Tegime ka ära, muidugi tegime ära. Isegi videoreportaaž peaks tulema mingi aeg kohe kindlasti.

Ning ei, minu meelest ei ole tobe, et kõik nagu üks mees teatud päeval koos koristavad. Kes viitsiks üksi kõiki neid hunnikuid koristada? Koos on lihtsam, toredam, lõbusam.

Ning ei, minu meelest pole tegu laupäevakuga, mille üle idanaabrid kahjurõõmust käsi saavad hõõruda.

Minu meelest on normaalne, et sa korjad oma prügi kokku, minu meelest on normaalne, et Eestimaa on su kodu ja sa hoiad seda ja nii ongi.

Ning ei, minu meelest ei ole Teeme Ära ainult selleks, et järjekordsed idioodid võiksid prügi metsa alla viia. Ma usun, võib-olla naiivselt, et nii mõnegi südametunnistus ärkas. Ja kui ei ärganud, siis tuli vähemalt hirm. Sest prügi hulgas on palju isiklikku informatsiooni… Ka pilte, dokumente, muid nimedega pabereid.

Laipu, mida me kartsime, ei leidnud (kuigi Nadja väitis, et leidis mingi saba või midagi, edasi ei uurinud), küll leidsime kellegi täisgarderoobi (ja selle inimese pildi, kunagi panen üles), palju pamperseid ja sidemeid, kilet, ehitusprahti, sittakanti pudeleid, kilde, pooliku auto, rehve (vaene Justin pidi end pooleks venitama nendega, traktori omad olid), muud toredat. Ühesõnaga, kõike seda, mida idioodist (vabandust, aga keel ei paindu neid inimesi enam inimesteks nimetama) kaasmaalased peavad vajalikuks hunnikutes autosse laadida ja sõita kilomeetreid metsa vahele, et nad seal maha matta.

Jah, sest muid kohti pole ju olemas.

Eriti kurioosne oli taat, kes oli enda aia taha tõelise ohtlike jäätmete kogumispunkti ehitanud ja keelas koristajatel seda puutuda – tema oma! Mis siis, et riigi maal ja ohtlikke jäätmeid täis.

Nii palju siis.

Muide, Koosa noored (no umbes 6 või nii) kutid on päh!

Young Guy, trying to hit on a girl: I’ve been thinking about starting a blog.
Girl: [silence.]
Young Guy: You know, if I were to start a blog, I’d make it about t-shirts.
Girl: [silence.]

New Yorkis mõeldakse ja räägitakse. Aga, jajaa, selle valguses: ajaveebide konkurss on alanud!

Teate küll neid firmasid, kes saadavad sulle e-kirja, millele nad vastust ei oota ning panevad saatja-aadressiks näiteks firma@donotreply.com? Nad on seni elanud heas usus, et sellist domeeninime polegi olemas, aga võta näpust. See kuulub ühele mehele nimega Chet ja ta blogib sel teemal, mis kirju ta ikkagi saab oma postkasti, kui inimestele on öeldud, et do not reply ja nad ikkagi teevad seda.

Hämmastaval (või mitte nii väga) kombel tuleb välja, et tema postkasti satub väga palju tundlikku informatsiooni alates inimeste arvedetailidest lõpetades asjaajamistega Iraagis, panga turvakoodidega ja millega iganes. Ning alati polegi see üleni ainult inimese süü (kes pahaaimamatult vajutab siiski “reply”-nuppu), vaid hoopis suurte korporatsioonide endi, kes loodavad, et reply-kirjad kaovad kuhugi tühjusse, originaalkirjad manusena kaasas… Täis tundlikku informatsiooni.

Nagu ma aru sain, siis on Chet üritanud ka alguses firmadele märku anda, kui midagi säärast on juhtunud, aga et firmad pigem vihastusid kui tänulikud olid, siis hakkaski blogima. Oma viimases sissekandes kirjutab ta lähemalt, miks ja kuidas leht alguse sai. Ta üritab nii tähelepanu tõmmata tõsiasjale, et suurfirmad, kelle sysadminnide ülesanne on olla kompetentne, kuna nende käte alt läheb läbi palju infot, ei tohiks palgata oma tööle kellegi lehma lellepoega, kuna too “teab arvutitest üht-teist”.

Firmadel on võimalik lasta oma nimed sissekannetest eemaldada, võib teha ka väikse annetuse ja Chet annetab selle raha kodutute loomade varjupaigale.

Meet the guy, who is Do Not Reply! 

NY Times kirjutab, mis juhtub, kui eksid blogivad. Ka Geeksugar küsib, et kas sa oled kunagi bloginud TMI (too much information) ning räägib, kuidas ta ise on alati kõhelnud pikalt, kas muuta Facebookis ära oma relationship staatus.

Ja noh, yours truly lugu teame (või “teame”) me muidugi kõik…

Leidsin sealt paar huvitavat mõtet:

In separation, of course, one person’s truth can be another’s lie. /—/For the blogger, the writing can be therapeutic. /—/It is a blank slate to unload all the frustrations and emotions of a personal crisis. /—/“People tend to think that they are blogging for a small group of friends or that they are anonymous,” she said. But that is not really the case, she said, because “all it takes is one friend posting a link to your blog to out you.”

Igal juhul, huvitav ja (loodetavasti!) õpetlik lugemine ja annab ainet järelemõtlemiseks.

Mitu näitlejat on Obama enda poolele saanud, kui seda videot vaadata?

I’d still vote for Hillary. Just because.