest alternatiiv oleks pea vastu rooli tagumine, aga see olla ohtlik, räägitakse), siis istud köögipõrandal, vahid lage, siis jooksed kaks tiiru ümber maja, kimud vihaselt mõned suitsud, tõmbad sügavalt hinge ja astud oma peast välja. And no one’s the wiser, friikaut möödas, saab rahulikult eluga edasi minna.

Kui läheb halvasti, siis sa friigid auti muidugi nii, et kutt saab sellest teada, näiteks saadad kahtlase sisuga sõnumeid (mille saatmissagedus on sul matemaatilise täpsusega välja arvutatud, tõenäoliselt pidasid sa aru NASA ja Huostoniga, arvutasid Kuu seisu ja Marsi trajektoori, et kõik oleks TÄIUSLIK ja MITMEKIHILINE ja KAS SA IKKA NÄED, ET EELMISE SÕNUMI SAATSIN KELL 22:22, kas sa NÄED sümboolikat?!), võibolla igaks juhuks stalkid ta välja Facebookist, Linkdinist, Orkutist, Google Plusist ja Genist (et näha, ega te jumala eest sugulased pole, sest igaks juhuks sa ikka mõtled, kui ilusad lapsed teil tulla võiks) (sest – gaad, ega sa mingi esimeses nooruses daam enam pole, lastega tuleb ju kiirustada!!!) – ja üldse noh, teed endast kõik, et sust jääks võimalikult loll mulje, sest sa lihtsalt ei mäleta enam, kuidas acting cool käis või kuidas üldse muidu inimesed omavahel suhtlesid? Kes peaks kelle välja kutsuma? Mitme päeva pärast on okei see ettepanek teha? AGA MIS SIIS, KUI TA EI ÜTLEB?!

No ja siis loomulikult saavad kõik su hirmud teoks – kutt ütleb ei või siis kui ta isegi alguses ei mõelnud ei öelda, magad sa oma akna maha ja ta unustab selle mõne nädala jooksul, kui oosõm ja fabuloosne sa olid ja/või leiab uue huviobjekti ja siis sa ei suuda end ära needa. WHO THE FUCK TOLD YOU TO ACT TOO COOL?!

Niisiis olen ma praeguseks jõudnud järeldustele, et kõige ohutum on ilmselgelt vältida igasugust inimkontakti, sest igasuguste suhteteemadega on täiesti võimatu hakkama saada, ükskõik, kui kaua sa inimest tunned. Igatpidi on mingi jura kuubis, kas pole? Sa arvad, et adekvaatsed täiskasvanud inimesed suudavad otse välja öelda, mis nad mõtlevad? Sa arvad valesti, haha! Isegi, kui SINA seda teed, ei tähenda, et sulle selle eest keegi aitäh ütleb (saad ilmselt lihtsalt mingi imeliku sildi külge, sest no mis naine sa oled, kes kutti ise välja kutsub – veel hullem, kui seda mitu korda teed!) ja ammugi ei pruugi see tähendada, et sinu otseütlemistele nii väga otse vastatakse.

Tegelt on tšill, normaalsed inimesed ikka vastavad ka. Aga see muidugi ei tähenda, et üleüldine olukord deitimismaastikul palju parem tunduks. Ikka mingid veidrad mängud ja tagaselgaarmumised ja kalendrid, mida on võimatu sünkroniseerida, sest kõigil on juba nii palju pagasit ja elu, et leida see üks õnnelik hetk, mil uuesti kokku saada, no, selleks peaks jälle NASAga ühendust võtma ja ausalt öeldes on nad hetkel hõivatud mulle õigete smsi-intervallide väljaarvutamisega.

Nii et kui sa oled 30+ ja vallaline, siis palju õnne, su elu ei erine oluliselt sellest, mis oli siis, kui sa olid 20+ ja vallaline.

Ahhaa, ühe olulise asja poolest see siiski erineb. Ma kopin siia ühe kommentaari, mille jätsin P. postituse alla aastal 2006.

…kui ma peaks kunagi jälle vallaliseelu elama, siis ma teeks teistmoodi. Elaks iseendale, tehes asju nii, et ma olen ise õnnelik. Neid saab ka üksi teha. Ei pea otsima pseudolähedusi.

Sest nüüd, kümme aastat hiljem olen ma õigupoolest ikkagi palju paremas kohas ja natuke targem, et osata täislaksuga nautida kõiki neid plusse, mida elu mulle on ette söötnud. Vallaline olemine ei tundu üldse mingi kohutav koorem, see on lihtsalt üks suhtestaatus, mis hetkel on. Elu on õnnelik ja hea ju sellest hoolimata, tegemist on kõriauguni (vt ka kalendrite sünkroniseerimine) ja see, et seks öeldakse üks tore asi olevat, noh, selles hakkab pärast mõnda aega tugevalt kahtlema ja mõne kuu möödudes tundub see lihtsalt mingi veider higiste kehade omavaheline põkkumine, mida ei taipagi enam nii väga igatseda, eksju, am I right, ladies.

kaalust

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Vot, meelde tuli, miks ma ennist kirjutama tulin – nüüd kui kotletid valmis ja mulle meenus, et mul on nälg (ja et ma ei tohi süüa täna enam).

Ma nimelt otsustasin, et ma olen dieedil. Esimest korda üle pika aja olen ma oma kehaga põhjalikult tülli läinud. Viimased aastad (alates kuskil ajast, kui ma lõpetasin imetamise ja AD-kuuri läbi tegin) olen ma olnud vahelduva eduga oma kehaga päris rahul. On selge, et mingit müstilist kergekondilisust või kiiret ainevahetust – või misiganes vabandused need on, mida inimesed kasutavad – ma endale enam välja ei võlu ja et kui ma tahaks olla 20 kilo kergem, siis peaksin ma selleks vaeva nägema, kõvasti vaeva, aga kuna ma ka praegu olen omast arust ikkagi ilus ja mul on olnud partnerid, kes arvavad, et ma olen täiuslikult hot, siis ei ole mind kogu see teema enam väga häirinud. Trenni jõuan teha, riided istuvad, äässiselfid (jah, siuke asi on olemas) paistavad ägedad ja nii edasi.

No igal juhul, midagi juhtus nüüd suve alguses ja ma läksin endaga tülli. Üsna tühjast, midagi ei olnud muutunud, lihtsalt kaalusin end teise kaalu peal, mis näitas minu kodukaalust erinevat numbrit ja muud ei juhtunudki. Enesetunne, jõud, välimus – kõik on sama, lihtsalt peas käis mingi klõks ja nüüd järsku ma pole enam “plus size model hot”, vaid lihtsalt kole ja paks.

Novot, ja siis läksin dieedile. Enda eest ka salaja. Võtsin selle nädalaga neli kilo alla ja kõik oli tore, sisendasin endale mantrat, et nälg on hea, alko on tühikalorid ja et söögiks niikuinii väga raha pole ja et Milale teha täisvääruslikku toidukordi on mitu korda odavam, kui pidevalt kahele teha.

Ma pean vahele ütlema, et ma ausalt enamasti mõtlesin seda ikka siukse natuke kibeda irooniaga, aga mitte ülitõsiselt, sest kamoon, dieet, viitsin ma jee.

No täna hommikul veetsin ma vannitoas ebanormaalselt palju aega, sest ma läksin oma kaaluga tülli. Kui ta veel eile näitas miinus nelja-viit kilo, siis täna oli vist vaiba asend muutunud või midagi, igal juhul oli ta kuskilt pluss kaheksa võlunud ja mul läks umbes kümme minutit, kuni ma leidsin kaalule asendi. ÕIGE ASENDI.

Nüüd näitab mu kaal, et ma olen kaotanud 15 kilo, mina pole enam kaalu peale vihane, keha paistab taas nii palju hotim ja rahu on taas maa peal.

Seda dieediosa veel mõtlen.

29/35

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 2 Replies

On segased ajad.

(Huvitav, mitut postitust olen ma säärase märkusega alustanud? Olgu, ma alustan uuesti.)

Kõik on läbi.

Lõpuks. Kõik on möödas. Natuke antiklimaatiliselt käisin täna veel kontoris, pakkisin viimased asjad, silitasin arvutit ja Manonat ja mõtlesin, et… Ilmselt nii pidigi minema. 29. juunil ilmus Hello! 35. number. Ma vaatasin meie esikaantekollaaži ja mõtlesin: uau. Tõsiselt uau. Kõik need lood, kõik need inimesed…

//

Ma olen viimastel kuudel kõikunud liiga palju üles-alla. Ma ei tea, see võib-olla ongi normaalne, aga – parafraseerides Cool D-d – siis mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma hakkan hindama stabiilsust ja rutiini oma elus. Ja stabiilsust pole olnud karvavõrdki. Koguaeg on mingi tunnete virvarr. Koguaeg peab TUNDMA OMG THOSE FEELS!

Kõigepealt see hullumeelne ajakirja tegemise pinge – sellise fantastilise, aga väikese tiimiga teha iga nädal sada lehekülge ajakirja! Täiesti kreisi! Siis juhatuse vahetumise pinge, see pinge, mis tuli õhku, et äkki ei lasta Hello!l siiski kauem olla. Juurde koolilõpupinge. Kirjutamise pinge, kiirustamise pinge, retsenseerimise ja retsenseeritud saamise pinge, kaitsmise pinge, lõpuaktuse pinge, millele eelnenud sulgeme-ajakirja-pinge.

Ja siis nädala-paariga kõik lahtus. Ma sain oma magistridiplomi. Hommikul ootasid töö juures laual lilled ja süda hüppas. Mulle on ainult üks kord varem töö juurde lilli saadetud ja see oli nii romantiline ja kurb samal ajal, see oli seotud kaotuse ja nii sügavuti mineva armastusega, et vahepeal ma senini mõtlen, kuidas on olnud mu elus nii palju, noh, tundeid.

Aga sel korral olid lilled perelt. Ma heldisin. (Ja andsin peaaegu kõik kommid Kristinale, sest Kristina on kommisöömismootor. See tähendab, ta mootor ilma kommideta ei tööta.)

Aktusel, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades – vahel mind ikka tabab see elu veidrus, kuidas, millal see oligi, 10 aastat tagasi, kui me Maiaga mööda Tartut käisime ja pinkidele kirjutasime, et “Jim on staar!”, ja nüüd ma istun Jimi õega, kellele ma olin õppejõud korraks ka, kõrvuti ja itsitame nagu lollakad, kes ühtlasi oli osa mu magistritööst ja kellest ma kirjutasin Hello!sse portreeloo – ühesõnaga, kuigi Sandraga kõrvuti itsitades oli kogu see rituaal meeldiv ja mõnus, oli korraks ikkagi nii nukker seal oma üksiku lilleõiega, ainsad tuttavad näod need, kes loengutest meelde jäänud, kellega koos eksameid ja kodutöid murtud, aga ei kedagi muud. Ei ühtki lille, ei ühtki üleliigset kallit.

Aga see oli hetkeline.

Asendus uue nukrusega. Kuidas ma ometi, kuidas mul ometi oli õnn olla nende inimestega koos see hull talv-kevad-suvealgus. Ja kuidas see kõik on läbi. Võibolla see pidigi olema nii, kordan ma, ju see pidi olema. Kas aasta-kahe pärast oleks enam olnud nii tore? Kas me näol oleks veel ületöötamisest jäänud mõni naerukurd, või asendunud see kõik murekortsudega?

Aknad ja uksed, sulguvad ja avanevad…

Ja praegu on lihtsalt ääretult tühi tunne. Nii tühi, et ma ei oska seda tühjust millegagi täita. Ma pole eriti üritanudki, eirata on palju lihtsam. Mul on tunne, et kogu seda lõppemis- ja kaotusvalu on võimatu sõnadesse panna, sest see kõik juhtub korraga. Kõik on korraga läbi, ja kõik on korraga jälle alguses.

Mitu korda oma elus ma veel pean seisma alguses, teadmata, mis ootab ees?

Ma olen sellest tundest NII KOHUTAVALT väsinud.

Ja samas ei suuda ma olla mitteerutatud. Võimalusi on ju tuhandeid!

//

Miks algused ja lõpud peavad alati olema nii kohutavalt rasked? Või siis, kas ma ise kuidagi genereerin neid algusi ja lõppe nii kohutavalt oma ellu, pidevalt? Kui ma mõtlen oma sõpradele, siis nende algused ja lõpud tunduvad orgaanilisemad, nad händlivad neid kergemini. Minul on alati kuidagi kõik-või-mitte-midagi. Umbes nagu ma kord kolme nädala tagant otsustan, et kõik, vot NÜÜD ma login tinderisse ja oioi, kuidas hakkan deitima –  ja siis lähen magama ja unustan mõtte ära, sest see kõik tundub nii väsitav ja keerukas ja üleüldse, kellel see aeg, kui sõprade jaokski aega pole.

Jah, see on see teine asi. Et mul on tunne, et võrreldes eelmise aasta valuküllase augustilõpuga olen ma jõudnud mingisse täiesti uude kohta, aga ma ei oska sellele nime anda ja ma ausalt öeldes ei taha üldse sellesse soppi oma hingest vaadatagi – sest see tundub väsitav. Pidevalt teha mingeid resolutsioone, pidevalt otsustada, et “lasen minna”, “juhtub mis juhtub”, “armastus jääb” ja muud sellist. Kas kuidagi saaks nii, et pidevalt ei peaks KÕIGI oma eluaspektidega tegelema? Et miski asi oleks korrakski paigas?

Noh, vähemalt ülikool on lõpetatud. See on paigas.

//

Ja olgu ka märgitud, et ujumas on käidud, puhkus on ametlikult alanud ja üleüldse.

Kas selfisõltlane, kes rannasolekust pilti ei teinud, käis üldse rannas?

(PS. Selle pildiga meenub mulle üks mu esimese pulma pilt. Kuna mu arvutil pole (millisel arvutil üldse enam on?!) CD-lugejat, siis on see kuskil igaveses peidus (ja mu ema fotoalbumis), aga see pilk mu silmis, see pilk on nii väga sarnane sellele pilgule sealt fotolt. Et uued algused ja puha, justkui, aga seda kurbust silmade tagant ei kustuta vist miski.)

(PPS. Also, niimoodi ma päevitun, kui kedagi peaks huvitama. Näete seda kerget õhetust õlanukil. THAT BTCH GOT TANNED TODAY!)

2015-06-29 19.31.21

Külalispostitus Liisa-Lottelt: Minu päev Göteboris

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

minup2ev

Tähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Ka sinu päeva lugu on oodatud! Täna kirjutab meile oma päevast Liisa-Lotte (32), kes on viimased üheksa aastat elanud Göteboris. Liisa-Lotte kirjutab blogi pidevalt kahes keeles, peamiselt küll iseendale.

6:00-7:00
Kaks telefoni helisevad teineteise vôidu. Kaotaja on see, kes esimesena voodist välja läheb ning duši alla minnes koera köögist välja laseb. Koer tormab voodi juurde, hüppab ning surub voodis olijale ennast nii lähedale, et isegi paberilehte ei saa vahele suruda. ”Lähedaaaaleeeee!” Kahjuks on vahel usalduse näitamine oma tagumendi inimnäole väga lähedale asetamine. Mis ei ole just ilus vaade hommikul.

Hommikusöök on üks ilusamaid hetki hommikust. Abikaasa vôtab Göteborg Posteni sise- ja välisuudiste lehe ning mina loen sporti ja kultuuri. Mitte et ma hooliks spordist, aga ma lihtsalt ei saa hakkama sise- ja välisuudistega ning Ukraina rahutusete alguse ajal nutsin hommikuti. Mu abikaasa lahendas probleemi lihtsalt: nüüdsest mulle uudisteosi lubatud ei ole.

Teisipäevad on mulle trennipäevad, seega ma viin hommikul koera koerahoidu. Tegu on 8 kilogrammiga karva ja halba iseloomu, ta ei ole just hommikuloom. Ta on end ilusti diivanile vôi voodisse teki alla peitnud ning teeb üllatunud näo, kui teda esikusse kutsun/vean/käsutan/urisen. Pakin kõik oma kotid rattale ning alustame koeraga teed hoiu poole. Jalutades on see 15 min, rattaga 7 minutit. Hommikul pahura koeraga on see 18 minutit. Mäest alla pidurdab ta ning markeerib. Ma ei lase tal väga diivatseda, aga ta suudab oma kehakeele ja koonuga väljendada, mida ta arvab meie igahommikusest rutiinist – enne kella üheksat ei ole mõtet toast lahkuda.

Koerahoid on päevakeskus inimestele, kellel on insuldist põhjustatud ajukahjustus. Mis tähendab, et kannatlikkust peab seal olema. Tädi tuleb oma rulaatoriga või tädi, kes ei näe paremast silmast vôi meesterahvas, kellest ma ei ole veel aru saand, kas tal on Skåne dialekt vôi on tal kõnehäire. Koer on jummala rahul. Kui ta kuskil Mariaplani juures saab aru, et ”ahaaa, me läheme koerahoidu”, siis paneb kolmanda käigu sisse ja ma võin rahulikult väntama hakata.

Ning siis on 12 minutit imelist rattateed kesklinna. Muidugi kui tuul ei puhu 9m/s või rohkem, sest siis ma keeldun sõitmast. Pedaalin mööda sadamast, kala kokkuostust, Rumeenia veoautojuhtidest, kes prügikotid on puude otsa riputand (sest siis ei näe neid?) ning kui ma surun end vastumäge, väntab minust mööda ema, kellel on 4aastane laps pakiraamil. Ta on hooletu ning räägib rahulikult lapsega. Okei, mul on naelkummid, see tõstab vändates raskusastet… aga õnneks näen, et tal on elektriga jalgratas. Täiesti ebaaus.

Järntorgetile jôudes proovin sõbralikult kõnni- ja rattateed jagada musta riietatud inimestega. Väsinud üliõpilased ning kontorirotid, kes sisutühjalt vaatavad enda ette. Arvan, et bussijuhtidel on boonussüsteem, et iga alla aetud jalgratturi kohta saab 500SEK ekstra palgalisa.

Väntan mööda suve ootavatest food truck’idest ning välikohvikutest. Kohalikud kerjused ei ole veel tööle tulnd. Talvel alustavad nad 10 ajal.

8:20
Kontoris tervitan inimesi. Iga kaheksas vastab terele. Enamik neist jõllitab ekraani ning ma konstateerin, et mu ülemus endiselt ei vasta terele. Isiklikult ei tasu seda võtta, sest see on meie töö eripära – meil vôib puududa (enamasti puudubki) sotsiaalne oskus.

Ning sukeldume vaikusesse. Kui keegi sind otseselt ei kõneta (kui ka siis) siis ollakse tasa ja jõllitatakse ekraani. Muss mängib kõrvaklappidest ning enamik vestlusi peetakse chati-programms. Ma joonestan suuri metallist konstruktsioone, mis on neli meetrit pikad ja laiad ning mis peavad merepõhjas 20 aastat töötama.

9:30
Kohvipaus. Linna parima vaatega köögis joome kohvi ning räägime, kuidas nädalavahetus on olnud või kirume ilma. Teisipäeval on täitsa okei seda teha. Kolmapäev on selline küsitav päev, siis ei saa nagu uutest plaanidest rääkida.

11:30-12:30
Lõuna. Mul on kaasas eilne kanasupp ja kaks juustuvõileiba. Seisan köögis ja proovin valida strateegilist kohta, kus süüa… Kas räägime lastest (need vähesed naised, kes meil siin on, üks neist on rase), kas räägime remondist või räägime nädalavahetusest. Mmm, võtan selle remondigrupi. Üks poistest parasjagu lahutab. Ma olen temaga varem ka töötanud ning kurb on kuulata. Tüüp käib naisega nõustamises, et lapsevanemad edasi olla, kuid mitte koos elada. Ta plaanib korterist naise välja osta, sest siis on ta naisel käsiraha, et osta endale korter. Ning tütar on iga teine nädal nende juures.

Töötamise vahepeal helistab Eva-Maria ning küsib eesti keeles: “Kas sa töötad vôi teeskled töötamist?”, mis on õigustatud küsimus. Istun parasjagu arvuti taga ning näpin oma telefonist Facebooki, loen kiirelt eestikeelseid blogisid. Üks emapuhkusel olev naine Ameerikas peab naljakat blogi, mille nimi on “The Ugly Volvo” ning Instagramis matšokultuurist rääkivale kontole pannakse kaks korda päevas väga põnevaid sissekandeid. Nädala rääkija/pildijagaja on 19aastane Lähis-Ida päritolu poiss, kes ei taha end sooliselt paigutada kuhugi poole.
Kiidan takka, kui Eva-Maria räägib imetamisest, oma laste karjatamisest ning ta sugulastest ning meie pidevast/endisest kultuuride põrkumisest.

16:00
Kaerahelbepuder. Isegi poisid, kes mu ümber istuvad, naeravad, kui mul söögiaegadest viis minutit üle läheb, sest ma muutun … armsaks draakoniks. Pingelisematel perioodidel on üks neist teinud koosolekul pausi ja öelnud, et me jätkame pärast mu vahepala söömist.

18:45
Täna on trennipäev, sellepärast ka nii pikk päev tööl.

Klubi, kus olen treeninud kolm aastat, on kesklinnas, rattaga ainult 3 minutit. Lehvitan möödudes kontori vastas istuvale kerjusele. Suvel on seal väga armas naine, aga praegu on meestehooaeg. See ei saa olla just väga fun, istuda sitas suusailmas ja oodata raha.

Klubi ukse avades lööb ninna vietnami salvi ja vanade saabaste lôhn. Poksikindaid teatavasti ei saa mingi valemiga pesta … Ning see ajapikku korjab külge väga erilise lõhna/haisu.

Tai poks on super. Juba klubi on üle prahi, minusuguste tädide kõrval treenivad meitstrivõistlustel käivad tüübid ning õhkkond on täis austust ja nalja. Poolpaljad väga kaunid mehekehad ning enesekontroll ning austus.
Jätkan 1,5 tunni pikkuse trenniga, mille lõpuks saabub mu pähe vaikus ja rahu. Mind lüüakse kõhtu ja ma löön tagasi, ma kiidan takka, kui mu partner higi voolates jalalööke teeb. Ma leian, et mäng 10 minuti jooksul teha 100 burpee’d, on täitsa tore. Rõhutan, ma ei ole supervormis ning kaalun 80 kg. Mul on piisav rasvakiht jama näen välja, et ma enamasti jalutan koeraga, mitte ei treeni intensiivselt neli korda nädalas. Aga koogid ja alkohol on seda väärt.

Dušš, naistega riietusruumis rääkimine. Naermine.

Kuna treenin ilma prillideta ning olen suht kehv inimeste äratundmises ning nimedes … Siis ilma Fbookita ma ei tea, kellega ma just rääkisin. Vahel kui trennis partnereid vahetame, tunnen ta kehakeele järgi ära, aga nägu – seda inimest pole ma kordagi näinud.

20:48
Rattaga koju, vannun kui Stigbergstorgetile üles väntan. Vaatan mööda sõitvaid tramme, mis on täis inimesi ning väntan veel kaks mäge.

Mu imekaunis abikaasa on teinud õhtusöögi. Sügan koera, räägime tööpäevast, ta teeb kommentaari, et ma pesku nõud… Ma teen kiisu-miisu nägu ja proovin seda vältida, aga kaotan.

Ning siis voodisse, koer magab köögis, kuigi ka igal õhtul on tal suhtumine: “Mis mõttes, ma ei ole kunagi sellest kuulnud, et ma peaksin kööki oma pessa ronima!”

Kuna me môlemad abikaasaga näpime oma nutitelefone liiga palju, on meil reegel, et pärast 21:30 me telefoni ei näpi. Ainus, kes sellest kinni peab, on koer.

22:36
Idee järgi on magamisaeg kell 22, tegelikkuses palju hiljem.

Praegu loen rootsi keeles raamatut “Ladies number one detective agency”, aga konstateerin, et inglise keel on palju sobilikum selleks. Esimesed kaks sellest sarjast lugesin inglise keeles ning Aafrika on siis palju kaunim.
Silm vajub kinni ning lükkan oma jääkülmad varbad abikaasa karvaste jalgade vastu. Ta kiljub nagu naine ning kodub igaõhtune vestlus. Tema küsib, miks ma oma varbaid teki alt väljas hoian ning mina süüdistan oma madalat vererõhku.

Nüüd olen valmis uueks ööks.

Külalispostitus Mariselt: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 7 Replies

minup2evTähistan külalispostituste sarjaga “Minu päev” oma blogi 11ndat sünnipäeva. Kui tahad ka oma päeva kirja panna ja siin avaldada, saada mulle kiri! Täna räägib eriti mõnusalt ja vahvalt oma päevast Maris (ta oli kunagi ammu muide üks mu lemmikblogijaid, aga nüüd juba pikka aega avalikult blogi ei pea). Ja muide! Siin oli mul üks äratundmisehetk – Patsitegija-Kasvataja on meil ka! Ja ma ei viitsi iial teha uut patsi kui just ei ole see eelmine nii ära vajunud, sest Patsitegija-Kasvajata patsid käivad üle öö ja vahel üle kahe öögi:)

Argipäeviti äratab telefon mind  7.15. Selle asemel, et reipalt püsti karata, hakkan unenägude taustal leiutama viise, kuidas kella veidi edasi lükata. Meil on kaks last – üheksane koolilaps ja viiene lasteaialaps. Koolilaps peab täpselt 9.10 oma klassis olema. See on üks ja kindel asi, mida muuta ei saa. Lasteaeda võib jõuda millal iganes. Kasvõi lõunast.

Ühesõnaga  – ma mõtlen unes läbi oma tööplaanid. Töötan lapsega ühes koolis. Tema muidugi õpib ja mina õpetan. Kui sel päeval algavad minu tunnid samuti üheksast, siis edasi magamise võimalust ei ole. Kümneks minnes  annab uneaega veidi venitada.

Kuidagimoodi ärkan 7.45, tervitan rõõmustavat kassi, käin korra allkorrusel ja panen kohvivee keema. Seejärel võtan kassi sülle, hõikan vanemale lapsele üle tema toa ukse, et aeg on ärgata ning lähen kassiga pisema tütre tuppa. Nüüd algab tsirkus. Ma pean kassi häälega rääkima: ärka üles, hommik on käes ja nii edasi. Laps, kes ei taha absoluutselt ärgata, sest ta pole õhtul tahtnud üldse magama jääda, tõmbab teki üle pea ja ei kuulegi. Proovin leida mõne toreda sündmuse, mis teda sel päeval ootab. Näiteks trenn  või lauluring. Lasteaed ei ole sobiv argument. Vaene lapsuke vahetas sel sügisel lasteaeda ning pole uuega siiani päris kohanenud. Meile, vanematele,  sobib see uus hästi. Eelmine asus kesklinnas ja oli eralasteaed. Ehk siis tiba kallis. Uus aga on riiklik ja asukohaga Nõmmel, siinsamas, kus me ka elame.  Seega tegime võimaluse avanedes karmilt vahetuse ära ning proovisime ka lapsukest veenda, et uus on igati etem. Eks ma muidugi mõistan teda. See on ju sama, kui abikaasa ütleks ühel päeval, et plaanib mu kodutänaval asuvasse Rahumäe kooli tööle panna, sest nii on odavam ja kõigile mugavam. Nagunii on koolid kõik ühesugused ja ka Rahumäe õpetajad on kindlasti toredad kaaslased. Huh.

Nii, aga kuidagi kassiga kahepeale meil siiski lapse äratamine õnnestub ning suundume kolmekesi alla diivanile. Koolilaps on end selleks ajaks juba sinna vedanud. Uurin laste söögieelistusi ja viin neile diivanile toitu. Ise rüüpan vaid kohvi ja uurin telefonist e-maile. Noh, et äkki keegi on keset ööd mingi eriti vajaliku kirja saatnud. Facebooki kontrollin ka üle.

Nüüd te kindlasti mõtlete, miks ei ärka juba abikaasa ja ei võta poolt sellest hommikusest jamast enda kanda.  Aus vastus on – ta ei suuda ja ei oska. Millalgi ma palusin, et ta meiega ärkaks, aga sellest tuli rohkem jama kui kasu. Kuna ta töötab palju öösiti ning teeb lisaks ka kõvasti sporti, on mul tekkinud mure ta tervise pärast. Las parem lõõskab hommikul kui seisab juhmilt ja unisena trussikutes keset tuba ja teeb kaastundlikku nägu. Lisaks on meil nagunii üks auto ja abikaasa seda juhtida ei mõista, seega pole temast laste ringisõidutamisel nagunii abi.

Kuhu me nüüd jäimegi. Ah jaa, kohvi joodud, pesen ma end kiirelt ja ajan midagi selga. Tõepoolest „midagi“, peeglisse tavaliselt vaadata ei jõua. Õnneks on mul 20 paari erivärvilisi sukkpükse ja peaaegu samapalju kleite, mis kõik omavahel sobivad. Lastele viin riided diivanile.Vanema tütre koolis on koolivorm, temaga on lihtne. Väiksemaga võib tekkida probleeme. Tavaliselt ongi nii, et suurem laps on ruttu valmis ja seisab kott seljas ukse juures samal ajal, kui väiksem alles kassiga hambaid peseb. Koolilaps ei taha hilineda ja tuletab järjest kõvema häälega meelde, kui kiire juba on. Väiksem muidugi valib retuuse ja mänguasju meelega eriti aeglaselt. Talvel panen ma vahepeal auto sooja, et välja minnes aknad puhtad ja iste soe oleks.

Ja nüüd tulebki see koht, mille arvelt ma mõnel päeval kauem magada saan. Kui olen ärganud 7.15, siis on kell välja mineku hetkeks umbes 8.20 ja me jõuame kenasti enne kooli Nõmmel asuvasse lasteaeda ning juba üheksast pargime koolimaja ees. Kui aga lükkasin äratust edasi, on kell 8.45 ja me stardime otsejoones kooli, mis asub Rocca al Mares. Kooli juures silkab vanem laps autost välja ja meie sõidame tagasi Nõmmele lasteaeda, et siis kohe uuesti jälle Haaberstisse kihutada. See sõit ongi hommikuse magamise hind.  Kulub nii bensiin kui ka aeg. Iga kord seda mõttetut edasi-tagasi sõitu tehes luban endale, et järgmisel päeval ärkan varem.

Lasteaias on operatsioon „Patsid“. Lõunaunest tõustes teeb õpetaja tüdrukutele korralikud patsid, mis minu meelest sobivad kanda ka järgmisel päeval. Aga kui aias on sama õpetaja, kes eelmisel päeval, punun ruttu uued. Muidu ta võib läbi hamustada, et oleme me oleme laisad ja lohakad inimesed. Samal põhjusel vaatan alati koduuksest välja minnes üle ka laste küüned. Et need ei oleks pikad ega mustad. Olgu sellel või hilinemise hind.

Tööl on väga tore. Juba 15 aastat. Kui keegi nüüd mõtleb, millal ma puhkan, siis aus vastus on – tööl. Seal pole ju muud vaja teha kui võõraid lapsi õpetada,  projekte käivitada, sööklas süüa ja õpetajate toas kohvitada.  Põhimõtteliselt puhkus. Sest kell 15.10 põhivärk jätkub, kui vanema lapsega parklas kohtume ja autosse istume.  Järgnev skeem toimub esmaspäeval ja kolmapäeval.

Sõidame jälle lasteaeda ning seejärel kohe koju. Heal juhul oleme poole neljast kodus. Lapsed mängivad ja mina teen süüa. Mõlemad peavad kõhud korralikult täis sööma, sest ees ootavad trennid. Trenniriided selga ja 17.00 uksest välja autosse. Esiteks viime koolilapse Nõmme lumeparki  lumelauatrenni, seejärel kihutame tagasi üle Nõmme ristmiku Valdeku saun-spordihoonesse, kus pisem käib kolm korda nädalas iluvõimlemas. Ma tean, et kõik ülejäänud vanemad toovad lapse trenni otse lasteaiast. Aga mulle tunduks see tiba karm, kui viieaastane astub hommikul enne kaheksat uksest välja ja saabub koju õhtul kell kaheksa peale pikka lasteaiapäeva ja kahetunnist treeningut. Minu jaoks on see tund-poolteist enne tenni kodus olemist oluline.

Lapsed trenni saadetud, joon tavaliselt mõne teise trenniemaga allkorrusel ühe tee või kohvi ning suundun taas lumeparki. Mõnikord käin enne veel poes toiduvarusid täiendamas. Lumelaud lõppeb enne seitset, korjan märja lapse ja lumise laua autosse ning taas üle Nõmme ristmiku sõites viin ta koju lõõgastuma. Mõnikord ma kardan, et Nõmme ristmikul on kaamera ning minu käest hakatakse uurima, miks te ometi miljon korda päevas üle ristmiku kihutate. Mida siis vastata?

Enne poolt kaheksat lähen jälle Valdekusse, vaatan trenni lõppu, pakin pisikese iluvõimleja sisse ja sõidan koju. See trennimaja asub meie kodust küll vaid 500 meetri kaugusel, aga pimedas jalgsi me seda teekonda ei läbi. Kevadel ja sügisel küll. Siis käime tõukekatega ja lumelaua trenne sel ajal polegi. Vanem laps sõidab sel ajal spordihoone ees skatepargis.

Kodus võiks muidugi kohe pikali visata. Aga selle asemel annan taas lastele süüa ning uurin, kas õppida ka anti. Õnneks on laps paljud asjad koolis ära õppinud, tavaliselt on jäänud vaid inglise keel, milles ta veidi abi vajab. Kui on kena päev, saabub varsti ka abikaasa. Siis õpetab tema inglise keelt, sest ma ise olen tegelikult selles vallas loll. Aga kolmanda klassi tasemel midagi veel mõikan.

Üheksast hakkan rääkima  juttu sellest, et varsti sätime magama. Ilmselt võiks seda varem alustada. Aga ega keegi seda ka kell üheksa väga tõsiselt ei võta. Ise teen samal ajal arvutis tööasju. Enne kümmet ollakse siiski voodites. Ja peaaegu alati juhtub üks ja sama  – kui abikaasa pole varem koju jõudnud, suudab ta astuda uksest sisse just siis, kui lapsed hakkavad silmi kinni panema. Loomulikult tormavad kõik jälle rõõmsalt alla issi üle rõõmustama ning kogu pull hakkab otsast peale. Lõpuks läheb mees vanema lapse voodiservale jutustama ja mina kükitan pisema toas. Koolilaps jääb varem magama. Lasteaialapsel arusaadavalt und pole, sest ta on ju päeval aias kaks tundi puhanud. Kui ma midagi muuta saaks, siis keelaksin lasteaias päeval magamise ära. Lõpuks uinub ka pisem, tavaliselt olen ise selleks ajaks tema minimõõdus voodis juba mitu korda tukastanud. Väga mõnus on siis oma tuppa hiilida ja jalad korralikult välja sirutada…

Teisipäev ja neljapäev algavad samamoodi, aga pealelõunal  käib vanem laps lauatennise trennis, mis asub õnneks koolis, ja väiksem laulmas, mis asub kahjuks kesklinnas. Aga koju jõuame siiski varem kui kaheksa. Nädalavahetustel ma lihtsalt magan ja mökutan. Ja vaatan imestusega Facebookist, kuidas mõni pere juba varavalges muuseumis on. Meie oleme ainult kodus, lapsed möllavad aias, kelgutavad ja suusatavad ning mina peaaegu kodu aeg magan.

Mõned emad käivad muide ise ka trennis. Millal ometi?

Külalispostitus Alice’ilt: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

minup2ev

Tähistan “Minu päev” külalispostituste sarjaga oma blogi 11ndat sünnipäeva. Tänane kirjutis tuleb Alice’ilt, 30aastaselt naiselt, kes elab imeilusal poolsaarel.

Minu päev

Äratus kell 6:40. TÄNA ON REEDE! Igal hommikul tunnen, et peaksin ärkama veelgi varem, et saada endale hommikul mingigi hingetõmbeaeg. Ma naudin enda seltskonda ja tahaksin oma asju ajada, olen olnud ema peaaegu kolm aastat, aga ikka ihkan enda aega, just sellist aega, kus ma ei pea kellegi teisega arvestama. Pole mul meelest läinud veel sõltumatus. Läbinisti aus ülestunnistus, kuid see ei tähenda, et ma ei naudiks igat minutit oma pojaga, viimasel ajal on elumuudatuste pärast niigi vähe aega, et nautida kvaliteetaega oma lapsega ja lihtsalt eksisteerida koos ilma midagi tegemata. Usun, et töötavad emad mõistavad mind suurepäraselt.

Enda korda tegemiseks igahommikuselt kulub mul tegelikult väga vähe aega, läbi aastate on kõik minuti pealt paika loksunud, olen vist kergelt Monki kalduvustega, kui keegi veel mäletab seda väga nõmedat „kriminaalsarja“.

Tänahommikune poja jonnituur ei tekita minus hea päeva tunnet, televiisor jupsib meil tükimat aega, lülitab end sisse-välja, triibud tekivad keset ekraani ja muu jura. Loomulikult hakkab televiisor jupsima just siis, kui mina olen duši all, poja tuleb seda mulle riieldes teatama, ta on nii kannatamat. Juuksed palsamiga kaetud, üks jalg raseerimisgeeliga ületõmmatud, kalpsan ma duši alt välja ja lähen jamama telekaga, loomulikult läheb kauem aega, lõdisen külmast, aga televusseri saan korda, kibekiiresti jooksen duši alla tagasi. Jooksmine oli viga, see kuradi laminaatparkett oli suur viga ehk ma kukun perseli, pepusinisus garanteeritud. Nagu mul neid sinikaid vähe ei oleks.

Ülejäänud hommik enne lasteaeda minemist isegi laabub normaalselt. Elan praegu veel neljandal korrusel ja iga jumala hommik pean oma 16-kilogrammilist õnnistust tassima alla, täna on veel prügikott lisaks mu käe- ja sülekakotile. Mõelda vaid, et vabatahtlikult uue elu alguse lävel kolin end 5ndale korrusele. Käivitan auto, tegelikult võiks lasteaeda jalutada, kuid niikuinii vaja edasi sõita tööle, nii et mõttekam kohe juba autoga liikuda. Tõstan oma pisimehe autost välja, annan käe, täna on mõnus jalutada käsikäes koos, õrn lumesadu paitab meid. Täna läheb riietumisega libedalt, ju on lapsel isu täis juba emme kannatustest. Rühmaruumi astume alati koos, viibin koos lapsega rühmas alati nii 5-10 minutit, ajan paar sõna juttu ka lasteaiaõpetajaga, ta on nii soe inimene ja suhtub igasse lapsesse vägagi personaalselt.

Tagasi autosse, sõit tööle, klapid peas (ei ole suutnud oma muusikat auto süsteemidesse saada või siis pigem ei viitsi jaurata selle süsteemiga) ja naudin nii sõitu kui ka muusikat. Mulle tutvustati hiljaaegu megahead muusikavalikut. Õnneks saan autos sõita piisavalt kaua, et saada hommikune virrvarr peast ja lihtsalt mõelda lihtsaid mõtteid. Selle postituse lugejad võiksid kuulata mu tänase päeva lemmiklugu:

Jagaksin hea meelega mulle tehtud muusikalisti, aga kahjuks see liiga eriline. 🙂

Jõuan kontori ette, istun veel autos, tervitan saabunud kolleegi käeviibutusega, kuulan edasi oma mussi, niigi jõuan iga päev tööle varem ja kuigi toimetusi on ees täna mustmiljon, naudin autos oma muusikat.

Esimese asjana kontoris võtan kohvi ja teen oma pudriku valmis, olen sattunud sõltuvusesse Herkulessi kiiresti valmivatest putrudest. Telefon vilgub rohelise tulukesega, mu silmarõõm kirjutab mulle lihtsalt: „Tere hommikust“. Naeratus ilmub näole, kirjutan talle vastu, viivuks sulen enda silmad ja naeratan uuesti kujutledes teda tema armsa naeratusega kahe riigipiiri kaugusel minust.

Tööpäev algab tormiliselt, vastan kiiresti e-kirjadele, telefonile, kolleegide päringutele. Tegelikult siiani maadlen oma minipuhkuse võlgadega. Juba istun tagasi autosse, sõit arsti juurde, mul on väga piinlik probleem – ma norskan nagu traktor. Arsti juures saan nii palju targemaks, et minu nina kõver vahesein ei olegi norskamise probleemiks, vaid pigem mu suurenenud kurgunibu, saan soovitused erakliinikutesse pöördumiseks ja paar retsepti ja saadetakse väga kiiresti kabinetist välja. Great, pean nii palju raha matma selle plastilise opi alla. Aga no variant edasi elada kauni naisena, kes müristab öösiti mehe kõrval nagu traktor pole ka mõte, millega saaksin edasi elada.

Tööle tagasi jõudnuna maadlen veelgi suurema e-kirja kuhila ees, sellegipoolest leian aega töökaaslastega nalja visata. Parim on, et töötan mõnusas meeste kollektiivis ja olgem ausad, mehed oskavad paremini nalja visata, naiste huumor tihtilugu on liiga irooniline. Paar kohtumist klientidega, järgmise nädala esmaspäeva tähtsaks koosolekuks materjalide kokku panemine (neljatunnine koosolek!) ja muud asjatoimetused. Panen kokku veel paar turunduskampaaniat ja ongi otsa saamas töönädal.

Tööasjade vahepeal suudan ma veel ka kirjutada oma silmarõõmuga, temaga on nii sundimatu suhelda.

Töölt kojusõit, võtan ka venna peale, terve tee sõidan vastu päikeseloojangule. Plõksin paar pilti, koju jõudes saadan oma pildi silmarõõmule, saan ka pildi vastu päikeseloojangust.

Teen veel homseks õhtuks kooki, aiman juba, et järgmisel päeval külastavad mind mu kallid inimesed ja nende jaoks on igasugune vaev väärt vaeva, asi on tõesti seda väärt. Voodisse jõuan rampväsinuna, soovin oma silmarõõmule head und ja sulen silmad naeratades.

Külalispostitus Meelikeselt: Minu päev Hollandis

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 1 Reply

minup2evTähistan oma blogi 11ndat sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus osaleda võivad kõik mu lugejad! Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Tänane külalispostitus tuleb Meelikeselt Hollandist – temaga saad rohkem tutvuda siin!

Minu päev

Leidsin selle üleskutse ja mõtlesin ka oma päeva kirja panna. Ehk näen siis ise ka, kui mõttetud mu päevad on ja saab ehk ka mõni tuttav aru, et pole mu juustulõhnaline elu siin Hollandis nii otsatu glämm midagi. Minu lühitutvustus: olen meeleheitel igavlev koduperenaine, kes ei armasta söögitegemist ega koristamist (seega on mul kohati igav ning ei, ma ei hakka tolmu pühkima, kui mul igav on).

Ehk siis minu päev, 5. veebruar 2015

Kui 3 päeva nädalas algab mu päev kell 9.15 äratusega (ehk siis abikaasa äratus, mida ta siis mitu korda snoozib ja nii 9.30 ajal lõpuks üles kobib ja mina seejärel ajan vahepeal tuppa hiilinud kassid jälle minema ja magan rahus edasi, nii 12ni keskmiselt, vahel pool tundi vähem, vahel tunnike rohkem, oleneb palju und jagub), ja ülejäänud päevadel magame koos umbes 12ni, vahel kauemgi, siis täna oli minul äratus kell 9.45. Põhjuseks kell 10.00 üks töine Skype kõne (ja ilmselt põhjustasin üsna pika naerupahvaku asjaosalisele, kui ütlesin, et Eesti aja järgi kell 11 on sobiv küll skaipida, ma lihtsalt panen omale äratuse). Enne tegin veel omale suure tassi ingveriteed ja oletasin mind ahistavatest kassidest, kes ka WCsse järele jooksevad ja mul jalus tuterdavad, et nende suur jumal, mu abikaasa, polegi neile süüa andnud. Kell 11.30 vaatasin eilse “Vaprate ja ilusate” kordust, sest eile õhtul oli mul meditatsioonikohtumine oma mentoriga ja nii jäi mul mu seep vaatamata. (Ühtlasi annab lause “alustasin mediteerimise praktiseerimisega” mulle mõista, et tegelikult peaks ma IGAL hommikul tund aega mediteerima, soovitavalt enne päikesetõusu, aga ma olen praegu proovinud paar hommikut (loe: 10-11 ajal, kui olen veel peale abikaasa äraminekut tunnikese voodis vedelenud) ja pool tundi. Kui tervet meditatsiooni ei jõua, tee pool!).

Kell 13.00 läksin rattaga linna, et postkontorist üks kiri saata ja siis poest rongi päevapileteid osta ja siis mu kauaoodatud-kauaplaneeritud ESIMENE. Esimene kord kohvikus kirjutamist proovida. Paljud kirjanikud kasutavad seda nippi. Lisa Genova (“Still Alice” autor, issand, kui hea raamat. Film on varsti kinodes, vaadake kindlasti) kirjeldas isegi oma töörutiini, kuidas ootas, et saaks lapse lasteaeda visata ja siis Starbucksi chai latte toetusel kirjutama minna. Minu üks suur eeskuju J.K.Rowling olevat samuti Edinburghis kuskil kohvikus Harry Potterit kirjutanud (seda ütles mu üks sõps, peaks uurima). Zwolles on suure saladuskatte all ka mingi aeg Starbucks üllatuslikult avatud, aga see koht on minu jaoks liiga kallis. Ja nagu keegi kuskil internetis ütles, et “sama hästi võin ma kodus omale kohvi teha, oma nime valjult ja VALESTI hüüda ning siis 5 dollarit puruks rebida, rõõm on sama.”

Mina läksin ikka oma lemmikkohvikusse Doppiosse (üldse olen vist lisaks sellele kohale Zwolles käinud veel neljas kohvikus. A ma olen juba selline lojaalne klient – kohtle mind hästi ja anna mulle linna parim cappuchino ja ma mujale ei lähe). Tass cappuchinot, poolteist tundi ja voilá, 1770 sõna kirjas. Kas pole imeline? Töökeskkonnavahetus ikka mõjub. Kodus võin ma päev otsa ringi töllerdada ja ei saa pooltki niipalju kirjutatud. Hakkan nüüd edaspidi ka sama tegema, hea põhjus endal küüned ära lakkida, ripsmed värvida ja välja linna minna. Tööle 🙂

Pärast käisin veel kiirelt ühes odava träni poes, et nööpe ja liimi osta. Pühapäeval Goudasse minek ja Eesti Kooli lapsed saavad nööpe liimida, voh! Milline rõõm, mina veel juhendan!!!

Siis koju, siis kiirelt makaronid (ilma soolata, sest sool on otsas ja mul läks meelest osta, panin siis liha üldmaitseainet keemisvette :)) ja arvutis veel kerge kirjutamine ja paberite sorteerimine. Ka “keskmistel” päevadel kuulub üldiselt tegevusse poes käimine, siis pikalt-pikalt Facebookis istumine ja kui võimalik, tööülesannete edasiseks lükkamine.

Kell 18-19.00 minu püha kolmainsus: “Vaprad ja ilusad”, seejärel veel niisama teleka klõpsimine, sest sellest nädalast on uued programmid ja mulle need ei meeldi (krimisarjad, võeh… boooooooring). Siis tuli abikaasa käed taskus koju ja sellise näoga, nagu oleks ära unustanud, et ta pidi hiinakat tooma. Ise veel tahtis seda. Nii pidin sSimpsoneid vaadates meelde tuletama, et khm, kell on 20.00 ja mul on kõht tühi. Tavaliselt sööme 18.30-19.00 ajal, süüa teen enamasti mina, aga ikka samu asju, mis ruttu valmis saavad (kiirpitsa, makaronid eri viisil, lasanje) ja mida jagub võimalusel mitmeks päevaks (kartulipuder, supp). Kui mina ei viitsi, siis teeb midagi abikaasa (loe: toob pitsat, friikaid, McDonald’sit, dönerit, hiinakat või teeb siis oma firmarooga, milleks on juba valmisostetud külmutatud kartulite ülepraadimine salati ja kotletiga). Või kui me kumbki ei viitsi midagi teha, siis ütleme kõrvalkorteris elavale abikaasa vennale, et tema kord on midagi sebida. Ja kui tal juhtub üks rumal hetk olema ja küsib minult, mida ma tahan, siis on tal rahakotis kohe suurem auk sees – mida mina tahan? PITSAT loomulikult!!!!!! PÄRIS pitsat, ahjusooja ja värskelt tehtut.

Kell 20.30 on telekas alati mingi film, seega vaatasin juba nähtud poolromantilist filmi. Pärast seda, nii 23 ajal, veel asjatasin arvutis. Käsil on üks lahe “21päevane unistuste täitumise projekt”, mida siis hoolega jälgin ja end motiveerin (korraldaja kodulehe link on siin). Kirjutasin valmis oma sellenädalase Delfi kolumni. Seejärel kirjutasin seda postitus, sain valmis umbes kell 1 öösel. Nüüd lähen magamistuppa, loen oma e-raamatut – hetkel Jojo Moyes “The Girl You Left Behind” – ja umbes 2 ajal mõtlen (ja nii iga päev), et võiks vist end vaikselt magama sättida. Duši alla, siis veel ühe peatüki lugemine teki all ja nii poole 3 ajal tavaliselt kustutan tule. Õnneks elab abikaasa uneaja suhtes üldiselt samas rütmis.

Vot, selline elu. Vahel käin sõbrannal külas, vahel paitan kasse. Ei muud glämmi ega põnevust.

Külalispostitus PreilITriinult: Minu päev

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus Leave a reply

minup2evTähistan oma blogi 11. sünnipäeva külalispostituste sarjaga “Minu päev”, kus kõik mu lugejad võivad osaleda. Millised on meie päevad, kui sarnased, kui erinevad? Esimene külalispostitus tuleb PreiliTriinult – märgilise tähtsusega ka seetõttu, et sünnipäevapäisel ilutseb just tema tsitaat:)

Minu üks päev. Mulle oluline, lugejale läila, unistajatele märgiline.

preilitriinReede. Äratuskell on 7.04, ebaõiglaselt vara, sest hommikul neljani skaipisime. Tema pakkis asju ja lõpetas mingeid töövärke, et normaalse vaimse seisundiga suusatama sõita. Lükkan kella edasi, 7.44 veeretan ennast voodist välja. Järgneb hommikutraditsioon – kassimütakas sülle, nina talle kasukasse ja monoloog „kallis pärdik, kuidas sina tudisid?“.

Suundume koos vannituppa. Hambapesu – nurruv kass õlal. Joogalik painutus hammaste loputamiseks, see pahandusekäpp on endiselt minu külge klammerdunud. Nägu kuivaks ja kööki, siis on ta nõus maha minema, sest pasteediaeg. Endale teen kohvi – armastan oma termostassi. Ropu vahemärkusena lisan, et minu hommikukohv käib blenderist läbi, lisanditeks või, kookosrasv ja üks toores muna.

Riidesse, kohv kaasa ja minema. Pika Hermanni torni kerkib lipp ja kostub hümn, jõudsin suht õigel ajal kodust välja. Keegi küll tööl stopperiga uksel ei seisa, aga ma ei kannata hilinemist. Kui, siis minna juba mõnusalt paar tundi hiljem.

See 20 minutit tööleminekut on minu lemmikaeg hommikust. Mõtlen omi asju, mõne inimesega saab interaktiivselt hommikutervitusi vahetada, kõik on klaar ja selge, samas veel unesoe ja pehme. Enne kontorisse jõudmist registreerin, et kõndisin just juba avatud apteegist mööda, lähen tagasi – silmatilgad ja mingid totakad silmavitamiinid peikakandidaadile, tal on mingi jama silmadega viimasel ajal ja ma ei taha, et ta kuskil mägiteedel hunnikusse paneb. Saan need Talle päeval üle anda, saame enne Tema minekut veel korraks kokku. I hope.

Tööl – hullumaja. Pikemalt ei peatukski. Meelde jäi vaid kolleegi märkus minu kaunidusest ja säravusest. Jah, paar tundi und ja õnn südames, ju siis kiirgan ka laipväsinuna mingit helgust. Siis ma veel ka ei tea, et saan sel päeval kaks korda „lõunal“ käia. Söömisele küll aega ei raisanud, aga kudrutasime ja olime vait. Käest kinni. Mõlemad korrad nagu viimast korda, kõik head-aega-musid ja hakkan-sind-vahepeal-igatsema-kallid, nii nagu peab. Nagu pubekad, sekretär helistas ja tuletas meelde, et preili, sul algas minut tagasi koosolek.

Pärastlõunal olin sunnitud tööd tegema, traditsiooniliselt sain koju alles 19 paiku. Üks saabas jalas ja teine peos, tunnen et telefon suriseb, jaaaa, Tema!!! Muidugi on mul aega ja lähme sööme, enne kui Ta reaalselt teised peale korjab ja minema läheb. Tunnist sai kolm ja pool, viimane suudlus võttis jala tudisema. Wtf see oli? Nii mõnus! Välisukseni jäid mind saatma sinised led-id ja tuksuva mootori müdin, kuulsin Teda ära sõitmas alles siis kui korteriust lahti keerasin. Pesema ja magama, et rumalad mõtted peas ei hakkaks tiirlema. Need igatsevad. Unes nägin tööd. Keeruline seis seal, ei teagi mis saab. Aga emotsioon sai kütet positiivsuse poole, kui hommikul ärkasin smsi peale – „Printsess, sa sobiksid siia.“ 800 vahetatud smsi ja kümne päeva pärast algaski midagi tähtsat.