Tag Archives: mujal

Edastan abipalve: kes vähegi saab, palun aidake!

Määratlemata

Kui ma olin väike, kartsin ma paljusid asju, aga kõige rohkem kartsin ma, et äikese ajal tuleb seinakontaktist sisse keravälk, lendab vaikselt mööda tuba ringi nagu ufo ja paneb siis maja põlema. Ma ei tea, miks, aga seda ma kartsin, hirmsasti.

Tuld olen ma alati kartnud. Nagu öeldakse – varas jätab vähemalt naela seina, tuli ei jäta sedagi. Ning nüüd ma edastangi ühe abipalve, ehk keegi leiab mingi võimaluse, kuidas seda perekonda aidata.

27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.

Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Kes vähegi on tulega kokku puutunud, teab, et see aeg on väga, väga pikk. Laut häviski, püsti jäid vaid kiviseinad. Eluhoone seinad jäid küll püsti, aga laed kukkusid sisse, rääkimata tule- ja veekahjustustest.

Tegu on minu tädi sõpradega ning tädi palvel ma abipalve edastangi. Nad käisid nii palju perel abis kui vähegi said, kuid suuremas jaos on kõik rikutud. Mõne riide andis puhtaks pesta, mõni veel terveks jäänud nõu nõgist puhtaks nühkida… Aga see on ka kõik.

Praeguseks on seis selline, et loomad on õnneks varju alla saadud, aga rohkem ei ole perel enam raha ega sääste. Vald on natuke toetanud (mõne tuhande krooniga), kohalikud on andnud siit-sealt ehitusmaterjale jne.

Inimesed ise – pensionäridest abielupaar – elab vagunelamus, mis hädapärast praegu asja veel ära ajab. Jumal tänatud, et on olnud pehme sügis. Aga kaugel need krõbekülmad ilmadki on, pealegi ei saa maha jätta loomi, nii ei olegi Valentina perel kuhugi minna.

Abipalve teile kõigile! Ma tean, milline jõud võib olla blogimaailmal, kui inimesed soovivad ja tahavad aidata. Mind on aidatud ning nüüd loodan, et ehk saan isegi järgmisi inimesi aidata. Natukesestki on abi! Ehk saame üheskoos anda sellele perele jõulukingituse ja teadmise, et häid inimesi on Eestis olemas.

Kõige rohkem oleks abi rahast. Annetusi saab saata Valentina Fjodorova arveldusarvele 1104879482. Kes aga tunneb, et saab aidata kuidagi muudmoodi (mööbli, riiete ja muu eluks hädavajalikuga), saab helistada Valentinale numbril 52 55 914.

Väga suur abi oleks, kui te ka oma blogides seda palvet edastaksite!

Belle De Jour tuli kapist välja

Määratlemata 4 Replies

Tegelikult tuli Belle kapist välja juba mõni aeg tagasi (artikkel), aga jõuan sellest kirjutamiseni alles nüüd (peamiselt selle pärast, et mul oli jälle meelest läinud, et mul on blog).

Belle on siis see blogija, kes kirjutas oma blogis elust eskordina ja prostituudina. Ta kirjutas oma blogi põhjal raamatu ning mõni aeg hiljem tegi Briti televisioon sellest ka sarja “Secret Diary of a Call Girl”, kus peaosas mängis hurmav Billie Piper.

Mul on mõlemad tema blogiraamatud, kaht viimast raamatut pole. Aga ma olen tema käekäiku jälginud alates… Oh, ma ei teagi. Igaljuhul kiire otsing mu blogiarhiivides andis mulle sellise lõigu:

Mis tähendab, et täna ja umbes järgnevad kuus päeva ei saa ma seda naist enda mõtteist välja. Ta kirjutab ilusasti. Väga palju siidist aluspesust. Väga palju seksist (oh üllatust, eks ole) ja väga palju meikimisest. Aga armastab muusikat ja raamatuid. Raamatuid armastab. Nii et saate aru, miks ma temaga seletamatut hingesugulust tunnen. Tundmatu Londoni lõbutüdrukuga.

(12/02/2007)

Ma olen temaga tundnud kummalist hingesugulust, ise ka teadmata, miks. Muidugi ta kirjutab vahvalt ja haaravalt ning tema tähelepanekud on intelligentsed ja humoorikad, aga see pole ainult kõik. Võibolla on tegu selle veidra lähedusega, mis tekib, kui sa loed pidevalt kellegi blogi… Ja sulle lõpuks hakkabki tunduma, et sa tunned teda?

Jah, ka mina olen päris palju mõelnud sellele, kes Belle PÄRISELT siis ikkagi on. Mida ta teeb, milline tegelikult välja näeb, mida ta õppinud on… Ja lõpuks sain ma (ja paljud teised inimesed) siis teada. Ta on dr Brooke Magnanti, teadlane. PhD. Ta uurib neurotoksikoloogiat ja vähiepidemioloogiat. Ta on armas blond naine ja ta on… Belle De Jour.

See kõik on olnud nii veider, terve see nädal, teades, et tema ongi Belle. Ühest küljest ei saa ma aru, miks ta ikkagi pidas vajalikuks “kapist välja tulla”, ta oli suutnud nii superhästi oma anonüümsust hoida. Teisest küljest ma aplodeerin ja pühin liigutuspisaraid ja kummardan tema vapruse, iseteadvuse ja olemise üle. Meie pisikeses konnatiigi-Eesti-blogimaailmas puudub selline pretsedent, vähemalt sellisel määral. Eks ma isegi olen mõelnud, mis küll oleks teistmoodi, kui ma oleksin hakanud algusest saadik näiteks anonüümsuse-liini ajama… Ilmselt see kaua ei püsiks – ma isegi ei saaks pidada salablogi, sest mu paranoiad ütlevad koheselt, et teatud kirjutamismustrite järgi saaksid teravsilmad peagi aru, et seal taga olen mina.

Ärgem saagem nüüd valesti aru, ma ei võrdle end kuidagi Bellega, lihtsalt see anonüümsuse-teema on paeluv.

Aga jah, Belle on Brooke, Brooke on Belle. Tema kohta võib veel artikleid lugeda näiteks New York Timesist, New Scientistist ja Iiri Independentist.

Ning ometi on mul natuke selline tunne, nagu oleks keegi öelnud, et Jõuluvana pole olemas…

üks oluline asi veel

Määratlemata Leave a reply

Lõpuks saabus postkontorisse ka minu kauaoodatud Richard Castle’i “Heat Wave”. Nämm!

42577960See pole minu jaoks esimene sarjakangelase kirjutatud romaan, mille olen Krisost tellinud. Esimene oli Barney Stinsoni “Bro Code”, mille tellisin Birxile sünnipäevaks (ja sisse kirjutasin because there’s no ho code).

Sellel teemal olen mõtisklenud ka neil päevil, kuidas reaalsused kipuvad aina enam teineteisega segunema ja põimuma. Nathan Fillion mängib sarjas kirjanik Castle’it, kelle raamatu ma alles ostsin ja loen seest tegelaste Rook’i ja Heat’i tegude kohta, kelle prototüübid on sarjas Castle ja Beckett, keda mängivad siis Fillion ja Katic… Jube keeruline, kas pole?

Tagakaanel aga naeratab mulle oma ebasümmeetrilise* näoga vastu Fillion ja iga kord, kui ma raamatu kätte võtan, õhkan ma vaikse heaoluga.

*Ebasümmeetriline on siin muidugi öeldud suurima armastusega – sest mulle tõesti meeldib ta vildakas naeratus.

Seoses Fillioniga ma ikka mõtlen, et peaks oma lemmikmeeste nimekirja vahepeal täiendama või tegema nn uusversiooni. Sest sinna tahaks ma juurde panna ka Alan Tudyki ja Fillioni ja mitu-setu teist meest…

Tudykist rääkides. Uus ja humoorikas treiler. Jään pikisilmi ootama.

Terry Pratchettist ja sotsiaalvõrgustikest (mitteseotud)

Määratlemata 5 Replies

Minu palavalt armastatud Terry Pratchett on andnud New Scientistile intervjuu, seda saab lugeda siit. See tuli huvitaval kombel nädalavahetusel teemaks, see tema haigus ja “assisted death”.

Aga tegelikult tahtsin ma sellega seoses öelda, et “Vaibarahvas” oli ka minu esimene Pratchetti raamat, mida ma lugesin. Ma mäletan, et olin siis umbes 14 või 15. Ma mäletan, kuidas me vedelesime tolleaegse parima sõbranna K.-ga meie suvila katusel ja võtsime päikest ja ma ahmisin seda endasse, seda imelist vaibarahva maailma.

See tuli mul praegu nii selgelt meelde, et ma lausa tundsin keelel selle suve maitset.

/

Ma olen mõni päev juba tahtnud kirjutada postitust sotsiaalvõrgustike teemal, aga läheb kogu aeg meelest ära. Sest, vaadake, mul lähevad sotsiaalvõrgustikud meelest ära. Tähendab, Twitteri unustaks ma täielikult ära, kui Twhirl mul pidevalt lahti poleks. Ja Facebooki staatuseid ei uuendaks ma üldse, kui mul Twitter Facebookiga seotud ei oleks. Blogilinke ei jagaks ma ka üldse, kui mul feedid Twhirli (ja sealt Facebooki) ei jookseks.

Sellepärast olen ka Orkuti täiesti ära unustanud, kuna seal puuduvad sama mugavad sünkroniseerimise võimalused ja inimeste uunedustel on üsna tüütu silma peal hoida. Mis on kurb, sest eestlased kasutavad Orkutit peamiselt. Vähemalt minu sõbrad (ja ka ma ise panen pilte pigem sinna kui FB-sse).

Ja blogi unustan ma üldse teinekord päevadeks ära ja siis juhtubki nii nagu sel nädalal, et tuleb meelde, login sisse ja pean end läbi sööma kahekümnest kommentaarist.

“Kas sa kujutad ette, et on inimesi, keda ei huvitagi üldse kogu see blogindus, nad ei tea midagi Facebookist ja Twitterist?” küsisin ma Henrik Roonemaa käest eelmisel reedel (hahaa, namedropping).
“Ah?! Mida?! Kuidas see võimalik on? Mida nad siis… TEEVAD?” vaatas ta mulle suurte (irooniat täis) silmadega otsa.
“Ma ei tea… Nad nagu… elavad… päris elu…” ütlesin, tundes, kui imelikult sõnapaar “päris elu” maitseb.
“Tegelt või?”
“No… jah… Ma tunnen isegi… selliseid…”

Nali naljaks (…. kaljaks), aga uskumatul kombel moodustavad enamuse (või okei, ütleme, poole) mu päriselusõpradest inimesed, kes ei hängi päevad läbi netis, kes kasutavad vaid hädapärast MSNi ja noh, muidugi Orkutit. Blogid on neile üsna kauged ja kogu see internetimajandus (internet=elu) kummaline ja naljakas asi kõrvalt vaadata.

Umbes samamoodi, nagu meile on kummaline ja naljakas kõrvalt vaadata, et on inimesi, kes ei saa aru Facebookist, saati siis Google Wave’ist ja neid ei huvitagi väga.

Kuidagi nagu esimene ja teine Eesti, kui kasutada kulunud võrdlust.

Mis ma sellega öelda tahan, ma ei teagi, aga igal juhul nüüd ma hakkan proovima tortillasid teha. Miks keegi ei ütle mulle, kust chorizot saab?

what are women fighting about

Määratlemata Leave a reply

Väärt lugemine. Emily Gould, keda ma eemalt vaikselt imetlen, on kirjutanud pikema artikli, miks naised omavahel või(s)tlevad ja mille pärast nad võitlevad, ja igal juhul huvitav lugeda, kuid tahtsin esile tõsta sealt üht lõiku:

And no matter how many times some writer–female, always–writes a piquant, well-reasoned op-ed about this phenomenon, it will remain true that carefully observed, quietly funny, romantic stories about friends, love, work and families will be marketed and reviewed as “chick lit” or “literary chick lit” if they are by women and as “coming of age stories” or “astute psychological realism” if they are by men.

tehnikaimedest

Määratlemata 1 Reply

Vanahipi kirjutas sissekande tehnikast ja sellest, kuidas tal polnud oma makki. See pani mind mõtlema. Ajad on tõesti teistsugused.

Minul polnud ka pikka aega oma makki. Meil õega oli kahe peale üks kasuisa vana kassetikas, millega õhtuti Tartu Raadiost Ervin Hurta ja saadet “Saame kokku” (?) ja soovikat kuulasime ning õigel hetkel lugusid kassettidele lindistasime. Lisaks teenis see makk meid edukalt sünnipäevadel, kus me imelikke asju üles lindistasime – näiteks missivõistlusi ja muud taolist. Esimese päris oma maki sain ma üheksanda klassi lõpuks, mille kinkis mulle kasuisa, kes lubas kingituse teha, kui kõik viied koju toon.

Mäletan selle maki ostmist hästi. Sai see ostetud Saekoja tänava tehnikapoest ning ma ei julgenud kallist makki vaadatagi, valisin kõige odavama – maksis vist midagi 500 krooni ringis, aga 99. aastal oli see kõva raha. Kõige odavam makk, kirsipunane, duubel – no mida sa hing veel oskad ihaldada! See makk teenis mind veel kaua-kaua. Veel Tallinnas elades istus ta mikroka peal ja püüdis traadist ehitatud antenniga raadiolaineid. Lõpuks nüüd eelmisel aastal siia kolides sai ta ära visatud (vist), sest õde jättis heldelt oma maki siia, mis ka katkine, aga köögiraadio aset täidab edukalt.

Mobiilidega on sama värk olnud, pole keegi mulle kunagi midagi ostnud, ikka ise ja oma kogutud või teenitud raha eest. Esimene 5110 sai vist võetud Radiolinjast järelmaksu peale, aga kui ma õigesti mäletan, siis see järelmaks läks mu taskurahast. Ja ma olin siis 15aastane, ma arvan. Ehk siis 10 aastat tagasi (hee, nagu esimese makigagi).

Mingi hetk vahetasin selle 3210 vastu (ja maksin 200 krooni peale), siis vahetasin selle banaani vastu (8110 vist oli?), siis uuesti 3210 vastu, siis on mäluauk ja järgmine hetk mäletan end ostvat telefoni järelmaksu peale ülikooli esimesel aastal, endale sünnipäevaks – see must klapiga pisike Nokia, mis teenis mind edukalt kuni eelmise aastani (vahepeal muretsetud liugklapiga Nokiad purunesid esimeste kuudega), mil ma ta kogemata käigukangi vahele rammisin ja klapp küljest tuli. St tuleb aus olla: ta töötab, aga klapp ripub mingite niitidega küljes. Ja nüüd siis ostsin järjekorse telefoni, aga jällegi: ostsin püsima. Ei mingeid klappe, ei mingit jura, aus Nokia (mulle hakkavad Sony Ericssonid vastu lihtsalt).

Jah, ma kujutan ette, et kui kunagi omal lapsed, siis sellist asja, et mobiili ostaks omateenitud või -kogutud rahaga põhikooli lõpus – hah, see asi oleks ennekuulmatu. Makist rääkimata.

Hiljem: t05h4 kirjutab ka.

Vibraator: tüdruku parim sõber?

hoomamatu 18 Replies

Tähelepanu! Tegemist on tasulise postitusega (teenus SMS-Publisher, mida pakub Fortumo). Selleks, et sisu lugeda, pead sa saatma sõnumi kujul TXT DAKI 33028 numbrile 13011. Sõnum maksab 10 krooni. Vastu saad sa unikaalse koodi, millega seda postitust lugeda. Kood ei vanane (st sa võid sama postitust sama koodiga lugeda ka homme ja ülehomme ja isegi üleülehomme).

Selles postituses kirjutan ma oma vibraatoritest, neile nimede panemise keerukusest ja sellest, kuidas vibraatorite omamises ja nende nautimises pole midagi häbiväärset (ning kohe kindlasti ei tähenda nende kasutamine seda, et sul oleks muidu ebatäiuslik suguelu).

[smspublisher=http://www.sms-publisher.com/read?key=ag1kZWxtb250ZXMtYXBwcg8LEgdUZWtzdGlkGISCAgw]

Määratlemata Leave a reply

But it’s also annoying when he says that, because while the sex stuff was attention-grabbing and has been instrumental in getting me to where I am today—both in my career and my personal life—it’s not what defines me. The whole reason why I wanted to focus on those topics to begin with was to demonstrate how women with active sex lives are normal, not extraordinary.

Allikas: One D At A Time.

Kui ma lõpuks ükskord magama lähen ja uuesti üles ärkan, siis võib-olla ma kirjutan sellest pikemalt, mis mõtteid selle blogi lugemine minus äratas.

Crazy Weekend…

Määratlemata Leave a reply

…ehk kuidas Birx ja Daki linnast põgenesid, spas käisid, Savisaare eest põgenesid ja Võrus imedemaa leidsid.

Eelmäng.

Vahepeal on vaja linnast ära saada. Esimesed märgid, et varsti saabub road tripi aeg, on näiteks kummaline rahutus, mis tabab, kui sa avastad, et käid juba ei-tea-mitmendat-päeva täpselt sama tänavat mööda täpselt samal kellaajal. Või kui sa avastad, et sa oskad punkti pealt ette ennustada, mida sa teed näiteks reede õhtul kell 22.15 (vastus: jood Underis teist õlut).

Nii me otsustasime ühel ilusal teisipäeval, et aitab. Aeg on minna ja lasta end spas poputada. Ühtlasi avastasime, et samal nädalavahetusel on Valgas laat ja kuna laupäevaõhtul ootas meid ees projekt Metsik Võru Ööelu (Siki järelsünnipäev), siis tundus kõik ideaalselt kokku langevat.

Broneerisime hotell-spas nimega Bernhard (ettevaatust lingil klõpsides: muusika kukub röökima) toad ja jäime nädalavahetust ootama. Muidugi, ega see broneerimine nüüd ka kõige lihtsam olnud. Kõigepealt pidime üldsegi minema Värska veekeskusesse. Aga kolmapäeval selgus, et seal on kõik toad broneeritud ja Siki sai viimase toa. Seegi oli ilma aknata. Niisiis surfasime läbi kõik Lõuna-Eesti spad ja värgid ning sõelale jäigi Bernard, peamiselt hea hinna-pakkumise suhte tõttu. Tuhande krooni eest kahe peale saime jaurata spas, süüa hommikust ja toad olid kõik akendega!

Selle peale tühistas Siki oma aknata toa ja võttis kah Bernhardisse toa. Aknaga.

Kolmapäeval värvisime juukseid, et tähtsaks sündmuseks ikka valmis olla ja ilus välja näha. Ühtlasi uurisime, mis Otepää ööelu endast kujutab ning tõdesime suure rõõmuga, et Cuba Libred maksavad Helbis 25 krooni ja Comebackis suisa 20 krooni! Oo sulnis maaelu, õhkasime, ja juba kujutasime ette, kuidas me Otepää fabuloosseks joome, spaatame ja klubitame.

Reede. Kandaarium-sanaarium-blanaarium.

Reedel võtsime otse töölt suuna Otepääle, kus Siki oma musiga (edaspidi koondnimetusega Perekond Abielus) juba ees ootas. Eksisime korra ära ka, sest mõtlesime, et läheneme spaale “teist kaudu”. Tegelikkuses sõitsime hoopis kaugemale sellest, aga vähemalt saime nautida kauneid Pühajärve kaldaid. See muide polnud esimene kord mul seal teel ära eksida. Kui Andraga käisime suvise kirjanikematka marsruuti paika panemas, siis juhtus meil samal teel sama värk. Võiks arvata, et inimene õpib…

Igal juhul, saabusime müstiliselt kaunisse Bernhardisse, nautisime oma kaunist vaadet ja meenutasime, kuidas sünnipäeval Värskas käies olime sunnitud koledat isehoovi vahtima. Sama raha eest kusjuures. Seejärel vedasime oma vanad kered ujukatesse ja läksime Perekond Abielu otsima. Spaasse pääsemine oli omaette huumor – mingi kummaline klappuste/kabiinide süsteem, kust läbi jalutades jõudsid meeste-naiste ühisriietusruumi ning sellest läbi jalutades jõudsid lõpuks ukseni sildiga “Daamid” ja sealt läbi astudes… jõudsid pisikesse duširuumi, kus oli kolm nagi ja kaks dušikohta.

No okei, see pole tegelt midagi hullu, sest tegu oli ikkagi hotelliga ja meil oli vabadus oma toas pärast end pesta.

vaade

Vaade meie toa rõdult. Ahjaa, meil oli RÕDU! FRIIKING RÕDU! 10 punkti selle eest hotellile.

Spaa-osa ise osutus päris ägedaks (nende kodulehelt näeb mõningaid pilte ka): keeruliste nimedega saunad, harmooniumid-sanaariumid pakkusid erinevaid võimalusi vedelemiseks ja linnulaulu kuulamiseks. Meie lemmikuks osutus šungiidibassein: müstilise sinise valgusega koopalaadne bassein. Mulle meenus, kuidas me tattidena käisime vene koolis ujumas ja kuna seal töötas ühe klassiõe ema, siis saime me mõnikord seal täitsa omapead olla. Ja mida me esimese asjana tegime, kui omapead jäime? Lasime muidugi tuled ära. Midagi äärmiselt lõõgastavat ja mõnusat on hämaras basseinis sulistamises ning mul on hea meel, et Bernhardi disainerid selle ära jagasid.

Hästi mõnus oli ka kaldaarium, “soojade pinkidega lõõgastusruum aroomi- ja värviteraapiaga”. Sinna olekski võinud jääda. Juba plaanisime, kuidas midagi sarnast endale koju ehitada. Ainult Birx arvas, et linnulaul on liiga stressitekitav ning tema paneks selle asemel hoopis Buena Vista Social Clubi “Murmullo” taustaks mängima.

Ühesõnaga, spaa-osa oli väga kift, Värska trumpab selle üle ainult oma lainemurruatraktsiooniga (no sellega, kus hoovus või miski veab sind ringiratast ja mis hullult naljakas on).

Aga vanainimesed, nagu me oleme, avastasime pärast spaad ja õhtusööki, et ei ole meist mingeid peoloomi. Tegime ühe kiire laualjalka Maailma Kõige Koledama Lauajalkalauaga, võtsime mõned dringid ja mõned snäkid ja kebisime ära magama.

jalks

Birx ei suuda uskuda, et selline lauajalka olemas on.

img_3497

SELLINE on õige lauajalka-albaanlane!

Laupäev. Jääkainevann, laat, Savisaar ja Harilikud Võru Hullud

Hommikusöök oli pettumus, ma pole kusagil nii kehva hommikusöögilauda näinud kui Bernhardis. Isegi apelsinimahla polnud (oli segamahl), õunamahlast rääkimata (oli mingi punane, ma eeldan, marjamahl). Oli keedumuna ja omletivärk, paar vorsti, saia sai röstida ja šokolaadimuffinit peale süüa. Ja oligi nagu kõik.

Siis magasime veel natuke ja ma vedasin oma kondid protseduurile (ametliku nimetusega “jääkaineid eemaldav vann”, suupärase nimetusega “jääkainevann”).

“Nii, selle point on nüüd selles, et te peate suutma selle 30 minutit siin vannis ära istuda,” räägib protseduuritädi.
“Uoah, mida ta siis nii väga teeb?!”
“No küll näete,” teatab tädi kavala näoga, näitab ette, kuidas ja mis järjekorras lüüse avada ja ma ronin sisse.

Nii-nii, kõigepealt pidi vajutama seda nuppu… Hmm. Päris huvitav tunne, mõtlesin, kui esimesed mullid tulistama hakkasid. Ja kui teised lüüsid avanesid, SIIS sain aru, mida tädi silmas pidas. See oli nagu mullivann steroidide all: mullid tulistasid nii kõvasti selga-jalga-külge-kintsu, et kohati oli kõdi ja kohati oli tunne MA RONIN SIIT KOHE VÄLJA APPI.

Hmm, 30 minutit – see polegi ju nii hull, ma olen päris kaua juba vastu pidanud, mõtlesin ühel hetkel, tegin silmad lahti ja… Taimer näitas, et kulunud on ainult kolm minutit!

Vahepeal ma vist jäin ikkagi magama selles vetevoos, igal juhul sai 30 minutit tõesti kiirelt läbi. Tädi kreemitas mind sisse ja tegi natuke massaaži (“Oi, teid on see vann ikka korralikult läbi peksnud, selg on punaseid laike täis!”) ja jääkainete vabana pakkisime asjad kokku ja asusime Valga poole teele, taustaks iga natukese aja tagant Birxi karjatused: “Näed, siin pidasin ma/pidas mu sõber/pidas mu isa/pidas mu kasuisa/pidas mu firma sünnipäeva/motivatsioonüritust/suvepäevi.” Ausõna, mul oli tunne, et ma olen sattunud turismireisile “Lõuna-Eesti According To Birx”.

Rõngu jõudes oli kohustuslik peatus Rõngu Pagari poes (sest muudmoodi ei saanud ma Birxi vaigistada, Rõngu Pagari külastamine oli talle olulisem kui Supernaturali 4. hooaeg), kust ostsime saiakesi ja kohvi ja “näed, katsu, PEHME ja SOE” Rõngu saia. Sõime poe juures parklas ja kuulasime Poets of the Falli ja ignoreerisime kõrvalautos istuvaid nagamanne, kes meile midagi karjusid.

“Poets of the Fall on melody rock.”
“Jap. Ja melody rock is for sissies.”
“Siis tundub, et me olemegi sissy’d. Laseme end suvalistel tattidel Rõngu poe parklas mõnitada.”
“Kust sa tead, et nad meid mõnitasid?”
“No minu kogemuste kohaselt ei hüüa 10aastased poisikesed sulle komplimente…”

Valka jõudes tegime paar liiklusohtlikku manöövrit (sellisteks puhkudeks tuleks punane vahtraleht muretseda), aga laadale me jõudsime ja asusime kohe meeleheitlikult šoppama.

Saunamütsid, etnosokid, imeliselt lõhnavad seebid, kõrvarõngad, põdravorst (kohustuslik igal laadal), kingitused tervele suguvõsale jne.

Mingil hetkel jooksime Savisaarele ja kesknoortele sülle, kes rohelist nänni jagasid. Talitasime, nagu ikka neil puhkudel, õpetuse don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack järgi ja põgenesime. Hiljem kuulsime, kuidas erinevad müüjatüdrukud kurtsid, et Savisaar oli käinud kätt surumas ja valima kutsumas…

Ostsin endale Ssikilt uue talvemütsi ka. Muide, reklaami korras, tema mütse saab järgmisena osta 10. oktoobril Lõunakeskusest.

myts

Ssiki ütles, et selle mütsi nimi on… mis ta oligi? Laisk-müts? Löss-müts? Hmm…

Valgast võtsime suuna Võrule (tehes jälle mõned liiklusohtlikud manöövrid) ja imetlesime Lõuna-Eesti kummalist loodust. Pidime Rõuge järve äärde ka minema, aga seks ajaks oli suht kopp ees juba sõitmisest ja Võru oli veel nii kaugel, nii kaugel…

ohvrimänd

Ohvrimänd kuskil poole Valga-Võru tee peal.

komp

Mingi ülicool jumalast hüljatud koht.

/

Lõpuks me aga Võrru jõudsime ja sealtmaalt edasi on kõik suur naervate nägude, segaste juttude, südamepõhjast hirnumise, tantsimise, psühhoanalüüsimise, vetsus riiete vahetamise, anekdootide, kallistamiste, girl poweri ja lõbutsemise segapuder.

võru

Harilikud Võru Autojuhid

fail

Generatsioonide kokkupõrge: anonüümseks jääda sooviv vanainimene oli üritanud pornot muusikakeskusega… kuulata.

Lihtsalt nii hulle asju juhtus Võrus, et ei oskagi kohe öelda midagi. Mina olen natuke juba selle suvega jõudnud harjuda sellega, et Võrusse minek on nagu Alice’il jäneseurgu minek – alati juhtub nii hulle asju seal, iga õhtu saab seal legendaarseks. Birx oli totaalselt hämmastunud. Punkti pani kõigele see, kui pühapäeva hommikul nägi ta keset Võru linna prügikotti riietunud KITSEKARJUST. Jap. Kitsekarjust.