Tag Archives: muinasjutt

kelguässad

Määratlemata 13 Replies

Ma olen kunagi küll rääkinud, et kõik kõige suuremad jamad, mis minuga on juhtunud, on juhtunud kelgutades. Aga kuna kordamine on tarkuse ema (ja ma ei suutnud tegelikult päriselt sellist postitust arhiivist leida), siis.

Kunagi, kui ma olin umbes 3aastane ja käisin lasteaias, mõtlesime me, et kuna meil lasteaia hoovis mäge pole, küll aga oli tühi bassein, siis on kõige targem liu laskmiseks toetada salvokad tagurpidi basseini äärele ning mööda kelgu põhjasid alla libistada. Kõigil õnnestus säärane meelelahutus muidugi superhästi, välja arvatud minul. Mul nimelt libises kelk ääre pealt ära ning kukkusin suure prantsatusega tühja basseini. Keel hammaste vahel. Või õigemini – nüüdseks juba see, mis keelest järgi oli jäänud. Ega ma tegelikult sellest intsidendist suuremat ei mäleta, mäletan, kuidas üle lihaka-raudtee kiirabiautos sõitsin ning pseudomäletan (ehk siis ema on rääkinud ja mul on tekkinud sellest mingi pilt mällu), kuidas ma ei saanud tükk aega rääkida, sest keel oli paistes. Sest ma olin ta POOLEKS HAMMUSTANUD. Ja ta õmmeldi tagasi kokku.

Umbes kuueaastasena nääride ajal maal vanaema juures olles käisime kah kelguga sõitmas. Mul oli tol ajal Suur ja Tark Sõbranna (nimega Krõõt), kes ütles elutargalt, et kõige kiftim on sõita mäest alla PÜSTI SEISTES ja et ainult nannipunnid istuvad persili kelgule ja libistavad end nii. Seekord, muide, olime jälle lasteaiahoovis, ainult et selles lasteaias oli mingi mäeke ka olemas. Nüüd muidugi, kui ma ükskord hiljuti seal käisin, ei jõudnud ma ära imestada, kuidas selline KÜNGAS mulle kunagi MÄENA sai tundua. Aga enihuu.  Suur ja Tark Sõbranna libistas end sujuvalt ja graatsiliselt mööda küngast alla, pikad juuksed talvetuules lehvimas. Pisike ja abitu Daki üritas sedasama teha. Muidugi kukkusin ma esimesel katsel ninuli, hakkasin (ilmselt) nutma ja jooksin koju vanaema juurde. Pärast seda ei lubanud vanaema mul mõni aeg Krõõdaga suhelda, sest ta leidis, et tal olevat mulle halb mõju.

Siis ta veel ei teadnud, et halb mõju on mulle KELKUDEL, mitte inimestel.

Kui ma olin juba natuke suurem, nii üheksandik, siis läksime ükskord Kassitoomele sõpradega kelgutama. Kelke muidugi polnud, olid suured prügikotid. Ja muidugi oli kõige kiftim teha rongi – klammerdasin end siis tugevalt eesistuja (mu tollane heartthrob) külge, hingasin sisse ja alla me sahisesimegi. Muidugi aga hakkas kile keerduma, lõpuks sõitsime me mäest alla selg ees. Ja kunagi turvaliselt viimane olnud Daki oli nüüd esimene… Esimene, kes sõitis otsa all puntrasse sõitnud inimestele, kellest ühe jalg vastu mu kuppu tulistas, nii et mina oma tol ajal veel sirge ja kauni ninakese heartthrobi kuklasse kütsin.

Alguses ei olnud väga midagi, aga järgmisel päeval, kui ma ei viitsinud matas olla, hakkas mul imetabaselt pea valutama ja terava silmaga klassijuhataja nägi ka, et mu kaunist ninast on järel suur sinine moodustis ning lubas mind (ja mu hoolitsevat sõbrannat, kel polnud tegelikult muidugi asjaga suurt pistmist) traumapunkti minna. Kus tuvastati mul ninaluumurd ja peapõrutus. Ja lubati nädalaks koju jääda, jei!

Umbes järgmisel aastal, kui ma olin vaid natukene vanem, aga mitte üldse oluliselt targem, läksime me JÄLLE kelgutama. JÄLLE Kassitoomele. JÄLLE kilekottidega. JÄLLE tegime rongi. Seekord aga mööda seda nõlva, kus keset s*ttumist kasvab suur pärn (mille najale on küll hea näiteks Öölaulupeo ajal toetada). Järgnes järgmine dialoog.

Daki: “Kuulge… Ärme ikka tee rongi. Siin on ju puhas jää!”
Maris: “Ei ole hullu midagi!”
Daki: “Aga see puu…”
Kati (vist oli tema, aga võin eksida): “No see puu ei jää ette!”
Daki: “No ma ei tea…”
Maris ja Kati: “Ei ole hullu midagi! Me ju hoiame üksteisest KINNI.”
Daki: “Okei… Aga ärge siis sinna vasakule hoidke, hoidke ikka rohkem paremale, et läheks puust MÖÖDA.”
Maris ja Kati: “Okei! Läksime!”

Pool minutit hiljem…

Daki: “KAS MUL AJUD PAISTAVAD?! ÖELGE KOHE AUSALT, KUI PAISTAVAD!”
Maris: “Loll! Kui sul ajud paistaks, siis sa ei küsiks seda!”

Ühesõnaga, muidugi lagunes meie superrong ja mina kui kõige esimene (sest ma tahtsin kindel olla, et me ikka paremale tüürime) kihutasin üks hetk jälle selg ees mööda jääd alla. Korra veel jõudsin vaadata, et fakk, PUU LÄHENEB METSIKU KIIRUSEGA ja käed peakolu ümber panna, aga abi polnud sest suurt midagi. Ikka käis litt ära, silme eest lõi mustaks ja liuglesin orupõhja välja, kust ma tõusta ei julgenud (vt eelpoolmainitud jutt ajudest), käsi pea ümbert liigutada ammugi mitte.

Õnneks ei olnud ajud väljas ning kui lõpuks kiirabi saabus, siis pidin omal jalal oma augupeaga mööda nõlva üles komberdama. Kiirabiautos laulsin arstidele seda because I got high lugu, mis tol ajal äärmiselt populaarne oli. Ning EMOsse jõudes tõstsin paanikat, kui sain aru, et nad raiped tahavad ju mind  õmmelda ja ÕUMAIGAAD NAD AJAVAD SELLEKS MU JUUKSED ÄRA.

Asi lõppes arstide võiduga ja veel pool aastat hiljem kandsin ma soengut nimega Paneme Juuksed Üle Pea Patsi, Et Auk/Harjased Näha Ei Oleks. Ahjaa, näpp oli ka vist mõrane.

Novooot.

Te ilmselt mõistate nüüd minu skeptisismi kõikide asjade suhtes, mis tähendavad, et ma pean persili mingite libisevate asjade peal mäest alla sõitma. Üle-eelmisel talvel sain ma esmakordselt üle viie-kuue aasta üle oma suurest kelgutamishirmust ning käisime esimest korda snowtube’imas Otepääl. No kuna seal polnud suuremat asja mäge, siis polnudki väga hull. Ja puid polnud seal ka.

Aga eile tegin ma tõelise vägiteo. Ma käisin Veemäel snowtube’imas! Ja kui keegi on käinud Veemäel (Meegomäe kandis), siis ta teab, et Otepääga võrrelda seda kohta ei saa. See on umbes nagu… Otepää on Tartu teletorn ja Veemäe on Eiffeli torn. Neli rada, üks hullem kui teine. Lõpuks aga ma julgesin isegi sellest kõige rämedamast alla sõita, kuigi hinge lõi nii kinni, et kisada ei saanudki. Ja lõpuks nõustusin isegi tüdrukute ettepanekuga teha rongi, eeldusel, et mina olen esimene.

Te juba ilmselt aimate, mis järgneb…

Muidugi pääses rong lahti, muidugi kimasin ma üksi mööda hirmsat rada kausis siuh-säuh käies alla, trobikond naisi püssikuulikiirusel järgi kihutamas. Ja MUIDUGI sõitsid nad mulle selga. Aga õnneks sel korral ei juhtunudki midagi traumaväärset, ainult selja tõmbasin ära, aga see on mul ju vana vigastus, ma olen selle jõusaalis crunch-masinaga ka ära tõmmanud, nii et ei midagi hullu. Ainult natuke ei saa pead liigutada.

Järgmisel nädalavahetusel jälle?

Snow bunny! on Twitpic

have yourself a merry little christmas

Määratlemata 5 Replies

Ongi viimane õhtu enne jõulu. Kingitused on pakitud (minu omad juba ammu, teise inimese omad siis sai täna hooga kokku ostetud ja ka ära pakitud), braunid on küpsetatud, kook glasuuritud ja vastik-vastik nohu, mis mind eile tabas, on ka tagasi tõmmanud. Isegi palavikku pole vist enam, nii et võib rahuliku(ma) südamega jõululaupäevale vastu minna. (Rahulikuma selles mõttes, et 26. varahommikul lähme me lennuki peale ja oi, kui valus on tõusta-maanduda, kui põskkoopad tatti täis… hurjuhh, ma loodan, LOODAN, et äkki õnnestub valuta pääseda seekord.)

Blogosfääris on mõni aeg juba ringi liikunud meemipojakene jõulusoovidega. Minul vist jõulusoove polegi, mul on läbi aasta ainult üks soov – jõulud, ja siis ongi need jälle ootamatult käes… Ja nagu igal aastal, saab siis hakata taas sünnipäeva ootama ja pärast sünnipäeva saab jälle, eh, hakata jõule ootama… Küll on lihtne see naiivitar-Daki elu, kas pole?:)

Õhtulehes kirjutas Mari-Leen täna repliigi jõuludest, see oli veits segase mõttega minu jaoks. Ma ei saanud hästi aru, mis ta kogu oma jutuga öelda tahtis… Et jõulutraditsioonid surevad, kui lapsed saavad suureks ja lendavad pesast välja? Aga miks? Ja miks nii suur viha perega koosveetmise vastu? Mina sellest aru ei saa… Okei, ma saan aru, et paljudes peredes ei ole jõulud suurem asi ning paljud pered pole ka suuremad asjad kokkuhoidjad või ei saa omavahel läbi… Ning muidugi, inimesed surevad, lähevad lahku, kolivad eemale – sinna pole midagi teha. Aga jõulud on minu jaoks ikka midagi muud kui “kohustuslik vanemate külastamine”. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks. Ma ARMASTAN jõulude ajal kodus käia (jah, just, KODUS – sest see, emakodu, lapsepõlvekodu, on ja jääb alati ka minu koduks). Selles on midagi nii südantsoojendavat ja heldima panevat, kuidas meie pisike puumaja korter sel ajal lõhnab… Ahjud on kuumaks kütetud, kuusk on toas, emme on toad jõuluselt kõik kaunistanud… See on imetabane. Jah, enam pole meil vanaema-vanaisa, kes muidu ikka laulu üles võtsid, kui kinkide jagamise aeg tuli, aga elu on selline. Nüüd käime me enne jõululauda istumist lumisel surnuaial neil külas, paneme neile küünlad põlema ja soovime häid jõule, tuletame neilegi meelde, et me pole neid unustanud – ja ei unustagi kunagi.

Teiseks – ma armastan oma vanemaid ja nende juurde minek ei ole kunagi kohustus. Kuidas see saakski olla? Kohustus oma ema näha, keda ma armastan ja näen väga hea meelega kas või iga päev?!

Ning kolmandaks… Traditsioonid muutuvad, aga mõned asjad siiski jäävad. Jääb surnuaialkäik, jääb kohustuslik hõõgvein külmast õhtust tuppa astudes ja lumiseid jalgu puhtaks trampides… Jääb perekond laua ümber – ja mis siis, et perekond aastatega natuke muutub ja teiseneb, tuleb juurde uusi inimesi, võib-olla mõne aasta pärast ka õige pisikesi, siin ilmas uusi inimesi… Aga nii see ju peabki olema! Mõned lapsed kasvavad suureks, mõned inimesed saavad vanaks, mõned lahkuvad meie juurest igaveseks… Ja teised tulevad juurde, abielluvad või sünnivad… Kas nad siis sellest vähem perekond on, et nad pole aastast 1984 meiega jõule pidanud? Muidugi mitte!

Ja jääb ka see meie traditsioon minna pärast rikkalikku õhtusööki lumistele Tartu tänavatele jalutama, kohtuda sõpradega ning lüüa šampuseklaasid kokku. See on traditsioon, mida ma armastan, millele mõtlemine tekitab mulle alati jõulutunde.

Nii et jah. Minu jaoks on jõulud ikkagi eelkõige perekonnaga koos olemise aeg. Ja nende inimestega koos olemise aeg, kes on mulle kallid. Kallite inimestega koosolemine pole mingil juhul kohustus. Ning neile kinkide tegemine, nende silmis seda ootusärevust ja rõõmu näha – neil hetkedel on kõik inimesed lapsed. Rõõmsad, avatud meelega maailma vaatavad lapsed.

Siia lõpetuseks sobivad hästi ühe mu sõbra sõnad, kes mulle seda kirjas ütles: I hope your Christmas will be a good one, being together with people who love you is good for the soul. Ning nii ongi – armastatutega koos olemine on hea hingele.

Lisan siia veel meie pisikese pere jõulutervituse (okei, see on eelmisest aastast, aga ei leidnud sel korral head pilti), mu lemmikjõululoo (millega, ma tean, olen ma teid vist surmani ära tüüdanud) ja videokokkuvõtte aastast 2009 – aasta 2009 piltides. (Eelmise aasta kokkuvõte on meie praeguseks uinunud videoblogis.)

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/ally-mcbeal-a-very-ally-christmas-12-river-robert-downey-jr.mp3]

Ma loodan, et teil kõigil on imetabased jõulud, mis teevad teid õnnelikuks – olgu selleks siis üksi kuuse alt oma kingituste otsimine, suurperega ühes lauas istumine, kirikus käimine või lumes sahistamine.

Ma armastan teid kõiki väga.

Jim Jarmusch ja “Seitse Maailma”

Määratlemata 5 Replies

Käisime eile lõpuks PÖFFilt süütust võtmas Evuga. Mõtlesin, et mis saaks olla süütusevõtmiseks parem kui Jim Jarmuschi film “The Limits of Control”. Ja ma istusin seal ja vaatasin ja olin natuke pahane PÖFFi külastajate peale, kes, nagu ma juba eelmisel aastal mainisin, sisse-välja voorisid ja mitte ei tahtnud õigeks ajaks kohale jõuda.

Lisaks niheles mu kõrval aina närvilisemalt üks vene noormees, kellel oli ilmselgelt kopp ees. Ja mul valutasid põlved, sest jalgu ei saanud sirutada.

Aga ma üritasin. Ma päriselt üritasin. Ma üritasin minna filmi sisse ja ma püüdsin aru saada ja ma isegi ei naernud nende kohtade peal, kus teised naersid. Kuigi, kui aus olla, siis tundus, et need teised naersid ainult sellepärast, et nad olid ka tüdinud ja neile tundus, et nüüd oleks koht, kus naerda.

Ja ma vaatasin seda peategelast ja mõtlesin: kas ta end pesema ei peagi? Kuidas ta suudab olla neis samades riietes terve selle aja? Kas ta vetsus ei käi? Kas ta muud peale espresso ei söögi?

Ja siis see tüdruk oli üsna kole, see häiris mind natuke, sest see oli nagu selline kunstlik koledus, ugly-betty‘lik hollywoodlik lähenemine asjale, et paneme suured prillid ette, lõikame awkward soengu ja nii on Suur Kuntst!

Aga siis ma üritasin veel. Vahepeal endale aru andes, et ma tõesti ei ole suuteline enam pikki filme ära vaatama, tähelepanuvõime on jäänud nii halvaks. Lihtsalt füüsiliselt hakkab halb, kui peab nii kaua paigal istuma, külm higi tuleb otsaette ja natuke meenutab suitsuvõõrutust.

Jõudsin koju ja mõtlesin veel filmi üle. Ikka ei saanud aru. Kas see tüdruk oli lõpus surnud? Kas see oli nagu mingi Matrixi värk? Aga mulle väga meeldisid kõik valitud kohad, tühjus ja tihedus, rongid ja maastikud, möödajalutavad inimesed, tuvid, see ümmargune maja (mis siin pildil ka on ja kus ma hullult tahaks elada) ja see raudvooditega maja ja… Ilus oli, visuaalselt. Puhas ja stiilne.

Aga süžeest ikka aru ei saanud nagu päriselt.

Ja siis mingil hetkel, vahetult enne uinumist, tõusis mu meeltesse järsku “Seitse maailma” ja kuidagi ootamatult, pauh!, oli kõik HÄSTI LOOGILINE. Muidugi ei suuda ma täna enam seda adekvaatselt seletada… Aga…

Maailmad. Kõik on psühholoogiline, kõik on su oma peas. Filmis oli üks lause – tsiteerin mälu järgi – “Mulle on vahepeal asjade peegeldused tõelisemad, kui asjad, mida peegeldatakse.” See kõik on ju tajude ja maailmade küsimus, millisesse sa tahad uskuda – kas sellesse, mida peegeldatakse, või sellesse, mis on peegeldus. Ja kui sa usud peegeldusse, siis kes ütleb, et tegu on peegelduse, mitte sellega, mida peegeldatakse?

Ühesõnaga, täpselt selline see film oligi. See tripp – ma arvan, et polnud juhuslik, et seal peyote‘t mainiti – on nii mitmeti tõlgendatav ja isegi on kahtlane, kas see üldse toimus või oli see ainult peategelase peas. Umbes nagu “Seitsme maailma” maailmad, millest mõned jäävad lugejate leida.

Ma arvan, et see on film, mida peaks vaatama koos hallutsinogeensete droogidega, näiteks mainitud meskaliini või millegi muu taolisega, mis Hispaania kõrbetega kokku läheb. Ja siis, ma olen täiesti kindel, ilmub sinna nii palju tähendusi ja kihte juurde, et ise ka ei usu.

Kes aga kaks tundi järjest filmi arusaamise nimel kinosaalis mediteerida ei suuda, neile ma seda filmi ei soovitaks.

“Seitset maailma” aga soovitan küll. Kõigile. (Ma ei tea, kas jõuan pikemalt kirjutada sellest, aga ma proovin.)

Crazy Weekend…

Määratlemata Leave a reply

…ehk kuidas Birx ja Daki linnast põgenesid, spas käisid, Savisaare eest põgenesid ja Võrus imedemaa leidsid.

Eelmäng.

Vahepeal on vaja linnast ära saada. Esimesed märgid, et varsti saabub road tripi aeg, on näiteks kummaline rahutus, mis tabab, kui sa avastad, et käid juba ei-tea-mitmendat-päeva täpselt sama tänavat mööda täpselt samal kellaajal. Või kui sa avastad, et sa oskad punkti pealt ette ennustada, mida sa teed näiteks reede õhtul kell 22.15 (vastus: jood Underis teist õlut).

Nii me otsustasime ühel ilusal teisipäeval, et aitab. Aeg on minna ja lasta end spas poputada. Ühtlasi avastasime, et samal nädalavahetusel on Valgas laat ja kuna laupäevaõhtul ootas meid ees projekt Metsik Võru Ööelu (Siki järelsünnipäev), siis tundus kõik ideaalselt kokku langevat.

Broneerisime hotell-spas nimega Bernhard (ettevaatust lingil klõpsides: muusika kukub röökima) toad ja jäime nädalavahetust ootama. Muidugi, ega see broneerimine nüüd ka kõige lihtsam olnud. Kõigepealt pidime üldsegi minema Värska veekeskusesse. Aga kolmapäeval selgus, et seal on kõik toad broneeritud ja Siki sai viimase toa. Seegi oli ilma aknata. Niisiis surfasime läbi kõik Lõuna-Eesti spad ja värgid ning sõelale jäigi Bernard, peamiselt hea hinna-pakkumise suhte tõttu. Tuhande krooni eest kahe peale saime jaurata spas, süüa hommikust ja toad olid kõik akendega!

Selle peale tühistas Siki oma aknata toa ja võttis kah Bernhardisse toa. Aknaga.

Kolmapäeval värvisime juukseid, et tähtsaks sündmuseks ikka valmis olla ja ilus välja näha. Ühtlasi uurisime, mis Otepää ööelu endast kujutab ning tõdesime suure rõõmuga, et Cuba Libred maksavad Helbis 25 krooni ja Comebackis suisa 20 krooni! Oo sulnis maaelu, õhkasime, ja juba kujutasime ette, kuidas me Otepää fabuloosseks joome, spaatame ja klubitame.

Reede. Kandaarium-sanaarium-blanaarium.

Reedel võtsime otse töölt suuna Otepääle, kus Siki oma musiga (edaspidi koondnimetusega Perekond Abielus) juba ees ootas. Eksisime korra ära ka, sest mõtlesime, et läheneme spaale “teist kaudu”. Tegelikkuses sõitsime hoopis kaugemale sellest, aga vähemalt saime nautida kauneid Pühajärve kaldaid. See muide polnud esimene kord mul seal teel ära eksida. Kui Andraga käisime suvise kirjanikematka marsruuti paika panemas, siis juhtus meil samal teel sama värk. Võiks arvata, et inimene õpib…

Igal juhul, saabusime müstiliselt kaunisse Bernhardisse, nautisime oma kaunist vaadet ja meenutasime, kuidas sünnipäeval Värskas käies olime sunnitud koledat isehoovi vahtima. Sama raha eest kusjuures. Seejärel vedasime oma vanad kered ujukatesse ja läksime Perekond Abielu otsima. Spaasse pääsemine oli omaette huumor – mingi kummaline klappuste/kabiinide süsteem, kust läbi jalutades jõudsid meeste-naiste ühisriietusruumi ning sellest läbi jalutades jõudsid lõpuks ukseni sildiga “Daamid” ja sealt läbi astudes… jõudsid pisikesse duširuumi, kus oli kolm nagi ja kaks dušikohta.

No okei, see pole tegelt midagi hullu, sest tegu oli ikkagi hotelliga ja meil oli vabadus oma toas pärast end pesta.

vaade

Vaade meie toa rõdult. Ahjaa, meil oli RÕDU! FRIIKING RÕDU! 10 punkti selle eest hotellile.

Spaa-osa ise osutus päris ägedaks (nende kodulehelt näeb mõningaid pilte ka): keeruliste nimedega saunad, harmooniumid-sanaariumid pakkusid erinevaid võimalusi vedelemiseks ja linnulaulu kuulamiseks. Meie lemmikuks osutus šungiidibassein: müstilise sinise valgusega koopalaadne bassein. Mulle meenus, kuidas me tattidena käisime vene koolis ujumas ja kuna seal töötas ühe klassiõe ema, siis saime me mõnikord seal täitsa omapead olla. Ja mida me esimese asjana tegime, kui omapead jäime? Lasime muidugi tuled ära. Midagi äärmiselt lõõgastavat ja mõnusat on hämaras basseinis sulistamises ning mul on hea meel, et Bernhardi disainerid selle ära jagasid.

Hästi mõnus oli ka kaldaarium, “soojade pinkidega lõõgastusruum aroomi- ja värviteraapiaga”. Sinna olekski võinud jääda. Juba plaanisime, kuidas midagi sarnast endale koju ehitada. Ainult Birx arvas, et linnulaul on liiga stressitekitav ning tema paneks selle asemel hoopis Buena Vista Social Clubi “Murmullo” taustaks mängima.

Ühesõnaga, spaa-osa oli väga kift, Värska trumpab selle üle ainult oma lainemurruatraktsiooniga (no sellega, kus hoovus või miski veab sind ringiratast ja mis hullult naljakas on).

Aga vanainimesed, nagu me oleme, avastasime pärast spaad ja õhtusööki, et ei ole meist mingeid peoloomi. Tegime ühe kiire laualjalka Maailma Kõige Koledama Lauajalkalauaga, võtsime mõned dringid ja mõned snäkid ja kebisime ära magama.

jalks

Birx ei suuda uskuda, et selline lauajalka olemas on.

img_3497

SELLINE on õige lauajalka-albaanlane!

Laupäev. Jääkainevann, laat, Savisaar ja Harilikud Võru Hullud

Hommikusöök oli pettumus, ma pole kusagil nii kehva hommikusöögilauda näinud kui Bernhardis. Isegi apelsinimahla polnud (oli segamahl), õunamahlast rääkimata (oli mingi punane, ma eeldan, marjamahl). Oli keedumuna ja omletivärk, paar vorsti, saia sai röstida ja šokolaadimuffinit peale süüa. Ja oligi nagu kõik.

Siis magasime veel natuke ja ma vedasin oma kondid protseduurile (ametliku nimetusega “jääkaineid eemaldav vann”, suupärase nimetusega “jääkainevann”).

“Nii, selle point on nüüd selles, et te peate suutma selle 30 minutit siin vannis ära istuda,” räägib protseduuritädi.
“Uoah, mida ta siis nii väga teeb?!”
“No küll näete,” teatab tädi kavala näoga, näitab ette, kuidas ja mis järjekorras lüüse avada ja ma ronin sisse.

Nii-nii, kõigepealt pidi vajutama seda nuppu… Hmm. Päris huvitav tunne, mõtlesin, kui esimesed mullid tulistama hakkasid. Ja kui teised lüüsid avanesid, SIIS sain aru, mida tädi silmas pidas. See oli nagu mullivann steroidide all: mullid tulistasid nii kõvasti selga-jalga-külge-kintsu, et kohati oli kõdi ja kohati oli tunne MA RONIN SIIT KOHE VÄLJA APPI.

Hmm, 30 minutit – see polegi ju nii hull, ma olen päris kaua juba vastu pidanud, mõtlesin ühel hetkel, tegin silmad lahti ja… Taimer näitas, et kulunud on ainult kolm minutit!

Vahepeal ma vist jäin ikkagi magama selles vetevoos, igal juhul sai 30 minutit tõesti kiirelt läbi. Tädi kreemitas mind sisse ja tegi natuke massaaži (“Oi, teid on see vann ikka korralikult läbi peksnud, selg on punaseid laike täis!”) ja jääkainete vabana pakkisime asjad kokku ja asusime Valga poole teele, taustaks iga natukese aja tagant Birxi karjatused: “Näed, siin pidasin ma/pidas mu sõber/pidas mu isa/pidas mu kasuisa/pidas mu firma sünnipäeva/motivatsioonüritust/suvepäevi.” Ausõna, mul oli tunne, et ma olen sattunud turismireisile “Lõuna-Eesti According To Birx”.

Rõngu jõudes oli kohustuslik peatus Rõngu Pagari poes (sest muudmoodi ei saanud ma Birxi vaigistada, Rõngu Pagari külastamine oli talle olulisem kui Supernaturali 4. hooaeg), kust ostsime saiakesi ja kohvi ja “näed, katsu, PEHME ja SOE” Rõngu saia. Sõime poe juures parklas ja kuulasime Poets of the Falli ja ignoreerisime kõrvalautos istuvaid nagamanne, kes meile midagi karjusid.

“Poets of the Fall on melody rock.”
“Jap. Ja melody rock is for sissies.”
“Siis tundub, et me olemegi sissy’d. Laseme end suvalistel tattidel Rõngu poe parklas mõnitada.”
“Kust sa tead, et nad meid mõnitasid?”
“No minu kogemuste kohaselt ei hüüa 10aastased poisikesed sulle komplimente…”

Valka jõudes tegime paar liiklusohtlikku manöövrit (sellisteks puhkudeks tuleks punane vahtraleht muretseda), aga laadale me jõudsime ja asusime kohe meeleheitlikult šoppama.

Saunamütsid, etnosokid, imeliselt lõhnavad seebid, kõrvarõngad, põdravorst (kohustuslik igal laadal), kingitused tervele suguvõsale jne.

Mingil hetkel jooksime Savisaarele ja kesknoortele sülle, kes rohelist nänni jagasid. Talitasime, nagu ikka neil puhkudel, õpetuse don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack järgi ja põgenesime. Hiljem kuulsime, kuidas erinevad müüjatüdrukud kurtsid, et Savisaar oli käinud kätt surumas ja valima kutsumas…

Ostsin endale Ssikilt uue talvemütsi ka. Muide, reklaami korras, tema mütse saab järgmisena osta 10. oktoobril Lõunakeskusest.

myts

Ssiki ütles, et selle mütsi nimi on… mis ta oligi? Laisk-müts? Löss-müts? Hmm…

Valgast võtsime suuna Võrule (tehes jälle mõned liiklusohtlikud manöövrid) ja imetlesime Lõuna-Eesti kummalist loodust. Pidime Rõuge järve äärde ka minema, aga seks ajaks oli suht kopp ees juba sõitmisest ja Võru oli veel nii kaugel, nii kaugel…

ohvrimänd

Ohvrimänd kuskil poole Valga-Võru tee peal.

komp

Mingi ülicool jumalast hüljatud koht.

/

Lõpuks me aga Võrru jõudsime ja sealtmaalt edasi on kõik suur naervate nägude, segaste juttude, südamepõhjast hirnumise, tantsimise, psühhoanalüüsimise, vetsus riiete vahetamise, anekdootide, kallistamiste, girl poweri ja lõbutsemise segapuder.

võru

Harilikud Võru Autojuhid

fail

Generatsioonide kokkupõrge: anonüümseks jääda sooviv vanainimene oli üritanud pornot muusikakeskusega… kuulata.

Lihtsalt nii hulle asju juhtus Võrus, et ei oskagi kohe öelda midagi. Mina olen natuke juba selle suvega jõudnud harjuda sellega, et Võrusse minek on nagu Alice’il jäneseurgu minek – alati juhtub nii hulle asju seal, iga õhtu saab seal legendaarseks. Birx oli totaalselt hämmastunud. Punkti pani kõigele see, kui pühapäeva hommikul nägi ta keset Võru linna prügikotti riietunud KITSEKARJUST. Jap. Kitsekarjust.

sarjauudiseid

Määratlemata 11 Replies

First of all. I miss Life. I really really do.

Teiseks olgu öeldud, et praegu on sarjamaailmas ülipinevad ajad. NBC otsustab esmaspäeval, kas armastatud “Chuck” tuleb kolmandaks hooajaks tagasi või mitte. Samuti ootavad otsust oma saatuse kohta Nathan Fillioni (minu hinnangul) superhea politsei/kirjanikusari “Castle” ning (jällegi minu hinnangul) värskendavalt vahva komöödia “Better Off Ted” Portia Di Rossiga. Ning muidugi ootab veel lõplikku otsust “Life”, kuigi arvatakse, et seda pigem ei uuendata… (siinkohal nutan verepisaraid)

Täiendatud kell 20.32: just lugesin, et “Chucki” peaosalise Zachary Levi sõnul ei tehta siiski otsust veel sel esmaspäeval, sellega läheb veel nädal või paar.

Täiendatud 04.05 kell 22.19: Just lõppes NBC “Infront”, kus avalikustati sügisplaanid. Ametlikult öeldi, et “Life” on surnud. Samas tuleb otsus “Chucki” ja “Mediumi” kohta 19. mail.

Veel ei ole ka teada, kas näiteks komöödiasari “Samantha Who?” (mida kirjutab üks mu lemmikautoreid, “PS. I Love You” autor Cecilia Ahern ja kus mängib Christina Appelgate) saab eluloa või mitte. Komöödiasarjadest võib kurba saatust veel oodata ka “New Adventure of Old Christine” (homeeriliselt suurepärase Julia Louis-Dreyfusiga, kes sai kuulsaks  muidugi “Seinfeldi” Elaine’ina), kuid on sosinad, et kui CBS sarjale ära ütleb, korjab ABC selle üles. Kuigi ABC on tuntud oma järjepidamatuse poolest – lasevad sarjadel hooaja või poolekese joosta ning kui kohe end ära ei tasu, siis saadavad kiirelt hingusele (viimase näitena näiteks “Cupid”, kus mu hinnangul oli hea storyline, mõnusad karakterid ja head näitlejad – nt “Will & Grace’ist” tuntud Bobby Cannavale. Seda tuleb vist kokku nüüd 7 osa. Häbiväärne!).

Samuti känseldas ABC sel hooajal näiteks sellised sarjad nagu “Dirty Sexy Money”, “Eli Stone”, “Pushing Daisies”, “The Unusuals” (kuigi viimase puhul lootust veel on ja ma hoian täiega sõrmi ristis, see on väga hea politseisari!). Õnneks (või noh, suhteliselt etteaimatavalt) on nad uuendanud sellised sarju nagu “Grey anatoomia” ja “Private Practice”. Ning lootust on, et ka “Scrubs” tuleb veel siiski üheks hooajaks tagasi, kuigi jutte selle lõpetamisest on ringi lastud juba paar viimast aastat. Ning on ka lootust, et Birxu üles korjatud “Privileged” tuleb siiski tagasi. Ma ise seda vaadanud pole.

Muudest kanalitest. Kahtlane on ka “Cold Case’i” saatus, samuti “Gary Unmarried’i”, “Without a Trace’i” ja “My Name Is Earl’i” (kuigi selle võib Fox üles korjata, kui NBC ära ütleb) tulevik.

Ka ei tule ilmselt tagasi “Dollhouse”, mille piloot mulle pettumuse valmistas, kuid mida Triangli julgustamisel siiski vist edasi vaatama hakkan. Kuigi kas nüüd ongi mõtet? Hakkab veel liiga meeldima ja siis kellele seda pettumust vaja… Aga õnneks on tehtud õige otsus ja “Eleventh Hour” ära jäetud, sest no olge ausad, see oli ikka puhas jama, mis sealt tuli. No sorry, vennad, kui te hakkate mulle kui vaatajale esimeses osas nagu tatikale seletama, misasi see DNA on, siis ma ei saa teid enam tõsiselt võtta, kui te mind nii rumalaks ikka peate.

Ning ametlikult on känseldatud sellised sarjad nagu “Prison Break”, “Lipstick Jungle”, “Everybody Hates Chris” ja “Reaper” (neist vaatasin ma pühendunult ainult “Lipstick Jungle’it”).

Aga headest uudistest ka. Kindlasti tulevad tagasi “Supernatural”, “Medium”, “Parks and Recreation”, “Heroes”, “30 Rock”, “American Dad”, “Family Guy”, “Fringe”, “House”, “Lie To Me”, “The Simpsons” (no keda see üllatab), “The Big Bang Theory”, kõik CSId (erinevalt “Law & Orderist”, millest ainult originaal tagasi tuleb), “Ghost Whisperer”, “The Mentalist”, “How I Met Your Mother”, “NCIS”, “Criminal Minds”, “Two and a Half Men” ja loodetavasti ka “Rules of Engagement”.

Nimetasin siin peamiselt (mõne erandiga) ära vaid need sarjad, mida ma ise vaatan, põhjalikumat (pidevalt uuenevat) nimekirja näeb siit. Huvitaval kombel polnud nimekirjas osasid USA Networki sarju (ma ka täpselt ei tea, kuidas neil see töötab, nt “NCIS” ja “House” peaksid ka USA Networki omad olema), näiteks “Psych” ja “Monk”. Uurisin järgi, et “Monki” viimane hooaeg tuleb aga sel suvel ning “Psychi” uus hooaeg tuleb samuti suvel, või õigemini lausa juba teisipäeval, 5. mail. Huvitaval kombel on USA Networkil omamoodi arusaam suvest – Monk on scheduled algama juba esmaspäeval, 4. mail.

Praegu aga tagasi pöidlaid hoidma, et “Chuck” ja “Life” ikka elulootust saaksid. Kuigi, sorry guys, ma pean tunnistama, et vahetaks “Chucki” “Life’i” vastu isegi… No mis teha, et mulle on järsku hakanud punapead meeldima!

Maailma parim sünnipäevakingitus ehk Esitleme uut hitti

Määratlemata 19 Replies

Ühesõnaga, vaadake, mul on sellised sõbrad, eks. Nad on vahepeal natuke napakad, vahepeal puhta hullud. Seekord aga nad ületasid end täielikult. Nimelt tuleb välja, et terve Tartu hoidis viimased kaks kuud Suurt Saladust – et moodustati mulle sünnipäevalaulu loomiseks ja tegemiseks bänd nimega Tartu Geenibassein (TGB) – vokaal Nadja, klahvid ja bäkk Birx, kitarr ja heli Ur, bass ja lüürika onuAnton, trummid Pets. onuAntoni geenius mõtles välja geniaalsete sõnadega loo “The Walk of Shame” ja siinkohal pean ma vajalikuks rõhutada, et lugu pole siiski minust, vaid minule.

Aga iseenesest on täiesti, täiesti uskumatu, et nad seda tegid. Esiteks pidin ma eile šoki saama, kui ma järsku pilgu pöörasin ja laval saundtšekki hoopis neid tegemas nägin. Teiseks… No kamoon! Mu lahedad värdjad panid kokku BÄNDI, et mulle LUGU teha ja see esitada ja nad suutsid teha kaks kuud täiesti salajas proove. Midagi hakkasin ma aimama alles siis, kui pärissünnipäeval üks tšikk kogemata mulle mokaotsast mingit sünnipäevalugu mainis ja no muidugi tundus siis selle valguses kahtlane, et Anton eelmisel laupäeval arvas, et kõige parem sünnipäevakink oleks ikkagi laul ja “kuule teeme bändi ja paneme nimeks Tartu Geenibassein”. Mina pakkusin 80 Protsenti nimeks, aga see talle millegipärast ei meeldinud.

Ühesõnaga, ma armastan teid ja te olete täiesti hullud. Täiesti!

Pidu oli ka superlahe, kui kaks ektsessi välja jätta. Kostüümindusega sai kõvasti nalja ja ma arvan, et eilse peo lahedaimaks kostüümiks pean ma Siki Corpse Bride’i kõrval välja kuulutama Tanni nägemuse nõiast, sest nii uskumatuid papusid, mis tal jalas oli, annab ikka välja mõelda. Aga piltide pealt näete (kui ma ükskord pildid saan).

Ja nüüd siis, lubage esitleda – surematu hitt “The Walk Of Shame”! Kas teile tundub ka, et natuke regilaululik on justkui? Pilte vaadake ka, see on Piia meisterdatud fantastiline singlikujundus.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/tartu-geenibassein-the-walk-of-shame.wma]

Siit peaks saama lugu tirida.

Hiljem… Tundub, et audioplayer ei ühildu veel uue WP-ga ja millegipärast fail ei mängi. Ma katsun selle õige pea ära parandada Andrise abiga. Seni olge kannatlikud! Lugu on kuulmist väärt!

PS: Miks uus WP viskab suvaliste rubriikide ette linnukesi ja arvab, et teab, mis rubriike ma tahan postile panna? Nii näiteks topib ta sellele postile konstantselt juurde rubriigid “daki’s list” ja “rant”, kuigi neist on asi kaugel. Iga kord muudan ära ja pärast salvestamist on ikka tagasi.

Veel hiljem… Ma tahan veel rõhutada, et see on absoluutselt kõige lahedam asi, mis mulle iial korraldatud on. Tõesõna. Varem ma käisin vahepeal ringi vingus näoga ja mõtlesin, et miks keegi ei korralda mulle üllatuspidusid näiteks, mida ma ise olen teinekord korraldanud, aga nüüd… Nüüd on mul piinlik, et ma ise pole rohkem vaeva näinud. Edaspidi näen! Kuigi ma ei tea, kuidas säärast asja saaks iial ületada…

Kuidas Daki modelliks käis

Määratlemata 3 Replies

On esmaspäeva õhtu. Kell armatuurlaual näitab 6:30. Väljun Tartu linna piiridest. Pussakas kõrvalistmel on poolenisti huvitatud. Peamiselt on ta mittehuvitatud ja eelistaks magada, aga ei saa, auto raputab. Autos laulab Ruja ja meel on natuke mõru. Põen juba ette selle neetud hotelli leidmise pärast, mis asub kuskil pärapõrgus nimetus kohas. Viskan korra veel pilgu paberile sirgeldatud juhistele. Mingid tundmatud lätikeelsed kohanimed, kriipsud teede asemel… Ma ei jõua kunagi kohale, otsustan. Ja samas vaimus otsustan juba ka sel juhul autos magada. Suure Riia maantee ääres. Suva ju? Jah? Pussakas ei vasta.

(Alles hiljem saan teada, et koha nimi on Ādaži.)

Kusagil Valmiera lähistel hakkab mulle selguma kogu olukorra jaburus ja ma purskan valju häälega naerma. Et siis… Ma sõidan Riiga, et osa võtta fotoprojektist “Tuntud naised kassidega” (jaa, ma tean, ma vaidleks ka tugevalt selle oma “tuntuse” üle, aga kui juba sai näpp antud…) ajakirja Lilita jaoks. Fotoseeria ilmub kolmes Balti riigis. Ma pean ärkama kell 6, kell 7 on mul vastas umbkeelne Janis, kes mind ja Pussakat peale korjab, läbi Riia loksutab ja stuudiosse viib, kus mulle tehakse meik ja soeng ja siis sõidame me (jajaa, kass ka!) sada kilti Riiast välja nimetusse mõisasse ja…

Ja ma üritan vene keelt endale t.A.t.U-d kuulates meelde tuletada.

Kõige selle ette kujutamine tundub sel nimetul (nimega tegelikult – A3) Läti maanteel nii koomiline, et ma naeran mitu head kilomeetrit. Kuni jõuan mingite road blockideni ja mu naerutuju kaob. Kaotan sõiduajas umbes kolmveerand tundi, passides pimedas Läti öös fooride taga.

Tegelikult oli hotelli leidmine lihtne, kuigi ma vihastasin ilmselt mõnikümmend autojuhti oma teel tukslemise ja iga väljasõidu hoolika vahtimisega korralikult välja. Aga hotellituba on kõle ja aus ja Pussakas junnitab rahumeeli liivakasti täis, nagu polekski väljamaal ega mitu tundi autos loksunud.

Hommik on, nagu kõik hommikud, valus. Janis ootab mind suure laia naeratusega ning ei olegi päris umbkeelne – viisakused saame vahetatud ja juba sukeldumegi kohutavasse Riia liiklusse. Hoian hinge kinni – kuidas on võimalik niimoodi sõita?! Janis on, nagu on kõikide maade autojuhid, pealtnäha maniakk, aga tegelikult üpris osav sõitja. Lõpuks rahunen ja suudan end piisavalt lõdvaks lasta, et vaadet imetleda. Riia on tõesti ilus! Oma kulunenud-nõukaaegsel-kombel.

Hiljem, õhtul uuesti linnast läbi sõites viskan korra pilgu vasakule ja näen ootamatult väsinud välimusega ülimukitud tädi, seelik kõrgele tõstetud, kulunud alukaid kohendamas. Šokk ei jõua tekkida, möödume kiirelt.

Kui autosse istub projektijuht (või on ta moetoimetaja? Ühesõnaga, asjapulk) Žanna, läheb olemine lõbusamaks. Ta on rõõmus ja optimistlik naisterahvas, üldse mitte tibi, nagu millegipärast ootasin. Ta räägib mulle lõbusaid lugusid selle projekti hullumeelsusest (mängus on ju ka Läti ja Leedu tuntud naiskassiomanikud), me naerame ja mulle hakkab tunduma, et tegu on väga kifti asjaga, millest ma ootamatult olen sattunud osa võtma.

Stuudio, kuhu jõuame, on idülliline. Täpselt selline stuudiokorter, nagu sa oma metsikutes unistustes ette suudad kujutada. Mängib mahe džäss, fotograaf Valdas tervitab mõlemale põsele suudeldes, jalge vahelt jookseb tuppa Valdase punasetriibuline kass. Proovime selga erinevaid daamilikke peeneid rõivaid ja juba saabubki Ruslan (riietatuna skinny jeansidesse ja valgesse liibuvasse triiksärki, juuksed kelmikalt lõuani kasvanud, käised üles kääritud), kelle ülesanne on pooleteise tunni jooksul teha mulle soeng, mis näeks välja, nagu oleks see valmis saanud viie minutiga.

Ja mu selg väsib selle pooleteise tunni jooksul nii kohutavalt ära, et ma olen sunnitud Žannale, kui ta mulle meiki hakkab tegema, oigama: “Being a model is a tough, tough job!”

Žanna naerab ja meigib mind edasi. Lõppkokkuvõttes näen ma välja nagu 1920ndate Marilyn Monroe.

Sõit shootingukohta pole sugugi nii maaliline, kui ma lootsin. Mu kere annab juba märku, et ma olen liiga palju autos istunud ja liiga vähe maganud, seega püüame Pussakaga tagaistmel tukkuda, samal ajal kui Janis eesistmel kellegi naisterahvaga lobiseb. Ahjaa, naisterahvad. Me läheme kolme autoga, kõik täis lisaks Valdasele ja autojuhtidele naisterahvaid – mis on nende eesmärk ja töö, jääb esialgu mulle mõistatuseks.

Pärast pooleteisttunnist (selleks hetkeks on minu päev kestnud juba 6 tundi!) sõitu mööda käänulisi Läti kruusateid, saabume me kauni mõisa ette. Nime ma muidugi unustan hiljem. Kiirelt riietatakse mind Armani (või mingi muu peene nimega, enam ei mäleta, jällegi) šlehvidega-volangidega pluusi, väga Count Dracula mõjudega sametmantlisse ja Valdas räägib, et idee on lihtne. Istu laua taga, justkui oled just lugenud raamatut ja tulnud huvitava idee peale. Sa tead mingit saladust, mida teised ei tea… Ja su sõber Pussak (suutsid öelda küll välja) istub su kõrval ja… Noh, vaatab kaamerasse.

Pussak muidugi ei taha eriti istuda laual (kodus ta ei tohi seda teha) ja kaamerasse vaadata. Tahab hoopis ringi käia ja uudistada. Nüüd saab selgeks, milleks kõik need naised kaasa toodud on. Ikka selleks, et Pussakat taga ajada või takistada tal toole kratsimast (hirmus kallid!) või treppe mööda alla kõndimast (all on kaks lossikoera). Ja hiljem, kui Pussak juba laual istub, tema tähelepanu võitmiseks erinevate krabistamiste, susistamiste ja häälitsemistega. A hard days’ work.

Appi, kui raske on hoida koguaeg uut ja huvitavat ilmet! Ausalt, suunurgad kisuvad krampi, ma vahin pingsalt raamatuid ja mõtlen kogu aeg, oi, kuidas ma sellest hiljem kirjutan…

Vahepeal käime Valdasega all suitsetamas, mina uhkelt riides, jalas ketsid.
“You look weird.”
“I know.”

Räägime Eesti mõisatest ja Valdase kombest meil puhkamas käia. Näiteks Pädastes.

Räägime Barclay de Tollyst ja sellest, et kui kass ei koopereeru, tuleb kogu värk tühistada.

Õnneks lõpuks Pussakas koopereerub ja järgmine võta toimub õnneks akna juures. See on käkitegu – Pussakas ainult aknal istukski. Mina oma uhkes kleidis (mida ma poes iialgi ei vaataks, aga kui juba seljas, olen hämmastunud – ma olen ilus!) ja palju vabam kui enne. Lõpuks Valdas saadab mulle õhusuudlusi ja plaksutab: “Thank you! That’s a wrap!”

Kell on viis õhtul.

Selgub, et autojuhid on kadunud. Natuke jamamist ja ma asun tagasiteele oma autoni järgmise autojuhiga, kes terve tee vatrab teiste tüdrukutega. Tukastan ja mõtlen, et küll see läti keel on vene keelele sarnane – ma saan juba kõigest arugi, mis nad räägivad!

Hiljem, kui Janist taas läti keeles rääkimas kuulen, saan aru, et meie autos räägitigi hoopis vene keelt. Väsinud aju…

Tagasitee on pikk ja pime. Terve Via Baltica teen ma hullumeelseid möödasõite ja kardan, et läti sõidumaneer on mulle nakanud. Eestisse jõudes on pime ja mu silmad teevad juba trikke. Sõidan tagasi mingit x-teed kaudu, kus pole mingit märgistust. Tee kõrvalt tõuseb lendu öökull ja ma kiljatan.

Viljandisse jõudes tänan jumalat.

Tartusse jõudes olen lihtsalt õnnelik, et kodu paistab. Mis siis, et mitmekordselt.

30 tundi hiljem vajun voodisse ja üritan juua kibeda kurgu tarbeks veel teed enne uinumist.

Tee jääbki joomata.

Olen järgmise nädala haige.

(Pildid peaksid ilmuma oktoobri või novembri Lilitis.)

Suure Valge Lehe Hirm ehk kirjutamiskrambist

Määratlemata 1 Reply

Erinevate saatusepöörete tõttu juhtus nii, et jäin mina töötuks ja otsustasin, et nüüd oleks õige aeg proovida siis valmis kirjutada nii mõnigi asi, mis mul peakolus ringi on sõudnud, oodates oma aega. Jah, Epuga kahekesi on kirjutatud küll ja kirjutame veelgi, aga et prooviks siis niimoodi üksinda. Et nagu päris kirjanik või nii. Ja mitte ainult novelle, mis mul millegipärast lihtsa(ma)lt tulevad, aga et midagi Suurt. (Mitte ilmtingimata diipi. Diiplust pole praegu päevakorras väga.)

Oli mul isegi hea mõte. Võiks öelda, isegi Väga Hea Mõte. Suurepärane kontseptsioon. Tabas see mind muidugi ühe mu järjekordse laineharjaperioodi ajal, kui üldse peas miljon mõtet siblis ja ringi käis ning õnneks oli mul piisavalt nutti see mõte ka üles kirjutada.

Ja siis tuli vahele see novellikogu koostamine (mis, muide, on jätkuvalt töös, ootan septembri lõpuni lugusid) ja nüüd siis võtsin kontseptsija-lehe lahti, et noh. Kirjutaks siis nüüd.

Täiesti pekkis. Ei saa. Ei oska. Ei tule. No ei tule sõnagi! Minul, kes ma olen võimeline kirjutama igast asendist, kasvõi pea peal seistes, absoluutselt kõigest! Ja nüüd – selline kramp, et ei saa hingatagi, kui lahtist Wordi dokumenti vaatasin.

Eks sel oli mitu põhjust. Ajaline faktor oli. Et no tahaks kiirelt valmis saada (aga nagu öeldakse – haste makes waste). Ja et siis see PEAB tulema sitaks hea, sest idee oli ju nii sitaks hea. Ja hirm oli persse keerata kõike.

Maadlesin oma blokiga igatpidi, mõtlesin end lõpuks haigeks, ei miskit. Kirjutasin midagi kokku – küündimatu saast. Isegi blogi ei kirjuta keegi nii halvasti. Alustasin uuesti. Ikka saast. Vingusin natuke siin ja seal, otseselt head nõu saamata (tundsin puudust, et ei kuulu kuhugi kirjandusrühmitusse, ja nüüd olen eriti kade, et Jim näiteks Purpurmusta kuulub, nagu ta täna uhkelt teatas).

Proovisin kõiki oma tavalisi tehnikaid – pudel veini, suitsud ja vaikus. Aga ei õnnestunud saavutada üht ega teist, sest inimene kirtsutab alkoholi ja suitsude peale nina ja ausalt, ei anna sama efekti rõdul suitsetamas käimine. Mitte nii, nagu oli Vanasti, kui sai köögilaua taga istutud ja tossatud, klahvid klõbisemas. Vot need olid ajad…

No igal juhul. Proovisin igast muid asju ka, näiteks muude tekstide kirjutamist vahepeal ja kirjanduskaugete inimestega suhtlemist (mille peale läksin ma ainult närvi kusjuures, eriti ühe konkreetse kirjanduskauge inimese peale, aga selles oli ilmselt süüdi inimene, mitte tema kirjanduskaugus). Ei midagit. Ikka istus see fail dekstopil ja kõõritas mind etteheitvalt.

Võtsin siis ühe targa raamatu kätte ja hakkasin lugema. Back to basics. Ja sain aru, mis mul puudu on. Ma pidin veel põhjalikumalt tausta minema. Ja ma läksin põhjalikult. Ma koostasin peategelas-tšikile isegi sünnihoroskoobi, kurat küll. Ma surfasin internetis ja koostasin kondikava (mida ma ilmselt ei kasuta, aga vähemalt on ta olemas). Ma lugesin siit-sealt asju, tegin märkmeid ja…

…jõudsin järeldusele, et KÕIK tuleb ümber kirjutada (jah, selleks ajaks mul midagi juba oli).

Nüüd praegu siis ma kirjutan ümber ja tekst on läbi teinud totaalse muutumise. Ma ei tunne enam ära, kes seda kõike kirjutab! Ma ei tea, kas see on hea või halb, eks näeb. Äkki on veel halvem kui enne? Aga vähemalt on kramp üle ja ma suudaks alustada teistmoodi (ilmselt), kui vaja on.

Üks põhireegel, mis alati töötab. Alati tea oma karakterist rohkem, kui teab lugeja.

Ja mul on pool pudelit veini isegi alles!

avgust

hoomamatu 5 Replies

Kesklinnas elamise plussid:

+kõik on maru lähedal, nii et isegi sellise ilmaga, kui ei taha üldse välja minna, ei jää nälga, sest kaubamajja saab põhimõtteliselt ühe sammuga ja kui ma sooviks, võiksin ma seda (kaubamaja siis) kividega loopida

+koju ei pea taksoga sõitma, kui, siis ainult Birxi juurest

+isegi sinna äärelinna, kus elab Epp, jalutab põhimõtteliselt 20 minutiga

+kui president peaks mööda sõitma või akna all toimub paraad (vist varsti tuleb!), siis ma saan seda loožikohalt jälgida

Kesklinnas elamise miinused:

-aknad lähevad momentaanselt pärast pesu uuesti mustaks

-juba kolmandat hommikut ärkan ma selle peale, et keegi lihtsalt möliseb valjuhääldisse kuskil linnas

-tropid pargivad hoovi kinni

-üldse on sitt siia sisse keerata ja välja sõitmisel on alati šanss mõni inimene alla ajada

-müra!

//

Tegelt ma tahtsin kirjutada sügavamõttelist sissekannet sellest, kuidas ma ei ole viitsinud veel diivanit kokku panna pärast seda korda, kui Birx eelmisel nädalal või kunagi minu juures kräššis, ja kuidas me Pussakaga selles diivanvoodis nüüd mõnusamate kohtade pärast võitleme; ja milline on üldse kõige selle seos minuga ja minu kohaga universumis, aga vihm on nii trööstitu, et sellest tuleks üks veider-veider sissekanne. Selle asemel jalutame hoopis mööda minevikuradasid ja meenutame, mida on Daki teinud varem 25. augustil.

“Ma ei tea, kas see teeb mind paremaks inimeseks, aga eks seda ole näha.” (25.08.07)

“Aga meie kärbsepaberi külge pole veel ükski kärbes jäänud. Just nüüd jäi sinna kinni Andris, esimene liimpaberi saak. Minul oli jube naljakas, Andris oli püha viha täis, liimine ja on kindel, et kogu liimpaberimajandus on minu süü.” (25.08.06)

“Varvikute kandmisega on nagu stringidega. Kui neid esimest korda jalga/selga panna, siis on imelik tunne.” (25.08.05)

“sest kõigil oli paha ja kõik mõistsid üksteist ja nii me siis heietasime eelmise õhtu sündmusi ja suitsetasime veits ja jõime õlut veits ja hakkaski hea lõpuks.” (25.08.04)

2004. aastal kirjutasin ma nimelt värviliselt, jajah.

Nii palju siis sellest. On olnud aegu, on olnud aegu.