Tag Archives: muinasjutt
Tätoveeringu lugu: pingviin
Septembris 2007 aastal olin ma hingeliselt ribadeks, just Tartusse kolimas ning lõpetamas üht eluetappi ning alustamas teist suurt ja tähtsat. Olime hiljaaegu Piia ja Nadjaga otsustanud bestikateks hakata ja nii me Piia ülicoolis Karlova korteris kogunesimegi, et Piiale tätoveeringu tegemisel moraalselt toeks olla.
Ja kuidagi juhtus nii, et hommikul ärkasin ma üles, puusakondile pingviin tätoveeritud. Nimeks panin ma talle Bloody Pumpkin, sest ta on ju ilmselgelt Halloweeni pingviin, kes on end inglist printsessiks riietanud. Igati sümboolne muidugi, kui end üldse mõne loomaga samastada, siis just matsaka pingviiniga, kes on endale inglitiivad selga tõmmanud ja arvab, et võlukepike ka actually töötab ja et petabki kõik ära.
Ühtlasi tuletab see mulle meelde, et kõik muinasjutud lõppevad ükskord.
Ja muidugi on tore, et on olemas ka seos “Fight Clubi” ja hingekoopaga.
Kõike seda ma sel hetkel muidugi ei mõelnud. Piia tätokas sai valmis, mõned kavandid jäid üle ja nii ma sinna põrandale viskusin ja püksid rebadele ajasin. Nüüd on ka vähemalt mul üks pidasin-pidu-ja-ärkasin-tätokaga lugu olemas. Ja nagu ikka olen ma ise selle pildiga megarahul ja ma kujutlen, et kui mul oleks… ee… otsin sõna… crush, kellel oleks sama koha peal mõni lahe pilt, siis ma jumaldaks seda. Minu oma pole keegi veel jumaldanud (peale minu enda). Jumaldamist on üldse elus kuidagi väheks jäänud…
Siin all on PÄRISELT puusakont. Kuskil. Mõne kihi naisetäidise all.
[signature]
sünnitasin hülge
Milakese esimene lennureis läks nagu oodatud – suurepäraselt, kuni lapsel oli huvitav. Igasugused ootamised, mida lennukiga reisides väga palju ette tuleb, muutusid muidugi kiirelt katsumusteks ning ma jooksin mööda erinevaid asutusi ringi ja ajasin last taga. Higi voolas ojadena ja kui ma seda oma lennusõbrale O.-le kurtsin, vaatas ta mulle oma suurte siniste silmadega otsa, pilgus mõistmatus: “Higi? Palavus? Vabandust, millest sa räägidki?”
Kohale jõudes selgus, et see pole ainult mina – KÕIGIL oli palav. (Välja arvatud O.-l, ilmselgelt.)
Aga õnneks teavad lennufirmadki, et lastega reisida pole naljaasi, seega tatsusin kõigist rõõmsalt ette ja võtsin koha põhimõtteliselt pilootide süles, kelles üks hakkas kohe – I kid you not! – pardihäält tegema.
OK, on VÕIMALIK, et ta tegi seda häält Milale, AGA IKKAGI.
Umbes sel hetkel, kui minu taga istuv mees hoogsalt Milaga peitust mängis ja ma juba veits tüdima hakkasin, tuli stjuuardess ja teatas: “Vabandage väga, aga Kuressaare kohal on nii paks udu, et me peame tagasi sõitma.”
Ma vaatasin talle otsa ja hakkasin laia häälega naerma, sest ma olin TÄIESTI kindel, et ta teeb nalja. Siis ühendas mul ära, et vaevalt ta siia nalja on tulnud tegema ja juhe jooksis kokku. Mis edasi? Autoga Saarlandi? Või oodata, äkki kunagi ikka saab üle mere? Aga Milal tuleb millalgi uinak ju peale ja pealegi olen ma ise nii MEGA väsinud, sest öö jäi sisuliselt vahele…
Kui maandusime, üritasin meeleheitlikult aru saada, kus põrgus me siis oleme. Kuidagi palju kadakaid Tallinna kohta.
Stjuuardess: “Vabandage, aga me oleme Kuressaares…”
Algatasin spontaanse aplausi, sest olin lihtsalt NII õnnelik, et ei pidanud tagasi Tallinna minema.
Kuressaare lennujaama puhvetist sain ka ühe suurepärase pakkumise.
Mina: “Üks mullivesi, palun!”
Müüja: “Gaasiga või ilma?”
Mina: “…”
//
Õhtul pärast Tähtsaid Päevasündmusi (neist võib-olla mõni teine kord) läksime mere äärde, kus vesi supp ja paadis aerud. Seal selguski tõsiasi, et olen lapse asemel sünnitanud hülge. See oli lihtsalt uskumatu – või õigemini, SEL HETKEL oli see nunnu ja naljakas, kuidas Milake veest küll ei saanud ja muudkui viskles ja ujuda püüdis. Kui üleeile Liisuga Pikakari rannas käisime, siis oli asi juba naljast kaugel, sest seal on lainemurd tekitanud sellise toreda astme, mis on kaetud kividega ja pärast mida tuleb poolemeetrine langus liivani. Ehk siis ma küürutasin ja karglesin nagu napakas seal kivide otsas oma hülgepoja järel, kes AINULT merre üritas joosta, pea ees, jalad ees – vahet pole. Liis seisis kõrval, Milaga umbes sama vana Retikas puusal (sest Reti kartis merd) ja ütles lihtsalt aeg-ajalt: “Su laps. Ta on TÄIESTI segi peast.”
kümme pildikest lapsepõlvekodust
Vahel juhtub nii, et kui ma olen vaid 2-3 tundi maganud, arvab mu keha ühtäkki: “Oo! Päev! Alustame! Täiega! Issand kui palju megahäid mõtteid mul on! Noh, letsgo-letsgo-letsgo! Mis te uimerdate siin!”
Täna juhtus nii ja selle asemel, et laibana maas vedeleda, lakke vahtida ja paremast endast unistada, võtsin ma kaamera ja hakkasin päikest mööda emakodu jälitama, sest ma sain järsku aru, kui palju on siin detaile, mis mulle on alati enesestmõistetavad tundunud, kuid millest alles neist eemal olles oskad puudust tunda. Muide, kui Andra siin külas käis, õhkas ta: “Issand, kas saab olla veel lahedamat korterit! See on ju megaromantika-Karlova-korter! Ma kolin Tartusse ja ostan selle korteri ära.” (Mille peale mina ütlesin, et osta-osta, see on juba mitu aastat müügis.)
Enihuu. Detailid. Käisin, pildistasin ja mõtisklesin. Mu lapsepõlves on olnud…
Romantilised pitskardinad ja üldse kardinad on olnud oluline osa minu üleskasvamisteekonnast. Ema, vana nobenäpp, õmbles igaks puhuks uusi kardinaid, nii käis aastaaegade vaheldumine ja pühade tulek meie peres alati kohustusliku kardinavahetuse taktis. Nüüd tunnen ma sellest ettevõtlikkusest puudust – õigemini mulle tundub, et ma pole veel piisavalt end kuskil sisse sättinud, et oma kodule igal aastaajal uus ilme anda. Aga see kindlasti juhtub! Kardinatega on algus juba tehtud – romantilised pitskardinad ootavad aega, mil kardinapuud ükskord üles saavad…
Müstiline öökull elas pikka aega elutoa seinal. See kuulub tegelikult kasuisale ja ausalt öeldes ei taibanud ma enne tänast, KUI VEIDRA asjaga on iseenesest tegu. Öökull. Kelle silmadeks on kell. Mida hekki. (“Keda põõsast?” küsiks K. selle peale.) Igal juhul on öökull jätkuvalt töökorras, ainult viis minutit ajast taga. (Hahahah. 60ndad helistasid ja ütlesid, et öökull on 50 aastat ajast taga.) (Sorry. Ma ei suutnud vastu panna.) ENIHUU. Öökull muide töötab ka täiesti funktsionaalse äratuskellana, mida sai seadistada ainult kasuisa ise, sest ainult tema ulatas nii kõrgele. Nii et me kõik olime harjunud öökulli piiksumist rändom hetkedel ignoreerima. Kinni teda ju niikuinii ei ulatunud panema.
Rosetid, praod ja kõrged laed. Senini armastan ma lõputult kõrgeid lagesid. Nõmme-kodus ahistavad mind kahe toa madalale toodud laed, kuigi nendega tegelemine on prioriteetide hulgas viimasel kohal. Siiski unistan ma päevast, mil saan hommikul silmad lahti lüüa ja kõrrrrrgesse lakke pilgu visata. Tubades oli meil alati avarust, isegi kui inimesi elas neis tubades palju. Mina ei oska hästi seda avarust taasluua, olen loomult hoarder ja koguja, mulle meeldivad nipsasjad ja lihtsalt asjad. Aga lagedes meeldib mulle puhtus ja avarust ja kõrgus. Kui oskaks rosette teha, siis hakkaks kohe pihta. Ja mõranenud värv – see teeb vanad puumajad ainult hubasemaks…
Selle kapi otsas me Sikiga mängisime. See kapp seisis vanaema tugitooli taga, ahju kõrval ja sinna sai tugitooli seljatoelt hästi ronida. Ma ei mäleta, mis mänge me seal mängisime, küll aga mäletan ma, et mingi hetk me arvasime Sikiga end küünalde keelt oskavat. Vahtisime küünlasse ja muudkui tõlkisime üksteisele. Umbes nagu viipetõlgid AK uudiste all kunagi tegid (nüüd on neil vist oma saade). Ainult et küünal viipas ja meie muudkui jutustasime. Ühest sellisest kapist on mul veel üks mälestus – et sinna sisse oli kirjutatud kellegi sünnikuupäev, veel kahes ajas – uue ja vana kalendri järgi…
Kui ma olin väike, istusin ma tunde selle ahju kõrval ja puurisin pilgu sellesse kritseldusse. Ma olin mingi aeg veendunud, et tegu on salajase kunstiteosega. Mulle meeldis seal kriipsude vahel näha naisesiluetti või hoopis lossi kõrgel mäe otsas või hoopis linna või armastajapaari. Ma ei tea senimaani, mis kritseldus see on või kuidas muidu veatu ahi selle glasuurplaadi pealt kriimustatud on. Peaks ema käest küsima, äkki tema teab?
Lapsena ei pidanud ma seda nõukaaegset mööblit suurt millekski. Kõigil olid samasugused sektsioonid ja mingi aeg arvasin ma kindlalt, et kui kunagi ise hakkan mööblit ostma, eelistan ma raudselt heledat. Mõned jupid ongi heledad mu mööbli hulgas, kuid tegelikult olen avastanud, et mulle meeldibki pigem tumedaks toonitud puit. Ja nüüd ma imetlen neid keerutatud kapinuppe! Appi kui ilusad nad on!
Ahjud on ilmselgelt minu jaoks ääretult olulised. Mulle on tõesti meeldinud keskküttega korterite juures see mugavus, et võib päevadeks kaduda ja ikka sooja tuppa sisse astuda, aga ahiküttega kodu on kodu lõhnaga. Seal on sootuks teine õhk ja nii õudselt mõnus on kuulata elava tule praksumist. Ma olen eluaeg unistanud kaminast. See on ainukesena mu elust veel puudu. Aga noh, eks ma siis peangi rohkem Naabrinaisel külas käima.
Nõmmele kolides teadsin, et pean avaruse osas möönduse tegema. Nõmmel on armas ja hubane, aga ka kitsas. Tänavad on nii kitsad, et sageli pole seal kõnniteidki, kõik võimalikud ja võimatud kohad on majakesi täis ehitatud. Ja mulle täiega meeldib see. Aga samas tunnen ma ema juures teravalt, et avarust on elus vähe viimasel ajal. Ma olin valmis selle ohvri tooma, sest esimesel korrusel elamise mugavus ja omaette sissepääsu luksus kaaluvad avaruse hetkel üles, aga see ei vähenda seda mõnu, mida Tartus aknast välja vaatamine pakub.
Ja ma armastan aknalaudadel istumist… Need aknad on üldse väga olulisel kohal mu elus – suviti käisid poisid teinekord akna all, issand kui põnev see oli! Ja kuigi praegu on mul kodus see luksus, et saan vajadusel aknast sisse ronida, on siiski üks nostalgilisimaid mälestusi see klõps, mida teeb tilluke kivi, kui see hämaras vastu aknaklaasi visatakse. Millal viimati mul keegi akna all käis? Ei mäletagi…
tätoveeringu lugu: selg
Kui ma olin 16 ja tättuu-Anton veel kodus tagatoas tätoveeringuid tegi, tabas meie sõpruskonda tätoveeringuvaimustus. Kõigepealt tegi endale tätoka Hade, siis otsustasime meie Maschaga mitte alla jääda. Mascha tegi käe peale skorpioni ja Hade toonane girlfriend tegi tramp stampi, kuigi me siis ei teadnud keegi, et seda nii nimetati. Selleks ajaks oli mul juba hieroglüüf olemas ning ma olin ääretult üllatunud, et Hade gf tätoveerimist nii valulikult üle elas. Me olime talle moraalseks toeks ja kui mu mälu mind ei peta, siis sai rohkem kui üks julgustuspits võetud.
Igaljuhul, tagasi suvesse 2000, kui ma Antoni Vaksali korteris tagatoas istusin ja hieroglüüfi välja valisin. Tähendab see nimelt head õnne või õnnistust, inglise keeles oli alla kirjutatud lucky. Interneti andmetel hääldatakse seda “fu”. Aastaid hiljem konföörmis üks hiina keelt õppinud tütarlaps, et mulle pole tõesti nuudlid selja peale kirjutatud. Nii et hästi läks.
Ma olin 16 ja mul oli käimas vaat et esimene suhe, mis tagantjärele mõeldes suhte mõõtu välja ei anna. Kolme koosoldud kuu jooksul kohtusime me võibolla 4-5 korda, ühel neist kordadest ootasin ma ärevusega, et saaks talle oma tätokat näidata. Kuti reaktsioon oli ääretult leige.
Tänks, djuud.
Ääretult leige oli ka mu ema reaktsioon, kui ta mu tätokat mingi hetk kartulivagude vahel küürutades märkas. Ja isa nägi seda juba sügise poole ning kuna ma oskasin seljavälgutamise ajastada MAAILMA KÕIGE AWKWARDIMALT ehk visates vanatädi matustel kolme peotäit mulda, siis leidis isa, et elu ja kaduviku küsimustega võrreldes on üks teismelise tätoveering vaevalt et mainimist väärt.
Millalgi ma otsustasin, et tahaks seljale midagi rohkemat. Kuna ma 16aastaselt ei osanud ette mõelda, et hakkaks mingit kontseptsiooni taga ajama, siis saime Antoniga kokku ja koos aretasime välja mingi idee lainetest, pilvedest ja kirsiõitest. Pilt on jätkuvalt poolik, sest kuna Anton nüüd peab kesklinnas peent tätoveerimissalongi, on ka hinnad võrreldes diivanitätoveeringutega tõusnud. Pealegi on mul põletavamaid tätoveeringuid ootamas kui selle selja lõpetamine. Näiteks tuleb ära märgistada tõsiasi, et maailmas on olemas Mila. Kuidas täpselt, seda pole ma veel välja mõelnud.
Ja ma olen täiesti kindel, et ma olen kunagi varem endast avalikustanud “pornomaid” pilte ka, näiteks päevitustes või… Aga ikka on mul tunne nagu oleks see foto mingi eriti suur vägitegu. See on ju kõigest selg, kuidas mulle TUNDUB, et tegu on rämeda aktiga?
Fu.
Pildi tegi Mallu. Kes siis veel.
remondifaas: unistamine
Sattusin FBs ringi konnates kunagise noorpõlvesõbra pildialbumeid vaatama. (Mingil põhjusel kutsusime me teda kõik Sääseks, kuigi ta tegelik nimi oli hoopis Vladimir, mille ma saingi ilmselt alles nüüd, feisbuki-ajastul, teada.) Nimelt tal selline huvitav eriala või hobi, et ta käib ja joonistab asju seintele. Ning need on ülivägalahedad. No vaadake ise:
Nüüd ma tahaks endale ka kuskile seinale mõnusat linnavaadet:
Ja miks ei võiks ka Mila toas mingi lahedalt temaatiline pilt seina kaunistada?
Üks lahedamaid asju kaosekorteri juures on see, et KÕIK on veel võimalik! Mul on umbkaudne nägemus, milline ma tahaks, et mu kodu oleks, aga detailid on kõik veel sama lahtised kui juhtmed meie köögiseinas.
Vaatasin siis veel netis inspiratsiooniks ringi, issand kui ilusaid asju on ikka maailmas olemas!
Kusjuures, Mila toa seinad on praegu kahvatukollased, aga ma mõtlen, et ühte seina võiks tahvelvärvi panna ja ülejäänud erksamaks ja rõõmsamaks teha. Ja mööbel ja vaip tuleb kunagi roheline, see on mu plaan. Näiteks nagu siin:
Vot, oleks mul natukenegi kunstiannet või silma kodukujunduse osas, siis võtaks ma kindlasti ette kuskile mõne suursuguse mustri joonistamise, nagu näiteks siin:
Aga kuna mul andeid pole, siis leppisingi ma hoopis Vladimiriga kokku, et ta tuleb kunagi ja joonistab mulle midagi ülicooli kuskile seinale. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, mis see olla võiks. Ja seinad võiks ka juba ükskord ära teha.
Kuid ikkagi on see faas nii lahe, kus kõik on veel võimalik. Mõnus.
sport, sport, sport, minu hinges ja südames on…*
Noh, eks, see jooksmise-asi.
Eile ei jõudnud MITTE ÜLDSE joosta. No kohe üldse ei jõudnud. Jalad olid nagu pakud ja vaevu-vaevu venitasin… vot, ei teagi palju välja venitasin, sest unustasin Sports Trackeri käima panna. Või noh, ei unustanud, aga seal peab sada korda starti vajutama ja kuskil mingi hetk ma loobusin.
Nii et nüüd ütlen Naabrinaise soovituse kohaselt, et ju ma ikka kolmeka jooksin.
Õhtul Liisi juurde jalkat vaatama roomates avastasin, et mu general area valutab. Esimene mõte: rase! Teine mõte: ei, rasedus ei valuta nii, pealegi on ju titepeleti installitud. Kolmas mõte: pimesool! Neljas mõte: neerud! Õnneks oli meditsiinivaldkonnas töötav Naabrinaine toru otsas, kes pakkus sooli ja midagi veel, aga lõpuks mulle meenus, millal ma varem olen veel sellist valu alakehas tundnud.
Siis, kui pidin oma miljonikilost kõhtu tassima.
Noh, ja siis see kõik lõppes sellega, et kuigi ma ostsin hüppelugeriga hüppenööri (väga fäänsi, maksis Selveris alla kahe euro), tõmbasin ma IKKA mingi core training äppi ka, sest ilmselgelt on kerelihased lihtsalt nõrgad. Nojah, ma lõpetasin ju ka nende istessetõusude tegemise ära, kui keegi teadja mul siin kommenteeris, et pole mõttetumat harjutust ja et see tapab ainult selga. Tegin igast muid asju, aga no ilmselgelt mitte piisavalt.
Võtsin siis pärast jooksu oma roosa matikese ja läksin oma tulevasele terrassile (loe: köögi akna talla, pesuköögi nurga taha künklikule murule rukola ja peterselli vahel) ja hakkasin harjutusi vihtuma, iga minut kahtlustavalt ringi vaadates, et ega keegi naabermajast või kuskilt ei passi ja laia häälega ei naera. Siis üritasin meelde tuletada, et mõned teevad selliseid asju täitsa avalikult. Mitte küll vist mitte Eestis, aga ma filmidest olen näinud, et igast tai chid ja asjad on popp meelelahutus näiteks Central Parkis.
Kuulasin, kuidas JR keldris möllas ja vihtusin teha. Lõpuks viskasid sääsed nii kopa ette, et pakkisin asjad kokku ja lugesin ürituse lõpetatuks.
Aga samas, hiljem vaatasin, et olin tund aega kokku trenni teinud, käisin ju jooksmas ka ikkagi enne, mis siis, et ikka ei jõudnud.
Kogu mu jutu point on see, et mul on vist praegu mingi minisein ette tulnud. See pidi kuuldavasti juhtuma. Aga kuuldavasti on võimalik end sellest ka läbi suruda, lihtsalt väga emotsema ei tohi jääda, et oi-oi, nüüd ei jõuagi enam midagi.
Kogu oma suurepärase tervisenädala lõpetuseks bronnisin homseks Mallu ja tema kautš söörferi ja Naabrinaise ja Naabrimehe ka, ja ma olen päris kindel, et mingi kokkulepe jäi ka Liisiga… Ühesõnaga, tervisenädala kaunis lõpp võiks olla mohhitodega. Mul piparmünt juba kasvab aias ju. Seal, kus mõned hullud võimlevad.
Kohe päris siuke tunne on, et oleks nagu midagi jõudnud sel nädalal. Kuigi tegelikult ju väga ei ole. Sport teeb imesid ajudega, see on ikka müstiline.
*Kui te ei tea pealkirjas viidatud laulu, siis KUULAKE SEDA KOHESELT:
märkusi elust Nõmmel
Umbes sellel hetkel, kui ma istusin Mila* sünnipäeval diivanil ja vaatasin, et… Issake. Mul on maja rahvast täis. Inimesed, kellest suur osa ei oma lastega sooje suhteid, olid tulnud minu lapse aastasele sünnipäevale. Faking ömeising.
Käisin Tartus ka saiki juures üle pika aja. Mingi hetk ta nõustus minuga, kui ütlesin: “Iga asi ei peaks olema diagnoos.”
Lisaks küsis, et kui läheb mingitmoodi see elu, et kas ma siis tulen Tartusse tagasi. Kõhklematult vastasin: “Ei.” Aga samas, oma saiki välja vahetada ei taha. Kui miski on mu elus olnud viimased 4,5 aastat konstant, siis on see tema. Ta on mulle VÄGA oluline, diagnoosiga või diagnoosita.
Täna kõndisin Retika sünnipäevale ja iga samm, mis ma võtsin, lõi läbi keha: “Ma armastan seda. Armastan seda, kus olen.”
Ma pole vist isegi Karlovat iial nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Mul on tunne, et ma pole ühtki meest või naist nii aktiivselt armastanud kui Nõmmet. Juba mitmes kuu järjest armastan ma Nõmmet iga ihurakuga ja imestan, kas see kunagi läbi ka saab.
Loodan, et ei saa.
Olen hämmeldunud, kui saab. Ja kurb.
Tahaks lebada asfaldil ja imeda sisse seda, kui mõnus siin on.
Kohe, õige pea pean ma minema jälle tööle. Lähen suurima rõõmuga, sest ei salli ma seda liivakasti äärel istumist. Armastan oma last lõputult ja ribadeks, aga liivakastiääred? Jäägu need teistele.
Võimalik, et ei leia tööd. Nagu ikka. Siis lähen kooli. Tallinnas nimelt võetakse mu eriala magistrisse kõik vastu. Või vähemalt peab VÄGA palju vaeva nägema, et välja jääda.
Ja, fakk, ma armastan Nõmmet. Mis siis, et on kaosekorter. Kaks kassi. Kolm kotti savikrohvi. Eelarve, mis ei sisalda elektritöid.
Mm. Nõmme. Mm…
Ja kogu see mu taustsüsteem. Te olete kõik nii mõnusad. Võtaks teid kõiki kaissu ja teeks lihtsalt: mmmm…
Ja see kõik vähem kui kahe aastaga. Tulin suure kõhu ja maailmavihaga Koplisse, 1,5 aastat hiljem suudleks Tallinna tänavaid (Nõmmel) ja mul on vähemalt neli inimest, kellele öösel helistada, kui vaja peaks minema ja vähemalt kaks neist loevad mu mõtteid.
Mmmm.
Elu.
–
*Olgem ausad. Ühtki last väga ei huvita nende aastane sünnipäev, see ikka vanemate jaoks on. Mina kutsusin kõik sõbrad, kes pähe tulid, ja enamik neist ilmuski. “Mila” sünnale. Jajah.
PROJEKT: LAPS VIII Tuhud ja tõed
Kaheksas osa ajakirjale “Naised” kirjutatud järjejutust “Projekt: laps”. Eelmine kord valetasin – nüüd on kaks osa veel jäänud, kokku kümme neid on. Ja esmaspäevad on ikka üks igavene häda mul arvuti taga olemiseks aega leida, eriti kui on Tartust tulek. Seega vabandan hilinemise pärast!
I osa. II osa, III osa, IV osa, V osa, VI osa, VII osa
8. Tuhud ja tõed
Me seisame sünnitusmaja ooteruumis. Mikk hoiab kramplikult käes minu spordikotti, kuni oma järjekorda ootame. Mina tõmban aeg-ajalt kõverasse ja oigan, tuhud on muutunud regulaarsemaks ja valusamaks. Üritan kellaajaliselt neid mõõta, kuid loobun sellest üritusest peagi – ei suuda üldse mingi arvutamisega tegeleda.
Lõpuks, pärast ootamist, mis tundub kestvat tunde, kutsutakse mind ülevaatusele. Rõõmsa näoga ämmaemand käsutab mind toolile. Loen talle ette hommikused sündmused, ta küsib paar täpsustavat küsimust, ning: “Jaa, avatust on juba kolm sentimeetrit, võtame su sisse!”
“See tähendab: ma sünnitangi?”
“Jah, just seda see tähendabkI!” naeratab naine lõbustatult.
“Aga ta on ju veel nii väike, tähtaeg on alles järgmisel kuul,” püüan protesteerida.
“Mitmes rasedusnädal on?” pärib ämmaemand, sirvides mu rasedakaarti.
“Kolmekümne…” loetlen meeleheitlikult nädalaid.,“…seitsmes?”
“Noh, siis pole ju vaja muretseda, täitsa ajaline laps! Ja kus isa? Ootab väljas?”
“Jah, aga…”
“Selge, tema võtku siis su asjad ja lähme ära sünnitusosakonda!”
“Aga…”
“Aga mis?”
mina olengi järgmine postitantsusalastaar
Kõik algas sellest, et Mallu tõi tööd koju kaasa. Ehk et tal juhtus, et käis inimesega ajakirja jaoks lugu tegemas ja sattus vaimustusse ja tahtis ka proovida. Mul juhtub seda ka sageli. Nii olen käinud eri trennides (näiteks power joogas), hakanud kasutama pulsikella, vandunud truudust meele, käinud bioenergeetiku juures (korduvalt), hakanud surfama, jätnud suitsetamist maha, vaimustunud õllekokteilidest, ja nii edasi. Nii juhtub, kui sulle asjad vaimustust pakuvad. Hakkad kohe proovima.
No vot.
Tegelikult muidugi käisin ma Rollile mingi 6-7 aastat tagasi nagu UNI peale, et ta PEAB oma vastrajatavasse rokiklubisse stripiposti panema. Sest ma olin kindel, et just seda ma tahan proovida. Muidugi tookord jäi stripipost panemata, aga praegu on Underis mingi post keset tuba püsti, kuigi ma kahtlustan (oma uute oskuste valguses), et see natuke jäme. Pluss, nagu teada sain, õiged stripipostid ka KEERLEVAD. Ehk et kui ei oska ise end keerlema panna posti ümber, siis hoia lihtsalt kinni ja tehnika teeb sinu eest seksikuse ära.
No ja siis vaatasin seda videot ja sain aru, et kõhnus polegi ehk kõige olulisem fiitšr, et posti küljes seks välja näha:
No igaljuhul, postitantsutrenni me täna läksime, Lasnamäe sügavustesse, eksisime paar korda ära ja mõni blondihetk hiljem (“Kas see ongi Pia, kes sealt tuleb?” – “Ei, miks ta peaks olema ja kuskilt tulema. Ta ju elab siin majas SEES.”) olimegi keset tuba valmis end posti külge heitma.
Pia muidugi tegi igasuguseid trikke ja tema käes paistis see käkitegu olevat. Et aga hüppa kantsa ja küll keerledki seksikalt! Aga oo ei, sõbrad, lugu oli palju keerulisem. Sest, nagu ma avastasin, on VÕIMATU seksikalt ja blaseelt keerelda, kui sa pidevalt hullult mõtled, et kuidas nüüd see jalg peaks minema ja millega ma kinni hoian ja ISSAND JUMAL KUI SEE POST MUST LAHTI LASEB MA KUKUN END SURNUKS.
Algas kõik muidugi rahulikult, soojenduse ja venitustega ja iga hetk seal matil ma mõtlesin, et jeesus, eile jooksin küll vähese vaevaga kaks ja pool kilti, aga ma olen NII KINNI. Lihtsalt kinni. On võimatu vist vähem painduda kui mina.
Ja siis algas põhiosa. Pia tõi armsa roosa rätikukese ka meile, et – I kid you not – “posti poleerida”. Ta küll kinnitas, et kui natuke oled harjunud juba, siis ei higista käed nii väga ja postipoleerimist jääb väheseks.
Ning kui ta lõpuks mingi spinni juures ütles sõnad “Suruge häbe siia vastu, hoiate end nii posti küljes”, siis ma olin kindel, et Mallu plahvatab allasurutud naerust.
Sest me oleme ju siiski TÄISKASVANUD.
Samas muidugi Pia pidi meile korduvalt märkusi tegema, et naermine posti küljes rippudes on suht pointless, sest siis on lihased lõdvad ja, noh, Mallu potsataski maha lõpuks. Mina võtsin asja tšillimalt, graatsilisi hüppeid teha ei osanud, aga seega jäi ka kukkumise osa ära. Ja asjad tulid välja AINULT SIIS, kui neile ei mõelnud.
Postitants on USKUMATULT raske asi, ja samas nii kohutavalt cool. Ausalt, vaatasin neid kaht brünetti, kes paistsid koosnevat ainult jalgadest ja kätest ja graatsilisusest ja mõtlesin: hot. See asi on täiega HOT.
(Ja siis läksin, koperdasin posti otsa, oigasin, lõin jala ära, libisesin alla väga ebagraatsiliselt, mõtlesin et mul on selleks liiga paks kere ja lühikesed jalad, tegin meeleheitlikult paar spinni ja mõtlesin, et ma tulen siia tagasi, võtku mind või surm!)
Praeguseks annavad käed ja mingid lihased, mida ma pole vist elus kasutanud, mõnusalt tunda. Loodetavasti pole homme (või ülehomme) sama hull, kui tol korral pärast mu esmakordset surfikatset. Siis oli ikka tõsiselt nii, et käsi ei saanud sirgeks lükata.
Mm… Trenn…
Ühesõnaga, jätkame kangelassportlikku rada ja võibolla ükskord suudan ma kah seal posti otsas istuda nagu Mallu. Vaevata ja seksikalt. Samas, juba täna veendusin, et mu pekkidel on enesealalhoiuvõime täiesti olemas – kui anda käsklus: “Klammerduge!”, siis nad klammerduvadki. Paistab, et me tõesti põlvneme ahvidest.
Uh, täiega cool oli.
Järgmisel nädalal jälle, mhmh.