Tag Archives: mujal

Toiduklubi: Laisa muti kaneelilõõts

hoomamatu 8 Replies

Kui mul üldse on raseduse ajal mingeid isusid olnud, siis on isutanud kolme asja järele: Coca-Cola, kaneel ja hapu (ehk Tom Kha supp). Kuna kaneelisaiad on MEGAkallid poes, siis olen pidanud ise seda valmistama. Taignast asjade tegemine, mis samas ka ilusad välja näeksid, on üle minu võimete, seega olin väga rõõmus, kui leidsin rebitava kaneelisaia retsepti. Olgu aga kohe öeldud, et isegi selline taignaga mätsimine on minu jaoks täielik võimete piir ja ma imestan iga kord, kui mul see sai lõpuks vormi saab ja laest ei ripugi taignaribasid.

Ühesõnaga, originaalretsept asub blogis “Maitse asi”, aga mina muidugi ei näe mõtet asjade nii peenelt tegemisel ja panen siia ka lihtsustatud retsepti. Töötas täitsa okeilt, nii et ma tõesti ei saa aru, miks peab kuivained enne segama, munad eraldi vahtu lööma ja siis kõige tagatipuks kogu kupatuse veel teise kaussi ümber tõstma. Ma saan aru, et toidutehnoloogid hoiavad ilmselt minu versiooni nähes pead kinni, aga kui saab lihtsamalt ja tseremoonitsemata, siis ma igal juhul eelistan nii.

Laisa muti kaneelilõõts

Vaja läheb: 5,5 dl jahu, 0,5 dl suhkrut, 2 tl kuivpärmi, 0,5 tl soola, 60 g võid, 0,6 dl piima, 0,5 dl vett, 2 muna, 1 vanilliekstraktipudelike (ongi umbes 2-3tl)

Täidis: 2 dl suhkrut, 2 tl kaneeli, 0,5 tl riivitud muskaatpähklit, 60 g võid, mina panin veel peoga ka kaneelisuhkrut

Valmistamine: sulata piimas või, samal ajal löö vahtu suhkur ja munad, lisa kuivained. Kui piima-võisegu valmis, vala juurde vesi, sega ja pane taignasegusse. Sega. Lisa vanilliekstrakt (sega) ja jäta rätiku alla tunniks ajaks kerkima.

Tunni aja pärast viska hulka paar lusikatäit jahu, et oleks kergem tainast mätsida ning rulli see ristkülikukujuliseks (mul läks jahu ohtralt. Ma nii vihkan, et tainas alati IGALE POOLE kinni jääb ja laguneb, aga ju practice makes perfect). Sulata või, sega hulka suhkur, kaneel ja muskaat. Täidist saab teha kahtemoodi, võid ka sulavõi taignaruudule määrida ja suhkrusegu peale raputada, aga mulle meeldis rohkem võisuhkrusegu kätega peale mätsida, sai ühtlasemalt.

Siis tuleb the hard part. Lõika tainas kuueks ribaks ning tõsta need ribad üksteise otsa. Kaksteist punkti saad, kui sul need taignaribad selle käigus ära ei lagune. Kui sul on pikk ribakujuline hunnik, siis lõika see omakorda kuueks ning lao “taignaraamatulehed” ahjuvormi. (Selgitus võib olla segane, vaata originaalpostituse juurest pilte, siis on vast selgem.) Võid paar minutit lasta veel vormis kerkida (mina ei näinud vahet, kui lasin või ei lasnud) ja pane 180 kraadi juurde 35-40 minutiks ahju.

Söödi ja kiideti.

let’s panic about memes

hoomamatu 5 Replies

Sain eile kätte raamatu “Let’s Panic About Babies!“, mis on maailma parima kaanepildiga ja täis täpselt sellist huumorit, mida mul praeguses seisus vaja on. Kui keegi soovib, võin laenata, see aitab mind praegu mõistusel hoida (koos iroonilissarkastilise side-kicki, Naabrinaisega). Just sellist suhtumist on vaja, nagu see raamat pakub, et mitte peast väga hulluks minna ja säilitada natukenegi kainet mõistust. Autorid mõnitavad kõike, mis on raseduse ja lastesaamisega seotud, irvitavad mõnuga stereotüüpide üle ja ei unusta igal teisel lehel meelde tuletamast, et cats are evil and you still don’t have cats, don’t you?! Because they WILL suck the life out of your baby!

Ja nüüd hoopis üks meem.

Kolm asja, mida soovid teha enne surma:
1. Käia Foo Fightersi kontserdil, näha laivis Dylan Moranit
2. Sünnitada
3. teleporteeruda

Kolm nime, millele reageerid:
1. Daki
2. Kuule
3. Dagmariina Albertiina (keegi ei kutsu mind küll nii, ei tea miks? ma vabalt reageeriks)
Kolm veebinime, mis sul on olnud:
1. Candide
2. p2tiplika
3. Lucy
Kolm füüsilist elementi, mis sulle enda juures meeldivad:
1. tätoveeringud
2. selg
3. see koht kaelal, kuhu Abikaasa mind suudelda armastab
Kolm asja, mis sind hirmutavad:
1. samet
2. inkontinentsus ja prolapsia
3. inimesed, kes ei suuda hoida pikivahet
Kolm olulist igas päevas:
1. Voodi
2. Kassid
3. Raamatud
Kolm asja, mis Sul hetkel seljas on:
1. hallid hiiglaslikesse mõõtmetesse venivad püksid, millesse on sisse kirjutatud “Female Passion” (ha, ha.)
2. mingi Seppälä unesärk
Kolm lemmikbändi-artisti:
1. Foo Fighters
2. Emiliana Torrini
3. Disturbed
Kolm (hetke) lemmiklaulu:
1. Foo Fighters – “Burning Bridges” (ma just tantsisin selle järgi ja unustasin kinda ära, et ma olen rase ja üritasin teha karate-kicki. Yeah, see lõppes huvitavalt)
2. Mumford and Sons – “The Cave”
3. Chasing Gravity – “Burning Lights”
Kolm asja, mida suhtelt ootad:
1. Ühel poolel olemist
2. Kirge
3. Huumorit
Kaks tõde ning üks vale (suvalises järjekorras):
1. Rasedus on suurepärane!
2. Rasedus on suurepärane!
3. Mu nimi ei ole tegelikult Dagmariina Albertiina
Kolm lemmikhuviala:
1. Lugemine
2. Surf (kuigi ma tegin seda viimati üle-eelmisel suvel)
3. Roadtrippimine
Kolm asja, mida hetkel hirmsasti teha tahaksid:
1. Evakueerida certain crotch parasite oma kehast
2. Minna jõusaali
3. Hingata normaalselt
Kolm kohta, kuhu sooviksid puhkusele minna:
1. Pariis
2. Iiri- ja Šotimaa
3. Vahemere äärde
Kolm nime, mis Sulle meeldivad:
1. Proohor
2. Prõõšeš
3. Olimpiada Revolutsija
Kolm põhjust, miks oled stereotüüpne tüdruk:
1. Mõtlen üle
2. Vingun palju ja häälekalt
3. Vihkan väljendit “tüüpiline tüdruk”

 

gruupindusest

hoomamatu 2 Replies

Foo Fightersi dokumentaali ajal mõtlesin ma sellele, et ma olen hingelt ikka gruupi. Täiega. Ma armastan muusikat, aga ma pole kunagi unistanud sellest, et võiks teha bändi või midagi. Okei, kui me olime 14, siis oli meil “bänd”, Face To Face oli nimeks veel, aga see oli rohkem selline “bänd”, kus me mõtlesime, mida me kanda võiksime, millised on meie lava personad ja -nimed. See, et keegi peaks pilli ka mängima, ei tulnud meile pähegi.

Küll aga olen ma palju unistanud sellest, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma rändaks kohtadesse, kus ma saaks tunnistajaks olla ajaloolistele sündmustele. Ja kuigi sageli olid mu mõttelennud muusikutega seoses romantilist laadi, siis ei olnud need kunagi straight forward printsi-unelmad, noh et kontserdil meie silmad kohtuvad, ta kutsub mind lavale ja me elame pärast happily ever after.

Nii näiteks arvasin ma mingi aeg täiesti kindlalt, et TEGELIKULT jäi Elvise kaksikvend Jesse sünnil ellu ja ma kohtan teda õige pea ja saan osaks nii Elvise-maagiast. Aeg ei mänginud siinkohal rolli, näiteks oli tühine tõsiasi, et olid 90ndad, mitte 50ndad. Aeg, päh, see on ainult väljamõeldis!

Või siis kujutlesin ma end Mary Austini asemele 70ndate Inglismaale, kus ma oleksin erinevalt Maryst kohe aru saanud, kes Freddy tegelikult on, teda aidanud ja toetanud ja jäänud ta lähedaseks sõbraks ja kaaslaseks elu lõpuni.

Samuti elasin ma oma fantaasiates 80ndate Seattle’is, oleksin juhuslikult kusagil underground rokipeol saanud tuttavaks Kurtiga ja tõelisele gruupifantaasiale omaselt oleks minust saanud tema sõber, õde, confidant. Mingi aeg olin ma veendunud, et vaid minu olemasolu oleks päästnud ta kindlast surmast. Nüüd, kui ma olen vanem ja targem (aga mitte saner), mõtlen ma, et ajalugu muuta ikkagi ei tahaks. Pealegi oleksin ma siis juba selle stsenaariumi järgi ju ka Dave Grohliga väga heaks sõbraks saanud ja edasine, as they say, oleks ajalugu. Või siis see kord, kui ma elasin 78. aasta Manchesteris ja avastasin juhuslikult plaadi “An Ideal for Living” ja otsisin autorid üles, et nendega lugu teha, sealt aga hakkas edasi arenema – jah, taas – suur sõprus…

Nii on mu fantaasiatest läbi käinud kõik mu suured iidolid – jah, isegi Take That ja loomulikult Robbie. Viimane sellelaadne mõttevälgatus oli mul vist Mikaga seoses, aga see oli vaid harjumuse jõud, mis mind sellistele mõtteradadele lennutas. Enam ei paku mulle need kujutelmad seda, mida nad tiinekana pakkusid, kuid gruupi on minu sisse elama jäänud. Ma ei taha teha suuri muusikalisi asju, aga ma tahan olla juures, kui need sünnivad. Ma tahaks näha ja tunda neid geeniusi, saada osa sellest fluidumist, mis on toonud meile sellised albumid nagu “Nevermind”, “The Futurist”, “Melody AM”, “The Pretender”, “Black Market Music” või lood nagu “Bohemian Rhapsody”, “Love Me Tender”, “Stairway to Heaven”, “Go With The Flow”.

Ma olen oma gruupinduses üsna tüütu putukas, kui aus olla. See on vist üks mu häirivamaid iseloomujooni, ma kardan, kuidas ma satun muusikutest täiesti vaimustusse. Ma võin igavesti rääkida lugusid sellest, kuidas ma ükskord jõin koos Dahlinguga või sattusin kogemata korteripeole koos Ursulaga. Ma ei ole senini päris kindel, kui palju meeldis mulle Kõuts tema enda pärast ja palju oli selles “suhtes” gruupi-vaimustust. B. ohkas ikka alati, kui ma jälle gruupi-lainele läksin: “Ma EI SAA ARU! Nad on ju LIHTSALT inimesed!” Jah, nad ongi lihtsalt inimesed ja see teebki nad täiesti, lõputult vaimustavaks. Sest mulle on arusaamatu, kuidas lihtsad inimesed suudavad millegi nii suurepärasega hakkama saada – teha muusikat.

Näitlejatega on kusjuures mul sarnane lugu, aga huvitaval kombel mitte kirjanikega. Mul on kirjanike hulgas palju iidoleid ja eeskujusid, kuid ma ei ole kunagi tundnud sellist sõgedat gruupindust enda sees nende vastu. Ma ei ole kunagi kujutlenud end Bukiga koos jooma, ma kardaksin trippida koos Hunter S. Thomasega, ma kujutlen, et Palahniuk on vaikne ja tagasihoidlik, isegi igav mastermind, kellega ma pigem ei kohtuks otse, vaid ainult tema sõnade kaudu. Ma kardan, et kui ma Pratchettiga peaks ühte lauda sattuma, siis ma ainult nutaks ja nutaks, olles nii valusalt teadlik tema kuhtumisest. Oh, mulle praegu meenus küll üks fantaasia lapsepõlvest, mis oli seotud Lord Byroniga, aga tema vist oli ikkagi erand selles reas.

Võib-olla on põhjuseks meediumide erinevus. Raamatud on isiklikud, need on asjad, mida sa naudid üksinda, oma sisemaailmaga kahekesi olles. Nad võivad sind täiesti läbi raputada, aga hoopis teisel tasemel raputab sind läbi suurepärane rokk-kontsert või geniaalne album. Muusikud peavad loomult olema ekspressiivsemad ja ekstravertsemad ja nende zest ja gusto on avalikumad, sellest on lihtsam osa saada kui kirjanikku valdavast gustost. Ja ma ju tegelikult TEAN, mis tunne on looval kirjanikul, kui teda valdab SEE. Mis tunne on luua, milline valus vajadus see vahepeal olla võib, milline kohutav piin, kui sa saad aru, et toodad ainult paska. Ma kogen seda ise liiga sageli, muidugi huvitavad mind “kaaskannatajate” kogemused, aga hoopis teisel tasandil. Kirjanike loomevalu on mulle tuttav, ma ei oska sellesse gruupina suhtuda. Muusika teisest küljest on aga täiesti arusaamatu maailm ja seda põnevam see mulle on…

Foo Fighters doku

hoomamatu 3 Replies

OMGOMGOMG

Mõni aeg tagasi tuli läbi FilmsMusic blogi info, et Foo Fighters teeb dokumentaalfilmi. Võtsin Pellelt pühaliku tõotuse mulle KOHE teada anda, kui seda on võimalik näha ja täna see õnnis päev saabus! Siit saab näha tervet Foo Fightersi dokumentaali. This is going to be 150 ways awesome.

Edit: kuna tundub, et originaallingilt võeti maha, siis võimalik, et otse Megavideost siiski näeb – ehk siit.

Treiler kah.

kõhupiltidest ja muust

hoomamatu 27 Replies

Eile jõudis mulle postkasti aprillikuine Anne&Stiil, alasti suure kõhuga endine pealtoimetaja Merle Liivak kaanel. Nüüd vaatan, et sama teema ongi juba blogimaailmas lahti läinud. Või õigemini, ma ei tea, kas nüüd sellest inspireeritud, aga samaaegne igal juhul – näiteks kirjutab Rents ja viitab ka kahele Femme artiklile. Lugesin need läbi ja kommentaarid ka, ja päris vait ei taha olla.

Peamine küsimus vist kõigi (=nende, kes pole rasedad ja pole teinud “kõhupilte”) meeltel-keeltel on see, et mis kurat küll rasedatel viga hakkab, et nad peavad oma suurt kõhtu demonstreerima. Millele kommentaatorid vastavad ühehäälselt, et “no seda ei saagi enne mõista, kui ise rase ei ole” või “no aga loomulikult tahad sa jäädvustada oma elu ilusaimat aega, mil sa oled kõige naiselikum!” (minu kursiiv)

Nende kahe peamise vastuse kohta ütlen ma – olles täiesti rase seejuures – et see on bullshit. See on ikka täiesti inimeses kinni. Ehk siis minu meelest on nii, et lihtsalt ongi kahte sorti naisi – ühed, kes rasedust kohutavalt fännavad ja kelle jaoks ONGI tegu elu ilusaima ajaga ja nad tunnevad end kohutavalt naiselikena, ergo ei ole midagi imelikku, kui nad teevad pilte ja neid eksponeerivad. Ja siis on teised naised, kes rasedust nii väga ei fänna, seega ei teki ka pilte ega sellist pealesurutud eksponeerimist.

Ja siis on kindlasti terve hulk, kes jääb nende kahe vahele – mõned, kes ei tee pilte, sest neile näiteks ei meeldi oma keha (aga samas fännavad rasedust) ja mõned, kes teevad siiski pilte, aga pole nii suured raseduse fännid jne.

Mina olen selgeks saanud, et ma kindlasti pole raseduse fänn. Loomulikult olen ma õnnelik, et varsti meil siin peres üks vääksik juures on ja loomulikult armastan ma teda ja loomulikult ma olen päris uhke, et mu keha sellega hakkama on saanud. Muidugi on see peaasjalikult siiski rõõmus sündmus. Aga mitte mingil juhul pole ma raseduse fänn. See on olnud suur seiklus, tõsi, pakkunud humoorikaid hetki ja üllatusi ja lõputult ainest vingumiseks, aga see ei ole kindlasti mu elu ilusaim aeg ja ma kindlasti ei tunne end nüüd hirmus naiselikuna. Ma tunnen end kombinaadina ja mul on raske seda fännata. Teate, mida ma fännan? Punast veini. Mojitosid. Mentoolisigarette. Pööraseid pidusid. Seksi. Jõutrenni. Voodis vedelemist nii, et mul kuskilt ei valuta. Ja in general fännan ma seda, kui ma end normaalselt tunnen. Ma pole end viimased kaheksa kuud normaalselt tundnud ja kuigi ma saan aru, et see on suurema ja õilsama eesmärgi nimel, olen ma siiski äärmiselt õnnelik, et see varsti läbi saab. (Läheb muidugi aega, enne kui ma end normaalselt jälle tunnen, aga see on teine teema.)

SAMAS. Jap, siin on nüüd see koht, kus ma asun “rasedate poolele”. Kui pöörduda tagasi A&S kaanepildi poole, siis ka mina kirtsutasin esmapilgul nina. “KINDLASTI on tal venitusarmid ja karvad kõhu pealt ära retušeeritud,” ühmasin. (Sest kas ma olen rääkinud karvadest? Ei ole?) Ja mõtlesin, et kui tubli ma ikka olen, et pole mingi kõhupildihullusega kaasa läinud. Et küll on õudne. Pealetükkiv.

Ja siis jäin ma mõtlema, et… miks, kurat? Miks tundub alasti rase naine midagi nii õõvastavat ja õudset? Kui ta on ilus inimene ja ta on ilus rase, siis – jumal hoidku, miks mitte?! Muidugi saab iga asjaga üle piiri minna, aga samas saab iga asja teha ka maitsekalt ja miks peaks rase keha olema kuidagi vastikum kui kõhn modellikeha (mis on näiteks võibolla mulle vastik vaadata)? Selles pole ju midagi imelikku, tegelikult. Me kõik tahame ju inimkonda edasi viia, Eesti iivet tõsta ja mida veel. Seega on loomulik, et selleks tuleb lapsi teha. Ja lapsed tulevad meil nii nagu nad tulevad. Seega on täiesti loomulik, et any given time on teatud hulk naisi rasedad. Miks nad peaksid piltidelt eemale hoidma sellepärast?

Seda ütles ka üks Femme artikli kommentaator, kuid kahjuks lõpetas ta oma muidu nii normaalse mõtte ikka sõnadega, et “kui see maailma ilusaim aeg käes on”. Ehk siis on minu seisukoht selline, et ma ei arva, et rasedust peaks nüüd hirmsasti ülistama ja kindlasti kohe ei sünnita me kõik siin järgmisi Jeesuseid, aga ma ei arva ka, et rasedust peaks häbenema ja kõhupildid kõik automaatselt hukka mõistma, sest need on ju rasedad naised seal peal ja rasedad on teadupoolest kõik peast segi. Rasedate hulgas on ilmselt tõesti suurem protsent neid naisi, kes veits üle piiri lähevad asjadega, aga nagu ma alati olen öelnud, näidake mulle normaalset naist. Sest naise elu on ju selline: kõigepealt on päevad (hormoonid! valud!), siis on lühike periood, kui naine on normaalne, siis on ovulutsioon (hormoonid!), siis on PMS (hormoonid! valud!) ja siis on jälle päevad (hormoonid! valud!). Ja siis jääme me veel rasedaks (hormoonid!) ja saame lapse (hormoonid!) ja peame teda imetama ja hoiduma kõigest, mis meid mõistuse juures hoiaks (lisaks: hormoonid!) ja siis hakkab jälle pihta see tsükkel päevad-ovulutsioon-PMS ehk hormoonid, hormoonid, hormoonid.

Selles mõttes, et… jah, ka mina tajun seda kohustust, survet ümbritsevast keskkonnast kohutavalt rasedust fännata. Sest see on ju nii eriline aeg! Ka perekooli loengutes olen kohanud suhtumist, et me sünnitamegi messiaid ja kogu elu peaks selle ümber keerlema. Issake, isegi rasedate vesiaeroobikas on üks treener, kes pidevalt rõhutab, kui oluline on oma keha kuulata, lapsega kontakti saada ja eelistada kindlasti ravimitevaba sünnitust, sest ainult loomulik on õige. Kõik mõtted lähtuvad seejuures ühest default-seadest: et me oleme kohutavalt erilised ja tublid oma raseduse ja värkidega.

Muidugi meeldib mulle, kui keegi vahepeal meeles peab, et kogu see lapse ehitamine on tegelt üks suur töö ja see pole mingi lust ja lillepidu siin. Aga ma ei arva, et ma peaks kuninganna staatuses sellepärast olema. Ja muidugi eeldan ma, et sünnituse hetkel olengi mina (ja mu laps!) kõige tähtsam ja et mind ei visata kuhugi küüni heinte peale, et noh, tõuka välja nüüd siis see titt, samal ajal võid õhtusöögi valmis teha (heintes). Aga et ma nüüd jumalanna oleks? Naiselikkuse kehastus ja issand, ärgem unustagem, ELU ILUSAIM AEG for fucks sake.

Selles mõttes on kommentaatoritel muidugi õigus, et ega sa ikka enne ei tea, mis see rasedus endast kujutab, kui sa selle läbi teed. Aga täpselt nagu iga asjaga saab ka sellega jääda mõistuse piiresse. Sa muidugi ei saa kontrollida seda, millega su keha otsustab sind üllatada, küll aga saad sa kontrollida seda, kuidas sa sellesse suhtud. Mina olen otsustanud suhtuda sellesse iroonilise muige ja lööklausega: “See on lihtsalt FANTASTILINE. Imeline, ma ütlen.” (Ja kasutada ära oma blogi olemasolu selleks, et hästi palju vinguda.) Ma EI ole otsustanud suhtuda sellesse nii, et ma olen nüüd Ürgema võrdkuju, palun mu ees põlvitada, küll aga palun ma lahkesti endast aru saada, kui ma kõndides või autoga sõites oigama või ägisema kipun ja vahepeal kohtumisi lühikese etteteatamisega ära jätan, sest lihtsalt ei jaksa. Mu kõht on tõepoolest muutunud hetkel mu maailma nabaks (pun totally intended), lihtsalt sellepärast, et see on nii kriipi ja äge, kuidas keegi seal sees liigutab, aga ma üldiselt saan aru, et kedagi teist see väga ei huvita enne, kui dudette kõhust väljas liigutama hakkab (ja siiski huvitab vaid teatud määrani). Ning jah, vahepeal lähen ma tühiasjade pärast endast välja või ulun Criminal Mindsi vaadates, aga selleks ei ole ma kunagi pidanud rase olema, et peast tühja koha pealt segi minna (ma olen ju diagnoosiga, mäletate).

Nii et all in all… Selle “rohkem tolerantsi” plakati alla võiks koonduda küll. Ja samas anda aru, et troppe (ma mitu sõna kustutasin enne maha, enne kui selle juures pidama jäin, kuigi see ei sobi hästi) on kõikide inimgruppide hulgas. On troppe rasedaid. On troppe mitterasedaid. On troppe venelasi ja on troppe eestlasi, on troppe geisid ja on troppe heteroid. Aga nagu kõigi asjadega, ei pea siin valitsema põhjus-tagajärg seos. Ehk et kui pildil on rase inimene, siis ei pruugi ta sellepärast kohe tropp olla (ja peaks kivi alla pugema ja end mitte eksponeerima) ja kui pildil on rase inimene, siis võib ta vabalt ka tropp olla, aga mitte ilmtingimata sellepärast, et ta rase on. (Ja nagu asjadega ikka, siis kipub olema nii, et äärmused karjuvad kõige kõvemini ja jäävad ikka kõige paremini silma, isegi kui ülejäänud inimgrupp on muidu täitsa tore.)

Ja kui ma oleksin enne oma kehaga suurem sõber olnud, siis võib-olla oleksin ma kah altim neid pilte tegema ja demonstreerima. Aga kuna ma olen alati olnud seisukohal, et mu keha pole suurem asi vaadata, siis miks ta peaks seda rasedana olema? Lihtsalt sellepärast, et ma olen rase? No olge nüüd.

Aga samas, jah, ei peaks rase inimene end ülejäänud maailma eest ka ära peitma, lihtsalt sellepärast, et ta on rase.

Teie mõtteid? Kas kõhupildid on totaalselt out ja peaksid jääma koduseinte vahele vaadata? Või on rase keha midagi normaalset ja seda ei peaks häbenema?

reality check by Glee

hoomamatu 16 Replies

Nagu kõik teavad, siis sarjad on elu. Kuna ma olen üle hiiglama pika aja haige, siis olen kahe päeva jooksul ära vaadanud kõik sarjad, mis on mõne kuuga kogunenud, sest muud ei jaksa teha. Tegelikult ma enamiku ajast hoian niikuinii silmi kinni, aga magada ju ei saa (sest paha on) ja lugeda või midagi muud asjalikku teha ka ei jaksa. Võiks ju arvata, et kui daame siin sünnituspuhkusel on, siis ta muud ei teegi kui vahib sarju, aga ma olen endalegi üllatuseks megaaktiivne olnud, käinud vessaris (kust ma ilmselt külmetasingi) ja Tartu vahet ja isegi inimestega kohtunud ja muidu tubli olnud. Sarjad on jäänud tahaplaanile, eriti need “haiguspäevade sarjad”, mida ei viitsigi niisama vaadata, ainult siis, kui muud teha pole.

No ja siis ma hakkasin eile mõtlema Gleed vaadates, et kuidas kurat saavad ikka Eesti ja USA keskkoolid nii erinevad olla. Muidugi ma saan aru, et tegelikkus erineb mõningal määral ekraanile paisatust, aga siiski. Kuidas on nii, et lapsed, kes teoorias on ju kõikjal ühesugused, võivad eri riikides siiski nii erinevad olla?

Näiteks kogu see Glee kontseptsioon. Et tehakse mingi šõutrupp* (vrdl meie näiteringid ja laulukoorid), kuhu kogunevad heidikud JA coolid lapsed ja see on ikka mingi asi, mis on teiste meelest väärt mõnitamist? Ja üldse kogu see coolide laste värk, see on ikka imelik. Tundub, et USAs on coolid kes? Sportlased ja cheerleaderid. Heidikud on tarkurid, need, kes käivad imelikult riides, paksud ja seksuaal- või rahvusvähemused (weird Asian kid, nagu üks Glee tegelane enda kohta ütles). Seda isegi juhul, kui nad on tegelikult ägedad, st omavad kõiki sotsiaalseid võimeid hakkama saada ja mitte jääda mõnitatava rolli.

Ma küll käisin koolis väga ammu (kohustuslik karje: MA OLEN VANA!), aga miskit ma ikka mäletan. Heidikud olid peamiselt siiski need lapsed, kes erinesid üldisest sel määral, et jäid silma. Need, kes hoidsid tugevalt omaette, olid natuke teistmoodi. Aga nende heidiklikkus ei väljendunudki muus kui selles, et nad olid omaette. Seda, et kellelegi IGA PÄEV limonaadi pähe valataks, ikka ei olnud. Ja mind kogu selle Glee võltstegelikkuse juures häiribki kõige rohkem see, kuidas see sari (olgugi, et ta on päris lahe sari), õigustab ja isegi ülistab IGAPÄEVAST TERRORIT**. Mis peaks kõikide loogikareeglite järgi ammu juba olema õpetajatele silma jäänud – st sarjas ongi, aga keegi ei tee midagi! Õpetajad, kes teavad, et teatud õpilasi terroriseeritakse IGA PÄEV, soovitavad vaid edasi laulda, “olla sina ise” ja küll kõik imepäraselt laheneb.

Päriselu minu jaoks pole kunagi selline olnud. Muidugi, olid meilgi coolid lapsed. Coolid lapsed olid eranditult kõik rikkad ja/või ilusad. Seda siis tüdrukute puhul. Kes ei olnud klassikaliselt ilusad, need jäeti puntidest kõrvale. Ilusad tüdrukud olid alati coolid, isegi siis kui nad olid targad, käisid imelikult riides või eksisid muude sotsiaalsete normide vastu (näiteks tegid pättusi). Neile anti andeks, sest nad olid ilusad ja seega coolid.

Kes ei olnud NII ilusad, said seda siiski olla kallite riiete ja muu kraami abil.

Lisaks olid coolid sportlased. Poistest. Tüdruksportlased olid üldiselt märkamatud. Poiss-sportlased olid väga coolid, kuigi sport vähemalt meie koolis polnud sellises ebajumalaid tootvas staatuses nagu USA sarjades. Ma vist käisin üldse vaid paar korda vaatamas pärast tunde mõnd kossumatši (muidugi poisi pärast, kes mulle meeldis) ja heal juhul oli pealtvaatajaid neli-viis. Cheerleadereid ei olnud, aga neid asendasidki siis rikkad/ilusad tüdrukud. Ja coolid olid andekad inimesed, need, kes oskasid hästi esineda, laulda, korvi mängida – meie koolist konkreetselt näiteks Rumala Noorkuu poisid, Tanel Tein jt.

Ülejäänud, n-ö keskpärased lapsed, leidsid kõik endale sõbrad ja hängimiskaaslased ja isegi kui sellised kambakesed polnud coolide laste soosingus, juhtus füüsilist vägivalda siiski harva või, ma tahaks loota, siiski harvem kui seda juhtub sarjades. St mingit jääjookidega ülekallamist, pea vetsupotti toppimist jmt juhtus vähe ja kui juhtus, pandi see suure kella külge. Kindlasti, KINDLASTI on palju juhtumeid, mis avalikkuseni ei jõudnud, kuid siiski tahaks ma loota, et sellist terrorit ja olelusvõitlust, mis filmides nähtud, väga sageli ette ei tulnud***.

Ka mina pean oma keskkoolikogemust pigem kehvemapoolseks, sest ma pole kunagi olnud ilus ega rikas, aga see-eest olen ma olnud tark ja aktivist-optimist-kummipea. Ja kuna ma pole ka kunagi eriti vaikne inimene olnud, siis teenisin ma üsna kiirelt oma valjuhäälse olemasoluga (mis polnud ilus ega rikas) ära teatud coolide laste halvakspanu. Mind kiusati ja oli vaimne terror kohati, aga ÜLDISELT oli igapäev siiski täiesti talutav. Ma ei kartnud kooli minna, mul olid ikka need sõbrad, kellega hängida (kes olid ka “natuke teistsugused” õpilaste standardite järgi) ja suud lahti teha ma ka ei kartnud. Kui üldse oli kiusamine, siis oli see pigem isikupõhine ehk et olid paar inimest, kellega me üksteist ei sallinud ja kes ei häbenenud seda välja näidata. Või kui konkreetselt läksid kellegagi tülli, siis võis kõike ette tulla. Aga seda, et ma oleks pidanud kartma, et KÕIK sportlased või coolid lapsed võivad iga hetk oma suva järgi mind limonaadiga üle valada või trepist alla lükata, ma tõesti ei kartnud.

Kui panna end korraks coolide laste (kes on tavapäraselt jõupositsioonil, et kiusata ja kes sarjades ongi ALATI need, kes kiusavad) olukorda, siis… Kui sa pole just psühhopaat ja su ajuga pole midagi tõsiselt lahti, siis vaevalt et sa jaksad iga päev ja iga minut mõelda sellele, kuidas endast nõrgemaid alavääristada. Ma võin siinkohal muidugi täiesti mööda panna, aga coolide laste jaoks on oluline ju maine. Võim. See, et sa oled püramiidi tipus. Et olla püramiidi tipus, pead sa tõesti aeg-ajalt oma jõudu näitama, kuid samas pead sa ka jääma piisavalt meeldivaks tegelikele autoriteetidele ehk õpetajatele ja kooli juhtkonnale. Kui sa pidevalt käitud nagu psühhopaat, siis ei saa sa tavakoolis kaua vastu pidada (meil oli ka selliseid. Nad kadusid aastaga. Lõpetasid üldiselt Puiatus või mõnes leebemas erikoolis.), keegi ikka lõpuks näeb ja teeb midagi****.

Nii et igal juhul tundub sarjareaalsus kohutavalt vale. Või vähemalt selle konkreetse sarja reaalsus. Aga no millest me räägime, kui tüüpidel on aega teha igal nädalal grandioosne lavakava, neil on raha eriefektideks (aga mitte bussipiletiks võistlustele), neil on tüdrukud, kes arvavad, et kured toovad lapsi, kuigi nende lähim sõbranna alles eelmises hooajas SÜNNITAS ja nad olid seal juures, neil on pidevalt taustal passimas bänd, kes alati oskab ka kõige tundmatumaid lugusid hoobilt ideaalselt mängida… Nagu öeldud, ma saan aru, et see on vaid väljamõeldis, aga nagu kõik väljamõeldised, põhineb seegi ju reaalsusel.

Sellel imelikul Ameerika koolireaalsusel, kus cooliks peetakse ainult sportlasi ja nende ergutustüdrukuid ja kus kõik teised, olgu nad tegelikult nii ilusad, andekad või osavad kui tahes, on alati kõrvaletõrjutud. Veider reaalsus igal juhul. Keegi, kes on kursis rohkem Ameerika koolitegelikkusega, ehk kommenteeriks? Kas tegelikult on asjad ka nii drastilised, kui teleekraanilt nähtud?

___

*Ma tean küll, et eesti keeles on õige öelda sõu, aga see tundub kuidagi eriti värd.

**Siinkohal peaks muidugi mainima, et mind ärritavad sarjad sageli. Näiteks ei saa ma aru, kuidas CSI TEHNIKUD, kes peaksid olema ülimalt erapooletud oma tõendeid analüüsides, on samad inimesed, kes ajavad taga kahtlusaluseid, kuulavad neid üle ja ka ARRETEERIVAD neid. But that’s just me. Ma saan tegelt aru, et sarja huvides on see tegelikkuse väänamine.

***Kindlasti on neid õnnetuid lapsi, kelle jaoks igapäevane terror ongi kahjuks igapäevane. Neid, kes on “välja valitud” ja keda massipsühhoosis hakkavad kiusama (või seda kiusamist ignoreerima) kõik, nii coolid kui mittecoolid. Nende keissidega ma kursis pole ja ei tahaks ka kuidagi väita, et see on tavapärane, siiski loodetavasti on need juhtumid pigem erand kui reegel.

****Ka siinkohal võib vaielda, aga olgem by default naiivsed ja uskugem ühiskonna toimimisse.

5 tips for dating a blogger

hoomamatu 1 Reply

Sattusin sellise artikli peale, mis omakorda põhineb ühel teisel samateemalisel artiklil. Kuna ma olen väsinud, magamata*, tusane ja valudes, siis võib-olla on selles põhjus, miks ei suuda ma kummaski artiklis huumorit näha. Või siis on need USA blogijad mingi täiesti eriline tõug, mis kuidagi erineb Eesti blogijatest?

Nii et selle asemel teen ma hoopis ise nimekirja nõuannetest deitimiseks blogijaga – või inimesega, kes töötab peamiselt internetis. Sest see viimane pole samuti enam väga haruldane, küll aga tundub millegipärast, et väga paljud inimesed nagu hästi ei mõista, mis see internet on ja miks selleks peab pidevalt arvutis istuma.

1. Lepi kokku mängureeglites. Kas sa tahad, et ta sinust kirjutaks? Või oled sa sellele täiesti vastu? Või on mingi kesktee – näiteks oled sa nõus, et sinust kirjutatakse, aga varjunimega/ainult headest asjadest/ei midagi isiklikku? Usu mind, on märksa parem kohe suhte alguses see piir paika panna ja kui su partner on mõistlik blogija, siis ta peab kokkulepetest kinni ja mõistab, et tema blogi ei ole ainult tema blogi ja ta ei või seal kirjutada valimatult seda, mida sülg suhu toob, vaid peab arvestama, et kellestki oma blogis kirjutades seab ta ka selle inimese rambivalgusse.

2. Vii end ligikaudugi kurssi sellega, millega su partner päevad läbi tegeleb. See tähendab: loe ta blogi. Heida aeg-ajalt pilk peale ta Twitterile. Kui sa oled Facebookis, siis külasta ta profiili (kui sa oled juhuslikult ta oma uudisvoost ära blokkinud, näiteks, või ta lihtsalt ei ilmu sinna – mul on mõned sellised müstilisel põhjusel). Vaata, mida ta Google Readeris jagab. Kui mõte sellest on sulle vastumeelne ja sa arvad, et blogid on nõmedad ja ajaraisk, et Twitter on pussydele ja et Facebook on täis perve, kelle hulka sa ei taha kuuluda, siis võta seda niimoodi: see on üks suhtlusvorm. Kui sa tunned huvi selle vastu, mille vastu su partner huvi tunneb (ja mida ta internetiga jagab), siis on see üks viis püsida ühel lainel.

3. Ära mõista hukka “computer face’i”. See on nüüd punkt, mis kehtib eriti inimeste puhul, kes töötavad internetis – neil on computer face. Ja selles pole midagi imelikku, et nad päevad läbi arvuti taga istuvad. Või noh… tähendab, mõne jaoks on pool tundi jutti arvuti taga juba liiga palju. Nende jaoks, kelle töö on internetiga tihedalt läbi põimunud, on see üks silmapilk. Muidugi on võimalik ka arvuti taga istumisega üle pingutada, aga see pole praegu teemaks. Ehk siis: kui sulle tundub, et arvuti saab sinust rohkem kvaliteetaega, siis räägi sellest. Võib-olla on tegu ajutise perioodiga, mil tulebki rohkem aega netis veeta ja tööd teha? Võib-olla on aga tõesti su kallim natuke üle pingutanud ja vajaks puhkust – aga pea meeles, et mitte sina ei ole selle üle otsustaja, kui palju on liiga palju. Täiskasvanud inimene otsustab selle üle ise.

4. Aktsepteeri. Kui see, et su partner on blogija/Twitteris/Facebooki aktiivne kasutaja, on sulle tõsiselt vastumeelt, siis tuleb sellest rääkida kohe alguses. Muul juhul – aktsepteeri. Sa ei pruugi sellest aru saada, aga sotsiaalsetes võrgustikes aktiivne olemine pole tänapäeval enam midagi imelikku. Pane paika reeglid (näiteks et õhtusöögi ajal pole vaja twitterdada või et sinust blogis ei kirjuta) ja aktsepteeri. See, muuseas, tähendab ka seda, et sa püüad mõista, et internet on tema jaoks üks suhtlemisvorme. Kui ta saadab sulle e-kirja, siis võiksid sellele reageerida. Kui ta saadab sulle sõnumi, siis võid ka sellele vastata. Mõned inimesed lihtsalt on tekstipõhisemad kui teised.

5. Ära mõista hukka. See tundub küll väga sarnane eelmise nõuandega, aga ma pean siinkohal silmas seda, et kui internetis on olnud halb päev, siis ära tee tema muret maha! Uskuge mind, ka internetis võib tulla ette kiusamist, sitta ja tõelisi katastroofe ja need ei ole kuidagi vähem tähtsamad kui asjad “päris maailmas”. Kui see juhtub, siis tasub järgida viidatud artikli nõuannet pakkuda drinki ja sigaretti, toetavat õlga ja ära kuulamist. Ja õnneks – täpselt nagu “päris maailma” sitagagi – internetisitt lõpuks möödub. Ning tuleb uus päev.

*Kui keegi on piisavalt rumal, et küsida, miks ma magada ei saa, siis siin on lühike selgitav list: 1) valud, 2) valud, 3) valud, 4) hingata ei saa, sest nina on pidevalt kinni, 5) valud

talvehooaja uued sarjad

hoomamatu 5 Replies

Käes on mid-season sarjade aeg. Neid tuli päris trobikond, millest ma mõned endale katsetamiseks välja valisin, sest olen teinud viimasel ajal oma sarjade seas suuremat sorti harvendust. Kõigepealt ma nagu ei viitsi enam eriti vahtida neid, ma parem loen. Ja veits hakkab ära tüütama see, et süžeeliinid on teinekord nii etteaimatavad. Põhimõtteliselt mängime me Abikaasaga iga krimisarja alguses mängu “who did it” ja ma peaaegu alati panen täppi. Sest alati on süüdi see tegelane, kelle näitleja on natuke rohkem tuntud kui teised. Ja ta ei pea olema nagu tuntud tuntud, ta võib olla lihtsalt keegi, keda sa oled mõnes kõrvalosas kunagi veel näinud – that guy noh – aga väga harva pannakse kõrvalosasse natuke kaalukamat f-klassi näitlejat, kui see tegelane pole kuidagi asjaga seotud.

Lisaks harvendasin kõvasti ka komöödiasarju, sest need pole enam naljakad. “Mike ja Molly” näiteks saatsin pikalt, sest ei tulnud sealt midagi head, jäi üsna keskpäraseks.Õnneks “Modern Family” ja “Cougar Town” on jätkuvalt hullult head. Eriti meeldib mulle, kuidas “Cougar Town” iga osa alguses iseenda üle nalja viskab, õigemini ebaõnnestunud sarja nime üle. Ja on ka mõned uued komöödiasarjad, mis on märksa paljulubavamad.

Siin on väike slaidikokkuvõte sel hooajal linastuvatest uutest sarjadest-saadetest, mina veel ootan “The Body Of Proofi”. Ja “Fairly Leagal” on ka tõmmatud, aga pole viitsinud veel vaadata. Siin aga need, mida olen viitsinud vaadata.

Traffic Light. Komöödia (aga mitte laugh trackiga, mis on boonus) kolmest sõbrast, kellest üks on abielus, üks hakkas just oma pruudiga koos elama ja kolmas on siuke pidev vallaline (viimase osas “My Familyst” tuntud Nick ehk Kris Marshall). Nende omavaheline nokkimine on kohati hullult naljakas, natuke meenutab “My Boysi”. Selline mõnus, vaba, tundub unscripted. Praegu vaatan hea meelega.

Perfect Couples. Kah suhtekomöödia, mis keskendub kolmele paarile, kellest igaüks omamoodi kiiksuga. Kohati ülepingutatud, aga vaatan, kuni viitsin, sest mulle meeldib David Walton.

Mr Sunshine. On Matthew Perry uus sari. Üritab olla väga over-the-top, aga feilib, vist, üsnagi. No selline… Et kui panna kokku võimalikult palju kreisisid karaktereid, et siis peab ju naljakas olema? Aga ei ole. Kohati on lausa piinlik.

Episodes. Briti-USA ühissari, mis keskendubki sellele, et USAs üritatakse menukat Briti sarja uuesti teha. Sarja staarid on Franny ehk Tamsin Greg, Joey ehk Matt LeBlanc (HALLIDE JUUSTEGA!) ja dr Secretan ehk Stephen Mangan. Täitsa omamoodi, aga vist on selline, millesse peab end sisse elama, enne kui väga meeldima hakkab.

The Chicago Code. Krimisari, mis tundub natuke kopeerivat “Blue Bloodsi” ideed, ainult et Tom Sellecki ametis on selles sarjas “The L-wordist” tuntud Jennifer Beals. Ideed selles mõttes, et kunagi varem pole olnud minu arust eetris sarja, kus nii tähtis politseiametnik üks põhitegelasi on. Ja nüüd on selliseid sarju kaks. Vaatasime piloodi ära, anname võimaluse, kui aega jääb. Tundub, et püüavad erineda tavalisest krimisarjast, mis jälgib liini laip-investigatsioon-lahendus, ning püüavad sisse mässida võimalikult palju erinevaid liine. Eks näis, kas töötab.

Criminal Minds: Suspect Behavior. “Criminal Mindsi” spin-off, mida nad juba vist eelmises hooajas ka ühes osas tutvustasid. Ma täpselt ei saa aru, mis FBI rakuke see tiim on, kellele sari keskendub, aga las ta olla. Tähtis on see, et seal on ilus briti poiss (Matt Ryan) ja tiimi juhib Forest Whitaker, kes. ei. suuda. rääkida. täis. lausetega. vaid. peab. pidevalt. lauseid. hakkima. ja. see. on. üsna. häiriv. Aga no ikkagi “Criminal Minds”.

violence fetish

hoomamatu 4 Replies

Minu poole-aasta-pulmatähtpäevakingitus meile oli piletid MMA Rajule. Mingil veidral põhjusel ei ole meil varem õnnestunud Rajul käia, kuigi plaanis on mitu korda olnud. Ja täpselt nagu Klarigi kirjutas (ma postitan telefonist, seega linki praegu ei lisa, minge lugege ise ta blogist) tundub, et MMA on midagi maru segast ja tundmatut, millest keegi kunagi kuulnud pole. Kaasa arvatud minu lähedased, KUIGI MA KÄISIN POOL AASTAT MMA TRENNIS. See on jätkuvalt nii müstiline, et kui Siki küsis, mis me nädalavahetusel teeme ja ma vastasin “MMA-le läheme”, küsis ta vastu, et mis emme maale.

Kõik, kes vähegi mind tunnevad (või lovad mu blogi tähelepanelikumalt), teavad, et mul on kaks spordinõrkust: jalgpall ja “kaklemine”, mille alla käib nii poks kui ka muud kontaktalad (öeldakse nii vist?), näiteks kikkpoks, BJJ ja muidugi MMA. Viimane on muidugi eriti hingelähedane, sest ma actually üritasin seda ka ise teha ja see oli SITAKS LAHE. Kuni ma pidin umbes kahemeetrise kutiga üks-ühte tegema ja ta mu pea lihtsalt nii ära väänas, et ma ei saanud kaks nädalat enam voodist püsti. Sellega piirdus mu hiilgav karjäär MMAs ja kuigi ma plaanin sinna tagasi minna, ei ole see õnnis päev veel saabunud.

See aga ei tähenda, et ma ei tunneks, et mu toonane treener Jorgen Matsi poleks mu parim sõber iga kord, kui taas MMA päevakorda tõuseb ja ma võin rinna uhkusest kummi ajada: vaat, on mees! Mu endine treener!

Ja seda ägedam oli, et leidsin endale Rajult uue lemmarmehe, Alik Tseiko, kes on väga sarnane mu endisele lemmarmehele, poksi super-middleweight ja light-heavyweight maailmameistrile Joe Calzaghele. Viimane läks erru kaks aastat tagasi ja ma senini vaatan vahepeal netist ta vanu matše ja imetlen. Vennal ei olnud kontol muide ühtegi kaotust ega viiki.

Omaette vaatamisväärsus oli muidugi publik. Alguses mind üllatas tibirohkus, aga siis sain ma aru, et sportlasi ümbritsevad alati kas a) tibid või b) teised sportlased ja siis ma enam ei imestanud. Lisaks oli publik parim nõuandja, eriti üks vend, kelle kilde ma Twitterisse ka otse üle kandsin ja kes lõpuks oli nii hüstras, et ma kartsin, et kui keegi kohe ei võida, siis saab ta südari. Lisaks oli publik äärmiselt munn (just!) soomlastest kaasaelajate vastu, nii et see meenutas juba rahvastevahelise vaenu õhutamist. Rääkimata sellest, et üks venelasest häälekas pealtvaataja oli avalikult eestlaste vastu ja ärgitas soomlasi neid kasti lööma. Seda vaenulikkust jätkus seni, kuni “omad poisid” ehk Dmitri Ivanov jt ringi pääsesid.

Lisaks soovitasid tarkurid publiku hulgast pidevalt võtteid, MIS EI OLE LUBATUD ja olid äärmiselt solvunud, kui võitlejad neid kuulda ei võtnud ja reeglite järgi (õhtujuhi kild, muide, oli “reeglite järele”) edasi võistlesid.

Esimest korda sain ka aru rasedafenomenist, mida oma raamatus Dooce kirjeldab, kui ta ei suutnud ameerika jalgpalli vaadata. Ka mina tundsin äärmist ebamugavust, kui soomlanna (Abikaasa sõbrannat) Kaisat kõhtu ja külge tagus. Kuidas nad aru siis ei saa, et seal kõhus on beebi! Potentsiaalne beebi! SEST KõIK ON JU RASEDAD.

Pealegi teadsin ma Kaisa kõhulihaserebendist ja üleüldse elasin vist tema matši kõige enam läbi. Meeste vaatamine tekitas ootuspärast elevust, liblikaid ja feromoonide möllu. No lihtsalt vapustav on ju vaadata neid! Muuhulgas avastasin, et üks võitlejatest on mu noorpõlvetuttav ja kohe soojendas südant teadmine, et ma olen seda kutti ju varemgi kaklemas näinud!

Nii et igati korda läks see minu kingitus meile. Kui nüüd ma end kunagi päriselt nii palju suudaks kokku võtta ja trenni tagasi vedada end…

*Tegu on Disturbedi looga, millel ei ole postiga suurt muud ühist, kui et äge laul on, mis paneb alati adreka lakke

e-luger

hoomamatu 29 Replies

Nii, ammu siin mängin mõttega endale e-luger soetada. Hakkasin siis vaatama, et milline võiks minu vajadustele kõige paremini sobida. Ma olen seda asja juba mitu aega uurinud ja isegi parimad lugejad enda jaoks ära reastanud, aga siis guugeldasin korra “best e-reader on the market” ja sattusin taas segadusse, sest leidsin ühe tabeli, kus esiotsas troonib Kindle, mis on minu võrdlustest välja jäänud, sest seda Eestis ei müüa. See viimane argument on muidugi tänapäeval juba üsna mõttetu, aga minusuguse jaoks, kellel pole krediitkaarti ja kes seda lähiajal ka ei saa, on see oluline argument, sest mina ei saa netist tellida, eks.

No ja siis mõtlesin, et uurin ikka, äkki on tõesti Kindle teistest peajagu üle ja peaks Prestigio asemel (mille ma olin endale juba välja valinud põhimõtteliselt) ikka selle peale mõtlema. Leidsin DT Blogist sellise posti, aga ausalt öelda tekitas see rohkem küsimusi kui andis vastuseid.

Mida ma siis e-lugerilt ootan?

  • Kuna ma ei kasuta Amazoni (vt märkust krediitkaardi puudumise kohta), siis piirduksin muul teel soetatavate e-raamatutega ja mulle on väga oluline, et ma saaks mugavalt ja lihtsalt nt Apollost ja RRist raamatud kätte (Kindle puhul tundub, et ma pean selleks mingeid lisaliigutusi tegema), pluss ma tahaks mugavalt lugeda ka Eesti ajakirju ja ajalehti, mis vaikselt juba sellesse formaati kolivad.
  • Ma tahaks e-ink tehnoloogiat, arvestades kuidas mulle meeldib õues lugeda.
  • Mind ei huvita pleierid ja värgid, kuigi tuleb tunnistada, et Tartu vahet loksudes on ehk mugav mõni sari kaasa vedada… Aga see pole kindlasti primaarne. Mul on pleier ja see töötab just fine.
  • Kindlasti peab olema SD-kaardi võimalus.
  • Ja värvivalik on ka oluline, ma tahan, et mu luger oleks punane või valge, mitte igavalt hall.
  • Wifi olemasolu oleks suur pluss.
  • Text to speech mind ei huvita, ma pole suutnud kunagi audioraamatuid kuulata, mu mõte läheb rändama.
  • Sisemälu vähemalt 2 GB.

Mul on tunne, et see Kindle vs teised e-lugerid on umbes nagu Apple vs Microsoft. Et on üks koolkond, kes on hästi märgitruu hoolimata kõigest ning soovitab mulle kindlasti igast asendist Kindle’it. Aga võibolla pole ka nii… Samas pole ma Kindle’ist päris hästi aru saanud, täpselt nagu seal DT posti kommentaarides üks mainis – et kas see Kindle on platvorm koos riistvaraga või misasi? Peamiselt Amazoni jaoks mõeldud siiski? Kui nii on, siis see mulle ilmselt siiski ei sobi…

Ühesõnaga, shoot! On teil kogemusi e-lugeritega? Mida soovitate?