Tag Archives: mujal

õhtusöök… no kui mitte viiele, siis mõni saab ikka söönuks

hoomamatu 23 Replies

Millalgi augustis helises mu telefon.

“Mis sa sel ja sel nädalal teed?” päriti nõudlikult.
“Ee…”

Järgmine hetk leidsin ma end aegluubis kaamera poole kõndimas koos Mallu ja kahe inimesega, kellega ma olin hetk tagasi esimest korda kohtunud. Hüsteeriliselt naermas.

Uuel nädalal võistlevad kokakunstis ja sõnaosavuses lauljatar Mia, terava keelega seltskonnaajakirjanik Mariann Kaasik, kõrge mõttelennuga blogija ja kirjanik Dagmar Lamp-Jõgi, särtsakas profitantsija Sandra Steinberg ja alati šarmantne poliitik Max Kaur.

Niisiis. Ma sattusin saatesse “Õhtusöök viiele”. Koos Malluga. Mis… mõttes nagu?! Kes mu elule skripti kirjutab ja kas ma võiksin selle tüübiga korra kohtuda? Mind kohe huvitab, mille järgi ta valib neid asju, mida mulle teele veeretab.

Igal juhul, meie osalusega Õ5 läheb eetrisse homme, 22. oktoobril, minu saade on teine ehk seda saab TV3 pealt näha teisipäeva õhtul. Lisainfo ja muu selline TV3 kodulehelt.

Mul ei ole mingit plaani teile saadet ümber jutustada. Esiteks seetõttu, et võtted kestsid hommikust õhtuni ja mul pole õrna aimugi, mis sellest lõpuks ekraanile jõuab. Ka ei ole see siin seletuskiri teemal “Miks ma selliseid asju teen ja kas mul üldse häbi ka kunagi on” (vastus: teen, sest tundub lahe ja häbi on, aga enamasti ei tunne).

See on… eelhoiatus ehk? Et teate homme teleka ees olla / telekast eemale hoida. Või siis on tegu tunniskirjaga, et ma ei hoia oma lugejaid kõiksugu teleprojektide eest teadmatuses ja ükskõik kui piinlik või naljakas on tulemus, ei vaiki seda maha. Milleks? Ma annan endale aru, et ei mu ema ega ka näiteks Naabrinaine ei läheks iialgi ühtegi telesaatesse, aga… mina lähen.

Niisiis.

Kohtusin esimest korda Sandra ja Maxkauriga (tuleb öelda tühikuta, ühe hingetõmbega) ja juba me kõndisime hirnudes aegluubis kaamera poole.

Tere tulemast saatesse “Õhtusöök viiele”.

//

Kui ma andsin nõusoleku saates osaleda, püüdsin ma kujutleda, mis on hulleim, mis juhtuda võib. Kas on keegi, kellega ma iga hinna eest ei tahaks samas saates olla? Kas on mingi mulje, mis minust võidakse luua, mis toob mulle rohkem kahju kui kasu? Lõpuks jõudsin ma järeldustele, et:

1. enamik inimesi ei saa naljast aru ja ma võiks ükskord mõista, et see on NENDE, mitte minu probleem. Delfi kolumnid ja blogimine on mulle ju ometi midagi õpetanud.

2. niikuinii näen ma paks välja. Selles pole süüdi kaamera, vaid rasv. Ja see ei kao, kui kaamerat väldin.

3. niikuinii tõmmatakse minu kohta üles lambijutte ja lastakse käima klatši ja ainus, kuidas ma seda kontrollida saan, on jätkates oma kuvandi teadlikku loomist. Mul pole enam mõtet teha nägugi, et ma saan kuskile peitu pugeda ja nullist alustada.

4. mul pole mõtet teeseldagi, et mu korterit on võimalik KORDA saada. See, et tegu on remondifaasis korteriga, on ainus, mis mind päästab (sest keegi ei usuks, et ma elan vabatahtlikult paljaste seintega korteris).

5. ja lõppeks: tele! Täiesti võõras, põnev ja uudne meedium!

Ehk siis lühidalt otsustasin ma, et diilin võimaliku pasatormiga kui see peaks tulema ja et juhtuda saab rohkem head kui halba.

//

Esimesel võttepäeval selgus mortifeeriv tõsiasi – kokku olid sattunud väga sarnase huumorimeelega inimesed. Miks see halb on, küsite? Sest telekaamera ees pole hull mitte see, et sa ei suuda kaamerat ära unustada ja näid pingutatud või võlts. Telekaamera ees on KÕIGE hullem see, kui sa end mugavalt tunned. Sest kui sa tunned end mugavalt, kipuvad väga kergelt tulema lollid naljad ja trikid, mis antud hetkes sulle ja su kaaslastele täiesti sobivad ja loomulikud tunduvad… Probleem pole aga mitte selles, kui see kõik läheb saatesse sisse. Oh ei, see oleks parim lahendus.

Probleem on selles, et enamasti lõigatakse kõigest välja vaid killud.

Ja on ikka lõpp lahe vanaemale hiljem seletada, miks sa pidasid vajalikuks telekaamerasse pikalt oma spermateooriaid jutustada.

Nii see nädal läks. Kui oli minu saade, sain ma umbes sada breakdown of the närvi ja kõik läks pekki, aga loodetavasti siiski heas mõttes pekki. Eks te ise vaadake.

Oli hull, oli lahe, oli kohutavalt väsitav, oli täis spontaanseid laulukesi, tantsusamme, surmani naermist, laadungeid ja laadungeid puudrit higi peitmas, kohatuid nalju ja… šõud, noh.

Televiisor… siit ma tulen!

reisikirjalaadne toode

hoomamatu Leave a reply

Et ma süümekatesse ära ei sureks, püüan nüüd kiirelt Inglismaa muljed kirja saada. Jumal teab, millal jälle aega blogida, ees ootavad megakiired ajad. (Ja ühtlasi pöördelised ajad.)

Niisiis. Inglismaa.

Esimesed päevad hängisin ma (ühe oma pikaajalisema sõbranna) Marise juures Peterboroughs ja tegin MITTE MIDAGI. Issand kui fantastiline see oli! Ma sain käia jooksmas PÄEVAL (mitte siis, kui laps on magama läinud). Ma sain magada täiesti suvaliste kellaaegadeni (mis oli mingil põhjusel alati 11:22), süüa suvalisi asju (okei, Maris toitub väga läbimõeldult) (kuigi käisime muidugi mäkis ka), olla üleval suvalise ajani, nautida kõikjalt kostuvat briti aktsenti ja kümmelda mõnulainetes iga kord, kui mõni võõras inimene mulle jutu käigus “love” ütles.

Ja “love” ütlesid KÕIK KOGU AEG!

Imeline.

Kolmapäeval võtsime jalad selga ja trippisime kahekesi Manchesteri. See oli üks kohmetumaid telesarju, mis ma oma elust loonud olen. No tõesti, see oli ikka omaette koom, kuidas kaks ema on järsku vabalt jooksma lastud ja ei tea nüüd, mida ära teha. Sõna otseses: vahepeal hämmeldas lastevaba elu meid niivõrd, et pidime kõik põhjalikult läbi arutama, mida järgmiseks teha. No et kas minna läbi selle või tolle värava. Istuda sellele või teisele rongiistmele.

Naeruväärsuse tipp saabus millalgi Manchesteri keskuses, kui me lollide nägudega telefoni GPSi vahtisime ja aeglaselt ühe koha peal keerlesime, et aru saada, kuhupoole nool meid minna käsib. (Olgu öeldud, et hotell sellel hetkel paistis juba, oleks me vaid silmad ekraanilt tõstnud.)

Grandioosne plaan oli kolmapäeval pidutseda nagu me oleks 16 ja järgmine päev täiesti süümekavabalt maha magada. Aknata hotellituba on ju selleks ometi ideaalne. Kuna aga me Manchesteris kedagi ei tundnud ja piisavalt lõviks polnud veel end meikinud, et suvalisi tüüpe minna lantima, siis otsisin ma fesarist inimesi, kes meiega paar pinti viitsiks teha. (Saatsin välja täpselt kaks kirja suvalistele inimestele, kelle Manchesteri otsisõnana kasutades leidsin. Sain mõlemale küll vastused, kuid mitte abi kõrtsimineku osas.)

Siis otsustasime me asjale täiskasvanulikult läheneda ja tegime väljaminekust interneti joomismängu. Küsisime nõuandeid, kuidas võõrale linnale lähenema peaks ja ühtlasi lubasin iga. kommentaari. peale. võtta. ühe. viskišoti.

(Viski oli õnneks väike.)

Ilmselt ei oleks ma pidanud imestama, kui ma ühe Manchesteris resideeruva blogituttava kõne peale talle (sisuliselt siiski võhivõõrale) rõõmsalt teatasin, et kohtugem linnas ja ühtlasi võiks ta teada, et olen pesuväel. Sealt edasi läks ainult pidusemalt. (Blogituttava pärast olen senini mures, sest kardan, et õhtu minuga põhjustas pöördumatu kahju.)

Või noh…

Tõestasime, et kolmapäeva õhtul on brittidele joomine kui mitte keelatud, siis vähemalt pole soovitatav. Kõik kõrtsid olid kinni või kohe suletamas. Tänavalt õnnestus külge haakida ainult kahtlane bomži-tüüpi kutt, kilekott tühja taarat täis, kellest lahti saamiseks hüppasime suvalise takso peale ja käskisime meid viia kuskile, kus

a) on pidu
b) saab alkoholi
c) jääb ellu

See ellujäämine oli meil üsna vastuvaidlematu nõudmine.

Noh, selgus, et neile tingimustele vastavad kaks imetillukest Zavoodi-tüüpi ööklubi, mis asuvad lisaks kõigele üksteise kõrval. Tillerdasime natuke sealkandis, kuid Maris eelistas viibida kohas, mis ei kurdista ja mina, noh, mul oli selleks hetkeks pidu juba kõikjal.

Nii leidiski Manchesteri öö meid istumas 24/7 kiirtoidukast, kus me omaniku loal (“I don’t see nothing! Here are empty cups.”) oma järelejäänud viskile lõpu peale tegime, mehi klatšisime ja õhtu lõppenuks lugesime.

Kuid siiski…

Umbes kell 5 hommikul nõudsin ma siiski “seiklusi, või vähemalt pahandusi” ja Maris istus minuga kannatlikult Picadilly platsil. Kaasas oli meil üks õlu ja fotokas ning minul dekoltee. No mina ei tea, meedia on täis lugusid sellest, kui ohtlik on tänapäeva maailm ja kuidas neiud satuvad igal sammul pahandustesse, piisab neil vaid nina välja pista. Noh, meie pidime POOLTEIST TUNDI pingil istuma, kuni lõpuks mingi kahtlane tüüp ligi tükkis. POOLTEIST TUNDI. Häbiväärne. Kus on minu pahandused, kui ma neid nõuan? Või diskrimeeritakse mind mingitel muudel alustel?

Tüüp oli muidugi otse multikast välja astunud, sätendava kauboikaabu, ratastel kohvri, nahktagi ja kahtlase kotikesega (kus hiljem selgus olevat tuhksuhkur ja kanep, ja on päris tõsi, et ma pole iial kohanud inimest, kes tuhksuhkrut rekreatsioonilistel eesmärkidel kaasas kannaks) leedukas, kes käitus nagu sütel, lakkamatult hüpeldes ja leedu keeles räppides. Tüüp osutus lõppeks ohutuks ja naljakaks, aga noh, kui ma tahtsin “pahandusi”, siis umbes selliseid (kontrollitavaid ja tegelikult mitte eriti tõsiseid) pahandusi ma ju mõtlesingi.

Kell 11 ärkasime tuletõrjesireeni peale, mille ma unesegasena alla võtsin (evakueerumine ei tulnud mõttessegi). Tund hiljem olid pahased hotelliturvad meil ukse taga, kelle eest mina end ratsionaalsushoos vannituppa peitsin. Me muidugi ei taibanud enne järgmist õhtut, et tegu oli korralise kontrolliga ja et ma oleks võinud alarmi lakke jätta ja no vetsu peitmisel polnud mingit mõtet.

Niisiis täiesti aktseptaabel koduperenaiste õhtu väljas: paar drinki, meestemured, burksiputka ja sätendava kaabuga leedukas. Harilik noh.

Ainult et Manchesteris.

Tagasilend oli omaette seiklus, sellest järgmine kord.

Vietnamist ja lastest ja minu külast

hoomamatu 4 Replies

Oktoobrikuu ajakirjas Pere&Kodu ilmus minu kirjutatud lugu “Halloo, Vietnam!”. Pärisin selle tarbeks väikese beebiga vanemapuhkuse ajaks Vietnami kolinud Kristina Kallaselt, mis imeloom see Vietnam üldse on ning kuidas see eksootiline maa värskele emale tundus. Oma kogemustest kirjutas ta ka raamatu “Minu Vietnam”, mille lugemine on mul hetkel pooleli, kuid julgen soovitada küll. Eriti soovitaksin seda värsketele emadele. Miks? Sest minu jaoks jäi nii raamatust kui Kristinaga jutlemisest kõlama hoopis mõte, et eestlased võiksid mõnes osas vietnamlastest õppust võtta. Ja just selles osas, mis puudutab lapsi.

Kristina rääkis, et Vietnam on väga lastesõbralik riik. Neil paistvat olevat arusaam, et lapsed on suurim õnn ja rõõm maailmas ning jääb arusaamatuks, miks keegi ei peaks sellest rõõmust osa saama. Nii on vietnamlannad valmis iga võõrast last plutitama ja lõbustama, samas aga lastakse lastel olla lapsed. Nad jooksevad kitsastel kõrvaltänavatel, kus neil heal juhul hoiab silma peal mõni vana naabritädi, kes õue taburetikesele konte soojendama tulnud. Kristinale meenutas see kõik tema enda lapsepõlve, kui ka meil veel nii kasvada lasti.

Nüüd aga on lastekaitse igal nurgal, ajalehed täis õõvastavaid lugusid vanematest, kes oma lapsi kõikmõeldavaid õudusi läbi sunnivad elama. Rohelise idüllilise Nõmme tänavatel luurab pedofiil, Toompea jalamil tapetakse, sotsiaaltöötajad ja perearstid on muutunud überparanoiliseks, kui sa juhuslikult oma tite kohustusliku “ülevaatuse” unustad ning vene baabad tulevad rannas nutva vastsündinuga ema juurde uurima, et ega juhuslikult lastekaitset kutsuma ei peaks.

Ja samas… it takes a village to raise a child, ütleb vanasõna. Kristinagi küsis lõpuks mõtlikult, et ehk peaks ka eestlased oma suhtumise lastesse ehk üle vaatama, ehk on vietnamlastel ikkagi tera jutus sees…

Kui ma rasedana Tallinna kolisin, tundsin ma väga teravalt, kui üksi on tegelikult tänapäeva Eestis rase naine ja vastsündinu ema. Ma ei tea, kuidas ma oleks kõigi nende hormoonide ja muutuste ja magamatuse ja depressiooniga hakkama saanud, kui Naabrinaine poleks just samal ajal Kõuplisse kolinud ja mind oma tiiva alla võtnud. Tänaseks on mul tekkinud Tallinnas turvavõrgustik, mul on inimesed, keda ma usaldan, kellele ükskõik mis kell helistada, kes jagavad mu vanemdamisvaateid või tahavad lihtsalt minuga koos sammuda ja Milagagi hängida, isegi juhul kui nad ise suuremat sorti titesõbrad pole. Ma tunnen, et ma olen enda ümber lõpuks kogunud selle village’i, külaelanikud, kes aitavad mul ja Milal terve mõistuse juurde jääda ning samas pakkuda mu tütrele palju lahedaid inimesi, keda tundma õppida ja kes igaüks on omamoodi awesome.

Seda kõike tundsin ma Mila sünnipäeval, kui laua ümber oli kogunenud ääretult kirju seltskond, kes kõik olid tulnud Milakese sündi tähistama. Ja seda ma tundsin paar nädalat tagasi, kui otsustasin spontaanse kogunemise korraldada ja inimesed tulid kohale vaid paaritunnise etteteatamise peale ja meil oli fantastiline õhtu. Seda kõike tundsin ma praegust reisi plaanides, kui mu sõbrad Milat mõnel õhtul lõbustama pakkusid, et mina saaks võimalikult rahuliku südamega oma reisi nautida. Ja seda ma tunnen siin blogis, kui mu väike virtuaalne külake kogemusi jagab, üksteist toetab, vajadusel konstruktiivset kriitikat pakub ja, mis peamine, väga sageli naerab. Koos ja üle, aga naerab.

Täna ei suuda ma enam ettegi kujutada elu Tartus emana. Mul on Tartu sõpru ja tuttavaid täis, samamoodi üks toredam kui teine, aga ma tunnen, et minu küla on Tallinnas. Of all the places. Ja see küla on nii oluline. Kuidas ma oleks ilma selleta saanud?

Ja nii võtangi ma iga päevaga aina kergemalt ja tšillimalt kogu oma praegust segast eluperioodi, sest MUL ON MU KÜLA. Teie, mu sõbrad, olete mu küla.

Ning ma ei pidanud selleks isegi mitte Vietnami külastama:)

kuidas daki vabanes kollahambasusest

hoomamatu 6 Replies

Foto: Kalev Lilleorg, Naisteleht

Mul on eluaeg olnud tumedad hambad. Isegi enne seda, kui kohvi, sigarettide ja veiniga tutvusin, olid mu hambad tumedad. Ja muidugi tegi see mind väga õnnetuks. Esimest korda tahtsin hambaid kliinikus valgendada enne oma (esimesi) pulmi, kuid siis oli lihtsalt nii hullumeelne aeg, et ei jõudnudki. Hiljem polnud enam raha.

Ja kuna mulle meeldib kõik oma elus ajakirjanduslikku vormi keerata, siis otsustasin ma, et katsetan neljal eri viisil kodus, kuidas on kõige parem käepäraste vahenditega hambaid valgendada. Kirjutasin katsetuse tulemused üles ja nüüd on ka Nipiraamat lettidele ilmunud, kust te saate minu hambasaagast lugeda.

Kuna aga ei mahtunud ära mu lisakast loo juurde, avaldan selle siin. Ja soovitan seejuures soojalt sama murega inimestel külastada veebilehte Julge naeratada! Just sealt saad endale tellida kuulsaid Cresti valgendusribasid, mis tõesti kõigi koduste vahendite juures kõige parema tulemuse andsid. Pealegi olid mu teised meetodid küsitavad at best, sisaldades lisaks sidrunile näiteks ka sütt pliita alt. Ma proovisin selleks, et teie ei peaks:)

Aga tulemuseks on mul siiski valgemad hambad! Aitäh Gert Kristjanile ettevõtlikuse eest Cresti maale tooma hakata!

Niisiis, millega veel saab kodus hambaid valgendada?

Maasikad. Huffington Post kirjutab, et maasikad sisaldavad teatud ensüümi, mida kasutatakse ka mõnedes valgendavates hambapastades. Nad soovitavad maasikad purustada ning saadud plöga minut-kaks hammastel hoida, siis veega loputada. (Mina muidugi sööks maasikad lihtsalt pärast ära.)

Õunad, seller, porgandid. Dr Jeffrey Gross selgitab, et need köögiviljad on looduslikud plekieemaldid. Nimelt suurendavad nad ila teket, mis toimibki puhastavalt. Lisaks räägitakse, et porganditega hammaste hõõrumine teeb need valgemaks. Lisaks sisaldavad nimetet viljad palju C-vitamiini, mis ennetab igemehaigusi ja tapab halba haisu tekitavad bakterid.

Jogurt, juust, piim. Piimatooted sisaldavad laktooshapet, mis ennetab igemehaigusi ja aitab kaasa hammaste üldisele tervisele. Abiks on isegi piimaga kohvi joomine, et kohvi hambaid tumestavat mõju leevendada. Lisaks hambaemaili tugevdamisele ja puhastamisele on kõvad juustud (näiteks cheddar) head hambavalgendajad, kuna puhastavad neid ka füüsiliselt teistest toiduosakestest. Ning muidugi on suur roll hammaste heaolu jaoks piimatooteis sisalduv kaltsium.

Kõrs. Joo vedelikke, mis on teada-tuntud hambatumendajad, kõrrega! Kohvi on läbi kõrre ilmselt üsna veider imeda, kuid viinamarjamahla, karastusjooke ja punast veini on täitsa asjalik kõrrega varustada. Pealegi on kõrrest joomine ju ka lihtsalt nii lahe!

Vesinikperoksiid. Tegu on sama ainega, mis sisaldub hambaarsti juurest saadavas valgendussegus. Lahjenda vesinikperoksiidi veega (1:1) ja loputa sellega paar korda kuus suud. Hoia segu suus umbes minut, sülga siis see välja ja lase veel üks minutijagu mõjuda, enne kui suu korralikult ära loputad. Tegu on antiseptikuga, mis mitte ei tapa bakterite teket, vaid ennetab seda. Samuti ennetab see erinevaid infektsioone.

Valgenduspulk. Eesti apteegid on hambavalgendusvahendite koha pealt üsna vaesed, lisaks tavalistele poelettidelgi leituvatele pastadele jääb silma vaid valgenduspulk Yotuel (29 eurot), mis sisaldab ksülitooli, fluoriidi ja kaaliumi. Apteeker, kelle käest pulga kohta küsisin, ütles aga kindlalt, et pulk on üsna kasutu ja tema soovitab ikkagi vesinikperoksiidipõhist valgendust tohtri juures.

***

Valgendamine hambakliinikus:

*Soodapesu 55 eurot
*Valgenduskomplekt kodus valgendamiseks 164 eurot
*Hammaste valgendamine ühel lõualuul 64 eurot
*Hambasisene valgendus 45 eurot

Allikas: Viru Hambakliinik

 

sarjasügis 2012

hoomamatu 4 Replies

Sügis! Kuigi aega praegu sarjadeks üldse ei ole (mõned muidugi arvavad, et ma muud ei teegi kui ainult sarju vahin), siis ootusärevus uutest hooaegadest on ikka. Täna tuli juba “Bones”, ega teisedki kaugel ole! Uued sarjad, mis huvi pakuvad ja millele pilgu peale viskan (lisaks Eesti oma “Süvahavvale”, loomulikult!), on kursiivis ja varustatud linkidega treileritele.

Kõik sügisel linastuvad USA sarjad leiad näiteks sellest kalendrist.

ESMASPÄEV

24.09 HIMYM
24.09 2 Broke Girls
24.09 Castle
24.09 Hawaii 5-0
24.09 Partners 

TEISIPÄEV

25.09 New Girl
25.09 NCIS: LA
25.09 NCIS
25.09 Private Practice
25.09 Ben and Kate
25.09 The Mindy Project 

KOLMAPÄEV

12.09 Guys With Kids
26.09 The Middle
26.09 Criminal Minds
26.09 Modern Family
3.10 Supernatural 

NELJAPÄEV

20.09 The Office
20.09 Parks and Recreation
20.09 Up All Night
27.09 The Big Bang Theory
27.09 Grey’s Anatomy
27.09 Person of Interest
27.09 Scandal
27.09 Elementary (appi, see Sherlocki-tänapäeva-toomise-hullus võiks juba lõppeda…)
4.10 30 Rock

REEDE

28.09 Fringe
28.09 Blue Bloods

PÜHAPÄEV

01.09 Doctor Who
30.09 The Good Wife
30.09 Homeland
30.09 666 Park Avenue 

Midseason lisanduvad: 1600 Penn, American Horror Story (17.10), Happy Endings (23.10), Chicago Fire (10.10), Cult, Do No HarmEmily Owens MD (16.10), The Family Tools, The Following, The Goodwin Games,  Hannibal, How to Live With Your Parents for the Rest of Your Life, Infamous,  Zero Hour

Eelmiste aastate sarjakalendrid:
2011
2009
2008

stuck

hoomamatu 8 Replies

Ükspäev ma ületasin ennast.

Nimelt võtsin ma end kokku, avasin Wordi ja kirjutasin mitte-motivatsioonikirja ühte asutusse, kus, mulle tundub, sobiks mulle täiega töötada. Aga nii imelik oli. Ma olen juba rääkinud sellest, kuidas kõik oma tööd olen ma saanud nii, et on kutsutud ja kandideerimiste kaudu pole kunagi õnneks läinud… Kuid nüüd ma siis SURUSIN end. Püüdsin leebelt ja humoorikalt, aga fakt jääb faktiks, et ma reaalselt kirjutasin mõniteist tuhat tähemärki teksti, püüdes end võõrastele inimestele maha müüa.

ISSAND kui imelik see oli.

Aga õnneks need inimesed klikkisid selle partikulaarse kreisiga ja mõistsid. Või vähemalt ei mõistnud hukka. Sellel kõigel pole veel mingeid pikemaid järelkajasid, aga kogu see stseen – noh et juhtus kõik nii – on pannud mind igasugustele asjadele mõtlema.

Peamiselt sellele, et säärane kiri, kus sul pole peaaegu mitte midagi kaotada ja sa lihtsalt hakkad end müüma ja enda olemust selgitama võõrastele paaril leheküljel… on hirmutav ja vabastav kogemus. Pigem vabastav. Ma olen selle kandideerimissuve jooksul nii paljusid asju enda kohta mõistnud, et… üllatav, ühesõnaga.

Näiteks üks peamisi asju, mille eest pole mul mõtet põgeneda, on seesama blogi. Oh, ma kohtun iga natukese aja tagant inimestega, kes avalikult suud kõverdavad ja nii üldiselt aru ei saa, kuidas mul üldse tegutseda lastakse sest KAS TE OLETE NÄINUD MIDA TA KIRJUTAB?!

Mina aga näen seda asja nii, et kui ma juba aastaid teen blogimist teadlikult – st ma teen seda sama palju teile kui endale mõeldes – siis on see pigem ju kõik boonus. Mul on unikaalne ressurss ja sisevaade sellesse, mis inimesi (või minu lugejaid) huvitab ja pole mingit põhjust arvata, et see piirdub ainult selle lugejaskonnaga. Ehk et: jah, mu blogi lugejaskond on PEAMISELT naised… umbes nagu kõigil Eestis ilmuvatel ajakirjadel.

Järelikult pole mul mingit põhjust häbeneda oma blogi-Dakiks olemist, sest minu meelest aitab see kõik mul paremini minu tööd teha. Ehk kokkuvõtteks: kõik võidavad. See peaks olema ju peamine.

Aga jah, naljakas selle asjaga, et ma ikka pean käima ja muudkui selgitama end ja oma kirjutamist ja seda, miks ma just sellest kirjutan, millest ma kirjutan. Ja samas ma ise olen täiesti veendunud, et mul on korralik filter peal… Kas siis on nii, et mu veider sõpruskond on mind ära harjutanud, pannes arvama, et weird is new normal? Või siis minusuguseid inimesi on niivõrd vähe, et kõik ülejäänud ainult kergitavad kulmu ja ei saa aru, milles nali seisnes?

Noh, misiganes see on – ma ei lähe mitte kuskile. Ja ma olen tõesti täiesti veendunud, et kogu see blogiasi… See on täiega oosõm. Teeb minust parema kirjutaja ja pakub ka lugejale midagi vastu.

Pika jutu lõpetuseks: laaaaav juuuuu! Ilma teieta oleks ikka päris nukker.

Muah!

Kolumn: Seksikus ja emadus ehk millal emad tegelikult seksivad?

hoomamatu Leave a reply

Hakkan blogiski avaldama Delfi Naistekale kirjutatud kolumne. See on neist esimene ja ilmus selle aasta alguses.

Jõime ühel õhtul sõpradega viskit veini vett. Mu sõbrad on Naabrimees ja
Naabrinaine, kellest viimane iseloomustas end täna nii: “Ma olen muidu väga
viisakas ja positiivne inimene. See jääb ainult pideva ropendamise varju.”
Naabrimees end tavaliselt kuidagi ei iseloomusta, aga tema iseloomustamiseks
piisab sellest, kui öelda, et ta elab koos Naabrinaisega.

Igal juhul, istusime nende köögilaua taga ja kuidagi läks jutt seksile. Nagu ikka
teinekord ette tuleb. Täpsemalt tõstatas Naabrinaine ühe väga olulise küsimuse:
kuidas, kurat, kõik need naised, kes naisteajakirjade nõuandeid järgivad,
TEGELIKULT seksivad?

Ja, tõepoolest, mida rohkem me sel teemal arutlesime, seda selgemaks sai, et
meie vist elame mingis teises universumis.

Tähendab, ma olen absoluutselt veendunud, et kõik ägedad naised, keda ma
tunnen, on ka voodis totaalselt ägedad. Aga on väga raske ette kujutada, et keegi
suudab tõsise näoga järgida cosmolikke nõuanded, mis reastatud pealkirja
alla “Korralda oma kutile plahvatuslik õhtu!” Kuidas see täpselt välja näeb?
Proovigem kujutleda.

Niisiis, on laupäeva õhtu, lapsed on magama pandud ja naine hiilib vannituppa.
Mõni aeg kostub sealt ilget nahistamist, punnitamist, kiunatusi ja haledat
vandumist ning siis astub tuppa ilmutus: naine on endale latekskorseti selga
venitanud ning püüab nüüd, tõsist ilmet säilitades, seksikalt läbi köögi väänelda
ja kuti juurde jõuda, kassi jalust ajades ja põrandal vedelevate mänguasjade
vahel laveerides.

Ja siis? Mis edasi saab? Pöördugem nõuannete juurde. Näiteks: “Ka
vahukoor võib olla seksikas! Kaasa see ja teised vallatud toiduained oma
voodimängudesse!”
Olgu, jätkakem.

Naine jõuab voodi juurde, siis meenub talle, et pildi täiuslikuks saamiseks tuleks
mängu võtta ka toiduained. “Vahukoor!” lajatab ta endale otsaette ning tormab
tagasi kööki. Kapist vaatab vastu ainult pakivahukoor. Võib-olla hakkab ta seda
kausis vahustama? Kes teab. Kutt igal juhul senikaua ilmselt ootab, kuni naine
vahukoorega jõuab.

Ja mis nüüd edasi? Nüüd tuleks nagu… üksteist koorega kokku määrida? Ja siis
seda teineteise kehadelt limpsida? Ehk ka midagi vallatut rääkida?

Kuidas iganes see stseen ka edasi ei läheks, tundub see esiteks kohutavalt
piinlik ja teiseks tohutult pingutatud. Võib-olla on viga minus ja Naabrinaises
(Naabrimees enamasti selle vestluse ajal vaikis), aga selline punnitatud seksikus

ei ole teps mitte seksikas. Ja ma olen täiesti veendunud (ja ka katse-eksituse
meetodil tõestanud), et sellist punnitatud seksikust on ääretult raske tõsise
näoga läbi viia. Ja kui see õnnestubki, siis on kogu aur läinud punnitamisse ning
eesmärk – ise ka erutuda – jääb enamasti täitmata.

Tõsi, et kõik romantilised õhtud ei pea olema kohmetud ja ülalkirjeldatult
ülepingutatud, kuid kui minu ellu sisenes uus mõõde – laps – siis avastasin ma,
et seksikus ja enda seksikana tundmine ei ole midagi sugugi enesestmõistetavat
ning ajakirjade stampnõuanded ei aita asjale kaasa. Oh, muidugi oli mul ka enne
emaks saamist päevi, kus ma ei tundnud end oma kehas hästi või oli lihtsalt
paha tuju, aga sellisel juhul sai probleemid lahendada alkoholi või kallima kaisus
meelisklemisega, et meeleseisundit muuta.

Kui ma aga emaks sain, siis läks mul tükk aega, enne kui ma sain üle faktist,
et keegi väike inimolend mu keha mõneks ajaks okupeeris. Sisuliselt pidin
ma uuesti seksima õppima, sest esiteks nõudis harjumist juba see, et mu keha
on läbi teinud õuduse nimega sünnitus. Teiseks avastasin üllatusega, et kuigi
füüsilised armid paranevad, on emotsionaalselt väga raske emarollist seksikiisu
rolli häälestuda. Täpsemalt – see on võimatu! Ema on minu jaoks lihtsalt niivõrd
aseksuaalne roll, kuigi ma olen kuulnud teisi naisi õhkamas, et emaks olemine on
ääretult loomulik ning ülim naiselikkuse vorm ja olemus.

Mina aga senimaani õpin, kuidas emaks olemisega harjuda ning kuidas sujuvalt
erinevaid rolle – tavamina, töömina, loomemina, seksikas mina ja ema-mina –
omavahel ühendada. See pole olnud sugugi kerge, aga see on olnud väga huvitav.
Ja kohati hüsteeriliselt naljakas.

Ning õnneks on selgunud, et spontaanne seksikus on jätkuvalt olemas ning
selleks ei peagi end latekskombinesooni venitama või vahukoorega mätserdama.
Tuleb lihtsalt enda ja oma (uute) rollidega rahu teha.

new shoes!

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev läksin ma Nõmme keskusesse panka, kõndisin, rääkisin telefoniga ja mõtlesin, et jubemegaebamugav on. Ei tea, kas plätadel tald katki läinud?

Lõpuks taipasin maha vaadata, et mis mul siis jalas on. Avanes järgmine pilt:

Tähendab… Mida kuradit? Ma saan aru, et ma pole sageli just eredaim pirn lühtris, aga no fuck’s sake, KAHE ERI JALANÕUGA VÄLJA MINNA?! The fuck is wrong with me?!

Muidugi avastasin ma seda täpselt panga ees, nii et ma astusin kontorisse, naerust koomas ja paari lausega tellerile olukorda lähemalt tutvustades kajas varsti terve offis naerust. Hüsteeriline.

Continue reading