Tag Archives: mujal

Lennujaamas, vol1

hoomamatu 2 Replies

Uh, tahaks kohe kiruda ja kurta! Miks ei ole normaalset bussiühendust Riia lennujaamaga? Ainus variant oli hommikul kell 6 tõusta, 6:45 bussile roomata, bussis umbkeelsete tšikkidega kohtade pärast rabeleda, natuke tukkuda ja kõike seda piina selleks, et jõuda 10 tundi enne lennu väljumist lennujaama. Jabur! Que barbaro!

Nüüd istun, olen natuke paanikas, sest mu kott on väidetavalt ikkagi natuke liiga suur. Ma proovin teda ümber pakkida, aga üldiselt tundub, et tuleb pooled asjad maha jätta. Ja omast arust ma mõõtsin ja kaalusin ja valisin väga hoolega, mida kotti toppisin. Aga ei, raudse raamistusega baggage point ei kuula mu heitumisest nõretavaid karjeid (issake, ma vist hakkan deliiriumisse jõudma) ja jääb kangekaelselt just täpselt 40x50x20 sentimeetri suuruseks. Muidugi on mu vägeval kotil ka ilgelt paksud ja superpehmendustega sangad, mis veel lisapaksust lisavad ja veel vähem kotti kasti tahavad mahutada. Que barbaro!

Selline siis mu reisiseikluse algus praegu on. Üle kivide ja kändude, olen juba praegu väsinud ja sihtpunkti peaks jõudma 24 tunni pärast või umbes nii. Uh. Ei oska ennast kohe ära kiruda, et selline mõte pähe tuli. Aga õnneks, muidugi, ma loodan, et kui ma kohale jõuan, palme jälle näen (seal ikka ju on palmid, eksju?) ja varbad merre saan susata, siis näen ma asja juba palju positiivsemast vaatenurgast.

See postitus on ühtlasi esimene katse blogida meili teel, sest mingist hetkest ju mul ligipääsu arvutile enam pole. See tähendab: ligipääs arvutile on, sest ma võtan selle kaasa, aga pole netti ega ka elektrit. Vist. Nii et kui neid postitusi kaks ilmub, siis on teada, et töötab, kui jääb ainult see, siis… Siis järelikult ei osanud ma endale seda epostiga postitamist üles seada.

Einoh, põnev-põnev, pole midagi öelda.

Ja tagasi tulles on mul terve hunnik reidikaid, mida ma olen iseendast klõpsinud. Üksinda reisimise võlud.

Nagu Liine alati iga postituse lõpus ütleb: love you all from Riga!

suvehetk #2

hoomamatu 5 Replies

Lambalõhnalise saare-kodu jaanipäev on rahulik. Kõige rahulikum jaanipäev üle aastate. Istun mühiseva lõkke taustal ning üritan meenutada, millal viimati jaanipäev Saaremaal veedetud sai.

“Sulle on need Saaremaa jaanipäevad nii erilised, räägi siis, miks,” õhutab tädi. Ma mõtlen ja mõtlen, ja ei oskagi sõnadesse panna. Saati tunnen end natuke silmakirjalikuna, sest reaalselt on ju kõik viimase kümne aasta jaanipäevad möödunud mandril.

Aga midagi on Saaremaas. Jah, juured on, jah, pere on. Kadakad, loomulikult. Aga võibolla ka see imeline päikeseloojang, mis igal õhtul lauda tagant paistab. Igal õhtul erinev, igal õhtul samamoodi imeline. Või siis on see kreemjas udu, mis eemalt üle lambakarjamaa läheneb, kadakate vahel hiilides, endasse kõik sõnajalaõied peites.

Või siis on see LÕHN, see lõhn, mida ma ei oska kirjeldada. Magus ristikulõhn. Kadakas. Tolmune kruusatee. Lambalõhn. Räästa all kuivavate soolaste lestade merene lõhn. Sooja suitsutatud lambakintsu hõng, kui see värskelt ahjust välja võetakse. Koerakarvalõhn, kui tal kaela ümbert kinni haarad ja oma pea vastu tema suurt pead surud, kuuled ta lõõtsutamist ja tunned märga nina kuskil lõua all. Või siis, nagu seekord: sooja vee lõhn, praksuvate puude lõhn, ahjulõhn, kui istume aina soojenevas tünnisaunas. Alguses teineteist kaisutades, et jahedas vees sooja saada; siis juba kuumas vees varbad liigutades, kui tädi uue laadungi kuuma veega saabub (no mis teha, kui ei mallanud enam oodata ja nii vara sisse ronisime!). Ja siis muidugi see taevas, mis ikkagi eemal veel punetab, kuigi oleme tünnis juba mitu head tundi istunud ja jaaniöö hakkab juba läbi saama.

/

Sinised ussikeeled kiigutavad eemal põllul oma päid, uhkelt ja majesteetlikult. Peatame auto ja ma jooksen otse sellesse lõpmatusse sinisesse. Seisatan ja läbi oma hingetõmmete kuulen, kuidas kõik see sinine sumiseb, sumiseb mesiselt ja produktiivselt, tuhanded mesilased ja kumalased endale toitu korjamas. On maagiline, on lihtne ja ilus, on vaikne, on soe ja on mõnus. On Saaremaa. Ja teisel pool teed on tuulikud, on punetav moonipõld, kuskil sela vahel mängivad kindlasti rebasepojad.

On Saaremaa.

suvehetk #1

hoomamatu Leave a reply

Eelmisel õhtul sai ronitud kägisevasse puuvoodisse, mis oli natu-natukene lühike, aga niimoodi mõnusalt lühike; nii, et jalgu sirutades puutusid ära otsapalgi ning teise jala varbad sai torgata mõnusalt soojade MinuInimese varvaste vahele. Akna taga oli südaöine juunikuu, valge ja kirgas, nagu polekski öö. Enne lõplikku und käisin veel, pats-pats üle puupõranda ja avasin ettevaatlikult rõduukse, kuid see kägises ikka, kääks! ja kääks! üle magava maja. Istusin katusel, tegin suitsu ja kuulasin Saaremaa ööd.

Hommiku saabudes magasin veel õiglase und, kui läbi unenäo keegi musi andis ja lubas peagi tagasi olla. Järgmine hommik, järgmine ülestõusmine samal hommikul, õigemini, saabus mõned tunnid hiljem. Sirutasin, kuulasin – kõik on vaikne, vaid linnud laulavad meeleheitlikult akna taga, kopsud rõõmu täis.

/

Ja siis juba oled selili paadi all, värvirull käes ning tõmbad siuh! ja siuh! kummalise tekstuuriga sinist värvi põhja alla, nii et värviniidid lendavad. Natuke tilgub otsaesisele, natuke tilgub kätele, aga mis siis! Nii ju peabki!

/

Mõned päevad hiljem, kui värv on kuivanud, võtame paadi – uhke nimega Bella – sleppi ja veame sadamasse. Ainult üks meist, see vanim ja omanikum ja kapteninum, on kunagi paati vette lasknud, õigupoolest on ta seda ju teinud palju kordi. Tal, meie kaptenil, on selged ka muud olulised sõnad, nagu kiil ja otsad ja mootor ja kajalood. Mina, lihtinimene, sellest kõigest suurt ei jaga. Mul on uhke tunne, et olen paadipõhja selliselt ilusalt siniseks saamises kaasa löönud ning veel suurem ärevus on sees mõttest, et kui paat vees, saab sellega ju ka sõitma minna! Merele! Päris merele! Paadis!

Bella vette saamine aga ei olegi nii kerge protsess, kuigi ega ma seda arvanudki. Kügelen kivi otsas ja vaatan murelikult, kuidas Inimene ikka tagurdab, siis jälle edasi sõidab, siis jälle tagurdab, ikka nii, et järelkärul kõikuv Bella otsapidi merre saaks. Sadamatee on kitsuke ja ma kardan, et iga hetk, iga hetk nüüd vajuvad rattad üle ääre teisele poole ja ongi õnnetus käes. Närviliselt närin küünenahku – on mul selline halb komme, et närvitsedes kipun nahkasid nokitsema. Sessiaegadel olid küünenahad lihani ära näritud, kole-kole komme. Õde käskis sinepit peale määrida, aga ma pole veel proovinud, kahtlen, kas sellest kasugi oleks. Sinep on ju hea!

Hoolimata näritud nahkadest ning muretsemisest (“Mure geen,” ütles üks tädi sõbranna selle kohta) ja kivil ebalevalt kõõlumisest hoolimata saame aga paadi vette. Kapten kalpsab rõõmsalt, justkui polekski tal ligi kolmveerandsada aastat õlul, üle ääre paati, keerab võtit ning köhh-köhh tehes hakkabki see võidukalt podisema!

Peagi ronime meiegi paati, ikka naised enne, mehed järgi. Paat kõigub ebakindlalt, poide peale toetatud kai veelgi ebakindlamalt ning sel ühel hetkel, kui tõstad jala maast ning teine jääb kaile, käib kõhu alt selline külm-erutav jutt läbi: mis siis, kui ma nüüd vette kukun!

Aga ei kuku, paati saame me kõik. Ja oi kui vahva on mööda sinist vett sõita, tuul pusib juustes ning paadipõhi käib patsaki! ja patsaki! vastu laineid. Ekraanilt on näha, et meie all laiub pea seitse meetrit vett. Seitse meetrit! Vaatan üle serva alla: vesi nagu vesi ikka. Püüan ette kujutada, kui sügav õieti on seitse meetrit. Kas see on sama sügav, kui talvel Punases meres snorkeldades, kui võtsin kopsud õhku täis ja üritasin sukelduda nii kaugele kaunite kalade vahele kui võimalik, aga alla jäi veel väga palju mustavat sügavust ja imelisi koralle?

Kapten räägib, et kuskil siin all, meie all, mere põhjas olla üks laev, “väga hästi säilinud – siia võiks sukeldujaid tuuagi! Pidi suurepärane koht olema selleks.” Kiikan jälle üle ääre, aga näha on vaid rohekassinine Läänemere vesi. Eemal sinetab Hiiumaa, teisal Saaremaa. Küll on kena!

/

Hiljem otsime üles selle ranna, mille juurde Bellaga just sõitnud olime. “Seal on hea liivane põhi, ma sõidangi tavaliselt üle neemenuki sinna ujuma, ja siis sõidan tagasi,” oli Kapten ütelnud. Neemenuki aga olid vallutanud noored, telgid püsti, muusikakeskus (jaa! metsas!) kaikumas. Ikka need viimased klubihitid, mis muu saundträkk saaks olla lainemühale ja mändide kohinale.

Otsime tasasema koha, laotame piknikulina maha ning vaatame ringi. Liivast pole jälgegi, on mustjas adru kaldal ning kivine põhi, nii kaugele, kui silm ulatab. Aga ega me jäta: ronime plätad jalas nii kaugele vette, kui saame. Panen plätad kivile ja teen kiire sulpsatuse merre. Tehtud! Ujutud! Oi, laine on plätad ära viinud!

/

Hiljem, kui lambalõhnalisse saare-koju tagasi jõuame, on nii kena olla. Nahk lõhnab veel õrnalt mere järele, haigutused on nii magusad, nagu oleks midagi tähtsat ära teinud. Me käisime ju merel!

AFK till 11/07

hoomamatu 2 Replies

from: daki
to: peika
message: Musi! Too õlut! Mul on ainult kolm tükki ja Portugali mäng surmab mind praegu juba ja mul pole millegagi õhtust Brasiilia mängu üle elada!

Nagu teada, on taas rõõmuaeg, nagu igal paarisarvulisel aastal. Ehk siis: jalka!!! Ma ei tea küll, miks mind on karistatud selliste meestega, kes jalkast üldse rõõmu ei tunne (ja sibulat-küüslauku kah nii palju ei söö, kui mina), aga hoolimata sellest olen täieõiguslikult hõivanud teleka järgmiseks kuuks ajaks. Kuigi ma täpselt ei tea, kus ma näiteks finaali vaatan – selles mõttes oleks päris tore, kui näiteks Hispaania finaali saaks, sest Spaanias finaalmängu vaadata oleks sel juhul ääretult mega elamus.

Kuigi kõik on jõudnud juba oma ennustused teha, teen minagi omad: G alagrupist (sest see on AINUS mulle OLULINE alagrupp) pääsevad loomulikult edasi Portugal ja Brasiilia. Portugal mängib 56. mängu Hispaaniaga VÕI Šveitsiga, kust muidugi VÕIKS edasi jõuda Portugal, aga ma olen väga rahul ka, kui pääseb edasi Hispaania (vt ülal olevad põhjused).

Ja finaalis võiks mängida Brasiilia ja Hispaania (mis juhul ei saaks ma Spaanias suudki lahti teha, saati siis Brasiila särki või stringe kanda – samas, kes ikka püksi näeb), kust tiitli viib koju Brasiilia, mi amore. Portugalile kahjuks väga suuri lootusi ei pane, sest tänane mäng näitas, et nad pole sugugi nii tugevad, kui ma lootsin. Aga mäng oli hea, aus, täie raha eest. Aga, nagu Ott Twitteris ütles, on häbiväärne, et praeguseks on löödud mängus keskmiselt 1,54 väravat.

Meenutuseks aga üks sissekanne aastast 2004, kui oli EM ja sai kõvasti pöialt hoitud Saksamaale. Austame sellega King Kahni (selle hellitusnime armsus ja täpsus ei ole minu puhul kaduma läinud), keda enam palliplatsil ei näe, kuid kelle nägu on meile alatiseks sööbinud mällu ning käib meid aeg-ajalt õudusunenägudes kummitamas.

Kahni-teooria

16/06/2004

mis puutub eilsesse saksamaa-hollandi mängu, siis ma pean rääkima teile, kes on tegelikult oliver kahn.
ta elab muul ajal puuris, raudvarbade taga. talitajad loobivad talle banaane ja lihakäntsakaid. puuri ümber on valge kast, nii et kui ta sealt üle peaks minema, siis saab ta elektrit. ja aeg-ajalt raseeritakse ta puhtaks ja pannakse palliplatsile. kui ta palli väravasse laseb, siis väheneb automaatselt ka päevane banaaniports. kui kinni püüab, teenib suure tüki mahlast tailiha.
ja kuigi väideti, et tal oli eile sünnipäev, ei tea tegelikult keegi, millal tal pärissünnipäev on. eilne tähistas vaid päeva, mil ta džžunglist leiti ja inimühiskonda toodi.
üldiselt: ärge laske väikestel lastel telekat vaadata, kui saksa mäng peal on. võib tekitada parandamatuid traumasid.
ja lisaks veel: kui eile kõlas mängukommentaatorilt «pärl», et «selles olukorras on nüüd hollandil küll väga raske saksamaa vastu mängida», siis ma vastaks selle peale, et hollandil oleks ka siis väga raske saksamaa vastu mängida, kui terve saksa meeskond tuleks palliplatsile klounimütsides.

suhteveerg: saladused

hoomamatu 12 Replies

Ma olen kirjutanud sellest, milline on minu suhtumine saladustesse (loe siit), aga kaks lähiajal loetud artiklit panid mind sellel teemal uuesti mõtisklema. (Ettevaatust, järgneb ülipikk post.)

Ma ei ole kunagi päris hästi mõistnud, miks peaks olema lõpuni aus ning välja rääkima kõige koledamad luukered, pahateod jne. On asju, mis võiksid jääda ajaloohõlma, nende ülestunnistamine ei tee enam midagi paremaks ning töötab vaid äraspidise indulgentsina, mis JUSTKUI annab ülestunnistajale võimaluse tee andestuseni, aga reaalsuses teeb teise poole õnnetuks, teda haavates või solvates ning lõppkokkuvõtteks ei võida sellest keegi.

Ning on asju ja tegusid, mis iseenesest ei ole üldse halvad ja moraalselt pole keegi halvasti käitunud, kuid puhtsüdamlikku tehes* antakse asjale-teole kaalu juurde, järsku saab eimillestki miski (“No ju siis midagi ikka oli, kui ta nii süüdlasliku näoga on ja tunneb vajadust üles tunnistada!”) ning jälle tüli majas.

Continue reading

SATC2

hoomamatu 11 Replies

Üsna hästi on minu mõtted kokku võtnud The Frisky kolumnist Jessica Whiteman selles artiklis, nii et ma ise siis ei kirjuta sel teemal pikemalt, vaid kopin paar rida. Teate küll, kellest ma räägin…

You know what gets people worked up on the internet? Not children going to bed hungry. Not murderers and rapists who never see the inside of a jail cell. Not people who abuse animals. No, it’s “Sex and the City 2” that makes people lose their flippin’ minds.

/—/

…to acknowledge “we all need a bit of escapism sometimes.” Yes, escapism. You know, like all those men who would emigrate to Canada before they’d pick up an Uzi themselves, but are all too happy to spend $10 a pop on the latest “Die Hard With Aliens And Guns And Robots And Megan Fox 3.”

/—/

What really irritates me is the effortless assumption of male superiority that suggests male fantasy lives are more serious and real than female ones.  … It’s all trashy and silly. /—/ Watching Tarantino films about Americans scalping Nazis, or gladiators capering about in a mock-up of ancient Rome isn’t “higher” than watching women engage in competitive shopping ‘n’ bitching.

/—/

In short, the critics of ‘Sex and the City’ need to lighten up and remember that everyone has a different fantasy world.”

Ehk siis kokkuvõtvalt: igaühel on vabadus vihata, armastada, olla ükskõikne, vaadata, mitte vaadata – mina küll ei lähe kuttidele, kes näiteks Transformersite filmi kaifivad, ütlema, et olete ikka nõmedad küll. Millegipärast on aga normaalne, et kui ma kuskil valjult välja ütlen, et lähen SATC 2 vaatama, pean olema valmis võitluseks teemal “alaareng ja rumalus”. Jabur.

kaks raamatut: “Minu London” ja “Minu Pariis”

Määratlemata 10 Replies

(Märkus: panen selle posti üles nii siia, oma blogisse kui ka meie kirjastuse blogisse, mille leiab siit.)

Kui “Minu London” välja tuli, siis tabas mind erutus: see oli üks neid raamatuid, mida ma olin pikka aega oodanud, midagi, mis kõikidest neist “Minudest…” ka lõpuks MIND puudutaks. Sest, nagu teada, ei ole ole ma eriti reisinud ning suur osa “Minu…”-sarja raamatutest on läinud minust mööda. Õigemini, neid on olnud kohati põnev ja tore lugeda, kuid elamused on olnud siiski aknast sisse vaatava inimese omad, kel puudub igasugune teadmine, mis seal aknaklaasi taga tegelikult on, kuidas see lõhnab ja maitseb.

Aga London on ju MINU linn, lõpuks ometi midagi mulle! Kuigi olen ju Londoniski käinud ainult mõned korrad, on see linn siiski jätnud minusse nii sügava jälje, et pean teda jupiti enda omakski.

Lugesin Anu Samarüütel-Longi raamatu läbi ühe õhtu ja ühe pärastlõunaga, suvilas murul vedeledes ja sooja päikese käes mõnuledes. See, kuidas raamat mind haaras, on kirjeldamatu: ma ahnitsesin ikka järgmist ja järgmist sõna endasse ning kui raamat lõpuks läbi sai, valdas hinge tühjus ja täitmatus: tahan veel!

Anu on tohutult inspireeriv inimene ja tema tekst toetab seda. Tal on suurepärane detailitaju ning just see, oskus märgata mustreid, tekstuure, lõhnu, maitseid – ja oskus neid edasi anda – tegi “Minu Londonist” suurepärase raamatu. Kuidas mul südames kripeldas, kui hakkasin meenutama, kuidas ma igatsesin sinna tagasi…

Ja kuigi on tegu moeloojaga ja raamatus oli ka moeõpingutest palju juttu, ei jätnud see külmaks ja haaras ikkagi, kuigi mood on minu jaoks võõras. Ehk just selle raamatu lugemine andis mulle tõuke julgelt nende hõbedaste kingadega mängida, mille ämm mulle kinkis? Ning päris kindalt tuletas selle raamatu lugemine mulle meelde, et silmad tuleb iga päev lahti hoida, KÕIKJAL on midagi imepärast märgata.

Otsustasin, et enne “Minu Londonist” ei kirjuta, kui olen “Minu Pariisi” võrdluseks kõrvale lugenud. Noh, temaatikalt ju sama: noored moeloojad moeõpingutel maailma moemekades (oeh, moe-moe-moe). Kuidas küll pidin pettuma: Väljaotsa raamat pole kaugeltki see, mida ootasin. Kui võrrelda Anu ja Urmase teoseid, siis saab ehk tuua rongisõidumetafoori. Kui Anu kirjeldab, mida rongiga sõites näeb, kuuleb, tunneb, kuidas maitseb kohvi ning kuidas lõhnab aknast tuleb briis ning kui pehme tundub iste selja vastas, siis Urmas kirjeldab, kuidas osta piletit ja maha istuda. Tajud on täiesti erinevad, fookused on täiesti erinevad. Ja Urmase omad on kahjuks kuivad, igavad, pelutavad. Ma olen nüüd mitu nädalat üritanud Pariisiga ühele poole saada ja lõppu ei paista, närin ja närin end tekstis läbi, aga ei suuda… Vähemalt on Urmas alapealkirjas olnud aus: “Kuidas moepealinnas ellu jääda”. Just täpselt selline see raamat ongi: õpik elamiseks. Õpik neile, kes tahavad Pariisis arvet avada, dineed korraldada, rongiga sõita, tuludeklaratsiooni täita. Seda nimetut Pariisi salapära, “kiiksu”, hõngu, seda pole. On vaid kuivad kirjeldused sellest, mis vahet on erinevatel baguette’idel ning millal öelda madame.

Urmase raamatust ootasin kindlasti enamat, Anu omast aga vähemat. See, kuidas Anu oli suutnud Londoni hinge tabada ning seda vahendada, oli lihtsalt imeline. Ja kui ma teda veel Genklubis eelmisel neljapäeval vestlusõhtul nägin, veendusin lõplikult: tegu ongi kohutavalt armsa, toreda ja haldjaliku olevusega, kes vaatab maailma uudishimulikult, silmad pärani ning ahmib endasse kõike kaunist, mis teda ümbritseb.

Londonit soovitan kõikidele, Pariisi neile, kes tõesti sinna elama plaanivad asuda ja kellel on sellise informatsiooni teadmine kasulik, mida Väljaots pakub. Turistid ja Pariisi armastavad või imetlevad inimesed sealt suurt midagi ei leia, pigem jääb halb mekk suhu sellest, kui ülbed ja vastikud Urmase arust pariislased on. Ning kuna minu jaoks on Pariis müütiline, romantiline ja imeline koht, siis mulle jäi halb maitse suhu. Raamatut ma vist läbi ei loegi.

Aga London, sind ma loen veel lõputult ja igavesti.

Muide, üks huvitav märkus veel. Millegipärast ajavad inimesed sageli segi Jaan ja Urmas Väljaotsa, kellest esimene on Õhtulehe uudistetoimetuse juhataja ning pole raamatukirjutamisega kuidagi seotud ning teine siis tegelikult moeinimene ja “Minu Pariisi” autor. Hästi paljudes kohtades olen aga märganud, et autoriks on hoopis märgitud Jaan Väljaots:)

nii remargi korras

Määratlemata 8 Replies

Tahtsin siis ka remargi korras praegu Tartu kuumimal teemal sõna võtta. Et siis jah, minu meelest on Beriti pilt kohutavalt kaunis, esteetiline, voolujooneline ja lihtsalt väga ilus. Nagu ma esimest korda seda pilti nähes hüüatasin: “Ma tahan seda endale!”, kavatsen ma ka oma sõnade juurde jääda ning selle eest oksjonil võidelda viimse veretilgani…

…või viimse rahatilgani…

…aga ikka täitsa uskumatu on see, et tehakse aktinäitus ja siis öeldakse, et sorry, naise v*** ei sobigi aktinäitusele! Riivab sündsustunnet! No kassanäe, ei oleks ise ausalt selle peale tulnud… Eriti head on muidugi kõiksugused kommentaatorid, kes asjale kohaselt endast väljusid, fekaalid ja kõiksuguse muu asjasse väga puutuva lauale virutasid.

Berit ütles Facebookis väga tabavalt: “Tundub jah, et aktist on väga mudeldatud arusaam. Alasti-naine-käsi-juustes: aktsepteeritud akt, alasti naine läbi oma jalge vaatamas: riivatu foto.”

Vahepeal, tead, vaatad seda maailma ja aina imestad.

fifa world cup 2010

Määratlemata 2 Replies

Üsna lähedal on aeg (37 päeva ja 11 tundi veel), kui ma saan järjekordselt peast lolliks minna ja end teleka külge naelutada, sest käes on jalgpalli maailmameistrivõistluste aeg, nagu ta ikka ja alati iga nelja aasta tagant on. Uh, õnneks jääb vahele EM, muidu ma vist sureks vahepeal üldse ära.

Ja nagu ALATI, on Portugal ja Brasiilia ühte alagruppi sattunud, nii et täitsa pekkis on ikka, kui G alagrupi mängud tulevad. Aga noh, vähemalt on parem kui eelmisel korral, sest siis olid POR ja BRA eri alagruppides, mis tähendas, et nad võitlesid omavahel finaalis. Või pool- või veerandfinaalis, enam ei mäleta, aga see oli ikka surm kuubis.

Ja ikka maailma parim nali on see, et seekordse maskoti nimi on Zacumi!

Aga ametlik lugu on sitaks-sitaks hea, nii et ma juba muud ei teegi kaks päeva, kui ainult waka-wakatan ringi. Rannale meeldib Akoni lugu, uurisin, aga ei saanudki aru, et miks tema loo tegi, ametlik on igal juhul Shakira oma. Aga tehke rohkemgi selliseid lugusid, maru ägedad on! Ning Rannal on õigus, selliste vihmaste päevade sisse ideaalselt sobivad need Aafrika rütmid.

Waka-waka, eh-eh!