Siinne üsna tagasihoidlik elamisviis on õpetanud, et tegelikult ei ole üldse palju elamiseks vaja. Piisab, kui on katus pea kohal ja puhta vee võimalus.  Kuigi ma igapäevaselt sügelen interneti järele ning mu telefoni andmesidelimiit on juba korra täis saanud, õpin ma siiski iga päev aina vähemaga hakkama saama. Kuid, ma kujutan ette, et kui ma ükskord koju tagasi jõuan, siis mõnulen vannis mitu tundi järjest ja magan rõõmsasti, ventilaator näo juures huugamas.

Pluss: külmkapist tunnen puudust. Õudselt nõme on toitu osta arvestusega, et selle peab lähima 24 tunni jooksul ära tarbima, sest muidu läheb pahaks. Jõle, jõle tüütu, uskuge mind. Seetõttu on söömine äärmiselt ebaregulaarne – kas ma ei viitsi üldse süüa osta, sest ma ei viitsi süüa nii palju/nii vähe, või siis ma söön liiga palju, sest kõik tuleb ära hävitada. Väk.

Jäänud on veel nädal ja mõned päevad ja tegelikult olen ma häbiväärselt vähe kirjutanud: valmis on vaid terviklikult üks lugu, teised on poolikud või alustatud. Ideid kribasin eile küll veel poole ööni kirja, sest miskipärast oli tunne, et mõtteuks sai avatud. Nüüd võtan ma need ideepojad ette ja katsun midagi neist vormida. Eks näis.

Kurk on ikka valus, mis on selles mõttes hea, et ei kisu üldse randa tuule kätte, vaid hoopis raamatukogu jahedusse ja vaikusse ja elektrisse.

Unes näen pidevalt Eestit. Eile oli peal nii valus koduigatsus, et ma jõin õhtu otsa apelsinimahla, et seda kuidagigi leevendada. Ma ei tea, miks, aga apelsinimahlal on kodu maitse. Igatsen oma kuusude järele, keda emme kuuldavasti igapäevaselt märjaks pidi kastma ja kes Siki sõnade järgi näevad välja nagu lakutud latiinod. Tahan kaissu ja musi ja kallit ja oma patju.

/

Aga mingipäev läheme me mingile vabaõhukonsale, nii et seni: kirjutada, kirjutada, kirjutada. Mis “loominguline puhkus” see ikka muidu on, eks ole.

Viimased päevad on Tenerifel möllanud uskumatu tuul. Kuigi, nagu ma aru saan, pole see veel midagi, hullemaidki tuuli on olemas. Aga tuule osas oli Marcol muidugi õigus, igasugustest ettevalmistustest hoolimata olen ma oma kurgu ära külmetanud ja käin nüüd ringi, sall kaelas. Ma ise kahtlustan, et asi ei olnud mitte tuules, vaid busside konditsioneeris, mis on kohati täitsa väkk.

Eile oli Marco sünnipäev, mida me hakkasime tähistama juba üleeile. See tähendab: sõime kell 12 öösel pontšikuid ja Marco puhus ära küünla (loomulikult ei öelnud ta mulle, mida ta soovis). Ja eile istusime spets kauem üleval (kuigi ma juba kell 21 haigutasin, lõuad laiali), et saaks sünnipäev korralikult ka ära saadetud.

Kogu see sünnipäevandus oli natuke kurva alatooniga. Ma nägin, kuidas tegelikult tegi talle haiget, et ta õde sünnipäeva ära unustas ja ei helistanud; või et oma sünnipäeva veedab ta ainult minuga. Kui poleks olnud mind, oleks ta olnud üsna üksinda, nii et selles mõttes oli hea. Aga see’p see on, kui valid endale sellise elu – sõbrad kaovad kõik ära suburbia unistusse, samal ajal kui sina kuskil koopas elad. Kurb, aga tõsi.

See-eest viis aga Antonia meid välja jäätist sööma. See jäätis – helado kohalikus keeles – oli tõeline hukatus. Suur hunnik šokolaadi, siirupit ja mida kõike veel. Pärast seda oigasime veel mitu tundi, et küll sai nüüd söödud! Nõrgaks olen jäänud, siinne söömine käib oma rütmi järgi: hommikul suurt midagi, võib-olla mahla või puuvilju, päeval on söömiseks liiga palav ja õhtul kokkame jälle midagi kodus ja einestame umbes 23 paiku.

/

Üritasin üles laadida ka pilte, aga kohaliku raamatukogu nett on veider ja ebasõbralik, laskmata isegi photobucketisse ligi, blogisse laadides feilis asi kiirelt. Järelikult ei saa ma teile ikka veel pilte näidata, aga küll kunagi sellenigi jõuab.

/

Eile rääkisime pikalt veel muusikaajaloost, legendaarsetest bändidest, progerokist ja nii edasi. Marco on uskumatult palju legende laval esinemas näinud, ma ainult kuulasin ja ahhetasin. Eriti eredalt jäi mulle meelde 82. aasta Rollingute konsa Torinos, kui Itaalia oli just võitnud FIFA maailmakarika, kus värava lõi Paolo Rossi.

Mick Jagger tõmbas selle peale selga Itaalia kirjadega Paolo Rossi särgi ning käskis kontserdisaali uksed avada. Sisse valgus sadu inimesi, kes nüüd tasuta kontserti sai kuulata, ning mäsu oli olnud vastav.

Mina olen see-eest käinud elus ainult kahel kontserdil – Placebol ja Stingil – ning kuulasin, silmad suured peas. On ikka elamused!

/

Marco lugu aga…

Ta sündis Veneetsias, rikka arhitekti peres. Tema isa aga suri (luuvähk, nagu ma aru sain), kui Marco oli alles 9kuune. Siis kolisid nad Alpidesse ja mingil hetkel tabas Marcot tohutu reisikihk. Oma sõbra endise tüdruksõbraga, kellega ta nüüd sebis, kolisid nad Inglismaale, aga seal sattusid kõiksugustesse pahandustesse. Mingil hetkel läksid nad Itaaliasse tagasi, kus tšikk otsustas oma eksi juurde tagasi minna.

Murtud südamega Marco pakkis oma asjad ning võttis suuna Tenerifele, tuuritades enne Boliivias, Peruus, Argentiinas, Tšiilis. “Sa pead minema Peruusse, sa lihtsalt pead! See koht on incredible!”

Tenerifel ta armus taas ning elas Sta Cruzis oma naisega 12 aastat. Siis jäi ta ema haigeks ning Marco sõitis Itaaliasse, et sureva ema kõrval olla. Kaks päeva pärast ema surma helistas naine ja teatas, et nüüd on kõik, finito.

Ja sellest ajast peale elabki Marco vagabundina, viimased aasta aega mäkke raiutud punkris (mis, nagu ma aru sain, on olnud mingi sõjaline objekt kunagi. Näiteks jookseb mööda terrassi raudtee, kuigi ma ei saa aru, milleks see kunagi mõeldud oli või kuidas üldse nii kõrgele on asju transporditud).

“Oled sa õnnelik?”
“Õnnelik? Ma ei tea, jah, vist küll. Ma vaatan inimesi, neil on kõik: auto, tähtsad töökohad, lapsed, raha, maja… Aga nende suunurgad on allapoole, nad ei tundu õnnelikud. Aga mul, mul on ka kõik,” viitab ta The Bunkrile ja taevas säravatele tähtedele, “ja ma olen õnnelik. Ma olen vaba, kuigi ma olen sotsiaalses mõttes ühiskonna madalaimal astmel.”

Vaatasin teda, kui ta terrassi äärel istuvat kassi silitas, ise hellitledes “mau-mau” sõnades, linnatuled joonistasid nende kahe kontuurid selgelt välja, ja mul oli natuke kurb. Ma ei usu, et ta on läbinisti õnnelik, seda juba näitab see, kuidas ta pidevalt mind õpetada üritab. “Ära tee minu vigu! Don’t lose time!”

/

Eks ma siis üritan mitte aega kaotada, kuigi siin möödub see täiesti omas rütmis. Mõnes mõttes on mõnus, mu ainus kohustus on iga päev midagi kirjutada, ja sellega saan ma hakkama. Terviklikku käsikirja veel ei kooru, aga lühijutte on sündinud küll, sellest mingist imelikust sisemisest üksindusest.

Ps: raamat!

Marco on minu pärast kogu aeg väga mures.
“Kas sa ikka päikesekreemi panid peale? Sa pead KINDLASTI igal hommikul end korralikult määrima, sest, baby, see on Aafrika!” räägib ta mulle sel päeval juba sajandat korda.
“Daki, kas sa ikka võtad ette tiiru ümber saare, sa ju ei näe muidu midagi! Ega sa iga päev Kanaaridel ole!” räägib ta mulle, kuigi olen juba öelnud, et lähen järgmisel nädalal.
“Daki, palun pane endale midagi peale, Kanaaride tuul on ohtlik, su keha on kuum ja tuul tõmbab läbi nagu niuhti!” räägib ta mulle, kui terrassil sallihunniku all istun. See tähelepanu on tore, aga kohutavalt väsitav. Aga Marco ongi selline.

Lisaks kätega vehkimisele on Marcol kombeks pidevalt rääkida või laulda ja tantsida. Jälgisin teda täna, kui bussiga Sta Cruzist koju sõitsime: ta ei jäänud hetkekski vait. Kõigepealt seletas ta õngega poistega kümme minutit kalapüüdmise põhialustest. Kui poisid maha läksid ja üks vaimupuudega noormees peale tuli, rääkis ta järgmised kümme minutit temaga. Ta on natuke nagu hampelmann, kui ta tantsib: väike, aga vehib kolme mehe eest.

/

Eile rääkis ta mulle oma lugu edasi. Istusime, nagu tavaks, terrassil, sõime pastat ja arutasime maailmaasju: rääkisime jumalikust energiast, saatusest, religioonist, õnnelik olemisest. Selles mõttes on jätkuvalt hämmastav, kuidas me teineteist mõistame. Muuhulgas on mu inglise keel hakanud kehvemaks jääma, sest ma räägin nagu Marco: i have hungry; i need sleep.

Natuke raksu õnnestus meil ka jälle minna, sel korral itaalia köögi teemadel. Muidugi ainult mina olen nii osav, et hakata itaallasega nende rahvustoidu teemal vaidlema, saati siis veel ühega, kes on kunagi kokk olnud. Aga mulle meeldib see vaidlemine, ma saan lasta oma temperamendil vabalt lennata Ja keegi ei vaata imelikult, sest siin ongi nii kombeks. Ja TEGELIKULT ei saa me ju kumbki teineteise peale kurjaks, vaid läheme lihtsalt põlema. Ja siis me täristame, tema ikka oma spanenglish’i ja itaalia segakeeles, mina ikka vaheldumisi eesti, saksa, vene ja hispaania keeltes. Ja siis me lepimegi juba ära ja lööme klaase kokku (“Terviseks!” oskab Marco öelda). Mõnus on nii, ausalt, see kõik käib kirglik-olemise juurde ja ma tunnen end nii hästi, koduselt, nagu ma polekski tuim põhjamaalane, vaid sündinudki selliseks, natuke lärmakaks, koleeriliseks, kergelt süttivaks. Oh wait, ma ju olengi! Lihtsalt Eestis paistan ma sellisena millegipärast välja.

/

Tegelikult kirjutasin ma selle posti juba valmis, aga stoopid internet ei töötanud ja ma praegu enam ei viitsi kõike uuesti trükkida. Me hoopis hakkame sööma, täna kokkas Marco (“This is pasta with Daki-sauce,” ütles ta naerdes. Jätan selle retsepti meelde ja teen Eestis järgi, jagan teiega ka). Ja Marco loost jutustan ma homme.

Marco läks täna Antonia ja Alexiga tülli ja pole teada, millal ta uuesti tööd saab.
“Aga ma ei tööta parem üldse, kui et töötan 25 euro eest! Ma töötan 40 euro eest ja mitte sentigi vähem!” karjus ta ennist koju jõudes ja kätega vehkides.

Point on selles, et kokkulepitud palk on 40. Ja et Alexi, alkoholist nagu ta on, tööd ei tee ja ainult võtab kassast oma avantüürideks raha. Marco sõnade järgi mitte kümne, vaid saja euro kaupa.
“Ja siis tuleb Antonia mulle ütlema, et tal pole raha mulle maksta, et maksab vaid 25. Dios mio, 25! Ma parem ei tööta üldse, mul on siin sinuga palju parem olla!”

Väidetavalt kulutab Alexi oma “harjumusele” 400 euro ringis päevas. Ma olen seal kohvikus istunud, see on HEAL JUHUL nende päevakassa. Mille eest veel arveid makstakse ja kaupa ostetakse, ei kujuta ma ette.

/

Marcoga on huvitavad lood. Ma pole veel täpsemalt teada saanud, aga ma tean, kuidas see algab: “Ma sündisin Veneetsias, arhitekti peres. Meil oli palju raha…” ja jätkub kuskil keskel nii: “…ja selle naisega elasin ma koos 12 aastat…”

Muuhulgas olen vist avastanud POMELOTE KODUMAA, vuhuu! Marco rääkis just enne, kuidas ta mitu kuud ainult pomelotest, mida saab kõikjalt tasuta korjata, ja datlitest (“Sööd viis-kuus datlit ja kõht on täis!”) elas. Ei tea, kas ma nii ekstreemse dieediga hakkama saaks (hell, ma isegi ei saa oma gluteeni-suhkru-kaseiinivaba dieediga hakkama), aga teisalt, kui muud varianti poleks, küll siis saaks. Saadaksegi, nagu näha.

/

Ja ära õnnestus mul end ka põletada, lõpuks siis. Eks homme lähen propa internetikohvikut ja printimisvõimalust otsisma.

Ja täna on nii suur tuul, et magan sees.

Eile läksime Marcoga esimest korda tülli. No mis sa saada tahad, kui ühes väikses The Bunkris on koos kuumavereline itaalia mees (kes elab kuumaverelises spaanias) ja kuumavereline eesti tüdruk (kelle kohta tema venelannast kursaõde ikka imestab, et “sina küll eesti verd ei saa olla!”).

Ma ei mäletagi, kust vaidlus alguse sai, aga see oli seotud antidepressantidega (mida ma ei võta) ja tujustabilisaatoritega (mida ma võtan). See on muidugi imetlusväärne, kuidas kaks inimest, kes teineteise keelt ei mõista, sellistel teemadel arutleda suudavad.

Igal juhul, Marco argumendiks oli umbes midagi sellist: kõik haigused on peas kinni ja psühhiaatrid tahavad ainult sinu pealt erinevate rohtude välja kirjutamisega teenida. Mina läksin seda kuuldes täiega leili, et mis mõttes!
“Kas sa arvad, et ma ei tea, mis tunne on depressioonis istuda, käed ümber põlvede ja päevade kaupa ainult edasi-tagasi kõikuda, suutmata midagi teha?!” täristasin ma eesti keeles. Marco täristas itaalia keeles vastu.
“Ahah, või et sa arvad, et kuna sa oled minust maailmas 20 aastat kauem elanud, tead sa kõike?!”
Marco täristab midagi jälle vastu, millest ma loen välja, et on suur vahe, kas olla 26 või kohe-46 (Marcol tuleb muide kohe sünnipäev, mida me suure fiestaga tähistada plaanime. Ja penne all’arrabbiataga, sest kooki ma teha ju ei oska ja ei saa ka).
“Ai Marco, ai conyo!” ja ma täristan edasi eestikeelset sõimu teemal mina-tean-ja-sina-ei-tea.
“I’m not speaking with you anymore!” põrutan lõpuks ja jään trotslikult vait, vihaselt sigaretti (Corona Menthol, 1.20 pakk; ainuke mentoolisuits, mida siin näinud olen) kimudes.

Aga Marco ei saa aru, et ma temaga enam ei räägi; ta seisab terrassi äärel ja seletab edasi. Varsti ma enam ei suuda ja hakkan vastu seletama, ja õige pea me juba lepimegi ära, veiniklaase kokku kõlistades: “Salute!”

Sellised kuumad lood siis. Praegu aga Marco magab ja oigab, sest ka tema magas eile väljas ja sai vist tuult, sest päev otsa olen ma ainult kuulanud, kuidas tal valutab hammas ja tulitab puusaliiges.
“Jajah, on suur vahe, kas olla 26 või kohe-46,” irvitasin ma enne ja Marco naeris vastu.

Päevad on siin seni üsna ühesugused olnud. Ma ärkan kuumusse, tuiutan natuke aega roidunult mööda elamist ringi, unistan kohvist, aga tean juba ette, et kui alla külasse jouan, on liiga palav, et kohvi juua. Siis veangi oma kondid kokku, pesen hambad ja ronin järsust kivitrepist alla.

Tee peal imetlen seda suurt mäge, mille sees me elame ja üritan ära arvata, mis taimed need koik siin kasvavad. Uurin sisalikke ja näiteks täna nägin valgesabalisi jänkusid tee pealt eest jooksmas.

Kui külaäärde jouan, teen peatuse väikses kioskis. Nüüd ma juba oskan öelda: una agua con gas, por favor. Vesi maksab 0.65 eurot ja rannani on viis minutit. Tee viib mööda kivist mereäärt, kus on end noored sisse seadnud ja mäslevatesse laintesse peakat hüppavad.

Rannas on juba kümned tuttavad ees, koik need lugematud tüübid, kes päevi nii mööda saadavad, et passivad rannas ja käivad enamus ajast Marcole närvidele, sest nagu pikapäevarühmale (Eestis on nendeks poe juures passivad jotsid, erinevad siinsetest ainult päevitusastme poolest) kohane, on nad koik maailma koige targemad. Ja kisa baarileti ääres on taevani.

Läbi ola-tamise ja viisakuste vahetamise jouan Internacionali, kus jätkuvalt koik kallistada ja musitada tahavad. Marco on tööl, annab mulle olut voi vett, kuni ma end psühholoogiliselt rannas vedelemiseks ette valmistan. See on jätkuvalt minu jaoks probleem, sest ma tunnen end seal latikana vedeledes ülikasutuna. Aga siin pole ju ka suurt sittagi muud teha, päeval on ringijauramiseks liiga palav.

Annan oma asjad Marco kätte ja teen sisseharjunud rannaprotseduure: säuh! vette, siis pool tundi liival passimist, siis jälle vette jne.

Umbes kaks tundi enne Marco tööpäeva loppu lähen ma baari, sätin end pukile ja hakkan kirjutama, samal ajal poole korvaga keelt püüdes ja elu jälgides. Ja kella seitsme paiku algab sulgemisprotseduur, mis votab minu, pohjamaalase jaoks uskumatult kaua aega. Koigiga peab seletama ja vaidlema, kuni me lopuks minema saame, poes ja/voi restos käime ja koju vantsime.

Kohalikku toitu ma väga pole proovida saanud, aga need paar korda on olnud super. Näiteks sain ma eile siin nii head jäneseliha, et pidin ära surema! Maitseainetega liialdatud poldud, pigista aga sidrunit peale ja lase hea maitsta.

Täna teeme ise kodus süüa, mina oma tuntud headuses tomati-sibula salatit ja Marco praeb liha, just praegu säriseb see mul siin selja taga. Ma olen kindel, et see on super.

/

Olmeliselt on siin asjad lihtsalt lahendatud. Pissil käin punkri taga, au naturel nagu öeldakse. On küll natuke imelik, kui hommikul tuleb paljas pepu suurte merel seilavate tankurite poole suunata (ma täna motlesin, et ei tea, kas nad näevad nii kaugele), aga täitsa harjutav. Ja pesemine, lisaks rannaduššidele, käib viieliitristest veetünnidest voi all kaevu ääres.

Üleüldiselt: olen rahul. Oma elu siin ette ei kujutaks: loodus on minu jaoks vooras ja igav, ilm liiga ühesugune, aga niimoodi puhkuseks on hää küll. Ja see üksindus siin on hea, Jüri Tuulik ütles kusagil, et igasuguseks loomeprotsessiks on mingisugune üksindus vajalik.

Eile õnnestus mul olla tunnistajaks hispaania kodusõjale. Alexist ma juba rääkisin: alkohoolikust baariomanik. Tema lugu on natuke keeruline: lapsena kaotas oma isa ja kui ema uue mehe võttis, ignoreeris ta meest täielikult, vahetamata aastaid tollega sõnagi. Ema poputas pojakest, palju võimalik, ning nüüd on nende suhe okkaline. Niipalju, kui ma siin olnud olen, kaklevad Alexi ja Antonia kogu aeg, aga eile läks asi päris üle käte. Keset hispaaniakeelset kisa üritasin kirjutada ja tüli ignoreerida. Tegime Marcoga teineteisele nägusid, tema laiutas natuke vabandavalt minu poole käsi. Ja mingil hetkel lendas kolaki! baaripukk üle mu pea. Alexi tormas välja ja mina tõstsin värisevate kätega laudu püsti.

Hiljem istus Alexi leti taga ja Antonia kammis ta juukseid ja tegi talle patsi. Hispaania armastus.

õhtul aga läksime väiksesse sööklalaadsesse pubisse istuma. See oli täis hispaania vanamehi, mina ainus naine ruumis. Seda, mis mängu ajal toimus, ei ole võimalik sõnadega edasi anda. Ja kui tuli see värav, tõusis kisa taevani, umbes 70aastased vanamehed kiskusid endal särki üle pea ja mõned isegi viskasid end põrandale pikali. See oli vaimustav! Espana, campeones del mundo! Väljas hakati laskma rakette ja sees kõlisesid viskiklaasid.

Kui kodupoole sättima hakkasime, hõikasin ma trepil istuvale vanapaarile võidujoovastuses: “Ola! Espana!!!”, ja nemad hõikusid mulle sama vastu. Tänavanurgal mängisid lapsed, vuvuzelad hambus. Un, dos, tres! Ja me jooksime nendega poeni võidu. Autod signaalitasid hullpööra. Alexi oli käinud eile saare lõunaosas ja rääkis, et rahvas oli end alasti kiskunud ja mööda tänavaid jooksnud.

Kui terrassil veini jõime, hakkasid eri saare otstes ilutulestikud. Autod tuututasid veel varahommikuni.

Täna magasin väljas. Kohalikud kurdavad, et hirmus kuum on, aga ausalt öelda on minu meelest päeval täitsa talutav, sest mere ääres on tuul ja saab OOKEANIS käia. Aga The Bunker on öösiti väga palav, see on nii kavalalt mäe sisse ehitatud, et tuult seal pole.

Varsti pannakse mul telefon kinni, sest raha arve maksmiseks mul muidugi polnud. Nii et siis blogin taas, kui koju jõuan. Ja te siis helistage mulle vahepeal ikka ka:)

Espana!!!

“Kas sa mojitot jood?” küsib Alexi, baariomanik, kes ilmselgelt armastab oma tööd (loe: tasuta alkoholi). Terve päev, mis ma teda näinud olen, on ta purjus, hakates aina enam koikuma.
“Ee, ikka joon,” kohman vastuseks.
“No tule, lähme siis, votame ühed dringid.”
“Lähme kuhu?”
“Siiasamma, järgmisesse baari mu soprade juurde.”

Ma ei oska midagi öelda. Vaatan ootavalt Marcole otsa, kuid tal on kiire ja ma ei oska ta pogusast pilgust midagi välja lugeda. Ah, sitta kah, motlen. Üks drink ees voi taga. Ega see ikka saa hullem olla kui üks drink laupäevaohtuses Zavoodis.

Liipan koos Alexiga korvalbaari. Ennist onnestus mul ikkagi plätu rannaliivas sumbates ära lohkuda ning nüüd olen ta kuidagi kipakalt kinni sidunud. Küla vahel voib käia ka paljajalu, aga The Bunkrisse joudmine on ohtul raskendatud, viib ju tee üle kiviklibu.

Korvalbaar on hoopis teistsugune kui Antonia ja Alexi Internacional, kus ka Marco ajutiselt töötab. Kui Inter on kodune ja monus, koos piipu pahvivate pruuni naha ja hobehallide juustega vanameestega, siis koht, kuhu Alexi mu viib, on lärmakas, tümakas paugub ja laudade ääres naeravad laia suuga purjus inimesed. Baarman on ilus, meenutab üht mu vana tuttavat voi mu kujutluspilti sellest, milline Potsataja välja voiks näha. Tal on üks kuldhammas, mis ola-tamise ajal vahvalt välgub. (Ei, ma ei usu, et Potsul kuldhammas on, aga sellised silmad voivad tal vabalt olla.)

Alexi ajab natuke veidrat juttu, kelgib, kuidas tal on igal ohtul erinev naine ning näppides oma telefoni arutab, et ei tea, kas peaks täna helistama Columbianale voi Estrellale. Ta meeldib mulle aina vähem. Joon kiiresti oma drinki, et saaks ära minna, kuid selle kümne minuti jooksul kuulen tonni klatshi: kuidas sellel mehel on ilgest bitchist naine ja tol ka. Uh. Pogenen esimesel voimalusel, jättes Alexi tema joogiga ja telefoniga täis naiste numbreid kahekesi.

Hiljem, kui Marco lopetab ja me supermercado poole hakkame sättima, loeb ta mulle sonad peale.
“Kuidas sa siis aru ei saa, sa oled esimest päeva siin and you don’t control the situation yet.”
“No mis mottes, ma ju küsisin sult, et kas on okei. Pilguga.”
“Mi dios, baby, sa ei tunne teda, Alexi on alcoholic, iga päev joob un vodka, dos vodkas, tres vodkas. You are my resbonsibilite, i want you to be okay.”
“Si, si, I’m sorry.”
“Don’t be sorry, baby, but you have to control the situation.”

Hiljem istume terrassil, kust avaneb imeline vaade mägedele ja lahesopis asuvale Santa Cruz de Tenerifele, pealinnale, mis tuledesäras vilgub. See koht on toesti super ja The Bunker täitsa elatav, kuigi sinna ronimine on paras katsumus ja öösel, kui tuult üldse ei ole, tuleb oues magada. Täna öösel ma veel oues ei maganud, Marco küll. Ma eelistasin jääda voodisse, kus seintel jooksevad sisalikud, keda meie kiisu Mitshu hoolsalt püüab.

Oleme aga vaevalt joudnud veini lahti korkida (seekord maksis 0.85euri), kui treppi mööda kolistab end üles Lorenzo, kohalik vanamees, keda ennist ka rannas nägin. Marco hakkab jälle kätega vehkima ja mi dios, hispaania keeles vadistama.
“Mira, mira! Alkoholi jaoks sul raha on, aga öömaja jaoks mitte!” saan aru. Ülejäänud jutt jääb segaseks, aga ta teeb mulle pärast kokkuvotte ühest onnetust alkohoolikuelust, mille peategelane on kaotanud sideme reaalsusega. Seda nägin ka mina enne, kui Lorenzo rannas ühe koha peal seisis, maniakaalselt naeris ja tuvidega rääkis. Tund. Aega. Järjest.

Aga kuna punkri teises toas (mitte minu omas) ruumi on, siis ei hakka Marco Lorenzot ära ajama, pealegi on viimane juba nii segi, et järsust kivitrepist alla ronimine voib loppeda kurvalt.

Kui Lorenzo lopuks magama saab, istume me veel tükk aega terrassil, joome odavveini ja kuulame raadiost hispaania rütme.
“Tule! Baby, tantsime!”

Ja me tantsimegi, minul pea kohal vooramaa tähed ja soe lounamaaöö mässib mind endasse. Imeline.

Sisalikud krobistavad kuivetunud rohus ja jooksevad mu eest lipsti! ja lipsti! läbi. The Bunker asub fantastilise koha peal: vaade on kaugele ookeanile, mägedele ja sadamale. Natuke on palav, meie kohalik kass Mitshu lootsutab viludas.

Mul on oma toakene, lihtne, aga nunnu. Vett on täpselt niipalju, kui me kaevu juurest tassida viitsime. Elektrit – niipalju, kui on päike patareid täitnud.

Joudsin randa, higi tilkumas. Liiv on nii paganama kuum, et ei kannata varbaid vastu panna. Plätad on nende päevade jooksul siin ülikiirelt lagunenud, ma loodan, et nad päris katki ei lähe. Aga rand on superilus: selline, nagu ma lootsin juba Egiptuses näha, aga ei näinud. Marco ütleb selle kohta el paradisio, ja ma noustun temaga.

Vesi on nii kibesoolane, et silmist jooksevad pisarad. Ja esimest korda elus juhtus minuga see, et higi jooksis silma. Ui, küll oli kibe!

Marco on huvitav kuju. Ebamäärases vanuses, mustade poolpikkade juustega ja päikesepruuni nahaga. Üliintensiivne, ekspressiivne, emotsionaalne. Hipi, nagu ta ise ütleb. Natuke meenutab välimuselt K boyfriendi. Ta ei räägi väga inglist, ega mina väga spaaniat, aga meil on lobus ja me saame hakkama. Ma juba olen kohtunud paljude Marco sopradega, Manolod ja Giorgid on koik juba peas üheks massiks segunenud.

Aga praeguseks… Koik. Kehv on telefoniga trükkida, olgu ta qwertyga voi mitte. Istun rannabaaris sooja tuule käes, joon olut ja tunnen end hästi. Vagabundina.

This is Africa! Ja homme, oo, homme! Nagu ma vaikselt lootsin, saabki mu unelm toeks: vaadata, kuidas Hispaania tuleb maailmameistriks, ja seda linnaväljakul koos sadade hispaanlastega.