Tag Archives: mujal

Mõtteid pärast “Minu Horvaatiat”

hoomamatu 10 Replies

Mõne “Minu…”-sarja raamatu tulekut ootan ma väga, näiteks oli nii Londoniga. Teist nagu ei teagi oodata, sest sa ei tea sellest riigist eriti midagi või kui tead, siis puudub sul igasugune arvamus ja – ka igasugune lootus-ootus raamatu suhtes.

“Horvaatiat” asusin lugema täiesti ootuste ja eelarvamuste vabalt. Me oleme kunagi plaaninud Horvaatiasse minna – see oli vist 2007. aasta jõulude paiku. Aga siis ei viitsinud me ikkagi nii kaugele bussiga uhada ja jäime pidama Slovakkiasse. Hea oligi, et tookord ei läinud, siis tabasid Horvaatiat sajandi suurimad lumetormid.

Ka ei teadnud ma midagi autorist, ma polnud tema nime kunagi kuulnud ja mulle valmistas natuke nalja ta liitnimi. Nüüd tean, et seda ei hääldata mitte Suu-Peika, vaid Suu-Peitsa. Ja nüüd teeb vähem nalja, pealegi, kes olen mina, et naerda, proua LAMP-JÕGI eksole.

Aga ikkagi tahaks ma teada, kas sõnal peica on horvaadikeeles mingi tähendus ka.

Aga raamatust.

“Minu…”-sarja autoritega (ma esindan siin, eks, ENDA arvamust, mitte pole kirjastuse esindaja) on teinekord nii, et nende kasvuvalud võõras riigis peegelduvad raamatus eriti valusalt välja ning raamatust saab äärmiselt negatiivse emotsiooni: küll on riik, küll selle elanikud, toit, elamistingimused, bürokraatia jne pahad ja halvad. Ja nii jääb pärast lugemist suhu väga vastik maitse, isegi, kui kirjutaja on osanud sõnu seada. Suhtumise küsimus noh. Ei hakka siinkohal näiteid tooma, küll olete isegi vast märganud seda.

Aga “Horvaatiaga” oli hoopis teistmoodi. Natuke meenutas mulle “Londonit”, just oma soojuse ja südamlikkuse tõttu. Sigridi suur armastus looduse vastu paistis välja igast sõnast ja tema teksti oli tõesti nauditav lugeda. Ka paistis igast sõnast välja tema armastus selle kummalise ja kauge riigi vastu, millest me suurt ei tea. Aga võiksime teada. Ja selles suhtes on “Minu Horvaatia” väga hea sissejuhatus.

Isegi negatiivsed kogemused, näiteks suhe ühe vabatahtlikuga, kellega nad lihtsalt ei klappinud, on kirjeldatud ilma kibeduse ja õeluseta, mida kahjuks sageli teiste autorite kohta öelda ei saa. Kuigi, tuleb tunnistada, naistekakirjanikuna ja inimesena, kes liiga palju sarju ja filme vaatab, ootasin ma koguaeg, et mingil hetkel tuleb välja, et just selle vabatahtlikuga hakkab neil lõpuks armuleek lõõmama. Noh umbes et vihast armastuseni on üks samm.

Kui üldse millegi üle vinguda, siis selle üle, et üsna segaseks jäi see, miks siis ta ikka horvaadist mehe võttis. Ma saan aru autori tahtest mitte oma eraelust väga kirjutada, aga mõne kondi oleks võinud lugejale siiski visata… Näiteks kasvõi ära mainida, kus riigis nad lõpuks abiellusid (ja kui Horvaatias, siis oleks võinud ju ka selle riigi abielupoliitikast rääkida!).

Mul on kirjastuses üks püsiklient, väärikas eas daam, kes ütleb alati, et eelistab neid “Minu…”-sarja raamatuid, kus on rohkelt loodusekirjeldusi, sest tema endise bioloogina tahab just teada saada võõraste riikide floora ja fauna kohta. Temale “Horvaatia” kindlasti väga meeldiks – ja meeldis mulle ka. Sigridi suhe loomadega on miski, mis on mulle tuttav. Ka mina olen peenikestel jalgadel vabisevaid lambatallesid lutipudelist söötnud ja neid sülle krabanud, pealegi olen ma ju see tšikk, kes iga elava asja kohta “Tupsu!” karjub.

Keele üle saaks natuke vinguda, näiteks oli ühes kohas “peale lõunat”, mis ajab mul ihukarvad püsti (kuigi vist praegu on peale juba pärastiga võrdsustatud, BASTARDS!), ikka võiks kirjasõnas olla “pärast lõunat”…*

“Horvaatia” oli nagu palsam, tegi hinge ja meele heaks. Soovitada julgen küll. (Ma tean küll, et ma soovitan vist peaaegu kõiki neid raamatuid, millest blogis kirjutan, aga pange tähele, kui palju ma kirjutamata olen jätnud!)

/

Muide, Sigridiga saab juttu ajada ning kauneid Horvaatias tehtud pilte imetleda juba homme kell 18, Tartus, Lutsu raamatukogu neljanda korruse saalis. Tallinlased saavad minna aga neljapäeval kell 18 algavale “Minu Horvaatia” ja Dagmar Raudami “Minu Gruusia” ühisesitlusele, mis toimub Balti jaamas, restoranis Travel.

—

*Jap, ma tean küll, et kirjutan “koguaeg” ja “kasvõi” kokku, aga teen seda teadlikult, sest minu meelest on nii palju õigem. Mhmh, selline ma olen, PARADOKSAALNE.

varastamisest

hoomamatu 12 Replies

Aunt Beckyga juhtus just asi, mida ma pole kuulnud, et Eestis oleks blogijate hulgas juhtunud – tema tekst varastati ja esitati ühes blogis enda oma pähe. Tähendab, ma olen kindel, et vargusi on ette tulnud, aga ma ei taha hästi uskuda, et meie keelekeskkonnas jääks püsima blogi, mis oleks üleni varastatud tekste täis. See naine (eeldusel, et varas oli naine) pidas lausa kaht blogi, kus ta varastatud tekste enda omadena presenteeris ja eriti veider oli asja juures see, et ühes blogis oli tal väidetavalt seitse last, teises kolm. Ja kõik lapsed olid erinevad.

Nii et ilmselt oli see blog üleni varastatud asju täis.

Ma arvan, et varastatud tekstidest koosnev blogi Eestis kaua ei püsiks, meie blogikogukond on siiski üsna väike ning kehtib olukord, kus keegi tunneb alati kedagi, kes tunneb kedagi, kes loeb ja teab, kust tekst pärit.

Mul oli just äsja endal huvitav kokkupuude vargusega. Jüri Pino just ütles: “Inimene ei tohiks kunagi nii edev olla, et oma nime internetiotsingusse toksib. Urr teab, kuhu võid sattuda.” Ma muidugi väldin juba pikemat aega oma nime guugeldamist, sest sealt tuleb ainult halba ja õudust ja närvivapustusi. Ma elan pigem oma naiivses roosas maailmas edasi.

Küll aga guugeldasin ma “Ööd kollases autos”, et näha, kas kuskil on seda veel arvustatud peale ajakirja Naiste (see arvustus oli väga äge, muuseas). Ja leidsin täitsa huvitava asja: keegi reidikasutaja, piltide järgi paistis üsna noor plika olevat, oli kopinud “Ööde…” esimese peatüki oma reidiblogisse ja väitis, et see on tema oma. Noh, muidugi, tema enda tekst oli täis kirjavigasid ja harilikku tiinekateksti, mida tänapäeval grammatika pähe esitatakse, ja mõned üksikud, kes “tema” sissekannet kommenteerisid, olid ka ära märkinud, et autoriõigused on olemas ja et vargus on inetu.

Kuna mul endal reidikontot ei ole, siis ei saanud ma muud teha, kui adminnidele kirjutada ja muret kurta. Ning üllatus-üllatus, täna saingi teate, et tekst on maha võetud. Suurepärane. Ma muidugi tahaks selle tüdrukuga kohtuda ja talle otsa vaadata, aga samas: me kõik teeme tatina lolle asju, kas pole? Ja mõnes mõttes on see isegi natuke meelitav, et talle meeldis mu tekst nii väga, et oleks tahtnud ise samasugust kirjutada. Noh, meelitav niimoodi veidi kummastavas mõttes.

On mul endalgi ette tulnud, et ma pole korralikult allikale viidanud, seega ei saa öelda, et ma oleks patust puhas, kindlasti pole.  Aga ometi ei tuleks ma selle peale, et oma blogisse kellegi teise blogija tekste varastada. Muidugi saan ma väga palju mõjutusi kõigest, mida ma loen – need kohatised suurtähed mu tekstis on näiteks täiesti konkreetselt Dooce’ilt üle võetud komme, samuti kipun ma üle võtma inimeste lauserütme, kelle tekste ma armastan. Aga seda ma ei pea varguseks, on ju võimatu lasta end MITTE mõjutada. On ju selge, et miski siin maailmas pole enam originaalne, kõik on millegi mõjutus, enamasti mitme mõjutuse koostöö.

Kuid ikkagi oli üsna jahmatav, et sellised asjad toimuvad, ja nii nahhaalselt veel. Mul ei ole suurt usku Google’i süsteemi, mis halvast blogist teatamistega tegeleb (reports siis), tahaks kohe näha, kas see olukord laheneb või jääbki varastatud tekstidega blogi edasi üles rippuma.

Ohjah, sellised lood täna siis.

enter: weekend

hoomamatu 2 Replies

Vahepeal ma ikka imestan oma sotsiaalse elu üle, et kuidas on nii, et alustan reedet Tartust, põikan Käsmu, õhtu lõppeb Tallinnas ning järgmisel päeval olen juba Viljandis ja jõuan sealt öösel koju Tartu. Aga kui aus olla, siis tuleb tunnistada, et vanus ikka sööb juba kontidesse: kella kahe paiku mööda öist Viljandi-Tartu maanteed sõites kiskus lõuad ikka nii laiali, et vahepeal oli lausa piinlik kohe. Noh et kas ma olen tõesti jõudnud vanusesse, kus enam ei viitsigi telklas võõraste sõpradega viina visata, vaid eelistan öösel kojusõitu.

Samas, olgem ikka ausad, ma olen ALATI eelistanud kodus magada. ALATI. Selles mõttes on mul täiesti fenomenaalne autopiloot, et olgu ma ära joonud kasvõi terve kolmeliitrise veinikanka, ikka jõuan ma koju ja ei jää kuhugi küla peale tilberdama. Kuigi ma võin koju jõuda alles hommikul. Ja näiteks uue tätoveeringu ja/või juuksevärviga.

Ehk et nädalavahetus oli vapper. Sai Laine Jänesega kaerajaani tantsitud (jajaa), “Minu Ugrimugri” ära esitletud (või noh, ma olin rohkem nagu moraalseks toeks ja transanaiseks), siis said Tallinnas tehtud ÄÄRMISELT OLULISED SISSEOSTUD… Ja siis sai mõõdukalt möllatud Viljandi RockRampil. Muidugi oli üle mõistuse palav, aga õnneks on juba august (mis tähendab, et sügis läheneb, jejee) ja õnneks sai järves lebotada, tähekesena käed-jalad laiali. Tõele au andes muidugi ei ole 27kraadisel veel eriti jahutusomadusi, aga ikka parem kui mitte midagi. Ja siis, et Viljandi elamus oleks ikka täielik, mõtlesime, et läheme tagasi festivalile TEISELT POOLT, et ei peaks neid nõmedaid treppe trampima. Ja siis me läksime… ja läksime… ja läksime… Ilm läks aina pimedamaks, tee venis aina enam ja enam kaugustesse ja nii me siis trampisime, ma usun, et me tegime Viljandi järvele tiiru peale, kui lõpuks kuskilt x-kohast end telkla juurde välja pressisime.

Nii et minu jaoks siis oli nüüd HRL ja Viljandi Folk kõik ühes nädalavahetuses, ainult et oli Viru Folk ja oli RockRamp. Rohkem festivale mu silmad sel suvel ilmselt ei näe, aga polegi hullu, väga ei kisu ka.

Ja eilne derecho ehmatas muidugi päris korralikult. Hoovi peal lendasid tuulemöllus lillepotid ja rõdupiirded, katuseplekid ja elektrijuhtmed. Muidugi saabus torm just hetkel, kui Inimene pidi hakkama Tallinna rongile sättima. Rong ise hakkas vist Tartus alles kolmveerand ühe ajal öösel liikuma, nagu ma kommentaaridest lugesin – me tabasime õigel hetkel ära, et oodata vist ei tasu, ning otsustasime bussi kasuks.

Ning hommikul tööle tulles avastasin, et meie imearmas sildike oli seinast rebitud ning tuul oli ta hoovi peale lennutanud. Õnneks autosid ei tabanud.

/

Ahjaa, kuulsin elumärki Marcost. Ja avastasin, et ta ei oska õigekirja eriti hästi. Aga vähemalt on ta elus. Ja kuigi ma natuke juba igatsen tagasi (peamiselt selle pärast, et seal oli tuul ja värske mereõhk), on siiski Eestis ülimõnna. Mõnnamõnnamõnna!

uus ja kollane

hoomamatu 14 Replies

Lõpuks jõudis mu kollane ja esimene kõvakaaneline (!) raamat “Ööd kollases autos” raamatupoodidesse. Käisin seda täna Lõunaka Apollos vaatamas (pärast seda, kui olin üritanud kaks aastat tagasi ostetud KÜLMIKU tšekiga arvutit garantiiremonti anda) ja mõtlesin, et need poemüüjad näevad vist üsna sageli minusuguseid… hmm… kirjanik ei tihka öelda, no ütleme siis… avaldatud kirjutajaid ringi hiilimas. Ma läksin otsejoonelt uute teoste leti juurde ning otsisin tuttavat kollasekaanelist. Kui ta leidsin, võtsin hellalt kätte, vaatasin, kuidas nimelt ja pealkirjalt valgus nii vägevasti helgib, siis kiikasin sisse ja lugesin siit-sealt. Seisin seal mõned minutid, naeratasin kohtlaselt ja panin siis raamatu riiulisse tagasi, ikka nii, et üritades teda võimalikult esiplaanile seada.

Ja tippisin, jätkuvalt kohtlane naeratus näol, minema.

Ise mõtlesin, et küll neil müüjatel võib lõbus olla, kui minusugused oma raamatuid vaatama tulevad. Minusugused – need, kes jätkuvalt imestavad, silmad suured, et kuidas küll MINU nimi mingi asja kaanel on, mis on RAAMATUpoes ja. Aga on, näet. Mis sa teed ära.

Aga ilus on küll. Mitte üldse ei taha kehvasti öelda ühegi teise raamatu kujunduse kohta, aga praegu on see täiesti mu lemmikkaas, apsaluutselt. Suured tänusõnad kujundaja Anne Pikkovile, kes mu tahet ja eelistusi arvesse võttis.

Täna on üldse hea päev olnud. Hommikul astus kirjastusse sisse üks väliseestlasest härra, kellega me pool tundi juttu vestsime ja maailmaasju arutasime, andis tõsiselt positiivse laengu. Ühtlasi rääkisime ka sellest, et eestlased on ikka kinnised inimesed. Mina näiteks käisin Eestisse jõudes Tartu avaturul ja täiesti automaatselt hakkasin rääkima järjekorras enda järel seisva naisterahvaga – no nii, nagu ikka seal Aafrikamaal kombeks oli. Hiljem mõtlesin, et ju vist olin natuke imelik, et ju vist pole nii siin kombeks… Aga ma kavatsen seda liini jätkata. Seda Uue ja Parema Daki Liini: naeratada palju, eriti võõrastele inimestele, ja suhelda rohkem.

Tänase päeva Little Moment Of Win: oleme Avantüristidega kümne Eesti parima naisblogija seas🙂 Ajakirjanduse jaoks olen ma ammust aega juba ununenud, nii et täitsa vahva on, kui vahepeal meeles peetakse.

Üks ännauntsment veel. Imearmsaid ehteid teeb üks imearmas blogija Britt, kes oma viimase kollektsiooni eest saadud raha eest toetab loomade varjupaika. Tee üks heategu: telli endale mõni isuäratavatest Briti ehetest ning samas teed ka kuusudele-kutsudele pai. Vaata lähemalt siit: Pastries By Britt.

Tene/Riia

hoomamatu 5 Replies

Viimased päevad Tenel möödusid mingis omamoodi udus. Ühest küljest oli nii meeletu koduigatsus, et liblikad kõhus ei andnud asu. Teisest küljest oli kurb ja uskumatu, et juba ongi see aeg läbi. Eelviimasel õhtul istusime terrassil ja jutuks tuli, kas ma suudaks sellises kohas püsivalt elada.

“I really do miss a proper toilet,” oli mu esimene reaktsioon. Marco hakkas naerma.
“Jajaa, claro. Aga nii üldiselt, kas suudaksid siin elada?”

Mõtlesin.

“Ma ei tea. SUUDAKSIN ikka, aga kas ka tahaksin. Ma armastan Eestimaad, sügist ja talve ja kevadet ja lund ja pikki öid ja valgeid öid ja…” Ja mu vastus oligi käes. Ei suudaks, sest ei tahaks. Niimoodi mõneks ajaks, jah, nii on tore, aga Eesti on ikka Eesti.

Hiljem käskis Marco mul kõigest hingest kisada, näidates ise eeskuju. Ja ma ei suutnud! Tegin suu lahti, aga häält ei tulnud välja. Proovisin ja proovisin, lõpuks suutsin midagi piiksatada.

“Valjemini!” käskis Marco. Proovisin veel, hääl oli ikka kuskil rinnus kinni. Aga lõpuks seisime terrassi äärel, vaatasime tuledes linna ja kisasime hinge seest. Oli vabastav, oli mõnus.

Viimasel õhtul pidasime cantinas fiestat. Jõin nagu eestlane: ikka õllet ja šotte vahele. Marco ja Alexi vaatasid ja hoidsid ainult pead kinni. “You – crazy!” Aga oli tore, pidu sai metsik, sai tantsida ja natuke rumalusi teha ja kui hommikul kell 7 äratus oli, tundus kuidagi kergem kõik see läbi udu maha jätta.

/

Lendamine oli seiklus. Mu kahe lennu vahe Stanstedis oli tund aega. Kas jõuan, küsisin reisikorraldajalt. “Oi, ilusti jõuate! Ryanair jõuab harilikult vähem ja tund aega on piisav, et ühelt lennult teisele jõuda,” kinnitasid nad.

WHAT A LOAD OF CRAP.

Esiteks muidugi pole Stanis transiittsooni, mis on ÄÄRETU JABURDUS. Tormlesin siis, ootasin pikas järjekorras piiril, tormlesin edasi, ootasin ÜLIPIKAS järjekorras turvakontrollis ning jooksin lennule, tablool FINAL CALL vilkumas. Jõudsin ülinapilt ja koheselt sain aru, et olen jõudnud tagasi koju: mitte keegi ei naeratanud. Minu kõrval istus läti tädi, kelle nägu oli nii pilves, et mulle tundus sealt kohe tuulispask tekkivat. Õudne. Ma ei saa aru, miks siin keegi ei naerata! Mis inimestel viga on?!

Maandusime läbi äikesepilve ja esimest korda elus ma KARTSIN. Kartsin hullupööra, surusin silmad kinni ja üritasin sügavalt hingata, et mitte kriisates oma kohalt tõusta ja näiteks end vetsu lukustada. Lätis võttiski mind vastu üks suur ja õnnelik Elu Armastus (TM) ning pöörane äike. Kui hotelli jõudsime, ei suutnud ma end talitseda ning karglesin hullununa mööda tuba ringi. “Jee! Põrand, mis on põrand, mitte betoon! Jee! VEETSEE!”

Äike oli romantiline, eesti õlu maitses imehea ning kallistused olid… sõnulseletamatult head.

/

Järgmine päev trippisime mööda Lätit ringi, jõudsime välja maailmalõppu, kohta nimega Kolka, sõitsime maha 500 kilti ja ma olin lihtsalt õnnelik. Te ei kujuta ette, kui hästi siin lõhnab! Siin on NIISKUS. Ja ÕHK. Ja LÕHN. Ja polegi igavad palmid, vaid hoopis kuused ja kased ja männid. Ja kui sajab vihma, siis sajab VIHMA, mitte nähtamatuid kristallpudemeid.

Läti on muidugi üks ääretult imelik koht, aga sellest Inimene juba kirjutas. Aga ma olen olnud Eestis vähem kui 24 tundi ja ma olen SITTAKANTI ÕNNELIK.

Ja täna proovin ma teha sama häid mojitosid, kui ma sain Riias. Ja siis ma lihtsalt OLEN KODUS, kuusude kaisus, armsate kaisus, kannan omaenda riideid ja jalanõusid, suitsetan kalleid suitse ja… Ja kunagi jagan teiega ka pilte.

Love you all from HERE.

/

Ahjaa. Ja kuna ma otsustasin, et maailma muutmine algab iseendast, siis kavatsen ma edaspidi NAERATADA. Nii palju, kui võimalik. Tehke sama!

Tenerife, domingo

hoomamatu 5 Replies

Lühidalt sellest ja tollest, kaks päeva enne kojusõitu.

Väikesed külmad asjad.

Väikesed külmad asjad on siin defka-kaup ja maksavad hingehinda. Näiteks jäätis maksab putkades alates kahest eurost, vesi ja õlu on baaris 1-1,5 eurot (ja õlu seejuures, eks ole, on 0,3 või isegi väiksem). Meie jaoks on külmad asjad eriti defitsiitsed, sest pole ju külmikut, vaid ainult väike jääkast, kus asjad jää olemasolul jahedana umbes 18 tundi püsivad.

Aga see-eest oskavad inimesed palavaga hakkama saada. Pole nagu Eestis – et kui on miinus 20, on suur häda ja autojuhid hoiavad pead kinni, justkui näeks esimest korda lund, või et kui on pluss 30, siis saavad kõik kuumarabandusi, sest ventilaatorid ja konditsioneerid on meil tundmata. Õhk on siin kõikjal kenasti konditsioneeritud, ma pole kordagi bussis palavust tundnud, olgu väljas või 35 kraadi.

Rannakultuur.

Mind ikka paneb hämmastama, et siin on randades topless päevitamine väga harilik. Minu meelest on paljaste tissidega päikse kätte minek alati olnud nagu Nahavähiga käesurumine: tead küll, et lõpuks ta võidab, kuid tahad ikka õnne proovida. Aga siin on kõik topless, alates murdeealistest tütarlastest lõpetades vanaemadega. Ja teate, pole üldse nii tore, kui võiks arvata. Silmale ilus on vaadata neist kõigist vast ehk viad 2 protsenti, ja see on liiga väike lohutus kõige selle kõrval, mida muidu nägema peab.

Lisaks on siin väga moes tätoveeringud ning sageli on need väga halvasti tehtud. Olen näinud siin kõike, alates helesinistest ankrutest lõpetades dešifreerimatute jamadega. (Mis see peaks endast kujutama?! Kas see on mingi… kolmenäpuline käsi, mis hüpitab vihmavarjul hiidpandat?) On muidugi ka ilusaid, nende protsent on suurem kui ilusate tisside protsent, aga ikkagi. Suht valus on kohati vaadata.

Ning kolmas asi, mis mind hämmastama paneb, on inimesed, kes tulevad randa täismeigiga. No milleks? Kas on mõnus vette minnes iga piisa pärast muretseda? Või hiljem päikse käes istuda, tundes, kuidas meigikorra raskus kuumuses tinajaks muutub, anda nahale veelgi lisastressi lisaks päiksele? Ei mahu mulle pähe. Ju ma pole piisavalt tibi.

Aga rannad on siin ausad. Vetse ehitades on siin ka ratastooliinimestele mõeldud, dušid funkavad ning vetsud, jah, on siin vesiklosetid, ka randades. Hämmastav.

Juari ja Nancy.

On veel kaks värvikat kuju, kellest ma rääkinud pole. Esimene on Juari – hõbehallide rastapatsidega umbes 70aastane vanamees, kelle suu alati naerul. Päevatööna laenutab ta rannas toole, kuid kuna tema ei oska inglist ega mina spaaniat, siis on ta senini mulle veel lukustatud aardelaegas. See paneb ajuseinu kratsima, sest ma TEAN, et tal on palju ja palju põnevaid lugusid, aga ma ei saa neid (veel) kuulda.

Teine on Nacy – brasiillanna, välimuselt umbes 45, kuid Marco ütles, et ta on suisa 65, lisaks viie lapse ema. Uskumatu. Kuna Nancyl pole kombeks eriti riideid kanda, siis olen ma seda keha väga palju näinud. No päris Madonna pole, aga siiski väga supervorm, arvestades vanust ja kõike. Ta on väga sõbralik ja tore, alati teeb mulle komplimendi, kui cantinasse ilmun. Kes ta täpselt on, seda ei tea Marcogi. Ta justkui on Alexi sõber, käib leti taha endale jooki valamas, nagu ise soovib, ja keegi ei kergita selle peale kulmugi. Ja millest ta elab, seda ka ei tea. Tema minevikus peituvat madame’iks olemine… Äkki elab kunagi kõrvale pandud rahast? Kes teab… Aga ta on ilus ja mulle meeldib väga.

Guapa.

Guapa on sõna, mida kuulen siin söögi alla ja söögi peale. Guapa ehk ilus võib olla nii mu kleit, ma ise, mu juuksed, mu tätoveeringud, mu naeratus ja nii edasi. Ja seda ütlevad kõik, mitte ainult mehed – ka Nancy leiab mus alati midagi, mis sel konkreetsel päeval just eriti guapa on. Selles suhtes on siin muidugi ääretult meeldiv olla, ma ei mäleta, millal ma Eestis viimati ÜLDSE kelleltki komplimenti kuulsin, saati siis seda, et ma olla ilus. Muidugi on see sõna korrutades devalveerunud ja ma ei usu pooltel kordadel seda guapa-juttu, aga see polegi peamine, peamine on see, et saab teise inimese naeratama panna ja midagi ilusat öelda.

Kanep ja linnukesed.

Kanepit suitsetavad siin kõik kogu aeg. Või noh, okei, mitte just kõik, aga igal pool võib silmi lahti hoides kanepisuitse näha. Isegi cantinas segatakse endale haši-jointe täitsa avalikult kokku, keegi ei pilguta selle peale silmagi, sõitku või kaks politseiautot järjest mööda (mis juhtus eile ja ma spets jälgisin – kõiki jättis politsei külmaks. Peale minu, muidugi). Hašiš kannab siin ääretult täpset nime – chocolate. Kes on kunagi hašši näinud, see teab – tegu on ju täpselt šokolaadisarnase plönniga.

Kui ma Marco käest selle suitsetamisharjumuse kohta uurisin, siis ei osanudki ta mulle päris head selgitust anda, miks see siin nii populaarne on. Küsis ainult, et kas see on tõsi, et Eestis võib ühe jointi omamise eest kinni minna. Ega ma neid narkoseadusi päris täpselt ei tea, aga suure tõenäosusega võib sellest, jah, paras pahandus tulla, eriti kui sul on ennegi jamasid olnud… arvan ma.

Igal juhul, siin pidi politsei väga mõistev olema, nii kanepi kui prostituutide osas. Tund tüdrukuga maksab umbes 30 eurot, ma kujutan ette, et see on umbes sama hind, mis Eestis? Prostituudid pidid kogunema turu ümbruses, kust ma iga päev mööda käin, kuid pole veel minu silm suutnud ostetavat tüdrukut tavalisest eraldama. Ning kas peakski, minu meelest ongi hea, kui nad saavad oma tööd rahus teha, ilma et turistid näpuga näitaks ja sosistaks ning üritaks pilti teha.

Kanaaride  vihm.

Praegu on tuulehooaeg, seletas Marco. Vihmahooaeg on jaanuarist märtsini, mis tähendab, et sel ajal on praegu kuivad jõesängid vett täis. Aga kuna praegu pole vihmahooaeg, siis praegune vihm on ERITI KAHTLANE. Esimest korda kogesin ma seda veidrat loodusnähtust kuskil poolteist nädalat tagasi, kui rannas vedelesin. Järsku tunnen: keegi tilgutab mulle midagi peale. Ronisin oma kleidikookonist (pea on alati riietes peidus) välja, vaatan ringi: jajah, kaks märga tüdrukut mängivad must ülatuult palli. No selge, ju sealt tuul kannab. Aga see imelik torkiv tunne ei lõppenud ka siis, kui tüdrukud läinud olid. Silmaga näha midagi pole, aga TUNNED, et midagi õrnalt-õrnalt sajab. Ja niimoodi mitu tundi järjest. Õudselt harjumatu, eriti just see, et sa ei näe midagi, ainult tunned neid kergeid torkeid oma nahal.

Üksõhtu sadas siin isegi äikest, täpselt teiselpool meie mäekülge. See tähendas, et me saime kuulda taevakärinat ja näha aeg-ajalt mingit välku, aga ise istusime väljas niiskes ja lämbes õhus, mida aga äike ei tulnudki värskendama, sest talle meeldis teiselpool mäge rohkem.

/

Jäänud on kaks päeva, 10 eurot, ja veel mõned loomata mälestused. Esmaspäeval peame cantinas hüvastijätupidu, vähemalt ma loodan nii. Eile oli Alexi plaaniga päri (enne, kui ta jälle emaga tülli läks ja asju hakkas loopima), seega… mnjah. Muidugi tähendab see, et ma pean purjus Alexit taluma, aga a) ta on alati purjus ja b) ühe õhtu ju võib. Tegelikult on ta täitsa tore, kui end taltsutada suudab.

Ahjaa, ja muidugi sai meil gaas otsa, mis tähendab, et jääb ära varuks kogutud riisi ja makaronide söömine (loe: lisakulutused toidule). Aga see on ju Murphy, ikka saavad asjad kõik korraga otsa.

Muah!

Tenerife, viernes

hoomamatu 5 Replies

Plätade lõhkumise protsent: 100.

Niisiis, kui ikka hakkab viltu vedama, siis ikka korraga ja põhjalikult, sest muidu äkki võin ma ära unustada, et mu erialaks on sitas sumpamine ja jõunaer. Jooksin siis mina täna bussile, kui ühtäkki, litaki, purunes pläta ning sama hooga kotisang. Ei noh, tere-tore. Liipasin siis üle kivide ja kruusa (appi kui valus see oli) selle kilomeetri koju tagasi, panin pännu ühed Marco vanad plätud ning alustasin päeva uuesti.

Probleem, vaadake, on aga selles, et need plätud, mis ma täna lõhkusin, olidki juba Marco omad. Ja uued plätud maksavad 10 euri, mul on aga rahakotis teisipäevani täpselt 15 euri. Sest eile oli vaja hädasti käia saart avastamas, mis röövis päris korraliku summa. Kui ma ükskord õnnelikult kodus tagasi olen ja mingid jalanõud jalga saan, siis olen ma kindlasti väga õnnelik, et saart avastamas käisin ning see, et mul praegu pole raha, ei oma sel hetkel enam mingit tähtsust. Aga praegu olen ma pahur ja torssis, sest no what gives, serioulsy! Täiesti tutikad plätad ja ei pea kolme nädalatki vastu!

Huvitav, kas lennukile lastakse paljajalu?

Omaette ooper saab olema ka muidugi see, kuidas ma oma 15 euroga välja tulen. Õnneks on veel üht-teist alles, näiteks spagette ja kartulit ja meil on TERVE KANA, mille Antonia meile andis, ehk siis täna on muretu.

Seoses sellega, et Antonia meile vahepeal sööki kingib… olen ma hakanud teravalt tundma, mis tegelikult tähendab niimoodi elamine, sotsiaalses mõttes madalaimal astmel. Igal hommikul, kui ma mäest alla koperdan, möödun ma ühest heladeriast, jäätisekohvikust, mis asub kohe külakese lõpus, viimane maja. Ja sealsed töötajad näevad mind igal hommikul alla tulemas ning igal õhtul üles minemas. On täiesti selge, kus ma elan, sest sedakaudu ei pääse mujale. Ning ükskõik, kui puhtad või korralikud mu riided seljas on, või et ma maksan 20eurosega… Ikka vaatavad nad mulle viltu, silmis kerge uskumatus ja etteheide.

Inimesed vaatavad meid ka siis imelikult, kui koos poes käime. Ilmselt mõtlevad nad, et näet, Marcol on õnnestunud üks loll turist ära rääkida, kelle kulul nüüd elada. Ja ilmselt mõtlevad nad seda isegi siis, kui arve maksab Marco või teeme me selle pooleks. Sest lihtsalt ei saa ju olla muudmoodi, et üks blond turist võib olla vaesem kui töötu mäes elav vagabund, ei saa ju! Ju seal ikka peab midagi muud mängus olema!

/

Eile aga istusin bussile ning sõitsin omapäi saart avastama. Bussid on siin üldse toredad, eriti tore on see, et kohalikud nimetavad bussi sõnaga guagua, mis hääldub uaua. Marco seletas mulle, et see slängisõna on tulnud Kuubast, kui paljud kuubalased ja venetsueellased kunagi Kanaaridele tööd otsima sõitsid. Nüüd nimetavadki kanaarlased busse guaguadeks, mis toob mulle naeratuse näole, sest kõlab nagu lapselalin ja on lihtsalt niivõrd armas sõna.

Ühesõnaga, istusin uaua peale ning sõitsin Intercambiadori. Bussiliiklus on siin uskumatult hea, sõidukid kiired ja puhtad ning meie külakesse sõidab buss näiteks iga kümne minuti takka, suurematesse kohtadesse, näiteks lennujaamadesse või Puerto de la Cruzi, sõidavad bussid keskmiselt iga poole tunni takka. Mis tähendab, et sõida kuhu tahad, tule tagasi, millal tahad – kõike saab.

Bussipiletiks on siin Bonobusi kaart, mis maksab 12 eurot, kuid annab võrreldes otse bussist ostes piletiga 40% soodustust. Näiteks San Andresi on pilet muidu euro, Bonobusiga 60 senti, ja nii edasi. Ning inimesed OSKAVAD BUSSIGA SÕITA. See tähendab: peale minnakse eesuksest, kus torgatakse oma kaart masinasse. Maha minnakse tagumistest ustest, vajutades enne väljumise soovi märgiks nuppu. Ühtegi kontrolli pole ma veel näinud, aga neid  vist polegi vaja, kuna bussijuhid teevad selle töö ise ära: ilma piletita ikka sisse ei lasta. Ja keegi ei üritagi tagant uksest siseneda või süsteemi petta. Imeline. Mis paneb mind küsima, mis on eestlastel viga, et me ei õpi ega õpi tsiviliseeritult bussidega liiklema? Ons meie ajus need osad kärbunud, mis õpetaksid meid käituma enda ja kaasinimeste suhtes ausalt ja viisakalt?

Tähendab, jah. Sõitsin uauaga bussijaama, võtsin sealt uue uaua ja vaidlesin natuke hispaania keeles bussijuhiga, kes üritas mulle selgitada, et number 102 on palju kiirem, on otseliin Puertosse. Lõpuks suutsin talle selgeks teha, et ma tahangi aeglaselt sinna jõuda, tahangi näha neid väikseid külakesi ja tervet põhjarannikut.

Aeglaselt ma sinna ei jõudnud – sest buss kihutas nagu hullumeelne! Tänavad on siin muidugi äärmiselt kitsad ja järsud, ma ikka vaatan ja imestan, kuidas autod praktiliselt 45kraadise nurga all paigal püsivad. Siin on ilmselgelt käsipidurid kõigil väga korras.

Aga kogu see kihutamine oli imeline. Uskumatu, kuidas selle saare kliima võib vahelduda: kui Santa Cruzis paistis päike ja oli lämmi, siis 10 kilti edasi, La Lagunas, sadas juba vihma ning mida kõrgemale me tõusime, seda udusemaks läks. Lõpuks aga Puertosse jõudes oli jälle lämmi, väljas 35 kraadi ja EI TIBAGI TUULT. Mis tähendas, et ma vantsisin ringi, higi tõepoolest ojadena voolamas.

Puerto rannad on vulkaaniliivased ehk mustad. Üritasin ka ujumas käia, aga OOKEAN oli lainetamise tõsiselt ette võtnud, mis tähendas, et vette ronimine nägi välja nagu purjus inimese avantüür. Kivid olid libedad, põhi ebatasane (lainetest) ning lained ise nii tugevad, et iga sammuga ettepoole lõid nad sind kaks sammu kalda poole tagasi. Aga ujumas sai käidud sellegipoolest. Vesi oli SUPP.

Kogu selle kuuma juures polnud aga ujumusest suurt sittagi kasu, kui duši all ära käisin ning riietusin oli keha jälle nõnda kuum, nagu polekski just vette saanud.

/

Ühtlasi võtan tagasi sõnad kuiva ja igava looduse koha pealt – täpselt nii, nagu mulle siin kommentaarides öeldi, on põhjakallas roheline ja kohati isegi džungline. Pisikesed maalilised mägikülad, taamal sinetamas OOKEAN… Tahtis hinge seest süüa, nii ilus oli! Kahjuks oli ilm mägedes sitt ning vulkaani Teidet ma lähedalt ei näinudki, kuigi me selle alt läbi sõitsime. Seni olen Teidet näinud vaid igaõhtuselt oma terrassilt, kus ta kaugustes uhkelt sinetab. Aga, kui ma peaks siia kunagi tagasi tulema, lähen siis.

Puerto de la Cruz on hoopis teistsugune kui Santa Cruz. Ta on rohkem turistidele suunatud, kaunid hotellid kõrguvad iga nurga peal. Ka inglise ja saksa keelt kuulis rohkem, kui San Andresis kõigi nende nädalate jooksul kokku. Aga ometi ei tundnud ma end seal liiga hästi, linn lõhnas raha ja pakettreiside järgi, ning mina olin kõigeks selleks liiga vaene ning liiga… mägielanik. Aga mul on väga hea meel, et ma seal käisin ja nõnda ka saart rohkem nägin. Tenerife on tõesti väga, väga ilus.

/

Ja kuulake, kuulake palun seda lugu! See on lihtsalt NIIVÕRD hea. PS. Ma lähen Mika kontserdile jejejejeee!

tenerife, martes

hoomamatu Leave a reply

Peaks mainima, et mulle meeldib siinne pikapäevarühm rohkem, kui ükski eesti analoog. Ja asi pole mitte selles, et nad on rohkem päevitunud. Ei, miski nende olekus on toredam, vabam ja rõõmsam. Ja ei saa öelda, et siin actionit ei saaks, saab küll! Eile näiteks ajasime me mööda cantinat plehku pistnud krabi (el cangrejo) taga, kes krõbinal, külg ees, vabaduse poole silkas. Kord ta kätte saanud ja pange pannud seiklused veel ei lõppenud: siis hüppas ta pangest välja ja tulistas minu poole. Mina muidugi, külmale põhjamaalasele omaselt, lasin valla meeletu kriiske ja põgenesin, krabi sabas tuiskamas. Pikapäevarühm röökis naerda ja lõpuks, kui ma terminaator-krabi käest õnnelikult pääsesin, tegid kõik mulle õlut välja.

Täna üritasin taas siestatada ja päeva ringi trampimise asemel rannas veeta, aga oi, küll see oli vale otsus. Rannas möllab täna konkreetne liivatorm, mis tähendab, et kümme minutit pikali ja sa oled kurguni sisse maetud. Poolteist tundi pidasin vastu, siis lõin käega ja tulin tulema. On selge, et mina pruuniks ei saa, elagu ma kasvõi sada aastat aafrika päikese all. Praegu olen ma parimal juhul helebeež, ja nahka juba tuleb. Jällegi kord pean ma tänama oma supergeene, mis on õnnestunud kokku end sobitada muidu kahe väga hea geenipartii põhjal, võttes saadaolevaist vaid kõige kehvemad valikud ÜLDSE. Sest kas mu emal või õel on lühikesed ja töntsid jalad, mis lõppevad suuruses 41 labadega? Ei, nende sääred on pikad ja siredad ja kingad suuruses 37. Või kas mu isa või õde või ema näevad välja nagu gooti kahvanäod? Ei, nemad spurdivad ringi juba mai teisel nädalal laitmatu jumega. Pfft.

Loomulikult tähendab see liivatorm, et liiva on suud ja silmad täis, äärmiselt ebameeldiv. Ning mõtted tiirlevad aina enam vanni ja liivavabade riiete ümber. Ja kohvi! Kohvi ümber ka. Ma ei mäleta, millal ma viimati kohvi jõin, see-eest võin ma loetleda viimased viis ärajoodud veinisorti, mis kõik alla kahe euro jäävad. Prioriteedid on ilmselgelt paigas.

/

Keeleliselt olen suures segaduses ja ei tundu eriti paremaks muutuvat. Antonia nimelt tahab, et ma temaga saksa keeles räägiks. Marco tahab, et ma temaga hispaania keeles räägiks. Alexi tahab minuga inglise keeles suhelda ja kõige selle juures üritan ma veel eesti keeles mõelda ja kirjutada, rääkimata vene keelest, milles millegipärast tundun ma hetkel suisa fluent olevat, ilmselt seetõttu, et KEEGI SELLES KEELES MUGA RÄÄKIDA EI TAHA. H. helistas UKst ja arvas, et ju ma saan siin kiirelt kõik keeled suhu, but I beg to differ. Ma jään lihtsalt igas keeles eksponentsiaalselt lollimaks.

Jäänud on veel nädal aega. Täna nägin muuhulgas unes, et ma abiellusin Christiano Ronaldoga. Pulmad pidasime meie suvilas ja terve see aeg ma mõtlesin, et Dagmar Ronaldo kõlab nagu halvasti kujundatud ja nimetatud McDonaldsi maskott.

paus

hoomamatu 3 Replies

Meieni jõudis taas kuumus, mis tähendab, et mõte ega keha ei tööta üldse. Lubab, et nädala keskpaiku tõmbab jahedamaks, siis on plaanis natuke ringi ka rännata, ja ehk ka rohkem kirjutada.

Jäägu siia aga hoopis kaks tsitaati Pavel Šestakovilt, raamatust “Kõrgusekartus”:

Teate, ma olen ju ka üks nendest, kellel on raske oma elulugu kirjutada. Kõik mahub paari lausesse: sündisin, õppisin, ei võtnud osa, ei olnud, rahvuselt venelane.

/

Lohutada võib neid, kelle vastu oled ükskõikne. Kui armastad, siis on mehe mured ka sinu mured.