Eile jõudis mulle postkasti aprillikuine Anne&Stiil, alasti suure kõhuga endine pealtoimetaja Merle Liivak kaanel. Nüüd vaatan, et sama teema ongi juba blogimaailmas lahti läinud. Või õigemini, ma ei tea, kas nüüd sellest inspireeritud, aga samaaegne igal juhul – näiteks kirjutab Rents ja viitab ka kahele Femme artiklile. Lugesin need läbi ja kommentaarid ka, ja päris vait ei taha olla.

Peamine küsimus vist kõigi (=nende, kes pole rasedad ja pole teinud “kõhupilte”) meeltel-keeltel on see, et mis kurat küll rasedatel viga hakkab, et nad peavad oma suurt kõhtu demonstreerima. Millele kommentaatorid vastavad ühehäälselt, et “no seda ei saagi enne mõista, kui ise rase ei ole” või “no aga loomulikult tahad sa jäädvustada oma elu ilusaimat aega, mil sa oled kõige naiselikum!” (minu kursiiv)

Nende kahe peamise vastuse kohta ütlen ma – olles täiesti rase seejuures – et see on bullshit. See on ikka täiesti inimeses kinni. Ehk siis minu meelest on nii, et lihtsalt ongi kahte sorti naisi – ühed, kes rasedust kohutavalt fännavad ja kelle jaoks ONGI tegu elu ilusaima ajaga ja nad tunnevad end kohutavalt naiselikena, ergo ei ole midagi imelikku, kui nad teevad pilte ja neid eksponeerivad. Ja siis on teised naised, kes rasedust nii väga ei fänna, seega ei teki ka pilte ega sellist pealesurutud eksponeerimist.

Ja siis on kindlasti terve hulk, kes jääb nende kahe vahele – mõned, kes ei tee pilte, sest neile näiteks ei meeldi oma keha (aga samas fännavad rasedust) ja mõned, kes teevad siiski pilte, aga pole nii suured raseduse fännid jne.

Mina olen selgeks saanud, et ma kindlasti pole raseduse fänn. Loomulikult olen ma õnnelik, et varsti meil siin peres üks vääksik juures on ja loomulikult armastan ma teda ja loomulikult ma olen päris uhke, et mu keha sellega hakkama on saanud. Muidugi on see peaasjalikult siiski rõõmus sündmus. Aga mitte mingil juhul pole ma raseduse fänn. See on olnud suur seiklus, tõsi, pakkunud humoorikaid hetki ja üllatusi ja lõputult ainest vingumiseks, aga see ei ole kindlasti mu elu ilusaim aeg ja ma kindlasti ei tunne end nüüd hirmus naiselikuna. Ma tunnen end kombinaadina ja mul on raske seda fännata. Teate, mida ma fännan? Punast veini. Mojitosid. Mentoolisigarette. Pööraseid pidusid. Seksi. Jõutrenni. Voodis vedelemist nii, et mul kuskilt ei valuta. Ja in general fännan ma seda, kui ma end normaalselt tunnen. Ma pole end viimased kaheksa kuud normaalselt tundnud ja kuigi ma saan aru, et see on suurema ja õilsama eesmärgi nimel, olen ma siiski äärmiselt õnnelik, et see varsti läbi saab. (Läheb muidugi aega, enne kui ma end normaalselt jälle tunnen, aga see on teine teema.)

SAMAS. Jap, siin on nüüd see koht, kus ma asun “rasedate poolele”. Kui pöörduda tagasi A&S kaanepildi poole, siis ka mina kirtsutasin esmapilgul nina. “KINDLASTI on tal venitusarmid ja karvad kõhu pealt ära retušeeritud,” ühmasin. (Sest kas ma olen rääkinud karvadest? Ei ole?) Ja mõtlesin, et kui tubli ma ikka olen, et pole mingi kõhupildihullusega kaasa läinud. Et küll on õudne. Pealetükkiv.

Ja siis jäin ma mõtlema, et… miks, kurat? Miks tundub alasti rase naine midagi nii õõvastavat ja õudset? Kui ta on ilus inimene ja ta on ilus rase, siis – jumal hoidku, miks mitte?! Muidugi saab iga asjaga üle piiri minna, aga samas saab iga asja teha ka maitsekalt ja miks peaks rase keha olema kuidagi vastikum kui kõhn modellikeha (mis on näiteks võibolla mulle vastik vaadata)? Selles pole ju midagi imelikku, tegelikult. Me kõik tahame ju inimkonda edasi viia, Eesti iivet tõsta ja mida veel. Seega on loomulik, et selleks tuleb lapsi teha. Ja lapsed tulevad meil nii nagu nad tulevad. Seega on täiesti loomulik, et any given time on teatud hulk naisi rasedad. Miks nad peaksid piltidelt eemale hoidma sellepärast?

Seda ütles ka üks Femme artikli kommentaator, kuid kahjuks lõpetas ta oma muidu nii normaalse mõtte ikka sõnadega, et “kui see maailma ilusaim aeg käes on”. Ehk siis on minu seisukoht selline, et ma ei arva, et rasedust peaks nüüd hirmsasti ülistama ja kindlasti kohe ei sünnita me kõik siin järgmisi Jeesuseid, aga ma ei arva ka, et rasedust peaks häbenema ja kõhupildid kõik automaatselt hukka mõistma, sest need on ju rasedad naised seal peal ja rasedad on teadupoolest kõik peast segi. Rasedate hulgas on ilmselt tõesti suurem protsent neid naisi, kes veits üle piiri lähevad asjadega, aga nagu ma alati olen öelnud, näidake mulle normaalset naist. Sest naise elu on ju selline: kõigepealt on päevad (hormoonid! valud!), siis on lühike periood, kui naine on normaalne, siis on ovulutsioon (hormoonid!), siis on PMS (hormoonid! valud!) ja siis on jälle päevad (hormoonid! valud!). Ja siis jääme me veel rasedaks (hormoonid!) ja saame lapse (hormoonid!) ja peame teda imetama ja hoiduma kõigest, mis meid mõistuse juures hoiaks (lisaks: hormoonid!) ja siis hakkab jälle pihta see tsükkel päevad-ovulutsioon-PMS ehk hormoonid, hormoonid, hormoonid.

Selles mõttes, et… jah, ka mina tajun seda kohustust, survet ümbritsevast keskkonnast kohutavalt rasedust fännata. Sest see on ju nii eriline aeg! Ka perekooli loengutes olen kohanud suhtumist, et me sünnitamegi messiaid ja kogu elu peaks selle ümber keerlema. Issake, isegi rasedate vesiaeroobikas on üks treener, kes pidevalt rõhutab, kui oluline on oma keha kuulata, lapsega kontakti saada ja eelistada kindlasti ravimitevaba sünnitust, sest ainult loomulik on õige. Kõik mõtted lähtuvad seejuures ühest default-seadest: et me oleme kohutavalt erilised ja tublid oma raseduse ja värkidega.

Muidugi meeldib mulle, kui keegi vahepeal meeles peab, et kogu see lapse ehitamine on tegelt üks suur töö ja see pole mingi lust ja lillepidu siin. Aga ma ei arva, et ma peaks kuninganna staatuses sellepärast olema. Ja muidugi eeldan ma, et sünnituse hetkel olengi mina (ja mu laps!) kõige tähtsam ja et mind ei visata kuhugi küüni heinte peale, et noh, tõuka välja nüüd siis see titt, samal ajal võid õhtusöögi valmis teha (heintes). Aga et ma nüüd jumalanna oleks? Naiselikkuse kehastus ja issand, ärgem unustagem, ELU ILUSAIM AEG for fucks sake.

Selles mõttes on kommentaatoritel muidugi õigus, et ega sa ikka enne ei tea, mis see rasedus endast kujutab, kui sa selle läbi teed. Aga täpselt nagu iga asjaga saab ka sellega jääda mõistuse piiresse. Sa muidugi ei saa kontrollida seda, millega su keha otsustab sind üllatada, küll aga saad sa kontrollida seda, kuidas sa sellesse suhtud. Mina olen otsustanud suhtuda sellesse iroonilise muige ja lööklausega: “See on lihtsalt FANTASTILINE. Imeline, ma ütlen.” (Ja kasutada ära oma blogi olemasolu selleks, et hästi palju vinguda.) Ma EI ole otsustanud suhtuda sellesse nii, et ma olen nüüd Ürgema võrdkuju, palun mu ees põlvitada, küll aga palun ma lahkesti endast aru saada, kui ma kõndides või autoga sõites oigama või ägisema kipun ja vahepeal kohtumisi lühikese etteteatamisega ära jätan, sest lihtsalt ei jaksa. Mu kõht on tõepoolest muutunud hetkel mu maailma nabaks (pun totally intended), lihtsalt sellepärast, et see on nii kriipi ja äge, kuidas keegi seal sees liigutab, aga ma üldiselt saan aru, et kedagi teist see väga ei huvita enne, kui dudette kõhust väljas liigutama hakkab (ja siiski huvitab vaid teatud määrani). Ning jah, vahepeal lähen ma tühiasjade pärast endast välja või ulun Criminal Mindsi vaadates, aga selleks ei ole ma kunagi pidanud rase olema, et peast tühja koha pealt segi minna (ma olen ju diagnoosiga, mäletate).

Nii et all in all… Selle “rohkem tolerantsi” plakati alla võiks koonduda küll. Ja samas anda aru, et troppe (ma mitu sõna kustutasin enne maha, enne kui selle juures pidama jäin, kuigi see ei sobi hästi) on kõikide inimgruppide hulgas. On troppe rasedaid. On troppe mitterasedaid. On troppe venelasi ja on troppe eestlasi, on troppe geisid ja on troppe heteroid. Aga nagu kõigi asjadega, ei pea siin valitsema põhjus-tagajärg seos. Ehk et kui pildil on rase inimene, siis ei pruugi ta sellepärast kohe tropp olla (ja peaks kivi alla pugema ja end mitte eksponeerima) ja kui pildil on rase inimene, siis võib ta vabalt ka tropp olla, aga mitte ilmtingimata sellepärast, et ta rase on. (Ja nagu asjadega ikka, siis kipub olema nii, et äärmused karjuvad kõige kõvemini ja jäävad ikka kõige paremini silma, isegi kui ülejäänud inimgrupp on muidu täitsa tore.)

Ja kui ma oleksin enne oma kehaga suurem sõber olnud, siis võib-olla oleksin ma kah altim neid pilte tegema ja demonstreerima. Aga kuna ma olen alati olnud seisukohal, et mu keha pole suurem asi vaadata, siis miks ta peaks seda rasedana olema? Lihtsalt sellepärast, et ma olen rase? No olge nüüd.

Aga samas, jah, ei peaks rase inimene end ülejäänud maailma eest ka ära peitma, lihtsalt sellepärast, et ta on rase.

Teie mõtteid? Kas kõhupildid on totaalselt out ja peaksid jääma koduseinte vahele vaadata? Või on rase keha midagi normaalset ja seda ei peaks häbenema?

Nagu kõik teavad, siis sarjad on elu. Kuna ma olen üle hiiglama pika aja haige, siis olen kahe päeva jooksul ära vaadanud kõik sarjad, mis on mõne kuuga kogunenud, sest muud ei jaksa teha. Tegelikult ma enamiku ajast hoian niikuinii silmi kinni, aga magada ju ei saa (sest paha on) ja lugeda või midagi muud asjalikku teha ka ei jaksa. Võiks ju arvata, et kui daame siin sünnituspuhkusel on, siis ta muud ei teegi kui vahib sarju, aga ma olen endalegi üllatuseks megaaktiivne olnud, käinud vessaris (kust ma ilmselt külmetasingi) ja Tartu vahet ja isegi inimestega kohtunud ja muidu tubli olnud. Sarjad on jäänud tahaplaanile, eriti need “haiguspäevade sarjad”, mida ei viitsigi niisama vaadata, ainult siis, kui muud teha pole.

No ja siis ma hakkasin eile mõtlema Gleed vaadates, et kuidas kurat saavad ikka Eesti ja USA keskkoolid nii erinevad olla. Muidugi ma saan aru, et tegelikkus erineb mõningal määral ekraanile paisatust, aga siiski. Kuidas on nii, et lapsed, kes teoorias on ju kõikjal ühesugused, võivad eri riikides siiski nii erinevad olla?

Näiteks kogu see Glee kontseptsioon. Et tehakse mingi šõutrupp* (vrdl meie näiteringid ja laulukoorid), kuhu kogunevad heidikud JA coolid lapsed ja see on ikka mingi asi, mis on teiste meelest väärt mõnitamist? Ja üldse kogu see coolide laste värk, see on ikka imelik. Tundub, et USAs on coolid kes? Sportlased ja cheerleaderid. Heidikud on tarkurid, need, kes käivad imelikult riides, paksud ja seksuaal- või rahvusvähemused (weird Asian kid, nagu üks Glee tegelane enda kohta ütles). Seda isegi juhul, kui nad on tegelikult ägedad, st omavad kõiki sotsiaalseid võimeid hakkama saada ja mitte jääda mõnitatava rolli.

Ma küll käisin koolis väga ammu (kohustuslik karje: MA OLEN VANA!), aga miskit ma ikka mäletan. Heidikud olid peamiselt siiski need lapsed, kes erinesid üldisest sel määral, et jäid silma. Need, kes hoidsid tugevalt omaette, olid natuke teistmoodi. Aga nende heidiklikkus ei väljendunudki muus kui selles, et nad olid omaette. Seda, et kellelegi IGA PÄEV limonaadi pähe valataks, ikka ei olnud. Ja mind kogu selle Glee võltstegelikkuse juures häiribki kõige rohkem see, kuidas see sari (olgugi, et ta on päris lahe sari), õigustab ja isegi ülistab IGAPÄEVAST TERRORIT**. Mis peaks kõikide loogikareeglite järgi ammu juba olema õpetajatele silma jäänud – st sarjas ongi, aga keegi ei tee midagi! Õpetajad, kes teavad, et teatud õpilasi terroriseeritakse IGA PÄEV, soovitavad vaid edasi laulda, “olla sina ise” ja küll kõik imepäraselt laheneb.

Päriselu minu jaoks pole kunagi selline olnud. Muidugi, olid meilgi coolid lapsed. Coolid lapsed olid eranditult kõik rikkad ja/või ilusad. Seda siis tüdrukute puhul. Kes ei olnud klassikaliselt ilusad, need jäeti puntidest kõrvale. Ilusad tüdrukud olid alati coolid, isegi siis kui nad olid targad, käisid imelikult riides või eksisid muude sotsiaalsete normide vastu (näiteks tegid pättusi). Neile anti andeks, sest nad olid ilusad ja seega coolid.

Kes ei olnud NII ilusad, said seda siiski olla kallite riiete ja muu kraami abil.

Lisaks olid coolid sportlased. Poistest. Tüdruksportlased olid üldiselt märkamatud. Poiss-sportlased olid väga coolid, kuigi sport vähemalt meie koolis polnud sellises ebajumalaid tootvas staatuses nagu USA sarjades. Ma vist käisin üldse vaid paar korda vaatamas pärast tunde mõnd kossumatši (muidugi poisi pärast, kes mulle meeldis) ja heal juhul oli pealtvaatajaid neli-viis. Cheerleadereid ei olnud, aga neid asendasidki siis rikkad/ilusad tüdrukud. Ja coolid olid andekad inimesed, need, kes oskasid hästi esineda, laulda, korvi mängida – meie koolist konkreetselt näiteks Rumala Noorkuu poisid, Tanel Tein jt.

Ülejäänud, n-ö keskpärased lapsed, leidsid kõik endale sõbrad ja hängimiskaaslased ja isegi kui sellised kambakesed polnud coolide laste soosingus, juhtus füüsilist vägivalda siiski harva või, ma tahaks loota, siiski harvem kui seda juhtub sarjades. St mingit jääjookidega ülekallamist, pea vetsupotti toppimist jmt juhtus vähe ja kui juhtus, pandi see suure kella külge. Kindlasti, KINDLASTI on palju juhtumeid, mis avalikkuseni ei jõudnud, kuid siiski tahaks ma loota, et sellist terrorit ja olelusvõitlust, mis filmides nähtud, väga sageli ette ei tulnud***.

Ka mina pean oma keskkoolikogemust pigem kehvemapoolseks, sest ma pole kunagi olnud ilus ega rikas, aga see-eest olen ma olnud tark ja aktivist-optimist-kummipea. Ja kuna ma pole ka kunagi eriti vaikne inimene olnud, siis teenisin ma üsna kiirelt oma valjuhäälse olemasoluga (mis polnud ilus ega rikas) ära teatud coolide laste halvakspanu. Mind kiusati ja oli vaimne terror kohati, aga ÜLDISELT oli igapäev siiski täiesti talutav. Ma ei kartnud kooli minna, mul olid ikka need sõbrad, kellega hängida (kes olid ka “natuke teistsugused” õpilaste standardite järgi) ja suud lahti teha ma ka ei kartnud. Kui üldse oli kiusamine, siis oli see pigem isikupõhine ehk et olid paar inimest, kellega me üksteist ei sallinud ja kes ei häbenenud seda välja näidata. Või kui konkreetselt läksid kellegagi tülli, siis võis kõike ette tulla. Aga seda, et ma oleks pidanud kartma, et KÕIK sportlased või coolid lapsed võivad iga hetk oma suva järgi mind limonaadiga üle valada või trepist alla lükata, ma tõesti ei kartnud.

Kui panna end korraks coolide laste (kes on tavapäraselt jõupositsioonil, et kiusata ja kes sarjades ongi ALATI need, kes kiusavad) olukorda, siis… Kui sa pole just psühhopaat ja su ajuga pole midagi tõsiselt lahti, siis vaevalt et sa jaksad iga päev ja iga minut mõelda sellele, kuidas endast nõrgemaid alavääristada. Ma võin siinkohal muidugi täiesti mööda panna, aga coolide laste jaoks on oluline ju maine. Võim. See, et sa oled püramiidi tipus. Et olla püramiidi tipus, pead sa tõesti aeg-ajalt oma jõudu näitama, kuid samas pead sa ka jääma piisavalt meeldivaks tegelikele autoriteetidele ehk õpetajatele ja kooli juhtkonnale. Kui sa pidevalt käitud nagu psühhopaat, siis ei saa sa tavakoolis kaua vastu pidada (meil oli ka selliseid. Nad kadusid aastaga. Lõpetasid üldiselt Puiatus või mõnes leebemas erikoolis.), keegi ikka lõpuks näeb ja teeb midagi****.

Nii et igal juhul tundub sarjareaalsus kohutavalt vale. Või vähemalt selle konkreetse sarja reaalsus. Aga no millest me räägime, kui tüüpidel on aega teha igal nädalal grandioosne lavakava, neil on raha eriefektideks (aga mitte bussipiletiks võistlustele), neil on tüdrukud, kes arvavad, et kured toovad lapsi, kuigi nende lähim sõbranna alles eelmises hooajas SÜNNITAS ja nad olid seal juures, neil on pidevalt taustal passimas bänd, kes alati oskab ka kõige tundmatumaid lugusid hoobilt ideaalselt mängida… Nagu öeldud, ma saan aru, et see on vaid väljamõeldis, aga nagu kõik väljamõeldised, põhineb seegi ju reaalsusel.

Sellel imelikul Ameerika koolireaalsusel, kus cooliks peetakse ainult sportlasi ja nende ergutustüdrukuid ja kus kõik teised, olgu nad tegelikult nii ilusad, andekad või osavad kui tahes, on alati kõrvaletõrjutud. Veider reaalsus igal juhul. Keegi, kes on kursis rohkem Ameerika koolitegelikkusega, ehk kommenteeriks? Kas tegelikult on asjad ka nii drastilised, kui teleekraanilt nähtud?

___

*Ma tean küll, et eesti keeles on õige öelda sõu, aga see tundub kuidagi eriti värd.

**Siinkohal peaks muidugi mainima, et mind ärritavad sarjad sageli. Näiteks ei saa ma aru, kuidas CSI TEHNIKUD, kes peaksid olema ülimalt erapooletud oma tõendeid analüüsides, on samad inimesed, kes ajavad taga kahtlusaluseid, kuulavad neid üle ja ka ARRETEERIVAD neid. But that’s just me. Ma saan tegelt aru, et sarja huvides on see tegelikkuse väänamine.

***Kindlasti on neid õnnetuid lapsi, kelle jaoks igapäevane terror ongi kahjuks igapäevane. Neid, kes on “välja valitud” ja keda massipsühhoosis hakkavad kiusama (või seda kiusamist ignoreerima) kõik, nii coolid kui mittecoolid. Nende keissidega ma kursis pole ja ei tahaks ka kuidagi väita, et see on tavapärane, siiski loodetavasti on need juhtumid pigem erand kui reegel.

****Ka siinkohal võib vaielda, aga olgem by default naiivsed ja uskugem ühiskonna toimimisse.