Ma ei tea, kaua ma tegelikult magamata olen. Natuke juba nägin koduteel hallukaid, aga peamiselt pimestas vihmajärgse Eestimaa ilu.
Ma arvan, et ma olen magamata umbes 40 tundi või nii. Ma lihtsalt ei ole veel spetsialiseerunud tosina inimesega ühes telgis magama, eriti kui mullegi usaldatakse nii oluline ülesanne nagu ahjuvalve. Tuleb hoida hinnalist sooja (“Kas keegi võiks kütta nii, et mu selg ei külmetaks?!”), aga ka vaadata, et kellegi jalad koos magamiskotiga ühtlaseks tömbuks ei sulaks. Ma tean, mu matt olla nii mõndagi näinud, rääkisid tema põlenud paelad ja otsad oma keelt.
Und ei ole, kuulad, kuidas valvekord käib inimeselt inimesele, saateks ühtlane magamisenohin ja võõraste jalgade sahin. Kõrvaltelgi tütarlapsed, smsid, lõkke äärest kostuv jutukõmin. Siis vaikus. Ma vist magasin. Keegi pani tuld alla. Ma nägin unes tülitsemist, see ei tahtnud lõppeda ja ma ärkasin öeldes “Ma olen üleval”, tegelikult magamata, tegelikult üleval olemata, tegelikult und nähes ja seda nägemata.
Viskad paar klotsi alla ja sirutad varbad välja. Jälle läheb natuke tuliseks, aga niimoodi mõnusalt. Kusagil haugub rebane, valjult, lähedalt, kaugelt. Kusagil haugub talle koer vastu. Hauguvad tükk aega.
Mõtteid ei ole ja on liiga palju. Ühelgi ei saa sabast kinni, aeg venib ja kiireneb ja jälle hakkab venima. Valvekord läheb edasi, aga ma kuulen kella liikumist. Ikka on veel 4am.
Ja siis järsku tunnen läbi une temperatuurimuutust. Hommik tuligi niimoodi järsult, soojaga näol ja hingamisteedes. Piirituselõhna enam pea polegi, aga väljas krõbiseb kella kuuene rohi paljulubavalt. Seekord te pääsesite, ütleb hall või härmatis või kesiganes, aga on nii valge nii valge ja öö läbigi oli valge.
See ei ole veel täiskuu. Täiskuu alles tuleb. Teisipäeval alles tuleb. Tahaks seda öelda ka Tallinn-Tartu bussis ees istuvatele noortele, kui noormees meela naeratusega oma noorikule kuud näitab. See ei ole täiskuu!
Nüüd on jälle kodu, samasugune nagu alati, imelik, ooterežiim hakkab lõppema ja jälle on kahju minna, kuigi pole end lahtigi pakkinud korralikult veel.
Hiinlanna Xiaolu Guo varemgi viidatud raamat “A Concise Chinese-English Dictonary For Lovers” rääkis muga seekord hoopis teist keelt. Natuke paranenud inglise keelt, aga hoopis sügavamat hingekeelt. Näiteks…
The simplest possible life is the most complicated thing to achieve I say to myself.
Või.
Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.
Linna sõites avastan end Riia tänava imelisi müstilisi lugusid ja trepikodasid täis maju vaatamas ja mõttelt: “Tahaks kunagi Riia tänaval elada…” Jumala tõsiselt mõtlen seda mõtet kuni raudteesillani ja siis meenub, et…
Aga. Saabki ju.
Love can be so pessimistic, and love can be so destructive. Love can lead a woman being lost, and in that lost world perhaps the only thing to do is to leave and build a new world.
Tallinna vihm, see oli imeline. Ma pole tükk aega midagi nii vaimustavat kogenud. Aknaklaasidel voolas vesi, välja ei näinud midagi. Välk sähvis otse ees ja siis järsku oli rahe ja siis järsku helesinine taevas.
Tartu lõhnas vihma järele, aslfalt oleks ilmselt auranud, kui oleks soojem olnud. Kogu maailm oli vihmajärgne, tülitsemisjärgne puhas ja värske ja helge, vihmapisarad nutetud, muudmoodi ei olekski võimalik olnud.
Everyone tries to be an optimist. But being an optimist is a bit boring and not honest. Losers are more interesting than winners.
Ma hakkasin mõtlema lause üle: The Universe continues to be in the present tense.
Või siis lause üle: The reality that surrounds us is not real. It is the illusion of life.
/
Siis ma mõtlesin kehadele. Nende hämmastavale võimele saata korda meeletuid, meeletuid asju. Kui kaua on võimeline üks pisike naisterahvas kõndima, täisvarustusega, ööl ja päeval, läbi soo, läbi metsa.
Mõtlesin kehadele teistmoodi. Kui hämmastavalt ilusad on inimkehad. Naised, mehed. Kuidas sa võid näpuga silitades leida sadu kordi läbi käidud radadelt alati midagi uut, huvitava lihasetukse, teistsuguse nahatekstuuri, uue soojuse. Kuidas vahepeal ongi nii, et jumaldamine on ainus õige sõna, mida kasutada. Heas mõttes, mitte woman being lost.
Mõtlesin, kuidas kehad muutuvad. Igapäevaselt – uued kriimustused, uued sinikad, lühemad juuksed, vähem karvu, rohkem karvu. Pinges näolihased, vihane selg. Versus üleni naeratav keha ja inimene. Soe keha. Külm keha. Soojast kehast jäänud jahenev voodipool.
/
Tänaval kõndides viirastusid koertega naised ja Godspeed You! Black Emperori prantsuse (?) keeles leelotavad lapsed (Potsataja teab ja Jri teab), mis segunesid Imogen Heapi reaga “Mm, what you said…”
Maailm keerles ja pöörles ja taarus ja ma panin silmad kinni ja ikka tundsin ära koduaia lõhna.
Meelde tuli hoopis üks teine maikuu, mis oli täis kommunikatsiooniteooriaid ja bakalaureusetööd ja oo-milliseid-öid. Tunne on praegu samasugune, veidralt tasakaalutu ja mingi kummalise uue tuleviku ootel.
Mis siis, et optimist olla on igav. Ma vahepeal luban endale luksust olla igav. Igav olla on vahepeal üks maailma toredamatest asjadest.
/
Ja siis see vestluskatke metsast. Sellest, kuidas aeg tormab, kuidas kell peas tiksub, aga kuidas sa veel ikka ei tea, mis sust saab või kas sa teed õiget asja. Sellest, kuidas sa teed alati vapra näo, sest olles 30 ei ole kümme aastat enam sama, mis olles 20.
Ja kuidas salamisi loodad, et plaanid lähevad plaanitult, aga nad enamasti ei lähe. Enamasti on isegi parem, kui sul pole plaani, nimekirja, to do listi.
Miks ma siis ikka neid koostada tahan?
/
‘Love’, this English word: like other English words it has tense. ‘Loved’ or ‘will love’ or ‘have loved’. All these specific tenses mean Love is time-limited thing. Not infinite. /—/
Love in Chinese means a being, a situation, a circumstance. Love is existence, holding past and future. If our love existed in Chinese tense, then it will last for ever. It will be infinite.
