Tag Archives: muinasjutt

õhtusöök… no kui mitte viiele, siis mõni saab ikka söönuks

hoomamatu 23 Replies

Millalgi augustis helises mu telefon.

“Mis sa sel ja sel nädalal teed?” päriti nõudlikult.
“Ee…”

Järgmine hetk leidsin ma end aegluubis kaamera poole kõndimas koos Mallu ja kahe inimesega, kellega ma olin hetk tagasi esimest korda kohtunud. Hüsteeriliselt naermas.

Uuel nädalal võistlevad kokakunstis ja sõnaosavuses lauljatar Mia, terava keelega seltskonnaajakirjanik Mariann Kaasik, kõrge mõttelennuga blogija ja kirjanik Dagmar Lamp-Jõgi, särtsakas profitantsija Sandra Steinberg ja alati šarmantne poliitik Max Kaur.

Niisiis. Ma sattusin saatesse “Õhtusöök viiele”. Koos Malluga. Mis… mõttes nagu?! Kes mu elule skripti kirjutab ja kas ma võiksin selle tüübiga korra kohtuda? Mind kohe huvitab, mille järgi ta valib neid asju, mida mulle teele veeretab.

Igal juhul, meie osalusega Õ5 läheb eetrisse homme, 22. oktoobril, minu saade on teine ehk seda saab TV3 pealt näha teisipäeva õhtul. Lisainfo ja muu selline TV3 kodulehelt.

Mul ei ole mingit plaani teile saadet ümber jutustada. Esiteks seetõttu, et võtted kestsid hommikust õhtuni ja mul pole õrna aimugi, mis sellest lõpuks ekraanile jõuab. Ka ei ole see siin seletuskiri teemal “Miks ma selliseid asju teen ja kas mul üldse häbi ka kunagi on” (vastus: teen, sest tundub lahe ja häbi on, aga enamasti ei tunne).

See on… eelhoiatus ehk? Et teate homme teleka ees olla / telekast eemale hoida. Või siis on tegu tunniskirjaga, et ma ei hoia oma lugejaid kõiksugu teleprojektide eest teadmatuses ja ükskõik kui piinlik või naljakas on tulemus, ei vaiki seda maha. Milleks? Ma annan endale aru, et ei mu ema ega ka näiteks Naabrinaine ei läheks iialgi ühtegi telesaatesse, aga… mina lähen.

Niisiis.

Kohtusin esimest korda Sandra ja Maxkauriga (tuleb öelda tühikuta, ühe hingetõmbega) ja juba me kõndisime hirnudes aegluubis kaamera poole.

Tere tulemast saatesse “Õhtusöök viiele”.

//

Kui ma andsin nõusoleku saates osaleda, püüdsin ma kujutleda, mis on hulleim, mis juhtuda võib. Kas on keegi, kellega ma iga hinna eest ei tahaks samas saates olla? Kas on mingi mulje, mis minust võidakse luua, mis toob mulle rohkem kahju kui kasu? Lõpuks jõudsin ma järeldustele, et:

1. enamik inimesi ei saa naljast aru ja ma võiks ükskord mõista, et see on NENDE, mitte minu probleem. Delfi kolumnid ja blogimine on mulle ju ometi midagi õpetanud.

2. niikuinii näen ma paks välja. Selles pole süüdi kaamera, vaid rasv. Ja see ei kao, kui kaamerat väldin.

3. niikuinii tõmmatakse minu kohta üles lambijutte ja lastakse käima klatši ja ainus, kuidas ma seda kontrollida saan, on jätkates oma kuvandi teadlikku loomist. Mul pole enam mõtet teha nägugi, et ma saan kuskile peitu pugeda ja nullist alustada.

4. mul pole mõtet teeseldagi, et mu korterit on võimalik KORDA saada. See, et tegu on remondifaasis korteriga, on ainus, mis mind päästab (sest keegi ei usuks, et ma elan vabatahtlikult paljaste seintega korteris).

5. ja lõppeks: tele! Täiesti võõras, põnev ja uudne meedium!

Ehk siis lühidalt otsustasin ma, et diilin võimaliku pasatormiga kui see peaks tulema ja et juhtuda saab rohkem head kui halba.

//

Esimesel võttepäeval selgus mortifeeriv tõsiasi – kokku olid sattunud väga sarnase huumorimeelega inimesed. Miks see halb on, küsite? Sest telekaamera ees pole hull mitte see, et sa ei suuda kaamerat ära unustada ja näid pingutatud või võlts. Telekaamera ees on KÕIGE hullem see, kui sa end mugavalt tunned. Sest kui sa tunned end mugavalt, kipuvad väga kergelt tulema lollid naljad ja trikid, mis antud hetkes sulle ja su kaaslastele täiesti sobivad ja loomulikud tunduvad… Probleem pole aga mitte selles, kui see kõik läheb saatesse sisse. Oh ei, see oleks parim lahendus.

Probleem on selles, et enamasti lõigatakse kõigest välja vaid killud.

Ja on ikka lõpp lahe vanaemale hiljem seletada, miks sa pidasid vajalikuks telekaamerasse pikalt oma spermateooriaid jutustada.

Nii see nädal läks. Kui oli minu saade, sain ma umbes sada breakdown of the närvi ja kõik läks pekki, aga loodetavasti siiski heas mõttes pekki. Eks te ise vaadake.

Oli hull, oli lahe, oli kohutavalt väsitav, oli täis spontaanseid laulukesi, tantsusamme, surmani naermist, laadungeid ja laadungeid puudrit higi peitmas, kohatuid nalju ja… šõud, noh.

Televiisor… siit ma tulen!

reisikirjalaadne toode

hoomamatu Leave a reply

Et ma süümekatesse ära ei sureks, püüan nüüd kiirelt Inglismaa muljed kirja saada. Jumal teab, millal jälle aega blogida, ees ootavad megakiired ajad. (Ja ühtlasi pöördelised ajad.)

Niisiis. Inglismaa.

Esimesed päevad hängisin ma (ühe oma pikaajalisema sõbranna) Marise juures Peterboroughs ja tegin MITTE MIDAGI. Issand kui fantastiline see oli! Ma sain käia jooksmas PÄEVAL (mitte siis, kui laps on magama läinud). Ma sain magada täiesti suvaliste kellaaegadeni (mis oli mingil põhjusel alati 11:22), süüa suvalisi asju (okei, Maris toitub väga läbimõeldult) (kuigi käisime muidugi mäkis ka), olla üleval suvalise ajani, nautida kõikjalt kostuvat briti aktsenti ja kümmelda mõnulainetes iga kord, kui mõni võõras inimene mulle jutu käigus “love” ütles.

Ja “love” ütlesid KÕIK KOGU AEG!

Imeline.

Kolmapäeval võtsime jalad selga ja trippisime kahekesi Manchesteri. See oli üks kohmetumaid telesarju, mis ma oma elust loonud olen. No tõesti, see oli ikka omaette koom, kuidas kaks ema on järsku vabalt jooksma lastud ja ei tea nüüd, mida ära teha. Sõna otseses: vahepeal hämmeldas lastevaba elu meid niivõrd, et pidime kõik põhjalikult läbi arutama, mida järgmiseks teha. No et kas minna läbi selle või tolle värava. Istuda sellele või teisele rongiistmele.

Naeruväärsuse tipp saabus millalgi Manchesteri keskuses, kui me lollide nägudega telefoni GPSi vahtisime ja aeglaselt ühe koha peal keerlesime, et aru saada, kuhupoole nool meid minna käsib. (Olgu öeldud, et hotell sellel hetkel paistis juba, oleks me vaid silmad ekraanilt tõstnud.)

Grandioosne plaan oli kolmapäeval pidutseda nagu me oleks 16 ja järgmine päev täiesti süümekavabalt maha magada. Aknata hotellituba on ju selleks ometi ideaalne. Kuna aga me Manchesteris kedagi ei tundnud ja piisavalt lõviks polnud veel end meikinud, et suvalisi tüüpe minna lantima, siis otsisin ma fesarist inimesi, kes meiega paar pinti viitsiks teha. (Saatsin välja täpselt kaks kirja suvalistele inimestele, kelle Manchesteri otsisõnana kasutades leidsin. Sain mõlemale küll vastused, kuid mitte abi kõrtsimineku osas.)

Siis otsustasime me asjale täiskasvanulikult läheneda ja tegime väljaminekust interneti joomismängu. Küsisime nõuandeid, kuidas võõrale linnale lähenema peaks ja ühtlasi lubasin iga. kommentaari. peale. võtta. ühe. viskišoti.

(Viski oli õnneks väike.)

Ilmselt ei oleks ma pidanud imestama, kui ma ühe Manchesteris resideeruva blogituttava kõne peale talle (sisuliselt siiski võhivõõrale) rõõmsalt teatasin, et kohtugem linnas ja ühtlasi võiks ta teada, et olen pesuväel. Sealt edasi läks ainult pidusemalt. (Blogituttava pärast olen senini mures, sest kardan, et õhtu minuga põhjustas pöördumatu kahju.)

Või noh…

Tõestasime, et kolmapäeva õhtul on brittidele joomine kui mitte keelatud, siis vähemalt pole soovitatav. Kõik kõrtsid olid kinni või kohe suletamas. Tänavalt õnnestus külge haakida ainult kahtlane bomži-tüüpi kutt, kilekott tühja taarat täis, kellest lahti saamiseks hüppasime suvalise takso peale ja käskisime meid viia kuskile, kus

a) on pidu
b) saab alkoholi
c) jääb ellu

See ellujäämine oli meil üsna vastuvaidlematu nõudmine.

Noh, selgus, et neile tingimustele vastavad kaks imetillukest Zavoodi-tüüpi ööklubi, mis asuvad lisaks kõigele üksteise kõrval. Tillerdasime natuke sealkandis, kuid Maris eelistas viibida kohas, mis ei kurdista ja mina, noh, mul oli selleks hetkeks pidu juba kõikjal.

Nii leidiski Manchesteri öö meid istumas 24/7 kiirtoidukast, kus me omaniku loal (“I don’t see nothing! Here are empty cups.”) oma järelejäänud viskile lõpu peale tegime, mehi klatšisime ja õhtu lõppenuks lugesime.

Kuid siiski…

Umbes kell 5 hommikul nõudsin ma siiski “seiklusi, või vähemalt pahandusi” ja Maris istus minuga kannatlikult Picadilly platsil. Kaasas oli meil üks õlu ja fotokas ning minul dekoltee. No mina ei tea, meedia on täis lugusid sellest, kui ohtlik on tänapäeva maailm ja kuidas neiud satuvad igal sammul pahandustesse, piisab neil vaid nina välja pista. Noh, meie pidime POOLTEIST TUNDI pingil istuma, kuni lõpuks mingi kahtlane tüüp ligi tükkis. POOLTEIST TUNDI. Häbiväärne. Kus on minu pahandused, kui ma neid nõuan? Või diskrimeeritakse mind mingitel muudel alustel?

Tüüp oli muidugi otse multikast välja astunud, sätendava kauboikaabu, ratastel kohvri, nahktagi ja kahtlase kotikesega (kus hiljem selgus olevat tuhksuhkur ja kanep, ja on päris tõsi, et ma pole iial kohanud inimest, kes tuhksuhkrut rekreatsioonilistel eesmärkidel kaasas kannaks) leedukas, kes käitus nagu sütel, lakkamatult hüpeldes ja leedu keeles räppides. Tüüp osutus lõppeks ohutuks ja naljakaks, aga noh, kui ma tahtsin “pahandusi”, siis umbes selliseid (kontrollitavaid ja tegelikult mitte eriti tõsiseid) pahandusi ma ju mõtlesingi.

Kell 11 ärkasime tuletõrjesireeni peale, mille ma unesegasena alla võtsin (evakueerumine ei tulnud mõttessegi). Tund hiljem olid pahased hotelliturvad meil ukse taga, kelle eest mina end ratsionaalsushoos vannituppa peitsin. Me muidugi ei taibanud enne järgmist õhtut, et tegu oli korralise kontrolliga ja et ma oleks võinud alarmi lakke jätta ja no vetsu peitmisel polnud mingit mõtet.

Niisiis täiesti aktseptaabel koduperenaiste õhtu väljas: paar drinki, meestemured, burksiputka ja sätendava kaabuga leedukas. Harilik noh.

Ainult et Manchesteris.

Tagasilend oli omaette seiklus, sellest järgmine kord.

minevikuminad

hoomamatu 5 Replies

Eile öösel rääkisin ma nooruspõlve ühe parima sõbrannaga, muuhulgas külastasime mälestusteradu (ja möödnud heartthrobide FB lehekülgi), vahepeal manikaalselt naerdes, siis jälle kergelt nukraks muutudes.

Lisaks vaatan ma täna mingit MTV noortesarja ja mõtisklen igatsevalt aegade üle, mil probleemid olid NII lihtsad.

Noh, tõde on see, et suhteprobleemid jäävad basically alati samaks. Tüdrukule meeldib poiss. Poiss ei tea, et tüdruk on olemas. Tüdruku süda veritseb ja toodab kohutavaid emoluuletusi. Poiss märkab tüdrukut. Poiss leiab, et tüdruk on kerge saak. Tüdruk hakkab kavandama pulmakleiti. Poiss ütleb, et: “See pole päris õige aeg meie jaoks…”

See on üks probleem, mida võiks isegi arheprobleemiks nimetada.

Aga ikkagi igatsen ma neid aegu. Ma tahaks minna tagasi 14aastase enda juurde, kehastuda temaks oma praeguste teadmistega ja anda lihtsalt sellele tšikile vastu lõugu, kes mind keset Tartu kesklinna pluusist krabas ja oma peika võrgutamises süüdistas. Ähvardas sealsamas mulle peksa anda. Mul on senimaani see nii valusalt meeles, üks alandavamaid kogemusi oma elus.

Ja, for fuck’s sake, tuleb välja, et mitte ainult oli see tüüp täiesti mõttetu (miska ei olnud mul mingit plaani teda võrgutada), vaid ka hiljem tuli välja, et vägistaja.

See tüdruk lisas mind hiljaaegu FBs oma sõbraks ja ma ei suuda seda kutset acceptida. Lihtsalt ei suuda. Annan aru, et tema on selle vahejuhtumi ilmselt unustanud, aga mina pole. Mitte, et ma sellest kinni hoiaks, aga mul on tunne, et kui ta suutis mulle 15 aastat tagasi nii läheneda, siis ei suuda ta ilmselt mulle ka praegu kuidagi teisiti läheneda. Ja ma ausalt ei viitsi kellelegi enam mingeid selliseid asju küll tõestada.

(Probably on see kõik muidugi minu peas.)

Aga tahaks nii väga neid “suhteprobleeme”, mis olid siis! Need olid meil totaalselt fucked up, detailidesse laskun ma võibolla ehk kunagi postuumselt avaldatavas eluloos, aga see kõik oli ju tegelikult mäng. Täiskasvnuks saamise mäng.

Mitte miski ei valmistanud mind selles sürris teismeeas ette selleks olukorraks, kus ma olen praegu.

Kas ma saaks korraks 13 uuesti olla? Ma tahaks elavalt mäletada, mida ma tollal ARMASTUSEKS pidasin. Ma vaatasin ta pilte eile ja sain aru, et kuigi me lõpuks ka “käisime” kolm kuud, ei tea ma oma Elu Esimesest Armastusest halli muhvigi.

See on natuke kurb, aga tõenäoliselt see peabki nii olema.

 

sarjasügis 2012

hoomamatu 4 Replies

Sügis! Kuigi aega praegu sarjadeks üldse ei ole (mõned muidugi arvavad, et ma muud ei teegi kui ainult sarju vahin), siis ootusärevus uutest hooaegadest on ikka. Täna tuli juba “Bones”, ega teisedki kaugel ole! Uued sarjad, mis huvi pakuvad ja millele pilgu peale viskan (lisaks Eesti oma “Süvahavvale”, loomulikult!), on kursiivis ja varustatud linkidega treileritele.

Kõik sügisel linastuvad USA sarjad leiad näiteks sellest kalendrist.

ESMASPÄEV

24.09 HIMYM
24.09 2 Broke Girls
24.09 Castle
24.09 Hawaii 5-0
24.09 Partners 

TEISIPÄEV

25.09 New Girl
25.09 NCIS: LA
25.09 NCIS
25.09 Private Practice
25.09 Ben and Kate
25.09 The Mindy Project 

KOLMAPÄEV

12.09 Guys With Kids
26.09 The Middle
26.09 Criminal Minds
26.09 Modern Family
3.10 Supernatural 

NELJAPÄEV

20.09 The Office
20.09 Parks and Recreation
20.09 Up All Night
27.09 The Big Bang Theory
27.09 Grey’s Anatomy
27.09 Person of Interest
27.09 Scandal
27.09 Elementary (appi, see Sherlocki-tänapäeva-toomise-hullus võiks juba lõppeda…)
4.10 30 Rock

REEDE

28.09 Fringe
28.09 Blue Bloods

PÜHAPÄEV

01.09 Doctor Who
30.09 The Good Wife
30.09 Homeland
30.09 666 Park Avenue 

Midseason lisanduvad: 1600 Penn, American Horror Story (17.10), Happy Endings (23.10), Chicago Fire (10.10), Cult, Do No HarmEmily Owens MD (16.10), The Family Tools, The Following, The Goodwin Games,  Hannibal, How to Live With Your Parents for the Rest of Your Life, Infamous,  Zero Hour

Eelmiste aastate sarjakalendrid:
2011
2009
2008

minevikuvihm

hoomamatu 9 Replies

Kui sa saad üle kümne aasta ootamatult sellise sõnumi:

Tillukesed nahkhiired takerdusid mu juusteisse, nagu süsimustad orhideed. Nad tulid öösel, salaja. Just kui mälestus ajast, mil mu huuled otsisid Sinu kaelalt eksinud unistusi…

…meenub ühtäkki nii teravalt, miks sa seda inimest kunagi lõputult armastasid…

Hiljem: Ja ühtlasi meenus ka, miks tookord suhe lõpetatud sai…

Kuusteist kuud

hoomamatu 1 Reply

Kallis Mila,

täna said sa kuusteist kuud vanaks. Iga kord tulevad need kuupäevad nii kiirelt kätte, et mulle tundub see kõik ühe pika 2. kuupäeva jadana. Alles oli ju 2.08? Ja alles oli ju 2.05?

Päevad sinuga on jätkuvalt intensiivsed. Imelised ja frustreerivad samaaegselt. Viimasel ajal on peamiseks frustratsiooni põhjuseks sinul see, kui sa avastad, et sa ei saa ühe või teise asjaga rahuldaval tasemel hakkama. Näiteks kui kast, mida sa lükkad, ei taha minna üle lävepaku või kui pudelikork, mida sa keerad, ei taha hästi keermesse minna. Või kui sokid, mida sa jalga panna üritad, ei taha mitte jalga minna. Või kui kleit, mida sa selga tõmmata üritad, jääb pähe kinni. Sinus on NII PALJU frustratsiooni, et vahepeal ma kardan, et sa lõhked.

Sul on veel huvitav viis oma frustratsiooni ja ärritust välja näidata. Kui sa ei taha, et ma su sülle võtaks ja kuhugi antud kohalt teisaldaks, tõmbad sa end kaarjaks nagu vibu. Või teine variant: lased end lötsiks nagu puder. See kõik tundub väga ohtlik ja ilmselt ongi. Ma ikka mõtlen, mis saaks, kui sa ükskord niimoodi sülest kukuksid. Et kas sa siis lõpetaks pulgastumise-pudrustumise? Samas, kui me käisime Red Hot Chili Peppersi kontserdil, siis nägin ma stseeni, kus turvamees üritas platsilt eemaldada üht pisikest purjus aasia tüdrukut, kes täpselt samu taktikaid kasutas – vahepeal end lötsiks lastes ja siis jälle vibuks tõmmates, kuni turva ta üle õla viskas ja minema viis.

Nii et mõned asjad on vist universaalsed ja kollektiivlihasmälus.

Lisaks on sul teinekord kombeks laup vastu seda asja suruda, mis sulle frustratsiooni valmistab. Ükskord panid sa arvutikaane kinni, kui sealt parasjagu “Shaun the Sheep” käis, ja ei saanud enam lahti. Siis sa huilgasid, laup vastu arvutit surutud, ärrituses, kuni ma olukorra lahendasin.

Ja vahel, kui sa oled minu peale närvis, tuled ja paned sa lauba minu lauba vastu ja teed nõudlikult ja pahaselt “Aaaäah!” Surudes kõvasti-kõvasti. Ja kui viha on lahtunud, teeme eskimomusi, sa nühid oma nina vastu minu nina, võtad siis kaela ümbert kinni ja ütled: “Kalli-kalli!”

Need hetked. Need on hetked, mil ma saan aru, miks inimestel on teinekord rohkem lapsi kui üks.

Mulle muidugi piisab sinust täiesti. Iga päev vaatan ma sind, sa vana armsus ise, ja mõtlen, kuidas on võimalik, et sa pole TERVE MU ELU olemas olnud. See ikka tundub nii uskumatu. Aga mul on ääretult hea meel, et sa oled. Su pisikeste jalgade padin, kui sa tuulekiirul ühest korteri otsast teise jooksed. Su lokki kiskuvad pehmed juuksed. Su komme igalt poolt aelemisvõimalusi leida, olgu selleks diivanipadi või voodipesuvahetus või üleelusuurune karvane mänguasi. Su keskendumine, kui sa püüad erinevaid oskusi selgeks saada. Su ärritumine, kui sa ei valda uut oskust täiuslikult. Su pühendumus, kui sa matkid mõnda minu tegevust, olgu selleks hambapesu või põrandapühkimine. Su otsustavus, millega sa keeldud mul tänaval käest kinni võtmast, sest ega sa ju mingi titt ole. Su armulikkus, millega sa lubad end mul jälle aidata, kui trepiastmed allaminekuks liiga kõrged on.

Sa oled üleni nii valmis inimene, et on hämmeldav, kui sa mõne uue asja selgeks saad ja ma mõistan, et sa ju ei oskagi veel kõike.

Armastan sind lõputult, oskad sa siis pudelitele korki ideaalselt peale keerata või mitte.

Muah!

Emme

Hiljem lisatud: meenus veel kaks väga olulist seika, mida tahan sellest kuust talletada.

Esiteks on sinuga poeskäigud kujunenud lõpuks mänguks, mitte pole need enam igavikupikkused lapsepiinamised, kellel ei lubata midagi teha ja kes peab paigal istuma. Nüüd on meil oma mäng – mina lükkan sind kärus ja teen vahepeal “hullu sõitu”, mis sind naerust rõkkama paneb ja niimoodi – vahepeal “kihutades”, seejärel jälle asjalik olles – on poeskäik suur lõbusõit meile mõlemale.

Ja teiseks õppisid sa osutama ja ütlema “naba”. Nojah, sinu keeles on see rohkem kui “aba”, aga vaieldamatult leiad sa küsimise peale üles nii enda, minu kui issi naba. Umbes sama osavalt oskad sa näidata küsimise peale lambi poole (sõnaks on “pa”). Olen üritanud sind õpetama Mila ütlema või näitama, aga endast sa veel sel määral ei huvitu.

Nojah, naba ongi ju nii palju põnevam! Eriti see, kuidas mina kiljun, kui sa mu naba taga ajad.

Mila nimesaamise lugu

hoomamatu 7 Replies

Ma polegi vist jõudnud selle aasta-pooleteise jooksul kirjutada, kuidas Milake endale nime sai.

Lugejad, kes olid minuga ka raseduse ajal, mäletavad, et iga Milale kirjutatud kirja lõpus meeldis mulle õhku loopida aina pöörasemaid nimesid, mille üle me parasjagu neil hetkil kodus nalja viskasime. Noone, Indur, Mahmut, Olümpiada… Neid nimesid oli küllaga.

Samal ajal kulisside taga kaalusin mina peamiselt kaht varianti: Leena ja Mia. Mõlema kohta arvas JR, et kuidagi lühikesed ja ebasobivad. (Samas, Mia-Leena oleks ju ka päris hea variant, ma praegu näen!) Siis jäi pikaks ajaks sõelale Emilia, küsisin isegi Millie käest, ega tal imelik poleks, kui ma oma lapsele sama nime panen, mis tal juba on. Ta oli lahkelt nõus.

Ja siis ükskord, kui meil oli Naabrinaise juures jälle Igakolmapäevane Sünnituse Esilekutsumise Õhtu, ütlesin ma hajameelselt: “Tegelikult mulle õudselt meeldib Emiliana nimena.”

Mille peale Naabrinaine küsis: “No aga miks sa seda siis ei pane?”

Tõepoolest, miks mitte?

Tükk aega lugesin seadusi ja muretsesin, et äkki ei lähe läbi. No et pole piisavalt eestipärane või nii. Aga läbi ta läks ja sünnituse ajal kuulatud Emiliana Torrini lood jäävad alati mulle tähendusrikasteks. Väga tähendusrikasteks.

Peamiselt meeldis mulle nimi Emiliana aga seetõttu, et sellest saab igaüks sobiva hüüdnime leida – mina saan oma Miia ja Miina, emme kutsub teda hoopis Emmiks või Emmaks, Mallu ütleb Miltšik või Miilotška. Variante on veelgi: Milli, Liana, Emm, Emili, kasvõi Emilia…

Ja teisalt on see nimi jällegi (minu meelest) piisavalt lihtne ja üldse mitte nii sürr kui mõni Trixibell, samas on ALATI olnud mul sellega seletamist (“Nagu Emilia, aga NA on lõpus…”). Vot siis, ise mõtlesin, et ei ole vähemalt mina üks neist vanemaist, kes mingi keeleväänduse nimeks topivad, aga tuleb välja, et olen küll. Aga noh, kes on kuulnud Emiliana Torrinist (või rohkem kursis hispaania päritolu nimedega – mis siis, et Islandi lauljatar), see ei imesta.

Emilianast sai aga Mila mõni päev pärast tema sündi, kui Naabrinaine saatis messi: “Otsustasin just praegu ära, et hakkan su last Milaks hüüdma.”

Ja nii jäi.

Ning nüüd ma mõtlen, et miks ma KOHE Mila ei pannud nimeks?! Oleks ma vaid teadnud, et see nimi hoopis nii tema on…

new shoes!

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev läksin ma Nõmme keskusesse panka, kõndisin, rääkisin telefoniga ja mõtlesin, et jubemegaebamugav on. Ei tea, kas plätadel tald katki läinud?

Lõpuks taipasin maha vaadata, et mis mul siis jalas on. Avanes järgmine pilt:

Tähendab… Mida kuradit? Ma saan aru, et ma pole sageli just eredaim pirn lühtris, aga no fuck’s sake, KAHE ERI JALANÕUGA VÄLJA MINNA?! The fuck is wrong with me?!

Muidugi avastasin ma seda täpselt panga ees, nii et ma astusin kontorisse, naerust koomas ja paari lausega tellerile olukorda lähemalt tutvustades kajas varsti terve offis naerust. Hüsteeriline.

Continue reading

northshore

hoomamatu Leave a reply

Seisin Mallu juurest tulles trepil, vaatasin tähistaevasse ja sain aru, et sügis on saabunud.

Mu süda hüppas nii suurest rõõmust, et parem käsi hakkas igaks juhuks surisema. No et kui on südameatakk, et ta siis teab valmis olla.

Meeleolukas nädal on seljataga, täna sain mäele kõigi töödega, mis eelmisel nädalal kuhugi hunnikusse kuhjusid ja käisin üle pika aja jooksmas, olles üllatunud, et vorm ei olnudki kadunud. Hämmastav.

Tegan and Sara on selle suvega söönud ennast mu südamesse ja nad on mu lemmikud nüüdsest ajast igavesti.

Ja issand kui mõnus on, et väljas on jahe! Lihtsalt NII MÕNUS!

Ma korjan end kokku ja homme… ehk… Jah, millalgi lähiajal saan ka blogindusega taas järjele. Ausalt.

Kuulake aga sügisetervituslugu.

Muah!

kohtumine minevikuga

hoomamatu 1 Reply

Seni, kuni ma oma elu taas õigele rajale püüan lükata ja kõik nädala tööd ühe päevaga ära teha, pakun teile veel ühe sisevaate mu ellu, mis praeguseks on lukustatud arhiividesse. Vestlus 6. aprillist 2006.

”Noh, kuidas sul läheb?”
”Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.”
”See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.”
”Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…”
”Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.”
”Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.”
”Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.”
”Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.”
”Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?”
”Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.”
”Kas Tartu on võõras ka?”
”Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.”
”Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.”
”Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.”
”Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.”
”Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.”
”Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.”
”Pildi võtan tagasi.”
”Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.”
”Miks sul piinlik on?”
”Sest ma tundsin end süüdi.”
”MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.”
”Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…”
”Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.”
”Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.”
”Jah…”
”Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?”
”Ei. Tööd tegin. 30 % saad endale, 50 % läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?”
”Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.”
”Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.”
”Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.”
”Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.”
”Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?”
”Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.”
”Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?”
”Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.”
”Kus on kõige valusam?”
”Ma ei tea. Ma ei tundnud.”
”Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.”
”Selja peal, räägitakse, et on kõige valusam.”
”Jah, ma lasen ka uue teha varsti.”
”Ma lasen enda omad üle teha mustaga.”
”Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.”
”Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuigi ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.”
”Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?”
”Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.”
”Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.”
”Aga sa nägid seda ju kohtus.”
”Nägin või?”
”Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?”
”Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?”
”Ilm on kehva.”
”Heh, jah. Ilm, muidugi.”
”Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.”
”Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.”
”Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…”
”Alkoholist ei tunne puudust?”
”Ei. Absoluutselt.”
”Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.”
”Jah.”
”Alkohol ei ole sõber, ei ole.”
”On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.”
”Kas sa üksi ei ole?”
”Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.”
”Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…”
”Olid ajad, ah?”